Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s