Haapsalu – armastus esimesest silmapilgust?

Aprill – Haapsalus esineb Demis Roussos. Pilet broneeritud, tuba broneeritud majutusasutuses Reinholdi Guest Accommodation. Olin valmis suvemälestusi looma! 🙂

Mai – Piletilevi teatas, et kontsert jääb artisti haigestumise tõttu ära. Kurb…  Kontserdipilet tagasi müüdud, aga toa broneering on alles! Ikka valmis suvemälestusi looma! Seda enam, et teist võimalust sel suvel mere äärde saada ei pruugi tulla ja Haapsalus pole minu jalg veel kordagi käinud.

Juuli – Valmisolek 100%! Bussipiletid Tartu-Tallinn-Haapsalu-Tallinn-Tartu broneeritud!

Reis võib alata!

Astun kell 5 hommikuvaikuses mööda inimtühjasid Põlva linna tänavaid bussijaama poole. Ilmataat õnnistas meid palavate suveilmadega, +25-30 iga päev. Kaasavõetud kampsun oli vajalik vaid mõni esimene minut toast väljudes, edasi leidis ka oma koha kotinurgas.

Bussisõidud möödusid lahedalt, tänapäeval keerad ja pöörad ju ise seda külma õhku, kas enda või kaaslase peale nagu tahad. Tallinnani ei säranud ka lauspäikest, muidu oleks ta minu poole peal paistnudki. 😉

Keskpäevaks jõudsin Haapsallu. Olin targu enda jaoks bussijaamast majutuskohani tee selgeks teinud ja bussist maha astudes, leidsin et saab hakkama küll – ihuüksi esmakordselt võõras linnas(teades minu orienteerumisoskusi, olen võimeline isegi kodulinnas õigest kohast mööda astuma).

Kuna ma oma ööbiskohta veel sisse ei saanud, võtsin eesmärgiks leida kehakinnitamiseks miskit söödavat. Sammusin mööda tänavaid ja nii ma ohkasin ja õhkasin endamisi – imeline väike linn, kodune, kaunid hooldatud madalad majad. Kõik vajalikud viidad olid olemas, mis ei jätnudki võimalust õiget asukohta mitte leida. Kuna sattusin sellel päeval sinna, kui kogu linn ja turistid nautisid vanade Ameerika autode ilu ja võlu, olid tänavad täis sagimist ja suhtlemist, aga seda kõike naeratuste ja rahuliku hääletooniga. Isegi söögikohas, kus  istusin, jätkus ettekandjal minu jaoks naeratus, kui ta teatas, et söögiga läheb 30-40 minutit. 🙂 Küll aga kohvi saab kohe! Alustasin siis sellest.

Maitsvad lihapallid kuhjas salatiga manustatud, asutasin end linnaga tutvuma. Tahtsin kindlasti näha paljukiidetud lossivaremetes Valge Daami akent. Nägin! Kui nüüd augustis tagasi minna, on võimalus Daami ennast ka näha! Täitsa mõeldav!BeFunky_DSC03923.jpg

Lossiõuest edasi otsisin üles selle tänava, mida mööda jõuaksin oma suure sihtmärgini. Tänava leidsin ja piki seda kõndides hakkas süda ootusärevusest kiiremini põksuma küll. Meri – siit ma tulen!

Jõudes lähemale ja lähemale, avastasin, et ma olen ju linnas. Siin ei ole kivist rannajoont ega vahutavaid laineid rannale jooksmas. Küll aga oli imeilus promenaad, mille valgetel sõnumitega pinkidelBeFunky_DSC04029.jpg jagus istujaid nii palju, et „otsi kohta, kus sa saad ja ….“ . Lõpuks peale kõndimist leidsingi.  Möödudes kuulsast Kuursaalist nägin, et seal pakutakse huvitavat kehakosutust. Silme ette kerkisid kohe viljapeksukoodid??? 😉BeFunky_DSC03952.jpg

Võtsin endale sealt siiski tuttava ja turvalise kahe palliga šokolaadijäätise ja potsatasin pingile. Jäin sinna vist üsna pikaks ajaks, kuna minust möödus kümneid käest-kinni või siis ümbert-kinni hoidvaid paare, suurel hulgal lastega peresid, nii mõnigi mitte-eesti-keelt-kõnelevat gruppi ja hulgaliselt minust palju vanemaid paarikesi. Nende liikumiste vahepeal õnnestus mul siiski märgata mere rahulikku loksumist ja merel askeldavaid elanikke.

BeFunky_DSC03938.jpg

BeFunky_DSC03946.jpg

BeFunky_DSC03999.jpg

Olles jäätisega üllatavalt kiiresti ühele poole saanud, asutasin end Kreutzwaldi tänavat otsima. Polnud väga suurt nuputamist vajagi. Leidsin ja sain kätte oma peavarju tänaseks ööks. BeFunky_DSC04038.jpgLahke perenaine juhatas mind teisele korrusele, kus sain kätte oma toa võtme ja kohtusin Frediga. See imearmas hall perekiisu jõudis end nii kaua minu voodi alla peita, kui ma kasutasin võimalust end vannitoas värskendada.

Jätsin kaasvõetud kaalult raske lugemisvara „Metshaldja päeviku“ ja muud mittevajalikud asjad tuppa ja seadsin taas sammud linna peale. Järgmises meeldivas pisikeses välikohvikus nautisin üle hulga aja taas kohvi, kui taevasse kogunenud lindude lend andis märku lähenevast ilmamuutusest.BeFunky_DSC03958.jpg

Kiirustasin kohvi joomisega ja jõudsin oma tuppa koos esimeste vihmapiiskadega. Tunnikeseks ma sinna jäingi, kuna väljas paukus ja välgutas päris hoolega. Siis aga kõik rahunes ja tegin veel ühe jalutuskäigu mereranda, kus nüüd kohtasin vaid kahte soomlast ja ühe õhtust jooksutrenni tegevat tervislikku kohalikku.

Lugesin keskööni kaasavõetud kirjandust, mille taustaks kuulasin aknast kostvaid noorte lõbusaid pallimängu hõiskeid. Öö võõras voodis möödus vaatamata kõrvaltoa ukse hilistele kolksudele suurepäraselt. Tundsin end hubaselt ja rahulolevalt nagu oleksin vanaemale külla sõitnud.

Hommikuks soovitas sõbralik perenaine minna Rondo kohvikusse, kus pakutavat maitsvat hommikueinet. Võtsin pakkumise vastu ja sain vaid kinnitada tema sõnu – kohvik oli kena ja kohvi-kook suurepärane algus imeilusaks päevaks.

Õhtuse pilves taeva asemel oli nüüd mere kohal sini-sinine laotus, kus palav päike meelitas oma kiirtega inimesi õue. Astusin mere poole, hing rõõmustas ja helises. Tänavad olid,vastupidiselt eilsele kärale ja melule, vaiksed ja tööpäevale omaselt toimekad. Hoolsad poepidajad sättisid välja vitriinidele kaupu, tõstsid tänavanurgale reklaamplakateid või puhastasid klaaspindu. Linn elas oma argielu. Meri ja kaunis purskkaev nautisid päikest nagu minagi.BeFunky_DSC04021.jpg

Tund enne minu bussi väljumist, kõndisin taas mööda poest, mis juba eelmisel õhtul äratas mu tähelepanu ja mille vaateakent pikemalt silmitsema jäin. Täna oli poeuks kutsuvalt lahti ja tänavale kostuv Curly Strings-i muusika ning aromaatne viirukilõhn ei andnud võimaluski mitte sisse astuda.BeFunky_Hingepesa uks.jpg

Sõbralik poepidaja alustas lahkelt vestlust, ei pakkunud oma kaupa, vaid selleni jõudsime jutu käigus minu enda huvist kalliskivide vastu. Nii ma sealt oma südame lähedale veel ühe roosakvartsi ostsingi. Eneselegi üllatuseks, vestlesin müüjaga üsna pikalt meid ühendavatel teemadel – meri, esmakordne ihuüksi Haapasalus käik, kalliskivid, joogalaager, elama asumise võimalus sellesse linna – imestan siiani, et MINA seda julgesin. Tubli! Kiidan ennast! Tuttavat lauluviisi ümisedes astusin särades ja õnnelikult poest välja, et jõuda oma toavõtmed üle anda ja bussile.

Kodutee möödus vahejuhtumiteta, kui kiire külm jäätisekokteil Tallinna jõudes nende alla ei kuulu.

Ma teadsin, et armastus esimesest silmapilgust inimeste vahel on võimalik, mina vist armusin linna. No vähemalt kiindusin küll!

Olen väga tänulik endale, et selle reisi ette võtsin ja iseendale tõestasin – saan küll võõras kohas hakkama. Selle teadmisega kaasneb nüüd kihk minna veel mõnda käimata paika avastama… Türil, Raplas, Narvas, Kärdlas pole ma ka veel käinud. 😉

Haapsallu lähen aga kindlasti veel, kas üksi või kaksi või kambaga, aga lähen! Hing puhkab seal tõeliselt! Ja õnneks on seal 7 päeva nädalas võimalus endale ka õnnelik rüü kohapeal soetada ;)!BeFunky_DSC04039.jpg

 

Advertisements

2 thoughts on “Haapsalu – armastus esimesest silmapilgust?

  1. Pingback: HHH | Sofikene

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s