HHH

Pealkirja järgi võiks ju pakkuda, et juttu tuleb naljast ja naerust – ha-ha-ha, aga ei. Samuti ei peitu nende tähtede all hobused, hiired ja herned, mis iseenesest oleks väga põnev vestlusteema. 😉 Hoopis kauaoodatud-planeeritud suvisest ühisest väljasõidust väike ülevaade – Haapsalu, Hiiumaa ja nende pikalt ettekavatsetud asjadega kaasneb ju alati Hope ehk lootus parimale. Parimale ilmale, mis omakorda tähendab, et praamiühendus on olemas ja meie soovitud “näitame lastele teist Eestimaa suurt saart” saab teoks. Samuti lootus, et inimesed ja tehnika peavad vastu ning kõik on algusest lõpuni rahul ja õnnelikud.

Meie suurest seltskonnast – mina ja minu kahe venna pered,  – pidid mõned tööinimesed siiski loobuma sellest suvetripist, aga õnneks võimaldavad tänapäeva tehnikavidinad salvestada ja jagada parimaid hetki ka nendega, kes kaugel. Nii sai ikka päris palju ülesvõtteid tehtud, et oleks meenutades abiks.

Haapsalu võlust ja ilust olen juba märgi maha jätnud ning seetõttu olin ka väga elevil, et sinna taas minna. Siinkohal vajasime eriti palju lootust, et pidev vihmasajune ilmake ometi muutuks ning annaks võimaluse kaunil promenaadil jalutada ning merevaadet nautida. Alustasime oma ringkäiku piiskopilinnuses, kus paljud polnud käinud. Samal ajal, kui teised mööda käike ja treppe ronisid ning kauneid vaateid kõrgustest imetlesid,

jäädvustasin mina loodust madalamal.

Kui olime lähedalasuvas Cafe Hugos keha kinnitanud jäigi aega jalutamiseks. Kasutasin seda võimalust kiirelt ära. Kiirelt, sest kuiva hetke kauaks ei jagunud, saime ikka vihmakest ka. DSC04613

Haapsalu linna peal me seekord ei jaluseerinudki ja nii jäid need armsad välikohvikud ja madalad puumajakesed vaatamata, aga õnneks on mul olemas teadmine, et nad on selles toredas linnakeses olemas.

Pöörasime autoninad sadama suunas ja lootsime kenasti oma broneeritud piletitega praamile saada ja üle vee ka. Taevas ja tuul olid nii ja naa, aga meri oli üsna rahulik ning üle me saime.DSC04629

Ööbimiskohaks valisime sadama lähedal asuva Allika hosteli,

kus ühes suures majas kõik “head lambad” mõnusasti end ära mahutasid. Õhtu- ja öösöögiks sai tehtud väike grill ja lõbusate inimestena möödusid tunnid mängude, naljade, ühislaulmise, pillimängu ja tantsu saatel kibekiiresti. Mõned tunnid und ja uus päev pakkus uusi seiklusi.

Hommikukohv joodud, asutasime end ringreisile mööda saart. Siinkohal võin kindlalt väita, et üks päev (tegelikult 5 tundi vaid) on ilmselgelt liiga vähe. Aga midagi me ikka nägime ka ja ülejäänud toredused jäävad järgmiseks korraks. Kohtusime hiidlaste vägimehe Leigeriga, kelle lugu ma siiani ei teagi. Ühel päeval loen tema tegudest kindlasti.DSC04783

Edasi sõites saime ülesandeks laduda kividest oma nimi. Ühele teepervele me kõik siis oma nimed jätsimegi. Ja neid oli seal teisigi ja päris pikalt. Seejärel siirdusime ürgorgu, kus voolas kaunis jõgi ja vaade oli lummav. Minu jaoks. Ja mitte ainult vaade, vaid ka juba end näitavad sügisvärvid. 🙂

Ronida saime peagi jälle, sest vaatamisväärsust pakkus kõrge mäenõlv koos vaateplatvormiga. Nooremad ja nobedamad jõudsid sinna muidugi kohale. Mina aga laskusin samal ajal hoopis madalamale, kilpjalgade tasemele.

Ning siis ootas mind parim osa reisist – jõudsime merele eriti lähedale – Surfiparadiisi. Tuul oli võimas ja tõi randa uhkeid valgeid vahuseid laineid. Võrratu ja võimas tunne oli taas kogeda seda looduse jõudu ja võimu. Siin olles soovisin ma, et meil oleks rohkem aega, sest auguga õnnekivi jäi leidmata, aga paraku pidime end asutama tagasiteele. Seepärast lähebki see reis kordusele,  et kõik soovid saaksid täidetud.

Loomulikult külastasime ka Kõpu tuletorni ning edasi viis tee mind metsa. 🙂 Mõnus segu sihvakatest mändidest, kaunist kanarbikust ning värvilisest mustika-pohla-sambla maailmast.

Nähtud sai ka kohalik Eiffeli torn, mille jalamil olevat teksti tahtsin enda jaoks talletada.DSC04957

Ning viimase punkti silmailule panid need lahedad lilletassid Kärdla linnas. DSC04958

Praamisõit, mis meid tagasi mandrile viis, ei olnud sugugi sama lõbus. Õõtsutas ikka korralikult ning minu olemine oli päris sant. Ei talu ma ju seda. Nii jäi minust pooleli ka seapraad ning kerisin end kiirelt lamamistooli kerra, et ikka ilma vahejuhtumiteta kohale jõuaks. 🙂

Kokkuvõtteks võin öelda, et meri ei ole korraks vaid vaatamiseks – teda tuleb hinge ligi lasta ja siis lubada endal olla selle hea tunde sees, mida meremüha ja laintelaul pakuvad. Seega veedame seal järgmine kord rohkem aega. Aga kõige kallimatega koosveedetud aeg on siiski kõige eredam pärl elukees, mis oma säraga pakub energiat, elurõõmu ja õnnetunnet. Seda ei muuda miski. Aitäh! 🙂

Advertisements

One thought on “HHH

  1. Nii tore ja huvitav reis ja need lilletassid , võrratuid asju mõeldakse välja ja muidugi sinu loodusfotod võtavad hinge kinni , nii kaunis on meie E E S T I M A A ! Jah sügis on käes …. looduses , pihlakd juba punased .

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s