Veereb…

Alustan minagi Agu Sihvka moodi – et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Meil kõigil siin ilma peal on oma alguspunkt, meile antakse stardipauk oma elulõnga kera kerimiseks. On see lõng jäme või peenike, on temas sõlmekohti või on ta sile, on seda katsunud vaid omaniku käed või jätnud sellele jälgi teisedki, on see maavillaselt kare või siidiselt pehme, on sellel kühme või on ta korrektselt keritud? Igaühel on oma tee ja valikud ja otsused, mis kõik mõjutavad selle lõngakera suurust, vormi, värvi ning kuju. Aga meil kõigil on algus ühtemoodi ja ma tahan uskuda, et ka soov jõuda õnneliku lõpuni.

Alguses on mees ja naine, nende ühine soov ja valmisolek ning ma loodan ka, et armastus. Sest inimlaps peaks olema alati armastuse vili. Ja kui need tingimused on kõik täidetud, siis tuleb kasuks, kui armastust toetavad kirg, usaldus, ausus ja austus ning ühel hetkel näitavad 2 väikest kriipsu inimhinge algust. Sel hetkel on lõngakera valmis veerema. Usun siiralt , et väikese inimese 9 elukuud emaüsas on sama olulised, kui peale sündi reaalses maailmas. Astun julgelt vastu neile, kes väidavad – mida ei näe ja käega katsuda ei saa – pole olemas! On ja kuidas veel! Ei lähegi kaua aega, kui see tegelane endast päris jõuliselt märku hakkab andma, nii et seda on võimalik ka igal uskmatul oma silmaga näha.

Need 9 kuud emaga üks olles, annavad lapsele võimaluse kerida kerasse hoolivuse-, armastuse-, helluse- ja õnnelõnga, kasvades kiht-kihilt tugevamaks ning teades, et ma olen armastatud, hoitud ja oodatud. Sellise alguse saanud lõngakera jätkab ka peale sündi samamoodi veeremist – mööda õrnuse ja õnneradasid. Selline lapsepõlvekiht lõngakeras kindlustab lapsele ka tulevikus turvalise kulgemise. Täiskasvanuna on see inimene enesekindel, oma otsustes julge ja vaba, hooliv iseenda ja kõige ümbritseva suhtes ning astub eluteel mööda siledat ja siidist rada. Tahan uskuda, et selliseid inimesi on palju!

Millised on aga meie tavaelus inimeste lõngakerad? Nii mõnelgi on see topiliseks kulunud või katki rebitud ning siis püütud kokku sõlmida. Mõne inimese lapsepõlvekiht selles keras ei ole sugugi õrn helesinine kaetud päikesekollaste täppidega, vaid määrdunud mullapruun või hoopis sakris ja sassis, mida tahaks ära peita, et mitte kunagi mitte keegi ei näeks ega teada saaks ega esitaks küsimusi.  Mõnel inimesel on selline hoopis noorusekiht või keskea oma.

Milline on Sinu elulõnga kera?

Uudishimulikel võib nüüd tekkida küsimus, kust tuli selline teema? Aus vastus on – elust enesest. Meie pere selle aasta parim jõulukingitus kosub kenasti minuga koos ja loodame siis kõik teda jõuluajal rõõmsalt tervitada.

Üks ilus, puhas, õrn, armastusega kaunistatud lõngakera on pandud veerema… 🙂

Pilt on pärit internetist.

BeFunky Collage

Advertisements

5 thoughts on “Veereb…

    • sofikene ütles:

      Õige! Nüüd, kus on olemas kõik vajalik – armas ja armastav kaaslane, oma kodumaja ja suur koduõu, tööd ka tehtud ja elu nähtud, otsustasime kasutada seda viimast võimalust (minu vanusele vihjan). 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s