Little moments, big memories

Tere!

Kui ma kaks kuud tagasi plaanisin hakata siia ilma emme-issi rõõmuks tulema, siis oli kuupäev kalendris 28.12. Andsin juba õhtul emmele märku, et võtku aga issi see kena roosa-ruuduline kott õlale ja sõidutagu emme arstide hoole alla. Sinna ju tervelt 30km maad. No emme veel sebis toa ja wc vahel, käis pesemas, luges suurematele õele-vendadele sõnu peale, mis kõik teha ja kuidas olla, kui teda kodus pole ning lõpuks maandus ikka autoistmel ka. Vaikselt valutades ja ärevalt telefonis vaheaegu jälgides. Haigemajja saabusime 20.30 ja mina oleksin ka südaööks nende õnnelike nägudega kohtunud, aga emmel see kõik nii kiiresti ei läinud. Ja nii ma sündisingi hoopis uue päeva esimestel tundidel. Mis sellel 29. kuupäeval ikka viga? Ei midagi. Ainult et keegi onu Gregorius tegi sellise vahva kalendri, et minu teine minisünnipäev jääkski tähistamata. Pole lihtsalt sel aastal veebruaris sellist kuupäeva.

Ega pidu sellepärast pidamata saa jääda. Kuna märtsikuusse kirjutas ajaarvamise-onu vastukaaluks kohe palju rohkem päevi, laenasime sealt ühe, et mul ka ikka teine tähtis kuu saaks pildile ja no issi pidi ju tordiga koju tulema. Emme võttis kokku kogu oma julguseraasukese ja puhus minu auks täis isegi 2 õhupalli. Õnneks ei ole veel minu 11. minisünna, see oleks emmele küll päris karm väljakutse. 😀

Mis ma siis selle vahepealse kuuga ära olen õppinud?

Kõige oodatum kingitus on kindlasti minu naeratus. 🙂 Tean, kuidas emme-issi ja kõik teised toredad uudistajad on põnevil oodanud, millal ma neile oma shining-light smile-i näitan. Sel kasvukuul ma seda tegin! Emme tuleb minu juurde ju alati nii magusarmsa häälega nunnutama ning issi vahva karvane nägu ajab juba iseenesest naerutuju peale. Naeratan! Ja siis nad sulavad. Emme poetas isegi kord pisara, issi aga kiidab iga kord, et ma olen ikka maailma ilusaim laps. Tänan teid! Kellele siis meelitused ei meeldiks!? 😉dsc_1100

Esimese elukuu lõpus hakkasid mind huvitama need värvilised ja helisevad lelud, mida emme mulle iga päev näitas. Esialgu ei saanud ma suurt sotti, mis asja nad sebivad siin minu silmade kohal, aga ühel päeval mu pilk selgines – hakkasin püüdma selle mängukanni liikumist. Ja ega emme rumal ole, liigutas seda kõlisevat kalalelu ikka ühele poole ja teisele poole ning mina siis silmadega järele. Oh, seda rõõmu! Emme haaras kohe telefoni ja pani uue oskuse kirja – 9.02 2017 jälgib silmadega kõrina liikumist. Isegi filmis mind, kui tublid silmad mul on! Peale seda on see meie igapäevane mäng. Ja ma saan jätkuvalt kiita, sest pööran ikka pead ka kaasa koos silmadega.

Kui emme mulle vahel kõrina või minu armsa kaisulamba jala peopessa paneb, proovin ka ikka midagi teha, et oleks tal põhjust rõõmustada ja minule õnnelikult kiitust jagada. No see asja hoidmine vajab veel harjutamist. Veidi aega isegi püsib, aga siis hakkavad käed ju jälle oma elu elama ja nii lasevadki sõrmed selle vahva lambukese lahti.

Ühel ilusal päeval, kui suur õde meile külla sõitis, emme minuga pikema poeringi-sõidu ette võttis ja issi sini-must-valge küünla paistel televiisorist ühe tädi kõnet kuulas, tahtsin mina ka jälle tubli olla. Lesisin emme-issi suurel voodil, kus emme ja õde juttu puhusid ning hakkasin ajaviiteks oma kätt vaatama. Tõstsin  ta üles ja uudistasin oma ilusat rusikat. Kui ma olin sellega emme tähelepanu ja ülevoolava kiituse taaskord ära teeninud, liikus rusikas nagu iseenesest suu juurde. Oh, see oli küll tore! Nüüd ma tean, kuidas end kuuldavaks teha. Ei olegi vaja nutta. Panen rusika suhu, lutsutan seda mõnuga ja selle hääle peale jooksevad kõik kohale – minu ülipabistav issi, kes arvab, et mul on vaja kindlasti abi ning veidi rahulikum emme, kellele see matsutamine kõvasti nalja teeb. Ja tema telefoni märkmikust võib leida sellise lause: 24.02,2017 Jälgib oma kätt,paneb rusikat suhu.

dsc_1202-01

Kätest veel rääkides, on vahva, kui emme nad mõlemad end kätte võtab ja natu-natukene aitab mul end tõsta. See mulle kohe väga meeldib, aitan ise ka kaasa, pingutan oma selja kauniks kaarsillaks ja vupsti! saangi emme abiga istuma. Aga siis emme muidugi võtab mõlemad minu pisikesed käed oma ühte kätte ja teisega toetab mu pead. No ei kuula see ümmargune pall veel sõna ega seisa paigal.

Õues meeldib mulle käia küll, kui kiisu-Pätu mulle minu vankrit loovutab, sest see karvakera armastab seal samamoodi magamas käia. 😛 Eriti tore on siis, kui vanker liigub, aga kui uni juba sügavam, siis magan kohe pikemalt värskes õhus. Vannivesi on ka vahva! Issi hoiab mind kätel ja emme peseb. Viimane kord mõtlesin ennast julgemalt seal tunda ning peale seda pidi emme köögi põrandat lausa lapiga kuivatama. 😛

dsc_1192

Söögiks kõlbab mulle jätkuvalt emme rinnapiim. Paar nädalat tagasi oli mul aga selline kiire kasvamisega, et rapsisin ja sahmisin, haarasin ja lasin lahti, enne kui sööma hakkasin. Targad tissiteadlased väidavad, et see olevat kasvuspurt ja mina tellin endale vajaliku koguse piima. Võib-olla on neil õiguski. Aga praegu saan sellest kenasti kõhu täis. Ning mähkme sisse tuleb ka parasjagu mitu korda päevas seda “kollast kohupiima”. Ja ikka on minu lemmik kakamise asend kellegi peopessa, kes mind parasjagu oma süles hoiab. OK. Ärge nüüd arvake, et mind paljalt hoitakse. Ei, ikka mähkme sisse läheb see ports, ainult tavaliselt on kellelgi käsi mind pepu alt toetamas. 😀

Midagi on siiski, mis mulle ei meeldi ka, aga emme arvab, et just seda on vaja järjekindlalt iga päev minult nõuda. Selleks paneb ta mind oma suures voodis kõhuli ja ootab, et ma oma pead tõstaksin. Pea on ju nii raske veel! No ei taha ma kaua aega niimoodi olla. Ja sellest annan ma valjuhäälselt teada ka, siis saan jälle selili tagasi ning maailm mu ümber on jälle õigetpidi. Või noh meie toa valge lagi, kus saan imetleda läikivat laelampi. Vahel on seal mind alati hoidmas ja jälgimas minu kaitseingel ning kellele ma lõbusalt naeratan. Või vähemalt emme arvab nii. Olgu tal siis õigus. 🙂

_20170216_144917

Kasvada on lõbus ja iga päev saan midagi uut jälle selgeks. Mul on ka emme-issiga vedanud, nad on kogu aeg minu jaoks olemas ja nii me üheskoos suuremaks saamegi. Suuremaks just nimelt, sest kosusin kuu ajaga ikka korralikult. Õde ütleb, et ma olen sõõrik. Issi natuke leevendas seda nime ja pakkus välja, et ma võiks olla sõõrikuvabriku mannekeen. Eks vaatame, mida järgmise kuu numbrid näitavad.

Aitäh!

Täpike

dsc08694

Advertisements

2 thoughts on “Little moments, big memories

  1. Väga tore lugu! 🙂 Kiiret kasvamist! 😉

    • Aitäh! Need esimesed elukuu ongi üks kiire kasvamine. Seetõttu naudingi praegust hetke ja panen ka kõik uued oskused kohe kirja, sest no ununeb muidu. Ja varsti ongi jalg all, lippab mööda õue ja täitsa lapse moodi. Siis mõtlen, et kuhu see aeg küll kadus… 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s