Täna

Üks pisike ingel Su järele kõnnib,

ta tuleb nii vaikselt, teda keegi ei sunni.

Sa teda ei märka, ei kuule, ei tunne,

kuid öösel ta salaja hiilib Su unne.

Nii pehmelt ja õrnalt Su põske ta paitab

ja lubab, et hädas Sind alati aitab!

DSC02862

Kes usub, see usub. Mulle meeldib uskuda, et Sa oledki siin, minu lähedal. Mõnikord ma räägin Sinuga, tihti ainult hoian Sind oma mõtetes. Mõnikord ma palun abi, lohutust, pai. Tihti teistele, vähem endale. Tänu, kõige imelise eest, mis minu ellu kuulub, on igapäevane rituaal.

Täna on mul päris palju aega Sinule mõelda, Sinuga vestelda.

Olen esimest korda selles toas. Olen üksi. Valged seinad on mu ümber ja sellele valgusele justnagu vastukaaluks on akende ees sügavrohelised kardinad. Radiaatori soe õhk paneb nad õrnalt liikuma. Kardina muster on ilus, sümmeetriline, ringide ja spiraalide kohtumispaik. Mõni spiraal lõppeb ringi sees, teine keerutab end teravatipuliselt ringist välja.

Laman selili voodil. Pilk otsib midagi. Kõrvalmaja akendes helgib novembrikuu päike. Maja katusel käib aga elu. Katuse äärele maaanduvad mitmed tuvid, kes kiirelt päid liigutades vihmaveerennist midagi otsivad. Kui suurem segadus ja mass on ära lennanud, tuleb natukese aja pärast tagasi üks. Tuleb üksi ja seisab kindlalt katuseäärel. Päris pikalt liikumatuna püsides, märkab ta miskit ja haarab selle kiire liigutusega noka vahele. “Kas on linnukesel muret…?” Päikesekiired pleegivad katuseplaatidel ja kindlasti pisut soojendavad ka sinu väikeseid jalgu. Pisut kahutanud maakamaralt leiad endale ikka miskit söögikõlbulikku. Kui need äralennanud tegelased kuulusid sinu sõpruskonda, siis vist polegi midagi, mille pärast muretseda. Ja nagu selle mõtte kinnituseks, tõstab linnalinnuke pea püsti, saputab tiibu ja läheb temagi.

Vaatan veel mõne hetke tühja katuseäärt ja alles siis taipan, et seal polegi enam kedagi. Toon pilgu oma valgesse tuppa tagasi. Tulen iseenda juurde tagasi. Minutiosuti vanal seinakellal on teinud vaid mõned aeglased sammud. Ootaja aeg on pikk…

Nii ma panengi mälupildid ja eluhetked enda jaoks ritta ja lappan neid nagu raamatulehti. Mõnda jään kauemaks silmitsema, mõni toob naeratuse suule, mõne lehekülje tahaks edasi keerata vaatamata. Mis olnud, see olnud. Täna on parim päev. Täna elan sellisena nagu olen, just seda elu, mille olen endale valinud. See on olnud hea valik! Aitäh, kõigile nähtavatele ja nähtamatutele abilistele, toetajatele, hoidjatele ja kaitsjatele!

 

Advertisements

One thought on “Täna

  1. kohe nii ilusasti kirjutad , tänan , armastan ka ingleid … ilusat jõuluootamise aega

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s