Lumivalge lumevalgus

Alanud päeva kuus esimest tundi on kadunud minevikku. Seisan inimtühjal tänaval. Minu ainsateks kuulajateks ja mõttekaaslasteks on tuhanded valged helbed, mis vaikides maa poole langevad.

„Tule eest! See on minu väravapost! Mina katan selle põõsa külge jäänud viimse lehekese! Hei-hoo! Me tuleme!“  Neid lume langemise hõikeid võib kuulda vaid südamega. Niimoodi segaduses ja segamini sajab kauaoodatud lumi.

Seisan ja tunnen, kuidas külm kargus näpistab sõrmikus sõrmi. Aeg on memme kirjatud käpikud kapist välja otsida. Teen seda kohe koju jõudes kindlasti.

Õrn tuulehoog paneb valged baleriinid õhus keerlema ja nii võib siht silme eest kaduda. Aiaposti asemel saab maandumiskohaks ukseesine või põõsa asemel hoopis mänguväljakul kurvalt õõtsuv tühi kiik. Pole midagi. Elus tuleb ikka ootamatuid suunamuudatusi, tähtis on vaid iseend sel teel mitte kaotada.

Möödunud on mitmed minutid sellest, kui lumevaikusesse astusin. Tunnen meelerahu ja mitte-mingit-kiirust iga oma keharakuga igal sekundil. Ma võiksin seal seista tunde, kui vaid külm ei paneks jalgu liigutama ja soojendust otsima.

Astungi valgele lumekattele esimesed selle päeva jäljed ja jõuan suurele teele. Lumepolka jätkub siin tänavalaterna valgusvoos. Imeilus! Keerutus-keerutus, kummardus ja hääletu maandumine pargipingil, kivitrepil või minu hallikasvalgel sõrmikul. Aitäh, valge loodusime, et langesid minu käele. Olen näinud sinu suurepärast suurendust ja tean, milline korrapärasus ja sümmeetria on peidus igas pisemaski helbes.

Järjest rohkem valgust hakkab jõudma minu ümber. Mitte varahommikust pole saanud päev, vaid tuhanded valged lumelilled on katnud kõnniteed ja katused, ning õnneks ka minu eilsed mõtted. Valgus on leidnud koha minu südames ja hingekambrites. Valgus ja vabadus, rõõm looduse ilust ja rahulolu iseendaga. See on võimas tunne! Hoian seda endas ja võtan kaasa tänasesse lumisesse talvepäeva.

Taas kuulen helveste kilkeid maa poole langedes: „See on minu täpiline müts! Mina langen selle krutskivenna koolikotile! Meie teeme lastele valmis esimese lõbusa kelgutee!“

Saagu seda puhast lumerõõmu igasse inimhinge. Jäägu lumevalgus hallil argipäeval meid kõiki toetama ja turgutama. Kandku lumivalge lumevaikus meie hingedesse armastust ja tänulikkust iga elamiseks antud päeva eest!

Märkamatult on jalad kandnud mind koduukseni. Minu lumele jäetud jäljed kohtuvad nüüd järgmistega, et joonistada värskele lumele kuhugi kiirustavaid mustreid. Lumi sajab ja katab meie jäljed ning koos jälgedega kaob ka meie rutt. Võtaks me vaid aega nautida seda lumehelveste tantsuetendust.DSC02858

Advertisements

4 thoughts on “Lumivalge lumevalgus

  1. Imeilus advendiaja postitus, kus köik on omal kohal – pilt, tekst ja lumetaju 🙂

  2. Nii armas! Nii äge, et lumehelbed veel kellegagi kõnelevad 🙂 Kuula tänaval tuules tuiskavaid puulehti ka! 🙂

    • Aitäh! Mind ümbritsev kipub vestlema tavaliselt siis, kui endal miski koorem õlul või siis vastupidi metsikult armunud olles. 😛 Puulehtede krõbinast, sahinast, kahinast ja mühinast võib ju terve romaani kirjutada… 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s