Meelespea

Ei, mitte need imeilusad lilled, mis ka minu blogi ehivad, vaid ikka see meeldetuletamise teema. Tean juba ennast – mõne aja pärast, kui mitte üldse enam ei mäleta, tahaks hirmsasti teada, et huvitav, mis puud-põõsad ma omale aeda olen toonud. Seega teen iseenda jaoks siia väikese pildilise ülevaate, siis kohe asi selge.

BeFunky CollageBeFunky CollageBeFunky CollageDSC01515

DSC01427

Kuna ilmad suviselt soojad, siis mida teevad lapsed ja lapsemeelsed? Mängivad võilillesõda omavahel ja koeraga.. 😀

DSC01487

Samuti on peetud ka esimene veesõda ning õue jäi lustima terve hulk võilillehaldjaid.

DSC01539

Ja peenral õitsevad esimesed maasikataimed, mis sel aastal mulda said. Eks näis, kas mõni mari valmib ka lapsi rõõmustama? DSC01433

Advertisements

Maikuumaailm

Mulle tundub, et elu algab maikuus. Sel aastal kohe eriti eriliselt ja rõõmustavalt! 😉

Loodus meie ümber avab iga päev mõne uue lilleõie, mõne särava õisiku puudel ja põõsastel. Kohe-kohe saan pildile ka lummava ja joovastava lõhnaga sirelid, aga enne neid istusin oma aias sumiseva puu all ja jälgisin usinate mesilindude tööd, seisin toominga kõrval ja selle magus hõrk aroom paitas minu meeli. Need on hetked, mis käivad kaasas ärkamise ja tärkamisega, mis annavad reipust tegutsemiseks ning loovad hinges erilise vaikuse. Vaikuse, kuhu mahub suurim õnn ja rahulolu. Elu algab maikuus… 🙂

Veel olen sel kevadel leidnud eriti palju aega linnulaulu nautimiseks. Polegi varem niimoodi lihtsalt puude all peatunud ning kuulanud. Kuulanud, kuidas nad edastavad oma olulisi sõnumeid, otsivad liigikaaslaste tähelepanu ja armastust, peletavad kutsumata külalised oma koduõuelt (loe: pesakasti lähedusest) kaugemale ning lihtsalt laulavad! Ja esmakordselt nägin oma silmaga ka ohakalindu, kes lausa õuele lendas. 🙂

DSC01064

Oh, kevad!

Astun hommikusse.  Õhk on päikesevalgusest ere ja hääli täis. Ei midagi käegakatsutavat, ainult meeltega tajutav, südamega tuntav kevad! Jah, see on kevad! Hiirekõrvus kaskede hele-heleroheline kuub liigub vaevumärgatavalt õrnas tuules, kastan paisutab pungad viimseni päikese poole – meie oleme valmis puhkema. Õites vahtrapuu on üleni suminat täis. Kohe-kohe avanevad esimesed toominga ja kirsiõied. Pesakasti ümarast aknast piilub härra Kuldnokk, lendab viivuks oksale, kohendab sulgi ja siis tagasi sisse, kaasa juurde.

Astun märjale õuemurule. Igal rohuliblel helgib pärlina kastepiisk. Igas piisas on peidus killuke päikest. Seda ei ole võimalik muudmoodi tunda, kui iseend sama madalale viia, murumadalale. Ja siis aeg ongi üks suur lõpmatu olemine, minutid ei loe, sekundid ei sunni takka, tunnid lubavad jäädagi. Olema olemises. Nii ilus, nii hea, nii paitav. Lasen selle rahu endasse, lasen läbi pisemagi rakukese. Olen õnnelik! 🙂

Ongi mai

Oh, kuidas ma ootasin seda sooja ja päikest ja valgeid hommikuid ja pikki õhtuid. Nüüd on nad võluväel käes! 🙂

Päris palju olen nüüd saanud oma rohenäpurlust viljeleda. Sügisel muldapistetud sibulad rõõmustavad mind kõige rohkem! Ei olegi kõik ühesugused! 🙂

Pisikesi peenralapikesi on veel, kus oodatud ja ootamatuid taimekesi näha saab.

Esimene püsik on ka mullas. (Kui karusmarjapõõsad ja rabarber välja arvata). Meie 1. aastapäevaks kingitud rododendron vajab nüüd selgeks õppimist ja siis pole muud kui armastada seda kauniõielist põõsast.DSC00491

Vanad tühjad kännud said endale ka silmailu.

Tegemist ootab nüüd veel peenramaa. Ja veel päris paljud lilled ootavad toast õuemulda istutamist. Aga eks iga asi omal ajal ja järjekorras. Vahepeal tuleb veel laste kevadkontserdid  ära külastada ja samas enda oma ka läbi viia.

Ning aega peab jääma ka sellise imelise pargialuse imetlemiseks – oi, kuidas seal lõhnab ja sumiseb! 🙂