Sündinud sinisel päeval

Daniel Tammet on kujutlematute vaimsete võimetega autistlik geenius, kes oma tõelist perenime hoiab saladuses. Eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Ühtaegu hinge puudutav ja kütkestav mälestusteraamat “Sündinud sinisel päeval” kirjeldab tema helges mõistuses peituvat maailma seniolematul moel.  See on inspireeriv lugu, mis räägib vahetult, mida tähendab olla eriline. Temast on valminud dokumentaalfilm “Brainman” ajendatuna filmist “Rainman”, mis eesti keeles kannab pealkirja “Geenius”.

Ma olen sündinud 31. jaanuaril 1979 – kolmapäevasel päeval. Ma tean, et see oli kolmapäev, sest see kuupäev on mul meeles sinisena ja kolmapäevad on alati sinised, nii nagu number 9 või valjud vaidlevad hääled. (9)

Mäletan, kuidas ma lapsena otsisin tundide kaupa raamatut, millel oleks minu nimi. Nüüd, kui olen 26-aastane, tean juba paremini. Selleks, et saaksin leida oma nimega raamatu, pean kõigepealt selle kirjutama. (21)

Mõnikord toppisin sõrmed kõrvadesse, et vaikusele lähemale pääseda. Kui ma sulgesin silmad, siis nägin seda pehme ja hõbedasena. (34)

Mulle meeldis joonistada mitmesuguse suurusega ringe. Ring oli minu lemmikkujund. (37)

Mu isa eristas mööda koridore kõndivaid ametimehi nende sammude põhjal. Ühele pani ta nimeks “säärsaapad”. (44)

Ma ei tundnud häbi ega kimbatust, kui ma teistest lastest maha jäin; nad lihtsalt ei kuulunud minu maailma. (49)

Professor Snyder väidab, et igaühel võib olla savanti võimeid, ainult et enamik ei suuda neid lukust lahti teha. (53)

Oma esimestest kooliaastatest ei mäleta ma ühegi lapse nime ega nägu – tundsin alati, et nad oleksid nagu miski, millega tuleb hakkama saada ja rahul olla, kellest tuleb mööda navigeerida, mitte aga nagu inimesed, keda võib tundma õppida ja kellega mängida. (59)

Mul on väga raske taustamüra välja filtreerida ja mul on tavaks näppe kõrvadesse toppida, mis aitab mind keskenduda. Kui märkasin mingit plekki või viga, siis kustutasin kõik maha ja alustasin otsast peale. (61)

Muinasjutt “Kivisupp” – rändav sõdur jõuab ühte külla ja palub süüa ja peavarju. Külaelanikud ihnsad ja hirmunud, ei andnud talle midagi, ja selle peale kuulutab sõdur, et tema teeb neile kivisuppi ega vaja selleks enamat kui potti, vett ja ühte kivi. Külaelanikud kogunevad sõduri ümber vaatama. “Loomulikult on kivisupp kapsaga kõige parem,” ütleb sõdur ja üks külaelanik toobki kapsa. jne (63)

Ühes stseenis langevad lumehelbed õhust alla ja lapsed püüavad need oma kätte, misjärel nad muutuvad võluväel tähtedeks, mis moodustavad sõnu (saladuse võti, mis aitab lastel leida ühte puuduvat elujõu osa) (65)

Mulle oli oluline kõike ette teada, mingit viisi tajuda kontrolli antud olukorras, mingil moel oma erutust vaos hoida, vähemalt ajutiseltki. (79)

Mu vanematel tuli mõte, kuidas aidata mul paremini oma emotsioonidega toime tulla, ja nimelt õpetada mind hüppenööriga hüppama. (81)

Ajaviiteks moodustasin ma omaenda koode, näiteks kodeerisin “24 1 79 5 3 62” sõna Daniel. (82)

Mõnikord suudan kuulda iga sõna ja välja noppida iga detaili, mida mulle räägitakse, kuid samas ei suuda neile adekvaatselt vastata. See on nagu värviraamatus, kus sa näed iga täppi, kuid mitte seda, mis need kokku tõmmates kujutavad. (89)

Käimise ajal, isegi väljas tänaval, hoidsin alati pead kõvasti maas ja jälgisin oma jalgu, kuidas need liiguvad. (101)

Samuti on mul raske mitte märgata igasuguseid pisiasju ja see mõjutab mu keskendumisvõimet: näiteks, kui keegi ohkab valjusti ruumi teises otsas. (120)

Mõte, et olen sunnitud kasutama pesemiseks ühist pesemisruumi, oli minu meelest ebameeldiv ja selle nädala jooksul ma ärkasin igal hommikul vara, et jõuda vannituppa ja sealt välja enne, kui keegi teine ärkab. (132)

Olin lõpuks jõudnud arusaamisele, et sõprus on õrn, aeganõudev protsess, mida ei saanud tagant kiirustada või kinni püüda, vaid sel tuli lasta omasoodu kujuneda. (156)

Autismihäirega inimesed võivad tuua palju kasu mõnele kompaniile või organisatsioonile, kuna neile on omane usaldusväärsus, ausus, kõrgetasemeline täpsus, märkimisväärne võime märgata üksikasju ning hea fakti- ja arvumälu. (163)

Põnev oli märgata muutusi, kuidas majast sai kodu. (164)

Hea on teha midagi, millest igaüks erinevatel põhjustel rõõmu võib tunda. (166)

Selle töö eeliseks oli, et sain töötada kodus, mis minu puhul oli parim võimalik variant, arvestades rahutust, mis võib mind tabada, kui sattun keskkonda, mida ma ei suuda kontrollida ja kus ma end hästi ei tunne. (167)

Teatud olukorrad võivad kutsuda minus esile ärevust, näiteks kui mõni sõber või naaber otsustab etteteatamata külla tulla. Kui sööme restoranis, eelistan istuda nurgalauas või seina ääres, et teised inimesed ei ümbritseks mind. (172)

Mul on väga hea nägemismälu, ja kui ma loen mõnda sõna või lauset kirjapildis, siis sulen silmad, näen seda oma peas ja suudan seda täiuslikult meelde jätta. Minu mälu on palju kehvem, kui ma üksnes kuulen mõnd sõna või väljendit, aga ei näe seda. Ma ei karda vigu teha, vaid püüan kõigest väest neid mitte korrata, kui mind on parandatud. (177)

Andsin oma keelele nimeks Mänti. Kui ma mõtlen või räägin Mäntis, siis tunnen, nagu maaliksin ma sõnadega. (188)

Mulle meeldib end vaimselt mingiks sündmuseks ette valmistada, läbi mõelda erinevaid võimalusi või permutatsioone, kuna mingi äkilise või ootamatu sündmuse toimumine on mulle vastuvõetamatu. (206)

Kim Peek on ime. Ta suudab lugeda raamatust üheaegselt kahte lehekülge, kumbagi ühe silmaga, jättes peaaegu kõik loetu meelde. (216)

Tema sõnum on: “Selleks ei pea sa olema vigane, et teistest erineda, sest kõik inimesed on erinevad.” (218)

Hoian õepoja pilti kapi peal. Selle vaatamine aitab mul meenutada elu ja armastuse imesid. (234)

Retsept on nagu matemaatiline summa või võrdus; tulemus on osade summa. (235)

öeldakse, et kõik kogevad vahel harva täislikku hetke, täielikku rahu ja ühtekuuluvust, nagu vaadates alla Eiffeli tornist või jälgides langevat tähte öises taevas. Mul ei ole palju niisuguseid hetki, kuid Neil ütleb, et sellest pole midagi, sest millegi haruldase kogemine muudabki hetke erakordseks. Kujutlen neid hetki nagu kilde või kübemeid üle eluaja laiali pillatuna. Kui inimene suudaks need kõik kuidagi kokku korjata ja ühte siduda, oleks tal käes täiuslik tund või isegi täiuslik päev. Ja ma mõtlen, et selle tunni või päeva jooksul jõuaks ta lähemale müsteeriumile, mis tähendab olla inimene. See oleks nagu hetkeks taevasse piilumine. (243)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s