Emadepäeva eel

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest kirjutada… Emadepäeva eel mõtlen minagi oma emale. Naisele, kes otsustas peale kahte poega veel ühe lapse ilmale tuua ja sai endale pesamuna tütrekese. Aitäh sulle, ema, et andsid mulle elu!

Mõtlen sedapidi, et mida on mulle õpetanud minu ema? Mida on ta pakkinud kaasa minu lapsepõlveseljakotti, aidanud selle mugavalt selga ning siis lasknud mul minna põnevale seiklusretkele nimega ELU? Mille eest olen sulle südamest tänulik?

Milliseks on minu elutee sillutanud naine, kes suurema osa oma elust on teinud füüsiliselt väga rasket tööd suurfarmis. Keda tol ajal tunnustati kui rajooni parim lüpsja ja sellest on kusagil isegi ajaleheartikkel alles. Kes sai kolmele lapsele emaks olemise ning heade tulemuste eest rajooni lüpsivõistlustel rinda töövapruse medali.

Mida on minu ema mulle õpetanud oma käitumise, vestluste, eeskujuks olemise, nõudmiste või karistuste kaudu?

  • Raamat on väärt sõber ja lugemine aitab suurepäraselt igavust peletada. Minu lemmik õhtune unejutt, mida ema mulle ette luges (ehkki oskasin enne kooli juba ise lugeda) oli raamatust, mille esikaanel oli helesinises kleidis metsateel kõndiv tütarlaps. Pealkirja kahjuks ei mäleta ja raamatut pole ka alles.
  • Samas kategoorias olen tänulik, et tollal ilmunud Noorte Hääle tagaküljel sain esmakordselt teada, mis on ristsõnad ja kui põnev on neid lahendada. Lisaks lahendamisele olen neid ka ise päris palju koostanud ja neid on isegi trükis avaldatud. 🙂
  • Ise tehtud asjad on hingega – armastus käsitöö vastu. Koon, heegeldan, tikin, aga vot õmblusmasinale ei oska niitigi peale panna. Tööõõpetuse tunniks vajalikud pluusid-kleidid õmbles ema. 😀
  • Lapsed on elu õied. Minu ema (9 lapse vanaema) on lastega tegeledes eriliselt loov, vajadusel näitlejameisterlikkusega ehitaja, kunstnik, arhitekt, õmbleja, mängupartner jne.
  • Õnneliku elu aluseks on lapsepõlves omandatud väärtused:
  • AUSUS Siinkohal kehtis juba varakult ema-test. Kui midagi teed ja julged sellest ka emale rääkida, siis see on hea tegu. Vastasel juhul jäta tegemata.
  • AUSTUS Ka minu lapsepõlve ajal oli inimesi, kes erinesid n-ö “tavainimestest” (naabermajas elas liliput, naabrionu kogeles kohutavalt) ja neisse tuli suhtuda samamoodi nagu igasse teise. Ja siia lisandus austus täiskasvanute vastu – kui “suured inimesed” omavahel räägivad, siis lapsed ei sega vahele.
  • VIISAKUS “Tere!”, “Tänan!”, “Palun!”, “Jõudu tööle!” – neid pidin  kasutama mina ise ja naabrilapsed said ka tänu emale selle kohta põhjaliku koolituse. 😉
  • LUBADUSTEST KINNIPIDAMINE, TÄPSUS Ainus kord, mis ühe pildina mälust esile kerkib enne 10. eluaastat, oli see, kui jäin umbes 6-7-aastaselt sõbranna poolt kojutulekuga hiljemaks, kui olin lubanud. Ja minu ema jaoks oli see piisav, et üks ja ainus kord vitsaga mulle täpne olemine selgeks õpetada.
  • TEISTEGA ARVESTAMINE – Kui sinuga samas ruumis või ka kõrvaltoas keegi magab, siis räägime vaikse häälega.
  • PUHTUS See kehtis nii enese kui ka ümbritseva elu kohta – riided, nõud, eluruumid. Ja siin järeleandmisi ei tehtud. Ikka kõlas lause: “Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!” Ja kui ema riidekapis olid kõik esemed millimeetritäpsusega paigas, siis minul lapsena ju ikka juhtus lohakuseussike sisse. Kui ema seda märkas, siis leidsin oma kapi sisu põrandalt ja pidin uuesti korralikult riided kappi panema.
  • LAHKUS Kui vähegi midagi anda oli, siis kõik, kes meie poolt teele läksid, said midagi kaasa ka. Ja see kehtib tänaseni. 🙂 Siia punkti alla paneksin ka jagamise oskuse. Kui mul oli midagi söödavat ja minu läheduses oli teisi lapsi, siis pidin ka neile pakkuma. Vastasel juhul ei tohtinud ma ka ise süüa. Ja külla minna ei tohtinud kunagi tühjade kätega, sest kes tuleb, see toob.
  • TÖÖKUS Meie kodus kehtis kindel reegel – kui suuremaid töid tehakse, siis teevad kõik (kodu koristamine, kartulipanek, kartulivõtmine, heinategu, aiamaa harimine jne).  Samuti sai varakult selgeks, et töötegija juures niisama ei passita.
  • ABIVALMIDUS Sel ajal käisid suuremad talgud ikka terves külas korraga ja kui endal said kartulid võetud, aga naabrid alles poole peal, siis läksime oma kambaga ikka alati üle põllu appi. Samuti ajasime kogu oma suure suguvõsa kokku, kui oli suvine heinategu ja polnud mingi probleem sõita venna Java tagaistmel 30 km memme-taadi tallu tööle.
  • MUUSIKA ON RÕÕMU JAOKS Olgu töö, milline tahes, muusika saatel saab see alati kergemalt tehtud! Ja kui pidutseda, siis korralikult. Meie suguvõsas pole vist kedagi, kes muusikast lugu ei peaks ning ühislaulmised on eriliselt meeldiv osa igal kokkusaamisel. Boonusena valdavad üle ühe meie seast ka mingit muusikariista ning siis seda lõbusam sinna juurde laulu lasta ja jalga keerutada.
  • Ilma õppimata on minugi tegemistes äratuntavad mõned asjad, mida ema eeskujul teen:
  • Minulgi on köögilaual paber ja pliiats. Kui mingi toiduaine või muu vajalik asi saab otsa, panen selle kohe kirja ja poenimekiri saabki alguse.
  • Aastaid tegi ema naljakaid-lõbusaid-kummalisi kuupäevaliselt vormistatud ülestähendusi oma punasesse märkmikku. Nt pesin ära 24 paari sokke, koorisin 45 kartulit, keldrisse viidi 10 purki moosi jne. See on saanud ka omamoodi meie pere kroonikaks, kust hea uurida, kui midagi vaja meenutada. Ehk on sealt alguse saanud ka minu päevikupidamine?
  • Kilekotte voldin siiani kokku ja ei taha kuidagi kasutada neid, mis lihtsalt kokku käkerdatud.
  • Toidutegemise ajal maitsmiseks kasutatav lusikas käib selle taldriku peale, mida ise söömiseks kasutan.

Sellele nimistule lisaks tahan aga kirja panna ka need asjad, mida ma oleksin tahtnud, et ema mulle õpetaks. Need oskused, millest ma ise täiskasvanuks saades puudust tundsin.

Ma oleksin tahtnud, et ema:

  • oleks mind rohkem kutsunud söögitegemise ajal enda kõrvalt õppima või äratanud suuremat huvi toiduvalmistamise kohta. Praeguseni ei tee ma süüa suure hurraa ja rõõmuga, vaid see ikka rohkem kohustus minu jaoks.
  • oleks mulle õpetanud naiselikke nippe, kuidas end sättida või vajadusel jumestada. Minu ema ainuke meikimisvahend on siiani punane huulepulk. 🙂
  • ei oleks olnud nii ohvrimeelne ja oleks enda peale ka mõelnud. Alati, kui läks mõne eriti hea maiuse või toidu jagamisekS, siis tema lause oli ikka: “Ah, ei mina taha! Jagage teie kolme vahel ära.”
  • oleks näidanud välja oma tundeid minu vastu. Aga see vist oli tolle ajastu eripära, et lastele, ei öeldud: “Ma armastan sind!”, “Ma olen uhke su üle!”, “Sa oled kallis!”. Samuti ei kuulnud-näinud ma kunagi ema isaga kallistamas, kudrutamas, hellusi jagamas, musidest rääkimata.
  • oleks mind õpetanud arutlema, pidanud minuga hilisõhtuseid ema-tütre vestlusi, küsinud minu arvamust maailmaasjade kohta.

Nagu näha, siis suurem osakaal on kõigel heal, mida ema mulle on eluteele kaasa andnud. Need viimased oleksid on mulle endale olnud elus tähtsal kohal, et oma laste kasvatamisel neid ei korduks. Sest ma tahan olla oma neljale lapsele just selline ema, kellele mõeldes saaksid nemad kunagi kirja panna samuti rohkem head.

Mida sinu ema sinule lastetoast kaasa pakkis? Kas on midagi, mida sa oleksid veel tahtnud, sest ruumi ju on…

Meid lahutavad paarsada kilomeetrit ja ma pole kindel, kas emadepäeval ema juurde saan. Aga mõtetes oleme kogu aeg koos. Jätan igaks juhuks ema lemmikud siia. 🙂

580743_341633695920810_1506320827_n

Ema lemmik – punane roos

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Emadepäeva eel

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s