Lumivalge lumevalgus

Alanud päeva kuus esimest tundi on kadunud minevikku. Seisan inimtühjal tänaval. Minu ainsateks kuulajateks ja mõttekaaslasteks on tuhanded valged helbed, mis vaikides maa poole langevad.

„Tule eest! See on minu väravapost! Mina katan selle põõsa külge jäänud viimse lehekese! Hei-hoo! Me tuleme!“  Neid lume langemise hõikeid võib kuulda vaid südamega. Niimoodi segaduses ja segamini sajab kauaoodatud lumi.

Seisan ja tunnen, kuidas külm kargus näpistab sõrmikus sõrmi. Aeg on memme kirjatud käpikud kapist välja otsida. Teen seda kohe koju jõudes kindlasti.

Õrn tuulehoog paneb valged baleriinid õhus keerlema ja nii võib siht silme eest kaduda. Aiaposti asemel saab maandumiskohaks ukseesine või põõsa asemel hoopis mänguväljakul kurvalt õõtsuv tühi kiik. Pole midagi. Elus tuleb ikka ootamatuid suunamuudatusi, tähtis on vaid iseend sel teel mitte kaotada.

Möödunud on mitmed minutid sellest, kui lumevaikusesse astusin. Tunnen meelerahu ja mitte-mingit-kiirust iga oma keharakuga igal sekundil. Ma võiksin seal seista tunde, kui vaid külm ei paneks jalgu liigutama ja soojendust otsima.

Astungi valgele lumekattele esimesed selle päeva jäljed ja jõuan suurele teele. Lumepolka jätkub siin tänavalaterna valgusvoos. Imeilus! Keerutus-keerutus, kummardus ja hääletu maandumine pargipingil, kivitrepil või minu hallikasvalgel sõrmikul. Aitäh, valge loodusime, et langesid minu käele. Olen näinud sinu suurepärast suurendust ja tean, milline korrapärasus ja sümmeetria on peidus igas pisemaski helbes.

Järjest rohkem valgust hakkab jõudma minu ümber. Mitte varahommikust pole saanud päev, vaid tuhanded valged lumelilled on katnud kõnniteed ja katused, ning õnneks ka minu eilsed mõtted. Valgus on leidnud koha minu südames ja hingekambrites. Valgus ja vabadus, rõõm looduse ilust ja rahulolu iseendaga. See on võimas tunne! Hoian seda endas ja võtan kaasa tänasesse lumisesse talvepäeva.

Taas kuulen helveste kilkeid maa poole langedes: „See on minu täpiline müts! Mina langen selle krutskivenna koolikotile! Meie teeme lastele valmis esimese lõbusa kelgutee!“

Saagu seda puhast lumerõõmu igasse inimhinge. Jäägu lumevalgus hallil argipäeval meid kõiki toetama ja turgutama. Kandku lumivalge lumevaikus meie hingedesse armastust ja tänulikkust iga elamiseks antud päeva eest!

Märkamatult on jalad kandnud mind koduukseni. Minu lumele jäetud jäljed kohtuvad nüüd järgmistega, et joonistada värskele lumele kuhugi kiirustavaid mustreid. Lumi sajab ja katab meie jäljed ning koos jälgedega kaob ka meie rutt. Võtaks me vaid aega nautida seda lumehelveste tantsuetendust.DSC02858

Advertisements

4 thoughts on “Lumivalge lumevalgus

  1. Silja ütles:

    Nii armas! Nii äge, et lumehelbed veel kellegagi kõnelevad 🙂 Kuula tänaval tuules tuiskavaid puulehti ka! 🙂

    • sofikene ütles:

      Aitäh! Mind ümbritsev kipub vestlema tavaliselt siis, kui endal miski koorem õlul või siis vastupidi metsikult armunud olles. 😛 Puulehtede krõbinast, sahinast, kahinast ja mühinast võib ju terve romaani kirjutada… 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s