Kirjutan sulle esimest korda*

Tere, kallis Täpike!

Just sellise nimega me sind hetkel veel kutsume, aga luban, et sa ei pea seda elu lõpuni kandma. Meil on sinu jaoks ikka korralik ristiinimese nimi ka valmis. Sina ainult anna selgelt märku, kumb sa oled – poiss või tüdruk!  Panen kohe selle Täpikese saamisloo ka kirja, et ei ununeks. Esimese UH-s, kui sa olid vaevalt 7 nädalat vana, rääkis minuga väga armsasti UH tegija: „No näete, see pisike täpike, mis seal kiirelt vilgub, on süda!“ Oh, õnne! Oh, rõõmu!! Ja nii sa Täpikeseks said ja jäid.

Tänaseks oleme teineteist juba 33 nädalat tundnud. Just nimelt tundnud! Mina sinu kasvamist ja müksimist südame all ning sina mind vastupidi. Ausalt, ma olen kõigi nende iivelduste, pahaolemiste, kõrvetiste, sügelemiste, palun-pikali-olemiste juures teinud kõikvõimaliku, et minu meeleolu püsiks rõõsa ja rahulik, helge ja heatujuline, tänulik ja õnnelik. Sest just seda tunned ju ka sina ja see on hetkel kõik, mis ma teha saan.

Algus oli, nagu ma ütlesin, selline mitte kõige lahedam. Nii mõnigi seni neutraalne aroom, muutus vastumeelseks. Loobusin näiteks kohvi joomisest. (Mina, kohvihoolikuna, kes regulaarselt jõi 4-5 tassi kohvi päevas.) Aitäh, sulle! Mitte midagi ei juhtu, kui ma seda ei joo. Suvi, ehk siis teine trimester, oli üsna vaevarikas ja viimased nädalad tööl käia poole oktoobrikuuni, oli päris eneseületamine. Õnneks oli töökoht vaid kilomeetri kaugusel ning rahulik jalutamine sinna ja tagasi ainult võimalus end liigutada. Mida ma pikkade jalutuskäikude armastajana enam viimasel üldse pole teinud. Aga küllap me hakkame jälle pihta ja siis juba sinuga koos ja võtame teisigi kampa, kes tahavad end liigutada. Kuna igal võimalusel oleksin olnud rohkem pikali kui püsti, siis õhtud möödusidki enamasti mõnusalt lebotades. Ja nagu „viieline“ koolipoiss olin juba kell 21 voodis ööund ootamas. Just nimelt ootamas, mitte nautimas, sest septembrikuust alates tekkis mul tuttav ülekeha sügelemine, mille vastu sain õnneks kiiresti leevendavat rohtu. Nii ma siis vedelesin teki all, keerasin ühele ja teisele küljele ning vestlesin sinuga või noh, pidasin monoloogi, kui just sinu armsad müksud ja sirutused polnud minu jutule vastuseks.

Rääkisime sellest, milline kodu sind ootab ja millisesse toredasse-vahvasse-lõbusasse-kummalisse suurde peresse sa satud. Sind on ootamas päris paras ports õdesid-vendi ja muidugi mina ja issi ka! meie1

Sinu jaoks on olemas täiesti oma tuba, aga arvan, et seda me veel niipea kasutama ei hakka. Tahan sind ikka enda lähedusse hoida, kuulata su vaikset nohinat, kui sa magad, õppida tundma sinu häält, sinu liigutusi, näha sinu imelist naeratust läbi une (beebid ju suhtlevad sel ajal inglitega, kui nende näole ilmub õnnis naeratus). Tahan õppida vahet tegema, millal sa ootad, et sinuga lihtsalt koos oleme ja millal sa oled näljane, vajad puhast mähet või hoopis uni on kohal. Sul on ju igaks sooviks olemas erinev väljendusviis. Kust ma seda tean? Sest sind on ootamas päris palju õdesid-vendi, kellest kolmele olen ma juba emaks olnud. Viimasest imikueast on küll juba 12 aastat möödas, aga sellised mälestused ei unune. Ja ma juba tahan neid jälle kogeda!

Üks on kindel, me ootame ja armastame sind juba praegu väga! Ja praegu on minu enesetunnegi parem kui varem!  Suur keskmine õde küsis ühel päeval mu käest, miks ma oma kõhtu nii palju silitan. Aga sedamoodi ma ju sinuga koos olla praegu ainult saangi. Ja ma tõesti hoian ja paitan sind kogu vaba aja. Ja loodan, et sa issi käed oled ka juba selgeks saanud, ega temagi vähem käi sinuga suhtlemas – silitamas. Ja need hetked panevad mind naeratama, toovad silmanurka õnnepisaragi. Nii ilus aeg on sind oodata!meie2

Ahjaa, meil on ka mõned neljajalgsed ootajad siin – nurrumootorid Miisu, Pätu ja kuts Tai. Tai kaudu olen endale küll vist kaitseingli saanud, sest tema valvas pilk on kogu aeg minul. Päeval nagunii ja öösel, kui ma kordi ja kordi pean ärkama, et tualetti minna, siis tagasi magamistuppa ma enam üksi ei saa – Tai on esimene, kes uksest sisse lipsab ja meie voodi ees end hästi tunneb. Ma loodan, et te kohanete teineteisega kiirelt ja kergelt ning saate samamoodi sõpradeks nagu meiegi oleme. Kassides ma nii kindel ei ole. Aga eks elu näitab, kuidas nad reageerivad sinu tulekule.

Käes on novembri algus ja meil juba korralik lumekiht maas ning tänane sadu toob veel ja veel juurde. Meil on ilus oma kodumaja, mille ümber rohkelt muruplatsi, et saaksime õues lõbusalt aega veeta. Samuti on meil võimalus hakata sinuga jalutamas käima suurelt maanteelt eraldi põldude ja metsatukkade vahel. Sellele oleme mõelnud ka sinu jaoks esimese sõiduvahendi soetamisel, et ikka iga ilmaga õues saaks liikuda.

Räägin sulle lumest ja murust ja majast ja kassist ja koerast, aga sinu jaoks algab ju kõik tundmatu õppimise ja avastamisega. Ootan väga seda aega, mil sa oled piisavalt kasvanud, et mõista enda ümber olevat elu ja maailma. Ootan neid päevi, mil sa iga hetkega õpid midagi uut, koged ja tunned midagi uut, saad aru millestki, mida varem ei teadnud. Ja neil hetkedel tahan olla sinu kõrval ja jagada sinu kasvamist kõigi teiste kodustega. Tahan sinuga koos otsida vastuseid kõigile sinu uudishimulikele miksidele, sest nii sa õpidki elu ja ennast tundma. Usun, et meil saavad olema suurepärased kooskasvamise-aastad.

Usaldan sulle ühe saladuse ka! Mina ja issi oleme väga õnnelikud, et sa otsustasid meie perre sündida. Ja meil võib olla pisut raske sind mitte ära hellitada-nunnutada-kaisutada-kallistada jne. Me lihtsalt armastame sind juba väga ning tahame sulle pakkuda ainult parimat!mina

Võib-olla ma kirjutan enne veel, kui me pole silmast-silma kohtunud, aga seniks mõnusat kasvamist sulle ja kena kosumist mulle! Meil on suurepärane tiim! Jään sinuga kohtumist ootama, armas Täpike!

  • Loodan, et kunagi loeme seda koos ja ma saan kõigile sinu küsimustele vastata…
Advertisements

2 thoughts on “Kirjutan sulle esimest korda*

  1. Maris, seda kõike oli nii südantsoojendav lugeda ja ütlen ausalt, poole sellest kaunist “pöördumisest”, lugesin läbi uduvine, kuna silmad olid veekalkvel.
    Väga armas! Kannata vapralt ta vigurid ja uperpallid südame all ära ning olgu teil imekaunis kohtumine. Ainult parimat! 🙋

    • Aitäh, Anni! Kahju, et ma oma esimeste laste ootusaja emotsioone ja mõtteid pole kirjalikult salvestanud. Meenutan ikka, mida ma tundsin ja kuidas kõik oli, aga vähe on kirjas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s