Täna

Üks pisike ingel Su järele kõnnib,

ta tuleb nii vaikselt, teda keegi ei sunni.

Sa teda ei märka, ei kuule, ei tunne,

kuid öösel ta salaja hiilib Su unne.

Nii pehmelt ja õrnalt Su põske ta paitab

ja lubab, et hädas Sind alati aitab!

DSC02862

Kes usub, see usub. Mulle meeldib uskuda, et Sa oledki siin, minu lähedal. Mõnikord ma räägin Sinuga, tihti ainult hoian Sind oma mõtetes. Mõnikord ma palun abi, lohutust, pai. Tihti teistele, vähem endale. Tänu, kõige imelise eest, mis minu ellu kuulub, on igapäevane rituaal.

Täna on mul päris palju aega Sinule mõelda, Sinuga vestelda.

Olen esimest korda selles toas. Olen üksi. Valged seinad on mu ümber ja sellele valgusele justnagu vastukaaluks on akende ees sügavrohelised kardinad. Radiaatori soe õhk paneb nad õrnalt liikuma. Kardina muster on ilus, sümmeetriline, ringide ja spiraalide kohtumispaik. Mõni spiraal lõppeb ringi sees, teine keerutab end teravatipuliselt ringist välja.

Laman selili voodil. Pilk otsib midagi. Kõrvalmaja akendes helgib novembrikuu päike. Maja katusel käib aga elu. Katuse äärele maaanduvad mitmed tuvid, kes kiirelt päid liigutades vihmaveerennist midagi otsivad. Kui suurem segadus ja mass on ära lennanud, tuleb natukese aja pärast tagasi üks. Tuleb üksi ja seisab kindlalt katuseäärel. Päris pikalt liikumatuna püsides, märkab ta miskit ja haarab selle kiire liigutusega noka vahele. “Kas on linnukesel muret…?” Päikesekiired pleegivad katuseplaatidel ja kindlasti pisut soojendavad ka sinu väikeseid jalgu. Pisut kahutanud maakamaralt leiad endale ikka miskit söögikõlbulikku. Kui need äralennanud tegelased kuulusid sinu sõpruskonda, siis vist polegi midagi, mille pärast muretseda. Ja nagu selle mõtte kinnituseks, tõstab linnalinnuke pea püsti, saputab tiibu ja läheb temagi.

Vaatan veel mõne hetke tühja katuseäärt ja alles siis taipan, et seal polegi enam kedagi. Toon pilgu oma valgesse tuppa tagasi. Tulen iseenda juurde tagasi. Minutiosuti vanal seinakellal on teinud vaid mõned aeglased sammud. Ootaja aeg on pikk…

Nii ma panengi mälupildid ja eluhetked enda jaoks ritta ja lappan neid nagu raamatulehti. Mõnda jään kauemaks silmitsema, mõni toob naeratuse suule, mõne lehekülje tahaks edasi keerata vaatamata. Mis olnud, see olnud. Täna on parim päev. Täna elan sellisena nagu olen, just seda elu, mille olen endale valinud. See on olnud hea valik! Aitäh, kõigile nähtavatele ja nähtamatutele abilistele, toetajatele, hoidjatele ja kaitsjatele!

 

Advertisements

Meelitame, meelitame…

Mida või keda? Eks ikka seda valget aega. Vaadates internetis ringi, on naabritel juba lumi maas ja mõnes kandis Eestiski midagi lume moodi. Siin, Järvamaal säras täna aga üle pika aja taas päike. Soojendas viimseid lehekesi ja inimhinge. DSC02823

Kuna õues enam erilisi õitsejaid näha pole (välja arvatud viimased võililletutid, mis kuidagi aru ei saa, et on november, mitte juuni), siis leiab õierõõmu toaaknalt. Nii see kaunis jõululill end õiterüüga ehib, iga päev uusi avades. Jätkuks vaid jõuluajaks ka mõni õis.

DSC02793

Ja kui mõnus aroomiküünalde lõhn toas ka talve siiapoole ei too, siis esimesed kiired piparkoogimehikesed võiksid sellele küll kaasa aidata. Lastel oli vähemalt sära silmis, kui esimesed ampsud suus krõmpsusid! Eks ole nii kergem pühi oodates päevi lugeda. 😉DSC02816

Ilus päeva lõpuks püüdsin pildile ka päikeseaseme. Nii ta sinna metsa puude vahele end magama sättis. DSC02828

P.S. Praegu õue vaadates paistab miskit valget maas!!! Meelitamine mõjus! 😀

Silmadest

On silmad meile antud nägemaks maailma enda ümber. Kui saaks mõnikord ka pöörata pilgu enda sisse. Selleks tuleb kasutada hoopis kujutlusvõimet ja tundeid. Sisemaailma kohta saame teateid oma tunnete kaudu.

Silmadel on veel üks tähtis ülesanne – jagada rõõmu, hirmu, kurbust, hämmeldust, ehmumist, ootusärevust, pettumust, tigedust. Suu võib rääkida, mida tahes, silmad ei valeta kunagi. Silmadest paistab meie tõeline hingeseisund.

Alati ei taha, ei saa, ei oska, ei julge, ei või sõnu valjuhäälselt välja öelda, siis tulevadki appi silmad. Las ma vaikin, loe mu mõtteid silmadest, otsi sealt üles minu soovid. Võta aega vaadata silmast  silma, märgata nendes peituvat sõnumit.

Kõige rohkem silmadekeelt kasutavad väikesed lapsed. Tark täiskasvanu, oodates näiteks vastust oma “Tere”-le või mõnele küsimusele, mõistab vaikiva lapse silmadesse vaadates vastust. Päris pisike lapsinimene, kellel sõnaline väljendamine veel alles õppimisjärgus, väljendab silmadega kõike – kutsub endaga seltsima, näitab oma pahameelt, väljendab suurimat rõõmu või kurbust. Laste silmade keelest saavad aru kõige paremini just need, kes kõige rohkem lapsega koos aega veedavad. Ja sõnu polegi vaja…

Järgmine etapp inimese elus on armumiseaeg, mil tundub samuti, et kaaslane mõistab sind juba enne kui suu lahti teed. Üks armastust täis pilk räägib oi kui palju. Siis me ütleme, et kallim mõistab  mind poolelt sõnalt. Ja on inimesi, kes terve elu otsivad ja ootavad seda ainukest ja õiget silmapaari, keda ehk vaid unedes on nähtud.

941869_233656226799915_666364669_n1

Kui palju kauneid laule on loodud silmadest, pilkudest… Üks ilus näide:

 

Sündinud sinisel päeval

Daniel Tammet on kujutlematute vaimsete võimetega autistlik geenius, kes oma tõelist perenime hoiab saladuses. Eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Ühtaegu hinge puudutav ja kütkestav mälestusteraamat “Sündinud sinisel päeval” kirjeldab tema helges mõistuses peituvat maailma seniolematul moel.  See on inspireeriv lugu, mis räägib vahetult, mida tähendab olla eriline. Temast on valminud dokumentaalfilm “Brainman” ajendatuna filmist “Rainman”, mis eesti keeles kannab pealkirja “Geenius”.

Ma olen sündinud 31. jaanuaril 1979 – kolmapäevasel päeval. Ma tean, et see oli kolmapäev, sest see kuupäev on mul meeles sinisena ja kolmapäevad on alati sinised, nii nagu number 9 või valjud vaidlevad hääled. (9)

Mäletan, kuidas ma lapsena otsisin tundide kaupa raamatut, millel oleks minu nimi. Nüüd, kui olen 26-aastane, tean juba paremini. Selleks, et saaksin leida oma nimega raamatu, pean kõigepealt selle kirjutama. (21)

Mõnikord toppisin sõrmed kõrvadesse, et vaikusele lähemale pääseda. Kui ma sulgesin silmad, siis nägin seda pehme ja hõbedasena. (34)

Mulle meeldis joonistada mitmesuguse suurusega ringe. Ring oli minu lemmikkujund. (37)

Mu isa eristas mööda koridore kõndivaid ametimehi nende sammude põhjal. Ühele pani ta nimeks “säärsaapad”. (44)

Ma ei tundnud häbi ega kimbatust, kui ma teistest lastest maha jäin; nad lihtsalt ei kuulunud minu maailma. (49)

Professor Snyder väidab, et igaühel võib olla savanti võimeid, ainult et enamik ei suuda neid lukust lahti teha. (53)

Oma esimestest kooliaastatest ei mäleta ma ühegi lapse nime ega nägu – tundsin alati, et nad oleksid nagu miski, millega tuleb hakkama saada ja rahul olla, kellest tuleb mööda navigeerida, mitte aga nagu inimesed, keda võib tundma õppida ja kellega mängida. (59)

Mul on väga raske taustamüra välja filtreerida ja mul on tavaks näppe kõrvadesse toppida, mis aitab mind keskenduda. Kui märkasin mingit plekki või viga, siis kustutasin kõik maha ja alustasin otsast peale. (61)

Muinasjutt “Kivisupp” – rändav sõdur jõuab ühte külla ja palub süüa ja peavarju. Külaelanikud ihnsad ja hirmunud, ei andnud talle midagi, ja selle peale kuulutab sõdur, et tema teeb neile kivisuppi ega vaja selleks enamat kui potti, vett ja ühte kivi. Külaelanikud kogunevad sõduri ümber vaatama. “Loomulikult on kivisupp kapsaga kõige parem,” ütleb sõdur ja üks külaelanik toobki kapsa. jne (63)

Ühes stseenis langevad lumehelbed õhust alla ja lapsed püüavad need oma kätte, misjärel nad muutuvad võluväel tähtedeks, mis moodustavad sõnu (saladuse võti, mis aitab lastel leida ühte puuduvat elujõu osa) (65)

Mulle oli oluline kõike ette teada, mingit viisi tajuda kontrolli antud olukorras, mingil moel oma erutust vaos hoida, vähemalt ajutiseltki. (79)

Mu vanematel tuli mõte, kuidas aidata mul paremini oma emotsioonidega toime tulla, ja nimelt õpetada mind hüppenööriga hüppama. (81)

Ajaviiteks moodustasin ma omaenda koode, näiteks kodeerisin “24 1 79 5 3 62” sõna Daniel. (82)

Mõnikord suudan kuulda iga sõna ja välja noppida iga detaili, mida mulle räägitakse, kuid samas ei suuda neile adekvaatselt vastata. See on nagu värviraamatus, kus sa näed iga täppi, kuid mitte seda, mis need kokku tõmmates kujutavad. (89)

Käimise ajal, isegi väljas tänaval, hoidsin alati pead kõvasti maas ja jälgisin oma jalgu, kuidas need liiguvad. (101)

Samuti on mul raske mitte märgata igasuguseid pisiasju ja see mõjutab mu keskendumisvõimet: näiteks, kui keegi ohkab valjusti ruumi teises otsas. (120)

Mõte, et olen sunnitud kasutama pesemiseks ühist pesemisruumi, oli minu meelest ebameeldiv ja selle nädala jooksul ma ärkasin igal hommikul vara, et jõuda vannituppa ja sealt välja enne, kui keegi teine ärkab. (132)

Olin lõpuks jõudnud arusaamisele, et sõprus on õrn, aeganõudev protsess, mida ei saanud tagant kiirustada või kinni püüda, vaid sel tuli lasta omasoodu kujuneda. (156)

Autismihäirega inimesed võivad tuua palju kasu mõnele kompaniile või organisatsioonile, kuna neile on omane usaldusväärsus, ausus, kõrgetasemeline täpsus, märkimisväärne võime märgata üksikasju ning hea fakti- ja arvumälu. (163)

Põnev oli märgata muutusi, kuidas majast sai kodu. (164)

Hea on teha midagi, millest igaüks erinevatel põhjustel rõõmu võib tunda. (166)

Selle töö eeliseks oli, et sain töötada kodus, mis minu puhul oli parim võimalik variant, arvestades rahutust, mis võib mind tabada, kui sattun keskkonda, mida ma ei suuda kontrollida ja kus ma end hästi ei tunne. (167)

Teatud olukorrad võivad kutsuda minus esile ärevust, näiteks kui mõni sõber või naaber otsustab etteteatamata külla tulla. Kui sööme restoranis, eelistan istuda nurgalauas või seina ääres, et teised inimesed ei ümbritseks mind. (172)

Mul on väga hea nägemismälu, ja kui ma loen mõnda sõna või lauset kirjapildis, siis sulen silmad, näen seda oma peas ja suudan seda täiuslikult meelde jätta. Minu mälu on palju kehvem, kui ma üksnes kuulen mõnd sõna või väljendit, aga ei näe seda. Ma ei karda vigu teha, vaid püüan kõigest väest neid mitte korrata, kui mind on parandatud. (177)

Andsin oma keelele nimeks Mänti. Kui ma mõtlen või räägin Mäntis, siis tunnen, nagu maaliksin ma sõnadega. (188)

Mulle meeldib end vaimselt mingiks sündmuseks ette valmistada, läbi mõelda erinevaid võimalusi või permutatsioone, kuna mingi äkilise või ootamatu sündmuse toimumine on mulle vastuvõetamatu. (206)

Kim Peek on ime. Ta suudab lugeda raamatust üheaegselt kahte lehekülge, kumbagi ühe silmaga, jättes peaaegu kõik loetu meelde. (216)

Tema sõnum on: “Selleks ei pea sa olema vigane, et teistest erineda, sest kõik inimesed on erinevad.” (218)

Hoian õepoja pilti kapi peal. Selle vaatamine aitab mul meenutada elu ja armastuse imesid. (234)

Retsept on nagu matemaatiline summa või võrdus; tulemus on osade summa. (235)

öeldakse, et kõik kogevad vahel harva täislikku hetke, täielikku rahu ja ühtekuuluvust, nagu vaadates alla Eiffeli tornist või jälgides langevat tähte öises taevas. Mul ei ole palju niisuguseid hetki, kuid Neil ütleb, et sellest pole midagi, sest millegi haruldase kogemine muudabki hetke erakordseks. Kujutlen neid hetki nagu kilde või kübemeid üle eluaja laiali pillatuna. Kui inimene suudaks need kõik kuidagi kokku korjata ja ühte siduda, oleks tal käes täiuslik tund või isegi täiuslik päev. Ja ma mõtlen, et selle tunni või päeva jooksul jõuaks ta lähemale müsteeriumile, mis tähendab olla inimene. See oleks nagu hetkeks taevasse piilumine. (243)

Vees on ilu, vesi on elu

November sammub tasa mööda karjamaid ja metsaradu, jättes endast sillerdavaid märke samblavaibale ja rohukõrrele. Milline elu on igas pisemaski veepiisas!!

DSC02643

DSC02665

DSC02677

Kui värvikirev oktoobrikuu oma värvipotid kokku korjab, saabub november – tavaliselt ühetooniline hallikaspruun. Siin-seal vilksab sisse ka mõni roheline tärkav taliviljapõld või kollendav heinamaa. Ühes sellises uduhallis novembripäevas õnnestus mul siiski mõni eredam värvilaik tabada.

DSC02628

DSC02653

DSC02685

DSC02692

Kohe-kohe saab see mittemidagiütlev hall aeg otsa, et teha ruumi uutele värvidele – laste (ja kindlasti ka paljude täiskasvanute) silmis lööb särama jõuluootuse tuluke ja see sära valgustab ka kõige pimedamat päeva. 🙂

Meenutustes…

„… sellest, kelle aeg Su kõrvalt viis,
on Taevas saanud Sinu kaitseingel,
ta on Su kõrval alati …
Ka siis, kui headus silitab..,
kui õelus salvab…
Ta ikka valvab.“

/V.Osila/

 

Hall ja tuuline sügispäev soosib ka ilma igasuguse põhjuseta hubast küünlaeegi vaatamist soojas toas ja möödunud aegade meenutamist. Võtsin sel aastal kohe aega selleks. Arvan ikka, et meie kõrval olevad inimesed väärivad tähelepanu, märkamist ja armastust nii palju ja nii tihti kui võimalik. Sellepärast pole ma ka suur surnuaial käija. Ehk aja möödudes ja vanuse kasvades see arusaam muutub. Tänaseks on elu mind sellest ainsast kalmust, kus puhkavad minu kõige lähedasemad, viinud hoopis kaugele. Seega tuleb vaikset enda sisse vaatamise hetke ja meenutamist lihtsalt plaanidesse sisse pikkida, kui teekond jälle sinnapoole viib.

Pole mul õnneks palju neid väga lähedasi, kes oleks oma  maise tee siin lõpetanud. Kõige kallimad on ikka käeulatuses või vähemalt telefonilevis, kui tahtmine küsida: “Kuidas läheb?” Üks minu kõige-kõige on siiski mõned aastad juba maamullas, aga minu südames alati. Meie memm! Oma meenutuste-loosse (raamatusse oleks veel vara öelda) kirjutasin temast ja tema maailma parimatest pliidikaraskitest täna kohe pikemalt.

DSC02514

Vaikselt võbelev küünlaleek

elustab mälestusi.

Toob silme ette põllutee,

kus käisime kahekesi.

Su hommikukohv ja võisai

ning kaisumuinasjutud,

su kareda käega pai

pühkis ära kõik valu ja nutu.

Mõtlen sulle, mu memmeke hea,

sina oskasid elada elu.

Sind alati kalliks pean

ja tulen mõtetes ikka su manu.

memm