Oh, kevad!

Astun hommikusse.  Õhk on päikesevalgusest ere ja hääli täis. Ei midagi käegakatsutavat, ainult meeltega tajutav, südamega tuntav kevad! Jah, see on kevad! Hiirekõrvus kaskede hele-heleroheline kuub liigub vaevumärgatavalt õrnas tuules, kastan paisutab pungad viimseni päikese poole – meie oleme valmis puhkema. Õites vahtrapuu on üleni suminat täis. Kohe-kohe avanevad esimesed toominga ja kirsiõied. Pesakasti ümarast aknast piilub härra Kuldnokk, lendab viivuks oksale, kohendab sulgi ja siis tagasi sisse, kaasa juurde.

Astun märjale õuemurule. Igal rohuliblel helgib pärlina kastepiisk. Igas piisas on peidus killuke päikest. Seda ei ole võimalik muudmoodi tunda, kui iseend sama madalale viia, murumadalale. Ja siis aeg ongi üks suur lõpmatu olemine, minutid ei loe, sekundid ei sunni takka, tunnid lubavad jäädagi. Olema olemises. Nii ilus, nii hea, nii paitav. Lasen selle rahu endasse, lasen läbi pisemagi rakukese. Olen õnnelik! 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Oh, kevad!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s