Jah! vol2

Iga päev maalib loodus meile hingematvalt kauneid kunstiteoseid. Hea, kui meil on aega neisse süveneda, neisse siseneda, lasta endast see peatu-kaunis-hetk-emotsioon läbi ning võtta sellest kaasa rahu, rõõm, ilu ning tänulikkus.

Hääletult maa poole tiirlevaid helbeid vaadates ning oma põsel neid tundes, on hinge pugev rahu otseselt märgatav. DSC05191

Jälle üks imeline loojang ja selle kuldsed värvivarjundid loovad ruumi rõõmustamiseks – südamest ja sügavalt.

Külmakraadide mänguväli puudel ja põõsastel, kaunistades neid õhkõrnade härmaehetega, pakub suurepärase ilu naudinguid.

Kui selle talvepildi jäädvustamiseks ennast soojalt riidesse panen,  võtan aega selles olemiseks. Astun tasa sellesse võluvalt õrna valgusesse, nagu kartes seda kuidagi oma olemasoluga lõhkuda. Vaatan seda lumevalget maailma enda ümber ja tahaks hinge kinni hoida, et soojus minu seest seda ei sulataks. See puhas ja puutumatu, külm ja karge, ehe ja elegantselt ehitud Eestimaa loodus annab kuhjaga põhjust olla tänulik. Tänulik, et meil on võimalus elada neljas aastaajas. Jah, sellist talve ma tahtsingi! 🙂

Advertisements

3 thoughts on “Jah! vol2

  1. Nataly Nieminen ütles:

    Sofikene, sinu imeilusaid fotosid (kunstiteoseid ) vaadates tuleb meelde lapsepõlves kui isaga käisime metsas puid tegemas just talvel , suure paksu lumega ,külmaga, see mets oli nagu võlumets ja olin nagu muinasjutus , tegime tööd kõvasti vennaga kahemehesaega saagisime suuri mürakaid puid. Ja väiksema saega oksi puu küljest , siis tegime lõket ,põletasime vanu kuivanud kuuseoksi mis krabisesid nii ilusasti, praksusid , jõime termosest kakaod või teed ja sõime võilebu ja sardellikesi mida lõkke peal soojendasime , Issver ikka siiani meeles nagu istuks praegu seal puuoksal ja naudiks seda kõike . Ja selle assotsiatsiooni tõi esile just sinu fotode vaatamine .. Loodus see on ikka imekaunis.
    Sofikene, head päeva!

    • sofikene ütles:

      Tänan, Nataly! On minulgi tihti pildile lugu kaasa rääkida, aga samuti toovad mõned pildid mälusopist taas meelde kogetud mälestusi. Olen ka paar korda “omal ajal” talvel metsas puid tegemas käinud. Isa lõikas “Družbaga” palgid juppideks ja mina korjasin kokku. Soe jook kosutas hästi ja külm polnud kunagi. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s