Kelle jaoks?

Kui olin eile tohutus tormimeeleolus kirjutanud Anni videole kommentaariks, et seda kõike hea aknast vaadata, siis mõni minut hiljem haarasin kaamera ja kummikud ning juba ma tuule kaisus olingi. (Olen ikka arvanud, et mind vist päris tugevalt mõjutab kaksikute tähtkuju, mis kohe enne minu sündi otsa saab. Minus on peidus kaks mina – päris tihti mõtlen ühtemoodi ja samas tegutsen kohe vastupidiselt. 🙂 )

Selline tugevalt ümberringi tormav tuul teeb mind ikka ärevaks, aga miski jõud kisub mind ka selle hulluse ajal õue ja sellesama tuuletantsuga ühinema. Samuti meeldib mulle talvel tiheda tuisuga lumehangedes sumbata. Keegi kunagi küsis, kas mulle ka päriselus meeldib julgelt raskustele vastu astuda? Siinkohal on aga vastus konkreetne “EI!”, pigem loobun üritamast ja otsin võimalikke abivahendeid või abilisi.

Aga õue ma läksin. Lasin tuulel end lükata või siis astusin kogu jõust talle vastu, sest tema muutlik meel oli kord minu poolt, kord mitte. Ega ma pikka ringi ette võtnud, astusin lihtsalt koduväravast välja ja külastasin naabrite aeda. “Naabriteks” on meil seal mõned tihased ja varesed ning vahel näeb ka teisi sulelisi. Tavaliselt ma nii julge pole, et astuda mahajäetud majade lähedusse, aga eile läksin eesmärgiga leida vaid tuule ja vihma eest varju.

Õue peal olid lõpetanud õitsemise kaunis lumepallipuu ning sirelid, aga täies ilus olid võimsad pojengid. Neid suursuguseid õisi tallas nüüd see tormituul ning surus oma jõudu ja üleolevust näidates vastu maad. Seda vaatepilti nähes, tõstsid pead küsimused – kelle jaoks nad õitsevad? Kellele nad on loodud rõõmu tooma? Kelle ninasõõrmeid võiks hellitada see imeline aroom? Ja meenusid L.Koidula sõnad – Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid? Kurb on vaadata, kuidas kunagi kellegi käed on istutanud, hoolitsenud ja kasvatanud neis aedades, et luua ilu maailma. Olid silmapaarid, kes imetlesid koduaia õite ilu ning jagasid ehk rõõmustamiseks teistelegi? Nüüd aga pole kahjuks vaatajaid… Kunagi on siit koduväravast välja astunud jalad, mis pole enam tagasiteed leidnud, või pole leidnud põhjust tulemiseks. Kuidas anda teada, et põhjus on olemas, siin on ootajaid…

Advertisements

2 thoughts on “Kelle jaoks?

  1. Anni ütles:

    Oi, kuidas mulle meeldib nende lõhn … 🙂
    Meie maal on kahjuks liiga palju mahajäetud maamaju, kust kord jalapaarid välja astusid.
    Kus on viljapuud ja marjapõõsad, lilledest rääkimata, kedagi pikkisilmi ootamas ….

    • sofikene ütles:

      Aga õnneks kunagi nad olid… rügasid tööd teha ja pärast lõikasid saaki – aedvili salve, lilleõis öökapile, moosid-mahlad riiulile talve ootama… või lapselapsi… 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s