Veel suvejuttu

Suvest hakkab tasapisi sügis saama. Seda nii ilmateadet uskudes(ehkki viimased päevad on kraadiklaasil ikka pügalaid üle 20 näidanud) kui ka silmad lahti looduses ringi käies. Kased on sel aastal oma rohelise rüü varakult kuldpruuni vastu vahetanud ning nii mõnigi juba lehedki langetanud, kastanisiilid potsatavad järjest murule ning õieilu aasadel ja nurmedel on asendumas kõrreliste väljadega – nemad püsivad püsti ka lume langedes lumehangedes.

Kell näitab laupäevahommiku seitsmenda tunni algust ning minu aknast tungib sisse ere päikesevalgus. Nii ta tõuseb, et tänast päeva kõigi jaoks rõõmsaks muuta. Suvised päikesetõusud polegi nii tähelepanuväärsed, sest suvehommikul silmi avades näha päikest paistmas,on ju iseenesestmõistetav, aga kui septembrikuus veel päike silmipimestavalt põski paitab, on see minu jaoks midagi suurt ja märkamisväärset. Nii imeline on see suvelõpuhommik oma sillerdavate kastepiiskadega ning puuvarjudega murul.

Õpetaja ametiga kaasnev pikk suvepuhkus on selleks aastaks läbitud. Päris palju juunikuus plaani võetud ettevõtmistest said teostatud, mõned on jäänud ka ilma “linnukeseta”. Mere äärde olen saanud ja seda kordaks veel ja veel. Oma esimese peenramaa vilju olen maitsta saanud ja on jätkunud sissetegemisekski. Esimest korda elus panin kokku mingi salatilaadse asja ning nagu minu puhul ikka, siis esimene vasikas jääb tavaliselt aeda, teine enam mitte alati. Kes on söönud, see on minu “pläusti” heaks kiitnud. Tasub järgmine aastagi proovida.

Oma aia õunapuud on alles noored ja seega on vennakese saadetud õunahulgast tehtud nii kooki kui moose ja roosegi. 🙂

Kevadel istutatud vaarikad hakkavad alles nüüd valmis saama ning seemnest kasvatatud maasikataimed alustavad veel praegu õitsemist ja annavad mammusid maitsta.

Lilleaed on hetkel see, mis vajab ikka veidi uurimist-katsetamist- õppimist ja vaeva, et tulemus oleks silmale ilus kaeda. Sellepärast ei ole mul suursuguseid lilleklumpe ümber maja veel, aga ehk on edaspidi rohkem võimalusi enese jaoks selgeks teha, mis millega, kes kellega ja kuhu sobib. Samuti tahaks mõne ilupõõsa õuele tuua, aga see jääb ka kuhugi tulevikku.

Septembrikuu algas nagu igal aastal kooliga. Õpetajatele lilleliselt, õppijatele mitte nii väga. Vähemalt need kaks, kes meie perest jälle koolipinki istusid, ei näita suurt vaimustust üles. Eks suvevabadusest on nüüd vaja välja tulla ja töörutiiniga uuesti harjuda ja selleks vajab aega nii täiskasvanu kui noor inimene. Minu tarkusepäeva kaunistas kollane päikesevärvi õis ning lasteaia lapsed olid küll mängumaale naastes lõbusalt lustilised ja elevust täis. 🙂

92953771-bf22-4722-912f-4abe207e08d6

Pean tunnistama, et viimasel ajal on suur pildistamistuhin mind maha jätnud, mis mind tegelikult ei rõõmusta, vaid pigem kurvemaks muudab. Ma tõesti ei haara enam igal võimalusel kaamerat ja ei kõnni pikki vahemaid looduses, aga sellele on ka päris hea põhjendus. 😛 Samas koduümbruses ikka klõpsin aeg-ajalt ja sellest hetkel piisabki. Piisad ja pärlid, valged ja läbipaistvad ongi viimasel ajal rohked pildistamisobjektid. 🙂

Päikese teekond on kulgenud selle kirjatüki jooksul mu aknast edasi, ka kõrgemale kui tunnike tagasi ning kutsub mind toast välja linnukese laulu kuulama. Lähen kindlasti. Mine sinagi! 🙂

Advertisements

6 thoughts on “Veel suvejuttu

  1. Anni ütles:

    Kadestan neid, kellel oma maja, oma kastene muru ja privaatne aed….rahu ja ilu …. Viiekordsete majadega linnas, ei ole peale naabrite lärmaka tegevuse ja automürina midagi.
    Metsa ei kisu ka praegu, kuna põdrakärbseid pidi nii palju olema ja vot need on tegelased, keda mina ei kannata 😛

    • Anni ütles:

      Unustasin veel öelda, et mulle maitsevad igasugused sellised “pläustid” ja küllap mekiks ka sinu tehtu, kuna näeb hea välja 😉

    • sofikene ütles:

      Elasin ju ka aastaid viiendal korrusel keset linnamelu, tean seda tunnet. Nüüd oskan hinnata seda enam võimalust majast välja astuda nii nagu soovin ja siis kui soovin. 🙂

  2. Anonüümne ütles:

    ..kahju et ei ole jõudnud aiailu nautima aga jälgin ikka su kirjutiste kaudu teie tegemisi….muide seda pläusti ..mis meil oli ,tomati möks….olen ma pool elu teinud ja meil ta läks hästi peale…prae kartuli kõrvale eriti.Aiaga ongi nii et pikapeale alles leiavad taimed ise koha, kus neil meeldib….kiiret ju pole,aga rõõmu on igast väiksest õiestki…kui see on oma kätega maha pandud….see tekitabki õige kodu tunde….rõõmu ja toredat toimetamist teile…..pilt on väga ilus…silmad räägivad rohkem kui tuhat sõna!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s