Magus mõtisklus.

Tead, armas Täpike, olen Sinuga koos kasvades muutunud. Seekord ei pea ma silmas neid tujukaid väljaütlemisi või pikki vaikimisi, mis ka üllatavalt sagedasti ette tulevad, sest neile on vist olemas mingi hormoonidel põhinev selgitus. Ka ei ole praegu teemaks see, et ma olen kangesti kergelt ja murevabalt hakanud päevakesi veeretama hommikust õhtusse, mistõttu mõnedki varem olulised, iseenesestmõistetavad ja alati-meeles-asjad, lihtsalt ununevad. 🙂 Kolmandaks ei räägi ma täna ka sellest imelisest vaatepildist, mis peegli ees seistes avaneb, ehkki ma armastan seda muutust väga ja naudin võimalust hoida sind praegu vaid ilma otsese kontaktita, silitades oma ümmargust kõhukest. 😉

Muutunud on minu magusavajadus ja seda viimase kuu aja jooksul. Kui ma varem peale korralikku õhtusööki enam mingit näksimist ei vajanud, siis nüüd käin minagi hilistel tundidel või lausa öösel peale mitmekordset WC-külastust midagi ampsamas. Ja tegelikult on see midagi ikka magusamaitseline. Ma ei tea, millega see lõppeb või kaua see kestab, aga hetkel ei suuda ma end väga taltsutada, kui su õeke küpsetab piparkooke või vennakese sünnipäeva puhul tegime vahvleid, mida sõin enamasti mina. Vahukoor küll puudus, aga moos sobis ka hästi.

Üks muutus on veel ja see ei ole muidugi midagi toredat, aga loodan, et peagi taastub see esialgne olukord. Ma olen ära kaotanud selle magusa tunde, selle põnevusesurina kusagil hinges, haarata kaamera ja jäädvustada looduse ilu meie ümber. Praegu pakub sügis-talvine ilm päris palju võimalusi heade piltide tegemiseks. Aga mul puudub jõud õues ringi uidata ja erinevates asendites pilte klõpsida. Olen aga kindel, et kui meie sinuga jalutuskäikudele siirdume, siis kaamera on kindel kaaslane. Täna vedasin end siiski õue, sest see päike ja lumesädelus ikka meelitasid eriti osavalt mind. Tunnistan, olen mõjutatav… 😉

Viimane mõte, mis mind ikka ja jälle külastab on see, et Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Ja nüüd võiks ju teha midagi magusat – kohupiim ja marjakissell, näiteks? 😀

Advertisements

Rahulolu

Hommik. Laupäevane, kauem vaikne, rahulik, kiirustamata kohv ja võileib.

Mõtted. Puhkepäevased, üheskoos olemiseks aega on, võimalus edasi lükata.

Kaaslased. Hoolivad, hellitavad, musimagusad, sõnaahtrad va kaslased.

Teod. Ühelt küljelt teisele, piiiikk ja mõõnus ärkamine, hommikukallistused,  ühesolemine vaikuses, silmast silma helluse jagamine.

Märkamised. Tuuletrall ümber maja, “Teen sulle ka teed, kalli?”, hea on koos ja kodus olla, tänutunne, sügise koputus aknale…dsc_0033

Ja sinu mõtted, teod, märkamised? 🙂

Vahepeatus arvudes

Kui aega on ja tahtmist ka, siis tuleb teha. Teemegi. Voodikate tütre voodile. Elus esimene nii suur, nii mahukas, nii aeganõudev projekt.

Ostetud sai 70 tokki lõnga (neiu valis värvid).

Valmis on heegeldatud 476 vanaema-ruudu motiivi.

Ühe motiivi mõõdud: 7 x 7cm.

Ära on peidetud 2380 lõngaotsa.

Kulunud aeg – 1 kuu, iga päev natuke.

Jäänud on veel motiivide kokkuheegeldamine.

Kirjutan sulle esimest korda*

Tere, kallis Täpike!

Just sellise nimega me sind hetkel veel kutsume, aga luban, et sa ei pea seda elu lõpuni kandma. Meil on sinu jaoks ikka korralik ristiinimese nimi ka valmis. Sina ainult anna selgelt märku, kumb sa oled – poiss või tüdruk!  Panen kohe selle Täpikese saamisloo ka kirja, et ei ununeks. Esimese UH-s, kui sa olid vaevalt 7 nädalat vana, rääkis minuga väga armsasti UH tegija: „No näete, see pisike täpike, mis seal kiirelt vilgub, on süda!“ Oh, õnne! Oh, rõõmu!! Ja nii sa Täpikeseks said ja jäid.

Tänaseks oleme teineteist juba 33 nädalat tundnud. Just nimelt tundnud! Mina sinu kasvamist ja müksimist südame all ning sina mind vastupidi. Ausalt, ma olen kõigi nende iivelduste, pahaolemiste, kõrvetiste, sügelemiste, palun-pikali-olemiste juures teinud kõikvõimaliku, et minu meeleolu püsiks rõõsa ja rahulik, helge ja heatujuline, tänulik ja õnnelik. Sest just seda tunned ju ka sina ja see on hetkel kõik, mis ma teha saan.

Algus oli, nagu ma ütlesin, selline mitte kõige lahedam. Nii mõnigi seni neutraalne aroom, muutus vastumeelseks. Loobusin näiteks kohvi joomisest. (Mina, kohvihoolikuna, kes regulaarselt jõi 4-5 tassi kohvi päevas.) Aitäh, sulle! Mitte midagi ei juhtu, kui ma seda ei joo. Suvi, ehk siis teine trimester, oli üsna vaevarikas ja viimased nädalad tööl käia poole oktoobrikuuni, oli päris eneseületamine. Õnneks oli töökoht vaid kilomeetri kaugusel ning rahulik jalutamine sinna ja tagasi ainult võimalus end liigutada. Mida ma pikkade jalutuskäikude armastajana enam viimasel üldse pole teinud. Aga küllap me hakkame jälle pihta ja siis juba sinuga koos ja võtame teisigi kampa, kes tahavad end liigutada. Kuna igal võimalusel oleksin olnud rohkem pikali kui püsti, siis õhtud möödusidki enamasti mõnusalt lebotades. Ja nagu „viieline“ koolipoiss olin juba kell 21 voodis ööund ootamas. Just nimelt ootamas, mitte nautimas, sest septembrikuust alates tekkis mul tuttav ülekeha sügelemine, mille vastu sain õnneks kiiresti leevendavat rohtu. Nii ma siis vedelesin teki all, keerasin ühele ja teisele küljele ning vestlesin sinuga või noh, pidasin monoloogi, kui just sinu armsad müksud ja sirutused polnud minu jutule vastuseks.

Rääkisime sellest, milline kodu sind ootab ja millisesse toredasse-vahvasse-lõbusasse-kummalisse suurde peresse sa satud. Sind on ootamas päris paras ports õdesid-vendi ja muidugi mina ja issi ka! meie1

Sinu jaoks on olemas täiesti oma tuba, aga arvan, et seda me veel niipea kasutama ei hakka. Tahan sind ikka enda lähedusse hoida, kuulata su vaikset nohinat, kui sa magad, õppida tundma sinu häält, sinu liigutusi, näha sinu imelist naeratust läbi une (beebid ju suhtlevad sel ajal inglitega, kui nende näole ilmub õnnis naeratus). Tahan õppida vahet tegema, millal sa ootad, et sinuga lihtsalt koos oleme ja millal sa oled näljane, vajad puhast mähet või hoopis uni on kohal. Sul on ju igaks sooviks olemas erinev väljendusviis. Kust ma seda tean? Sest sind on ootamas päris palju õdesid-vendi, kellest kolmele olen ma juba emaks olnud. Viimasest imikueast on küll juba 12 aastat möödas, aga sellised mälestused ei unune. Ja ma juba tahan neid jälle kogeda!

Üks on kindel, me ootame ja armastame sind juba praegu väga! Ja praegu on minu enesetunnegi parem kui varem!  Suur keskmine õde küsis ühel päeval mu käest, miks ma oma kõhtu nii palju silitan. Aga sedamoodi ma ju sinuga koos olla praegu ainult saangi. Ja ma tõesti hoian ja paitan sind kogu vaba aja. Ja loodan, et sa issi käed oled ka juba selgeks saanud, ega temagi vähem käi sinuga suhtlemas – silitamas. Ja need hetked panevad mind naeratama, toovad silmanurka õnnepisaragi. Nii ilus aeg on sind oodata!meie2

Ahjaa, meil on ka mõned neljajalgsed ootajad siin – nurrumootorid Miisu, Pätu ja kuts Tai. Tai kaudu olen endale küll vist kaitseingli saanud, sest tema valvas pilk on kogu aeg minul. Päeval nagunii ja öösel, kui ma kordi ja kordi pean ärkama, et tualetti minna, siis tagasi magamistuppa ma enam üksi ei saa – Tai on esimene, kes uksest sisse lipsab ja meie voodi ees end hästi tunneb. Ma loodan, et te kohanete teineteisega kiirelt ja kergelt ning saate samamoodi sõpradeks nagu meiegi oleme. Kassides ma nii kindel ei ole. Aga eks elu näitab, kuidas nad reageerivad sinu tulekule.

Käes on novembri algus ja meil juba korralik lumekiht maas ning tänane sadu toob veel ja veel juurde. Meil on ilus oma kodumaja, mille ümber rohkelt muruplatsi, et saaksime õues lõbusalt aega veeta. Samuti on meil võimalus hakata sinuga jalutamas käima suurelt maanteelt eraldi põldude ja metsatukkade vahel. Sellele oleme mõelnud ka sinu jaoks esimese sõiduvahendi soetamisel, et ikka iga ilmaga õues saaks liikuda.

Räägin sulle lumest ja murust ja majast ja kassist ja koerast, aga sinu jaoks algab ju kõik tundmatu õppimise ja avastamisega. Ootan väga seda aega, mil sa oled piisavalt kasvanud, et mõista enda ümber olevat elu ja maailma. Ootan neid päevi, mil sa iga hetkega õpid midagi uut, koged ja tunned midagi uut, saad aru millestki, mida varem ei teadnud. Ja neil hetkedel tahan olla sinu kõrval ja jagada sinu kasvamist kõigi teiste kodustega. Tahan sinuga koos otsida vastuseid kõigile sinu uudishimulikele miksidele, sest nii sa õpidki elu ja ennast tundma. Usun, et meil saavad olema suurepärased kooskasvamise-aastad.

Usaldan sulle ühe saladuse ka! Mina ja issi oleme väga õnnelikud, et sa otsustasid meie perre sündida. Ja meil võib olla pisut raske sind mitte ära hellitada-nunnutada-kaisutada-kallistada jne. Me lihtsalt armastame sind juba väga ning tahame sulle pakkuda ainult parimat!mina

Võib-olla ma kirjutan enne veel, kui me pole silmast-silma kohtunud, aga seniks mõnusat kasvamist sulle ja kena kosumist mulle! Meil on suurepärane tiim! Jään sinuga kohtumist ootama, armas Täpike!

  • Loodan, et kunagi loeme seda koos ja ma saan kõigile sinu küsimustele vastata…

Vähe või palju?

Peagi on ukse ees jõulupühad, mille jooksul enamus inimesi kulutab oma aega ja raha, et varuda lähedastele ja armsatele inimestele midagi rõõmustavat. Teine suurem kingituste tegemine/saamine on sünnipäevade puhul. Alati ei pruugi see õnnestuda, aga nagu vanad targad on väitnud, siis kingitud hobuse suhu ei vaadata. Täna jätan kingituse kvaliteedi ja ehk ka väärtuse kõrvale ning mõtisklen hoopis koguse üle. Kas vähe või palju? Kui vähe on vähe ja kui palju on palju? On see üldse mõõdetav ja kui, siis milliste kriteeriumite järgi?

Lapsevanemana võin omast kogemusest väita, et jõuluajal lastele neid üllatusi ikka tuleb – lasteaia/kooli loosipakid või siis kõigile ühtemoodi, pereringis koju kuuse alla, suguvõsaga ühine koosistumine päädib ka tavaliselt taadile salmi lugemise ja kingitustega, head tuttavad/sõbrad, kes jõuluajal külas käivad, võtavad ikka laste jaoks midagi kaasa. Seega, päris palju õnnehetki, üllatusmomente, äraarvamispõnevust ja avamisrõõmu ning pabereid-paelu-kinkekotte. Ja kui kink käes, siis lisandub veel mängulust, õnneõhin, lugemis- või vaatamisrõõm, tahan-kohe-selga-panna-palumised jne. Siinkohal ongi alati tore jälgida lapsi, millises järjekorras kingitused kasutust leiavad. Loomulikult mängib suurt rolli lapse vanus ning eluolu ja kodune kasvukeskkond. Mida noorem laps, seda kindlamalt võin väita, et mänguasjad saavad esimesena tähelepanu ja kingitud rõivaesemed võetakse kasutusele vastavalt tujule või vajadusele. Teistkümnetes eluaastates lapsed või pigem noored rõõmustavad mõne kauni ehte/muu ilutoote või kauaoodatud tehnikavidina üle ja asuvad õhinaga seda kohe kasutama.

Kui olen juba vanemate laste küsinud, kas nad tahavad mitut väiksema rahalise väärtusega kingitust või ühte ja hinnalisemat, siis on samuti vastused sõltuvad ikka igast konkreetsest lapsest ja tema iseloomust. Nii eelistabki üks ühte ja teine teist varianti. Seega kallimate kingituste puhul tulevad mängu varasemad soovid ja kokkulepped ning kingi saamise hetkel jääb suur üllatusmoment siis ära. Aga vähemalt saab laps asja, mida ta ise on soovinud.

Homne sünnipäevalaps saab minult kingikotti äsjavalminud randmesoojendajad, küünlatule nautlejana mõnusa aroomiküünla ja kuna tean ka tema maiustuste eelistusi, siis kindlasti karbike tema lemmikut. On seda vähe või palju?

Vaikusele annan käe

… ja avan oma südame. Mõni mõte ei olegi mõeldud sõnadeks saama, et seda välja öelda. Mõni mõte jääb igavesti ringlema vaikusesse. Hinged las räägivad vaikuses. Nii saame kuulda ja kuulata oma südamehäält.

Mujal maailmas tähistati eile pühakute päeva ja peeti Halloweeni pidustusi.  Meie, eestlased, austame täna oma lahkunud kõige kallimaid. Hoiame neid oma mõtetes, meenutustes. Traditsiooniliselt süütame me koduakendel küünlad, mis valgustaks neile teed. Sellega näitame, et kuigi neid pole füüsiliselt enam  meiega, on nad alati meil meeles.

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust…
Uno Sikemäe

Ilma-Taat möllas usinalt maja ümber terve öö. Laotas taas murule õhukese valge vaiba ning kattis aknaruudud lumise pitsiga, mis hommikuks moodustas akendele õrnad valged raamid.dsc05864