Vabade päevade vabadus

Minu esimesed mälestused endast algavad 10. sünnipäevaga. Sealt edasi on minu mälestustesse jäänud ka talve kaunimad pühad – jõuluaeg. Olin juba siis rõõmuga ise ja omaette, koos raamatutega. Ikka ja jälle, kolmandat või viiendat korda võtsin kätte ja lugesin sõna-sõnalt läbi kõik riiulis olnud vähesed raamatud. Lemmikuteks said Doktor Doolittle ja Neljas kõrgus. Kui lugeda enam ei tahtnud, hakkasin ise kirjutama, et hiljem oleks, mida lugeda – luuletused, jutukesed…

Aeg on oma rada läinud ja nüüd saan osa oma laste vabade päevade vabadusest valida tegevusi aja täitmiseks. Õnneks on ühele lapsele kindlalt vaja ka raamatuid. Tema öökapilt leidsingi selle Viljaküla Brita memuaarid, autor Kristel Salu. Leidsin ja lugesin, lugesin ja leidsin…huvitavad mõttekäigud, arutlused…

“Teadus ja naised – ei need kokku sobi,” ütles Chris. Kui ilmas naisi ei oleks, siis oleksid mehed juba ammu suutnud sellise lennumasina kokku panna, millega näiteks Marsile lennata, et seal mõni pilvelõhkuja üles lüüa, aga nüüd raiskavad nad enamiku ajast naistele ja…” 

“Aga kes neil käsib nii nõrga iseloomuga olla, et lennumasina ja naise vahel valides ikka tolle viimase kütkesse jäävad, olgugi, et tahaks lennata…” arutles Brita.

*****************************************************************************************

“Aga Samuel, miks sina abielus ei ole?” küsisin mina.

“Mis abi mul ikka vaja? See sõna kõlab ju sedamoodi, või mis?”

*****************************************************************************************

“Aga kuidas sellest täpselt aru saada, kas on ikka ainult armastus või vajad sa mingisugust abi ja oled ehk veidike armunud, mitte ei armasta?”

“Süda tunneb, kulla preili, ikka süda tunneb. Ja kui süda ei tunne, siis astutaksegi ämbrisse ja abiellutakse ainuüksi sellepärast, et kõik teised abielluvad. Mõne aja pärast hakatakse aga teistele silma heitma, sest a b i s t üksi on vähe ja esialgne vaimustus, mida ekslikult armastuseks arvati, on üle läinud.”

“Jah, ainult et siis on juba veidike hija, sest ämber on jala küljes kinni ja teinekord ei saa sellest muidu lahti, kui pead jala loovutama.”

Lugesin ja mõtlesin, kui palju minu 10-aastane lugeja sellest aru saab. Küllap puudutab teda miski, sest elu on pakkunud ka päriselt nii mõnegi kogemuse, mille najal arutleda, miks ja kuidas see juhtub? Tegelikult on vahva raamat, millel õnneks ka järg juba ootamas. Kui vabaneb, loen isegi.. 🙂

Kui süda enam midagi ei tunne, siis läheb õnn kodust ära ja sel juhul tuleb küla pealt otsima minna. Kas silmad aga tunnevad ta ära, kui süda märku ei anna? Kui vähegi ruumi on, siis astuge ikka ämbri kõrvale, mitte sisse!

Lõppev aasta pakkus mulle nii mõnegi korra võimaluse mööda astuda, aga ikka leidsin end ämbrist ja oi, seda kolinat siis!! Nüüd saan teha vaid tagasivaate oma astumistele ja meelde jätta, et järgmisi enam ei tuleks.

Õnne olen aga küll küla pealt kätte saanud – ise ajasin ta sinna ja ise tõin kättpidi koju tagasi ka! 😉

Minu orhideel on ka vabadus õitseda siis, kui tahab – koos jõulukaktusega kuusepuu kõrval!

Pilt

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s