Killud toovad õnne?

Kui olen käed pea küljest ära võtnud ja kassile mitte-väga-sõbraliku pilgu saatnud, haaran harja kätte ja asun koristama. Nagu tavaliselt, nagu tihti viimasel ajal. Ehk oleks vaja see mõttetera ümbersõnastada – kassid toovad õnne! 😉 Siis aga meenuvad kõik musta-kassi-jutud ja jätan selle siiski vaid enda mõtteks.

Võib-olla ongi õnn mu juurde teel, lihtsalt pole kohale jõudnud? Öeldakse ju, et kui ootad ja õnn pole veel sinuni jõudnud, siis ta tuleb kaugelt ja on hiigelsuur. Oota veel!

Ma olen kannatlik. Seni saangi ehk sotti, mis vihjeid elu mulle nende kildudega saadab? Kas peaksin tihedamalt kodu koristama? Kas peaksin hoolsamalt hoidma kiiresti purunevaid asju kodus? Kas peaksin mängima rohkem kassiga, et tema ei mängiks minu asjadega? Kas olen valmis vastu võtma õnne, kui see kohe praegu uksest sisse sajaks? Kuidas ma ennast tunnen praegu, olen ma õnnelik?

See viimane küsimus tundub eriti tugevalt puudutavat hinge. Jah, mul on kõik eluks oluline olemas – katus pea kohal, leib laual, lapsed ja ise terved, töökoht ja igakuine sissetulek(mis, siis et väike) olemas, mis võimaldab täita hädavajalikud materiaalsed vajadused. Millega ma siis rahul ei ole?

Mul on südame salajastesse kambritesse peidetud aastatepikkused salasoovid, mis algavad enamus nii… Kui mul on rohkem raha, siis teen seda, teist ja kahekümnendat. Ei, ma ei ihka miljoneid. Tahan endale ja lastele lubada elamisväärset elu koos mõningate hinge helisema panevate mugavuste ja õnnehetkedega.

Tundub, et minugi õnn seisneb rahas? Tunnistan, et raha on vahend nii mõnegi unistuse täitmisele kaasaaitamiseks, aga minu jaoks pole see siiski elulise tähtsusega. Palju suurem rõõm on praegu puhtaks pestud toapõranast, mille tegemist homsesse edasi lükkasin ja nüüd, tänu kiisule, ongi tehtud! Õnn on pisiasjades! Õnn on ära tunda neid pisiasju suure müra sees. Vajab harjutamist, aga teostatav! Aitäh, Pätu! Tule siia, pai aeg!!! 😉