Kivine õnn

Väike lõiguke minu pikemast mälestuste-meenutuste pagasist…

Seesama kruusatee viis mind ka kolhoosi heinamaale, kui ühel kevadpäeval sinna nurka kallutati maha võimas kivikoorem. Ja siis teinegi. Olin siis ehk neljateistkümnene, eraklik, omaettehoidev, üksiolemist armastav preilna. Siis ma juba tohtisin hiliste õhtutundideni väljas olla. Istusin kivihunniku kõige kõrgemal kohal ja elasin. Sealt ülevalt algas minu elu.

Need kivid panid aluse minu sisemisele ärkamisele. Neid põllu pealt kokkukuhjatud kive vaadates, katsudes, peos hoides, päikesepaistel keerutades, üksteise vastu katki visates, taskutesse korjates ja salaja kirjutuslaua sahtlisse kogudes, hakkasin ma elus esimest korda mõtlema, mõtisklema, unistama, kujutlusi looma, fantaseerima, nautima olemist hetkes – enda teadmata siis veel.

Igal vabal momendil viisid jalad mind sinna istuma, kuulatama ja kuulama kivide kokkulöömise häält ja nende mustrite lugusid. Seal ma lasin kivi pinna krobeduse, sileduse, külmuse, augud ja kühmud enda kätest läbi oma hinge. Hoidsin seda kivist võlumaailma enda salapaigana, kohana, kus sain olla iseendaga. Läksin sinna alati üksi, kellelegi ütlemata, kedagi kaasa kutsumata. See oli minu koht, minu pelgupaik õuduste eest, mis tegelikult leidsid aset meie koduukse taga. Need kivid olid minu kaaslased, kes kuulasid mu pajatusi, kes said minu luuletuste inspiratsiooniks ja ajendiks, kes alati ootasid minu tulekut ja lahkudes andsid mulle kaasa meelerahu, hingesoojuse, headuse ja mõistmise.

Need vähesed, kes minuga koju kaasa said tulla, pidin tuppa viima tasa ja targu põuetaskutes. Kord, kui ema  nad koolivihikute tagant üles leidis, sain korraliku peapesu ja käsu nad nagu prahi minema visata. See oli vist esimene kord, kui ma hinges emale vastu astusin ja siis õues neile oma peiduka meisterdasin, aga reaalselt oma arvamust välja öelda ei julgenud ma veel mitmeid aastaid.

Kividega koos olen õnnelik. Siiani. Ka praegu on mul oma kodus pisike kivikogu. Igal neist minu jaoks omaette väärtus ja rõõmusõnum. Veeretan neid sõrmede vahel, kui vajan turgutust või inspiratsioonilaksu, ja lasen samal ajal unistustel lennata. See on minu õnn…

BeFunky_DSC03402.jpg

BeFunky_DSC03403.jpg

BeFunky_DSC03406.jpg

Advertisements

3 thoughts on “Kivine õnn

  1. Anni ütles:

    Ilus lugu, ilusad ja “magusad” kivid … Ka mul on üks suure tähendusega kivi, mille peale kirjutasin Toila rand ja kuupäeva 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s