Matk päikeseloojangust päikesetõusuni

Kõndida mulle meeldib. Kuulsin võimalusest ja haarasin kinni. Päike loojus 22.12 ja tõusma pidi 4.17. Algus ja lõpp Põlva rannas. Algus oli tõesti rannas, kus soovijad said endale kaardi ja helkuri ja head soovid teele kaasa.

DSC03673

 

Edasi liikusime enam-vähem ühes grupis, 7 km/h. Tuju hea, laul suul lasime aga jalgadel tööd teha. Vahel nautisime ka öist loodust. Jaanikuu öö, ega ta päris pimedaks ei läinudki. Hetkeks vilksas pilvede vahelt isegi ere tuluke.

BeFunky_DSC03442.jpg

DSC03446

 

Kohe enne planeeritud joogipeatust kõndisime taskulampide valgel mööda metsarada, mille ääres tervitasid meid jaaniussikesed. Minul elus esimest korda võimalus neid näha helendamas. 🙂 Õnneks oodati kõiki järgi, kes neid jäädvustades maha jäid.

jaaniussike

 

Joogipeatuses ootasid meid soojendav lõke ja puuviljad joogile lisaks.

DSC03455

Seisatasime küll vaid väheke aega, aga keha jõudis maha jahtuda ja siit edasiminek oli juba oodatust raskem. Ehkki korraldajad ikka küsisid vahel, kuidas tunne on, siis arvates, et 30km on normaalne läbida inimesel, kes igapäevaselt liigub ehk 10km kõige rohkem, vastasin, et kõik on korras. Sellega tahtsin ka endale kinnitada, et ma saan hakkama, kuigi reie väliskülgedelt algav valus pingetunne kiirgas järjest ka sissepoole. Ei mingeid loobumismõtteid, alustatu tuleb viia lõpuni! Teine pool teed pidi olema pisut pikem sellest, mis juba käidud.

Kõndisime koos vennanaisega, veidi vähem lobisedes ja üldse mitte enam lauldes, et juhtgruppi mitte silmist kaotada.

DSC03462

Enda arvestust mööda 7km enne lõppu, loobusime siiski üritamast kiirkõnnil teiste tempos püsida ja seadsime sammud mööda maanteed kodumaja poole. Need kilomeetrid ei unune iial…. Käed külmast rusikas, selg kühmus ja tasa-tasa jalga jala ette tõstes, lõpetasin 4.04 koduukse ees. Ei tervitanud ma päikest koos teistega võidukalt rannas, aga enda üle olin uhke küll. Tehtud! 🙂

2 päeva vaikset veeremist ja homme rõõmsalt Tallinnasse tantsupeole! Mis ei tapa, teeb tugevaks! Aga ärge seda kodus järele tehke!

Advertisements

Kivine õnn

Väike lõiguke minu pikemast mälestuste-meenutuste pagasist…

Seesama kruusatee viis mind ka kolhoosi heinamaale, kui ühel kevadpäeval sinna nurka kallutati maha võimas kivikoorem. Ja siis teinegi. Olin siis ehk neljateistkümnene, eraklik, omaettehoidev, üksiolemist armastav preilna. Siis ma juba tohtisin hiliste õhtutundideni väljas olla. Istusin kivihunniku kõige kõrgemal kohal ja elasin. Sealt ülevalt algas minu elu.

Need kivid panid aluse minu sisemisele ärkamisele. Neid põllu pealt kokkukuhjatud kive vaadates, katsudes, peos hoides, päikesepaistel keerutades, üksteise vastu katki visates, taskutesse korjates ja salaja kirjutuslaua sahtlisse kogudes, hakkasin ma elus esimest korda mõtlema, mõtisklema, unistama, kujutlusi looma, fantaseerima, nautima olemist hetkes – enda teadmata siis veel.

Igal vabal momendil viisid jalad mind sinna istuma, kuulatama ja kuulama kivide kokkulöömise häält ja nende mustrite lugusid. Seal ma lasin kivi pinna krobeduse, sileduse, külmuse, augud ja kühmud enda kätest läbi oma hinge. Hoidsin seda kivist võlumaailma enda salapaigana, kohana, kus sain olla iseendaga. Läksin sinna alati üksi, kellelegi ütlemata, kedagi kaasa kutsumata. See oli minu koht, minu pelgupaik õuduste eest, mis tegelikult leidsid aset meie koduukse taga. Need kivid olid minu kaaslased, kes kuulasid mu pajatusi, kes said minu luuletuste inspiratsiooniks ja ajendiks, kes alati ootasid minu tulekut ja lahkudes andsid mulle kaasa meelerahu, hingesoojuse, headuse ja mõistmise.

Need vähesed, kes minuga koju kaasa said tulla, pidin tuppa viima tasa ja targu põuetaskutes. Kord, kui ema  nad koolivihikute tagant üles leidis, sain korraliku peapesu ja käsu nad nagu prahi minema visata. See oli vist esimene kord, kui ma hinges emale vastu astusin ja siis õues neile oma peiduka meisterdasin, aga reaalselt oma arvamust välja öelda ei julgenud ma veel mitmeid aastaid.

Kividega koos olen õnnelik. Siiani. Ka praegu on mul oma kodus pisike kivikogu. Igal neist minu jaoks omaette väärtus ja rõõmusõnum. Veeretan neid sõrmede vahel, kui vajan turgutust või inspiratsioonilaksu, ja lasen samal ajal unistustel lennata. See on minu õnn…

BeFunky_DSC03402.jpg

BeFunky_DSC03403.jpg

BeFunky_DSC03406.jpg

Fotojaht – hüpe

Pidasin ikka elavat jahti meie tubasele hüppajale, aga siis, kui Pätul mänguaeg, oli mul endal tähtsamaid toimetusi ja nii ta tabamata jäigi. Kasutan siis veidi varem tehtud hüppeid.

Kui õues on batuut, siis annab seal teha igasuguseid hüppeid. Tüdrukute hüpped on teadagi ettevaatlikud ja viimistletud, kaunid ja graatsilised.hüpe1

Poiste omad vabad, jõulised, hull(julged), enda-proovile-panemiseks….

hüpe2

hüpe3

Hüppavad teisedki

Elu algab 40-selt? Ei, täna!

Nii ta tuli, minu uus eluaasta. Astus hommikupäikesega koos mu tuppa, kaasas õnnesoovid, hellad embused ja rõõmupisarad.

Üllatusi oli ka… Olen alati öelnud, et “mõte loeb!” Mis siis, kui alati pole käepäraseid vahendeid või võimalusi tegutsemiseks, idee iseenesest on kogu sebimist ja sahkerdamist väärt. Nii ka minu tänane üllatus lastelt. Sellest kommikuhjast sai magus herilasepesa. Kuna küünlaid polnud piisavalt ja number “nulli” ka mitte komplektiga kaasas, lähenesid lapsed asjale loovalt – liida ise kokku oma eluaastad. 🙂

Minu soovitud soov oli lihtne ja täiesti täidetav. Loodan, et Universum võtab selle nüüd eelisjärjekorras ette. 😉

Armas ja südamlik! Suur tänu, kullakesed!

BeFunky_DSC03296.jpg

BeFunky_DSC03306.jpg

BeFunky_DSC03339.jpg

Karikakramäng

Näoraamatust leidsin huvitava teksti ja mõte hakkas kohe kerima…

Sa ütled, et sulle meeldib vihm…. Ometi vihmasajuga haarad sa vihmavarju järele. Sa ütled, et sulle meeldib päike, kuid päikesepaistes otsid sa varju… Sa ütled, et sulle meeldib tuul, aga ometi paned sa aknad kinni, kui väljas puhub. Ja seega ei tea ma, mida mõtled, kui ütled, et armastad mind… 
/Bob Marley/ 

Eks ole Bobil õigus ju kahelda, mõtiskleda, uurida, küsida, otsida selgitust sellele.

Leidsin, et õige on vaadata neid nähtusi erinevatest vaatenurkadest.

Päike on päike igal ajahetkel ja asendis, muutumatu, hea. Minu jaoks suurim energia- ja heaoluallikas.

Vihmaga saab leppida siis, kui ongi soov end või kasvavat taimekest kasta, saada kuumuses jahutust või ihu pesta. Rõõmustame vihmasaju üle, kui jõuame hetk enne sadu räästa alla või saame seda piiskade krabinat nautida soojas toas kaminatule paistel. Vihmaveest tekkinud porilompides pladistavad lapsed on maailma õnnelikemad ju! Lubaks vaid vanemad neil seda teha! Jah, mulle meeldib ka vihm…

Meremees ootab väiksematki tuulekest, et purjelaev teda edasi koduranda kannaks või pesupäeval soovib perenaine, et tuulehoog pesu kuivaks lehvitaks. Talvel naudin mina isiklikult metsikut lumetuisku, sellele hangedes vastu sumada, tuulele vastu astuda… Kumb on kangem?

Armastus on alati ainult armastus. Seda kas on või ei ole. Minu jaoks ei kehti mõistet – „armastan sind natuke“. Armastuse kõikvõimas vägi on üleni minuga ning saadab mind läbi eluhetkede – rõõmuda, pisarate, õnnestumiste  ja raskuste. Samuti olen selgeks saanud, kuidas ei ole võimalik armastust „ära teenida“, seda saab ainult üheskoos kasvama panna, kasta ja vilju noppida. Tark on enne armastuse avaldamist hetkeks aega võtta, iseenda kõrvale maha istuda ja käia läbi kõik oma hingesopid, et tuvastada see tunne – kas see on armastus või pelgalt kiindumus, meeldimine, ohverdus?

Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab…..? 🙂

BeFunky_DSC03058.jpg

Üksikud asjad

Kulutades täna otsimisele hulga aega ja närvirakke, panin oma mõtted neisse ridadesse kirja.

“Kuhu on jäänud mu kollane sokk?”

mõtleb väikene Lea.

Ei saanud ju hüpata õue, hopp!

Kuhu ta kadus, ei tea? 

Üks sinine sokk ja sõrmkinnas

jäid lebama riiuliäärele.

Kui paarilist pole, siis tuleb neil minna

Üksikute Asjade Saarele.

Astudes teel nad kohtasid

valget kinga ja musta kalossi.

Nad üheskoos edasi astusid,

kuni suud läksid täitsa mossi.

Ei saa ju ühe kingaga vaid

minna õue või sõbraga poodi.

Et lapsed sest õpiksid sedamaid

see õpetlik salmike loodi:

Kui asju on kaks, siis hoia neid koos – 

kaks kinga või sokki või kinnast,

sest üheskoos hoitud asjadest

ei üks saa kaduma minna.

Vastust küsimusele – kuidas saab üks laps iga päev midagi ära kaotada? – ei ole ma veel saanud. Sokkidest-kinnastest ei ole üldse mõtet rääkida, kui mina-ei-tea-kuhu on kadunud 2 dressipluusi, 1 mobiiltelefon, mõned 2-eurosed ja muidugi suuremas koguses LEGOjuppe, mille kadumises ka  meie kiisu-Pätu osaline on, kuna ta nendega mööda elamist pööraselt tagaajamist mängib. Illustreerimise mõttes leidsin aga ühe hoopis teise mängu, mida ka meie Pätu harrastab. 😉BeFunky_DSC05420.jpg

Fotojaht – sein

Esimene pilt sai tehtud paar kuud tagasi, kui vanas mõisahoones lastega laagris olin ja tegime playback-showks ettevalmistusi, harjutades laulu, milles read – “…kui need seinad suudaks rääkida, nad pajataks nii mõnegi loo….”. Just selline vana ja väsinud ta välja nägigi, aga püsib püsti ja kuulab ära iga-aastased laste mängud-laulud-meisterdused-öised salajutud, kui öörahu ammugi väljakuulutatud. 😉

DSC01328

 

Teine pilt on möödunud aasta suvest, kui see kiirete jalgadega ämmelgas kaamera ette jäi. Eks peab temagi alustama algusest, kui tahab sinna kõrgele üles jõuda.

DSC06634

 

Kolmas “sein” on kord juba Fotojahis osalenud ja asub minu köögis.

DSC00328

 

Viimane on elav fotojaht – pühapäeval esivanemaid külastades jäin pikalt vaatama seda vana majaseina, mis on aastakümneid varju ja kaitset pakkunud muhedale vanapaarile. 😉

BeFunky_DSC03050.jpg

Teised seinad