Oh, kevad!

Astun hommikusse.  Õhk on päikesevalgusest ere ja hääli täis. Ei midagi käegakatsutavat, ainult meeltega tajutav, südamega tuntav kevad! Jah, see on kevad! Hiirekõrvus kaskede hele-heleroheline kuub liigub vaevumärgatavalt õrnas tuules, kastan paisutab pungad viimseni päikese poole – meie oleme valmis puhkema. Õites vahtrapuu on üleni suminat täis. Kohe-kohe avanevad esimesed toominga ja kirsiõied. Pesakasti ümarast aknast piilub härra Kuldnokk, lendab viivuks oksale, kohendab sulgi ja siis tagasi sisse, kaasa juurde.

Astun märjale õuemurule. Igal rohuliblel helgib pärlina kastepiisk. Igas piisas on peidus killuke päikest. Seda ei ole võimalik muudmoodi tunda, kui iseend sama madalale viia, murumadalale. Ja siis aeg ongi üks suur lõpmatu olemine, minutid ei loe, sekundid ei sunni takka, tunnid lubavad jäädagi. Olema olemises. Nii ilus, nii hea, nii paitav. Lasen selle rahu endasse, lasen läbi pisemagi rakukese. Olen õnnelik! 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Oh, kevad!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s