Ainult selle lõhna pärast

Normaalsed korilususku inimesed käivad suvel igal võimalusel metsas tagavarasid kogumas. Käiksin minagi, sest tegevus ise mulle väga meeldib, aga… Üks suur AGA tõmbab enamustele metsaskäikudele kriipsu peale. Mul on kohe eriliselt tugev madude foobia, mis juba lapsest saadik minuga kaasas käib.

Tegelikult lapsena (10-13a äkki), kui sai tädidega metsas käidud, ma ei kartnud ju paaniliselt iga puuoksa, mis vähegi mõnd roomajat meenutas. Nüüd aga hüppan isegi nöörijupi peale ja lkeha väriseb tagantjärele veel , oi kui kaua. Isegi pildi pealt vaadata ei saa.

Täna aga võtsin kogu oma julgusenatukese kokku ja veetsin metsatukas oma 15 minutit. Sääskedest ma üldse ei räägi, sest need ronisid kohe julmalt igale kehakatteta millimeetrile. Aga ma teadsin, et seal on neid suvemälestusi kandvaid mammusid, mida sööd suvel, aga maitset mäletad talvelgi. Maitse maitseks, aga see lõhn, kui nina ämbrisse pistad! 🙂 Ainult selle lõhna pärast ma metsa läksingi… 😉

Advertisements

Õitsvad õnneristikheinad

Kodumurul

varahommikuvalguse paistel

paljajalu,

et tunda.

Tunda rahu enda sees.

Tunda vaikust enda ümber.

Tunda elamiseilu.

Suvi, soojus, ristikheinad…

Õnn on olla õnnelik!

Mõnikord on untsuläinud pildil ka oma ilu või on see ainult minu silmades? 😛

 

 

M – nagu…

M – nagu MERI. Eilse ilmaga oli igati paslik veeretada autorattad Kesk-Eestist Pärnu suunas ning nautida jahutavaid veemõnusid. Mina teadagi naudin rannamõnusid. Lapsed seevastu olid kohe täitsa õnnelikud! Õnne jagus mullegi ning sain oma merekohina-laksu korralikult kätte, sest merelt puhus päris tugev tuul ja tõi laineid randa. Küllap järgmine kord istun juba kivisel rannal ja mõnulen oma lemmikute – kivide – keskel. 🙂

M – nagu MAASIKAD. Käes on nende magusate mammude kõrghetk. Suvi ja maasikad kuuluvad kokku nagu laulusalmis – meri ja tuul. 🙂 Mulle sobivad nad ka igas vormis ja variandis – otse peenralt, moosina, koogi kaunistusena jne. 🙂

M – nagu MUUSIKA. Muusikat kuulan seinast seina, ainult väga raju rock ei kuulu minu playlist-i. Päris ilma muusikata ei kujuta ma aga üldse elu ette. See on saatnud mind sellest ajast, kui end mäletan. Tihti luban oma hinge paitada aga hoopis teistmoodi muusikal ja kuulan looduslikke instrumente ja artiste – tuule ja vihma esinemisi, tuisu ja tormi undamist, lehesahinapilli või lindudekoori. 🙂

Panen siia igati päevakajalise laulukese, sest lõpetasin just 20kg maasikate puhastamise. Ei imesta, kui neid nüüd uneski näen. 😉

Millised on Sinu MMM?

Õnne jaanisünnipäevaks

Tihti just seda väljendit kasutavad inimesed minu õnnitlemiseks, sest sünnipäev ju jaaniööl. 😉

Õnne tuli ka sel aastal kuhjaga ning osakese sellest voolisin ise oma kätega valmis ehk kasutasin ära kingitud krõbiseva. Mulle väga meeldib, kui külaline küsib, mida sa soovid. Siis olen kindel, et kingitus valmistab 100% rõõmu ja leiab ka kindlasti kasutust. Ja nii ma saingi oma raamatu-soovi-nimekirjast järgmisele linnukese taha teha – olemas! 🙂

DSC02776

Tänaseks on see raamat ka juba läbi loetud ning head mõtted sealt ka juba kasutust leidnud.

Teinegi kingitus õnnestus saada “tänu” sellele, et kodutehnika mingi aeg lihtsalt vajab väljavahetamist. Nii ma saingi endale uued abilised kööki.

DSC02775

Kolmanda kingituse peale tulin siis, kui omale aeda püsikuid tellisin (kohal ja istutatud tänaseks). Ja nii saingi endale uhke pojengipõõsa ning mõned viljapuud – martsipan, valge klaar, ploom ja virsik. Viimane on eriliselt põnevust tekitav, kas saaki ka saab? 😛

DSC02644

Sünnipäeva puhul sai kodutrepp endale pisut palli-kaunistust ning ühele pildile püüdsin ka mõned õnneõied.

Jaanilaupäeva varahommikul (kell 5) käisin aga kaameraga pisut õues ringi. Selliseid ilusaid hetki tabasin. 🙂

Pildike ka meie väikesest kohustuslikust jaanilõkkest. DSC02714

Tänane päev aga tegi ühe üllatuskingituse – mõnusa ülisooja suveilma, mis annab põhjust ennast mõne veekogu äärde vedada. Kohalikus järves täna juba käisime, aga minu hing ihkab meretuult ja laintelaulu. Küllap ka see soov täitub! 🙂

Laiskade hommikute laul

Hommikud on kõik ühtmoodi laisad.

Teha silmad lahti või ei?

Sirutad käe teki alt välja.

Aknast hoomav jahe õhk teeb sulle pai.

Nii valge juba!

Ja polegi päikest?

Vaikus ainult,

mille peagi lõhub

esimeste vihmapiiskade saatemuusika.

Tere hommikust, uus päev!

Nii tuttav ja samas täiesti teadmata tundmatu.

Ise teen…

Ise loon…

Ise naudin loodut.

Sinagi!DSC02568

Kelle jaoks?

Kui olin eile tohutus tormimeeleolus kirjutanud Anni videole kommentaariks, et seda kõike hea aknast vaadata, siis mõni minut hiljem haarasin kaamera ja kummikud ning juba ma tuule kaisus olingi. (Olen ikka arvanud, et mind vist päris tugevalt mõjutab kaksikute tähtkuju, mis kohe enne minu sündi otsa saab. Minus on peidus kaks mina – päris tihti mõtlen ühtemoodi ja samas tegutsen kohe vastupidiselt. 🙂 )

Selline tugevalt ümberringi tormav tuul teeb mind ikka ärevaks, aga miski jõud kisub mind ka selle hulluse ajal õue ja sellesama tuuletantsuga ühinema. Samuti meeldib mulle talvel tiheda tuisuga lumehangedes sumbata. Keegi kunagi küsis, kas mulle ka päriselus meeldib julgelt raskustele vastu astuda? Siinkohal on aga vastus konkreetne “EI!”, pigem loobun üritamast ja otsin võimalikke abivahendeid või abilisi.

Aga õue ma läksin. Lasin tuulel end lükata või siis astusin kogu jõust talle vastu, sest tema muutlik meel oli kord minu poolt, kord mitte. Ega ma pikka ringi ette võtnud, astusin lihtsalt koduväravast välja ja külastasin naabrite aeda. “Naabriteks” on meil seal mõned tihased ja varesed ning vahel näeb ka teisi sulelisi. Tavaliselt ma nii julge pole, et astuda mahajäetud majade lähedusse, aga eile läksin eesmärgiga leida vaid tuule ja vihma eest varju.

Õue peal olid lõpetanud õitsemise kaunis lumepallipuu ning sirelid, aga täies ilus olid võimsad pojengid. Neid suursuguseid õisi tallas nüüd see tormituul ning surus oma jõudu ja üleolevust näidates vastu maad. Seda vaatepilti nähes, tõstsid pead küsimused – kelle jaoks nad õitsevad? Kellele nad on loodud rõõmu tooma? Kelle ninasõõrmeid võiks hellitada see imeline aroom? Ja meenusid L.Koidula sõnad – Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid? Kurb on vaadata, kuidas kunagi kellegi käed on istutanud, hoolitsenud ja kasvatanud neis aedades, et luua ilu maailma. Olid silmapaarid, kes imetlesid koduaia õite ilu ning jagasid ehk rõõmustamiseks teistelegi? Nüüd aga pole kahjuks vaatajaid… Kunagi on siit koduväravast välja astunud jalad, mis pole enam tagasiteed leidnud, või pole leidnud põhjust tulemiseks. Kuidas anda teada, et põhjus on olemas, siin on ootajaid…

Veereb…

Alustan minagi Agu Sihvka moodi – et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Meil kõigil siin ilma peal on oma alguspunkt, meile antakse stardipauk oma elulõnga kera kerimiseks. On see lõng jäme või peenike, on temas sõlmekohti või on ta sile, on seda katsunud vaid omaniku käed või jätnud sellele jälgi teisedki, on see maavillaselt kare või siidiselt pehme, on sellel kühme või on ta korrektselt keritud? Igaühel on oma tee ja valikud ja otsused, mis kõik mõjutavad selle lõngakera suurust, vormi, värvi ning kuju. Aga meil kõigil on algus ühtemoodi ja ma tahan uskuda, et ka soov jõuda õnneliku lõpuni.

Alguses on mees ja naine, nende ühine soov ja valmisolek ning ma loodan ka, et armastus. Sest inimlaps peaks olema alati armastuse vili. Ja kui need tingimused on kõik täidetud, siis tuleb kasuks, kui armastust toetavad kirg, usaldus, ausus ja austus ning ühel hetkel näitavad 2 väikest kriipsu inimhinge algust. Sel hetkel on lõngakera valmis veerema. Usun siiralt , et väikese inimese 9 elukuud emaüsas on sama olulised, kui peale sündi reaalses maailmas. Astun julgelt vastu neile, kes väidavad – mida ei näe ja käega katsuda ei saa – pole olemas! On ja kuidas veel! Ei lähegi kaua aega, kui see tegelane endast päris jõuliselt märku hakkab andma, nii et seda on võimalik ka igal uskmatul oma silmaga näha.

Need 9 kuud emaga üks olles, annavad lapsele võimaluse kerida kerasse hoolivuse-, armastuse-, helluse- ja õnnelõnga, kasvades kiht-kihilt tugevamaks ning teades, et ma olen armastatud, hoitud ja oodatud. Sellise alguse saanud lõngakera jätkab ka peale sündi samamoodi veeremist – mööda õrnuse ja õnneradasid. Selline lapsepõlvekiht lõngakeras kindlustab lapsele ka tulevikus turvalise kulgemise. Täiskasvanuna on see inimene enesekindel, oma otsustes julge ja vaba, hooliv iseenda ja kõige ümbritseva suhtes ning astub eluteel mööda siledat ja siidist rada. Tahan uskuda, et selliseid inimesi on palju!

Millised on aga meie tavaelus inimeste lõngakerad? Nii mõnelgi on see topiliseks kulunud või katki rebitud ning siis püütud kokku sõlmida. Mõne inimese lapsepõlvekiht selles keras ei ole sugugi õrn helesinine kaetud päikesekollaste täppidega, vaid määrdunud mullapruun või hoopis sakris ja sassis, mida tahaks ära peita, et mitte kunagi mitte keegi ei näeks ega teada saaks ega esitaks küsimusi.  Mõnel inimesel on selline hoopis noorusekiht või keskea oma.

Milline on Sinu elulõnga kera?

Uudishimulikel võib nüüd tekkida küsimus, kust tuli selline teema? Aus vastus on – elust enesest. Meie pere selle aasta parim jõulukingitus kosub kenasti minuga koos ja loodame siis kõik teda jõuluajal rõõmsalt tervitada.

Üks ilus, puhas, õrn, armastusega kaunistatud lõngakera on pandud veerema… 🙂

Pilt on pärit internetist.

BeFunky Collage

Õnneks sajab!

Täna jõudis see kauaoodatud kastja ka siia, Järvamaale ja teeb tööd kohe hoolega – sajab vahetpidamata. Loomulikult olen ma õnnelik, et niisutab kenasti muru ja taimekesi. Samas nädalavahetusel on ju rohkelt aega käes, et looduses liikuda ja seda ma ka igal võimalusel teen, koos kaameraga. Tänane retk sai aga tehtud hommikul üsna lühike – pool tundi ja läbimärg. 😀 Mõne klõpsu ikka jope hõlmast tegin, kuna minu kaamera kahjuks veekindel pole. 😉

Karikakarde vahelt köitsid minu tähelepanu aga väikesed punased täpikesed ja nii said lapsed selle suve esimesi metsmaasikaid maitsta.

13435694_1040136079403898_1462375555_n

Edasi kulges päev tubaselt. Vihmasel ilmal on meie majas selline huvitav mõju, et meelitab ringi kõndima selliseid vahvaid hõbedasi tegelasi ning põnevust pakub ka osavuse proovile panek. Sel ajal kui lapsed olid hõivatud lõbusa ajaveetmisega askeldasin mina pisut köögis ja nüüd naudime üheskoos kaminatule paistel magusat õhtuampsu.

Mida teed sina vihmase ilmaga?

Püsikud aeda

Tavaliselt ma “põrsast kotis ei osta”, tahan ikka kaupa oma silmaga näha ja käega katsuda, aga seekord tegin erandi. Kuna Aiahoolikute tagasiside selle netipoe kohta oli positiivne ning summa ka pole teab mis suur. Kaupa pole veel kätte saanud, aga et ma ise ka teaksin, mida ostsin, siis jätan siia neist taimedest jälje.

80077-särav-päevakübar-goldsturm-rudbeckia-fulgida_cr Särav päevakübar

Istutuskaugus 40
Kõrgus 60
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: august – september

 

36 Alpi aster

Istutuskaugus 20
Kõrgus 30
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – juuli

IMG_2550Arendsi kivirik Flamingo

137-kurekell-barlow-segu-aquilegia-vulgaris_cr Kurekell ‘Barlow’ (segu)

Istutuskaugus 40
Kõrgus 70
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – juuli

Murtudsüda Rose

11407-suureõieline-neiusilm-baby-gold-coreopsis-grandiflora_cr Suureõieline neiusilm

Istutuskaugus 30
Kõrgus 45
Lehestik Roheline
Õite värv Oranž-kollane
Õitseb: juuli – september

242-teksase-lupiin-gallery-rose_cr Teksase lupiin “Pink”

Istutuskaugus 40
Kõrgus 125
Lehestik Roheline
Õite värv Roosa
Õitseb: juuni – august

Aediiris Loreley Iris Õied kollased-lillad

Istutuskaugus 40
Kõrgus 60
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuni – juuli

Harilik kullerkupp Trollius europaeus Harilik kullerkupp Trollius

Istutuskaugus 40
Kasvukoht: Päike, poolvari
Kõrgus 70
Lehestik Roheline
Lisaomadused: Armastab niisket ja märga pinnast, kuid kasvab ka tavalises aiapeenras.
Õite värv Kollane
Õitseb: mai – juuni

Hulgalehine lupiin ”Red”

73-hulgalehine-lupiin-minarette-mix-lupinus-polyphyllus_cr Hulgalehine lupiin Värvide segu

Istutuskaugus 40
Kõrgus 40
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august

 

Lemmikud rõõmustavad

Kui on soojad päikseilmad,

õitsemas on härjasilmad.

Metsaveerel, kõrges rohus –

seal on nende õite kodu.

Las nad jääda sinna kauaks,

vaatan neid ja hing mul laulab.

Noppida ei taha teid,

toas te ilu hetkeks vaid.

Ühel päeval ainult aastas

on neid lilli tore saada.

Siis kui sünnipäev on käes,

neid mu laual vaasis näeb.