Hing hõiska ja rõõmusta!

Varahommiku jahedus tormab lahtisest aknast hoogsalt mu tuppa. Äsja voodist tõusnuna ei tunne ma mitte külma, vaid pigem just seda värskust, uue päeva rõõmu ja valmisolekut. Mida kauem vaevutuntav tuuleke mu paljaid õlgu, kõhtu ja jalgu äratab, seda rohkem tajun soovi akna juurest eemale minna. Õhk on tõesti külm. Jätan akna lahti ja valmistan endale igahommikuse energiajoogi – kuuma ja kange kohvi.

Kohvi joomise ajaks annab mu keha märku, et unesoojusest enam ei piisa, vaja oleks end riietega katta. Tõmban oma armsa fuksiaroosa hommikumantli paljale kehale katteks ja istun köögilaua taha. Istun nii, et saan jälgida õuemurul toimuvat.  Esimesena tuleb mind tervitama kibekiire sabaliigutaja – linavästrik. Nobedalt astub ta oma asju ajades, aeg-ajalt miskit noka vahele haarates ning siis jõuab kohale minu esimene ärataja – kohvilõhn. Valmis sai. Olles aurava joogi endale tassi kallanud ja lisanud patuselt kolm lusikat suhkrut, istun oma toolile akna alla. Minu väike tiivuline külaline on selleks ajaks juba ära lennanud.

Istun, vaatan õue ja käsi nagu iseenesest liigutab lusikat tassis. Käsi teeb päripäeva ringe ning silmad märkavad seda keerlemist tassis. Ah, kui kaua ma seda juba teen? – küsin endalt mõttes. Ja suule ilmub muie – vaba päeva vabadus segada suhkrut kohvitassis nii kaua kui soovin. Vahepeal on meie valge karvakera end mulle seltsiks kööki vedanud. Äkki saan ka oma hommikueine? Peale mõõõnusat piiiikka paid ja sügamistseremooniat on aeg palukesed kiisule kaussi kallata. Hommikusöök on oluline kõigi jaoks.

Rüüpan tassist kuuma kohvi ja teen endalegi paar ampsu. Nii hea on ärgata rahulikult, lasta kehal kohaneda uue päevaga ning siis alustada oma toiminguid. Hommikueine lõpuks tiirleb hoolega peas ringi eelmisel päeval läbimõeldud nimekiri “vaja-teha-töödest” ja ületalve puutumata aknaklaasid tuletavad end meelde esimesena. Et päike saaks särada läbi aknaklaasi, võtangi selle töö esimesena ette. Aknaid pestes meenub mulle kunagi kusagilt kuuldud pool nali-pool tõsi soovitus, et ärge peske aknaid liiga puhtaks – lindudele on see ohtlik! 😀

Päike on juba kaarega end maja teisele seinale veeretanud ja soojendab minu rõõmuks sügisel mulda pistetud tulpe ja nartsisse. Huviga ootan, mis värvi kaunid õied sealt välja tulevad. Tuul on viimastel päevadel end julgelt näidanud ja soe on ainult päikese käes või liikudes või mõnda muud keha liigutamist vajavat tehes. Kuna pisikesele põllulapile on veel vara minna, siis peale tubaste kraamimistööde luban endale hingekosutuseks meelistegevust – kaameraga ringiliikumist. Mul ju kevadekuulutajatest paljud veel leidmata. 🙂

Esimesena kohtun valges kleidis õrnade ülastega. Keerutavad end pargi all tuules, osad veel peidavad end mahakukkunud puulehtede varjus. Kõige kärmemad õitsejad püüdsin pildile.

Kuhu edasi? Tihti on nii, et hoides pikalt pilku maas, unustan kõrgemal kasvavad looduse kingitused. Nii ma siis uitan puude all, klõpsin vist umbes 30-40 ülasepilti ning alles lahkumismõtteid mõeldes, ajan keha sirgu. Veidi maad kõndides, äratab minu tähelepanu puu, millel pehmed okkad, aga käbid küljes – lehis muidugi. Ja juba need lehiseprouad end ehivadki, et kevadpeol kaunina näida. Mida noorem tädi, seda roosam käbi? 😉

Siin Järvamaal möödub minu esimene kevade ning alles õpin ja uurin, mis-kus kasvab. Nii ka olen märtsikuust saadik mõelnud sinililledest. Tahtmine neid leida käib igal minu retkel kaasas, aga no mida pole, seda pole. Täna märkasin neid sellesama tee ääres, kust mõni nädal varem mööda sõitsin, pingsalt mõlemale poole teed piiludes. Olid nad siis veel väikesed ja varjus? Täna aga särasid päikesepaistes ning minu rõõm oli otsatu! Leitud! 🙂

Aitäh, kevad, et mind oma puhkemisega rõõmustad! Ei tohi küll palju tahta, aga järgmiste “otsitavate” nimekiri on mul juba valmis. Kullerkupud, maikellukesed, võililleväljad… Paiseleht, sina oled juba kenasti kirjas! 😉DSC09424

Peale sellist imeliselt ilusat metsaretke koju jõudes, on hingeakud jälle pikaks ajaks laetud! Loomulikult ravib minu tundemaailma kõige paremini merelainete kohin ja võimalus kõndida kivisel rannal. Aga vähemalt ei vaja ma neil kevadistel hetkedel enda maandamiseks enam rahustavat paaniflöödimängu, mis talvetusases tujus alati abiks on. Nüüd teen akna lahti või jalutan mõnuga linnulaululises kevades! Olen tänulikult õnnelik! Hing hõiska ja rõõmusta – kevad on täies hoos!  🙂

Advertisements

4 thoughts on “Hing hõiska ja rõõmusta!

    • Anni ütles:

      Jätsin mainimata, et pesin juba üleeelmisel nädalavahetusel aknaid ja mis siis järgmisel päeval toimus ….? Kajakas lasi köögi akna julmalt täis 😀

      • sofikene ütles:

        Äkki akna peale lastud kraam toob ka rikkust juurde! 😀 Minu pesu sai ka õnneks õigele päevale sätitud, sest eelmisel päeval käis just maja kõrval traktor põllul tolmutamas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s