Oma kaas

Selle nädala alguses sain ühe üsna vähe tuttava inimese käest suurepärast mõtlemisainet. Alati ei pruugigi parimat lahendust leida selle inimesega, kes sind üdini teab ja tunneb. Mõnikord on hea, et ka kõrvaltvaatajad oma arvamuse välja ütlevad.

“Rosin” ise oli selline – igale potile on olemas oma kaas. Jututeema ise puudutas laste kasvatamist ja õpetamist. Olen selle sees ju nii emana, õpetajana kui ka sugulase või lihtsalt inimesena tänavalt. Vestlesime sellest, kuidas paremini koolis hakkama saada ja teadmisi omandada, vilumusi harjutada. Ning selle kuldse lause siis vestluskaaslane poetaski, kui rääkisime sellest, et mõnele lapsele ei hakka kohe kuidagi õpitu külge.

Kuulasin ta ära, lõpetasime pool tundi hiljem jutu ja kodus omaette istudes (jah, mul on see aeg olemas), jõudsin alles pähkli katki hammustada ja liikusin edasi tuumani. Eks igaüks tõlgendab tarkuseteri vastavalt oma vajadustele ja arusaamadele, aga minule rääkis see lause kõnekalt sellest, et iga laps on eriline ja areneb omamoodi. Käies täiskasvanute kõrval või nende jälgedes, võtab ta kaasa vaid selle, mis tema jaoks on tähtis, oluline. Ei ole võimalik (kui palju me ka ei prooviks) suruda kõiki lapsi ühise programmiga raamidesse. Sellel pole seda oodatavat tulemust, mida me loodame näha, kui oleme enda arust kasvatamise lõpetanud.

Kui laps on väike (suhteline mõiste ju!?), ütleme 5. eluaastani, siis saame paljuski suunata tema valikuid, soove või tegusid. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem annab ta meile mõista, et on ise valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama. Kuidas, milliseid tegusid tehes, ta eesmärgini jõuab, on juba tema enda südame ja mõistuse koostöös toimunud valikute ja otsuste tulemus. Ja siis me “tarkade vanematena” vaatamegi oma last ja imestame, kuidas ta küll sellise asja peale tuli? Miks ei lähe ta sama rada pidi, kust mina just astusin? Miks valib ta kohalejõudmiseks pikema või lühema tee? Mitte lauge liikumise, vaid käänulise künkad-mättad raja?

Võtsin sellest arusaamiseks aega ja vaatasin-kuulasin-märkasin oma last. Vanematena me soovime ju, et meie läbikäidud konarused oleks laste jaoks võimalikult siledad, et nad ei astuks samadesse aukudesse. Tahame suunata neid sirgele teele. Meie tahame, aga kas laps on selleks valmis? Kas lapsel on olemas samasugune tahtmine? Kas meie valitud teed mööda minnes jõuab sihtpunkti eduelamusega, õnnelik ja rahulolev laps? Selle katsetamiseks ei anta meile elus väga palju aega. Küll aga võime olla igal teelõigul abiks analüüsimisel, mis läks hästi, mida peaks muutma, millist käiku järgmine kord vältida? Kui meil on selleks aega, siis jäävad ära ka nõgestest kõrvetatud ja oksarisust kriibitud jalad, kukkumised libedatel kividel, ärkamine avastades, et mul on vajalikud asjad tegemata…

Lapsed ei oota, et me igal sammul neid suunaksime ja õpetaksime. Aga alati oleks hea, kui kõrval olev täiskasvanu võiks ulatada käe kitsast purret kohiseva jõe kohal ületades ja lausuks: “Sa saad hakkama! Ma olen su kõrval, kui sa teed oma valikuid! See õnnestub sul hästi! Ma usun sinusse ja olen su üle uhke!”

Ja kui lapse valitud otsused ja käitumine on täiesti “temalik”, siis las olla. Unusta hetkeks mina ja lase lapsel olla tema ise.  Temale sobib just selline kaas! 🙂

pott

Advertisements

2 thoughts on “Oma kaas

  1. Väga huvitav postitus . Lapsed on minule südamelähedased. Osad vanemad oskavad küll lapsi suunata just sinna kuhu tahavad, näiteks hakkavad väikeset peale suunama, et sinust tuleb meremees (või lendur või miilits ) ja vaata imet laps hakkabki rohkem selle peale mõtlema ja ennäe aastate pärast on kapten valmis .. ei tea, kas nad on õnnelikud oma töös, aga neid on tahtlikult suunatud – ja lapsed on olnud mõjutatavad . Osa lapsi ei ole mõjutatavad, vaid tahavad kõike ise . Igaühel oma tee. Just nii nagu sa kirjutad .. Ilusat sooja sügist veel

    • Nõustun Sinuga! Millegi hästi tegemiseks peab siiski olema sisemine soov, siis on motivatsioon kõrge ning tulemuseks ka rahulolu. Väliseid “nõuandjaid” on meie ümber aga nii palju, et alati ei jätku julgust, tahet või ka aega ise otsustada, lihtsam on minna seda rada, mida soovitas keegi teine. Nii läks ka minu elukutsevalikuga… 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s