Võilillevaimustus

Iga päevaga muutub maailm meie ümber värvilisemaks. Kõik õitseb, haljendab, lõhnab ja sumiseb. Käes on võililledeaeg. Aiapidajale tüütu umbrohi, toidulaual värskendav vitamiinipomm, mesilindude tööpõld heinamaal, lastele palju võimalusi pakkuv mängumaa.

Vaadates neid “väikeseid päikeseid” õuemurul, hakkasin meenutama oma lapsepõlve mänge, mida suviti memme-taadi juures nendega mängisime.

Milliseid võimalusi pakkus see lihtne lill?

1. Kõige tuntum ehk see, võililleõis tuli panna teise inimese lõua alla, et näha  “kui palju sa oled võid söönud?”.

2. Korjasime suurde põrandavaasi suure kimbu kollaseid õisi. Ega nad kaua värskena püsinud, aga päevaks-paariks jätkus ilu ikkagi. Ja kui nad närtsisid, siis polnud ka memmel, kes muidu niisama lilli noppida ei lubanud, neist kahju.

3. Kõige tuntum suvetüdruku (miks mitte ka poisi) peaehe on kindlasti võilillepärg. Selleks tuli aga võimalikult pika varrega lilled leida. Kõik, kes memme poole tulid, said pärja pähe. Nii mõnus oli seda punuda.

4. Võilille vilepilli tegemine oli lihtsamast lihtsam, aga sellega kuuldavalt heli tekitada ei osanud mitte kõik lapsed. Põnev oli erineva jämedusega vartest erineva pikkusega tükke murda, sest kõlasid nad kõik ju omamoodi.

5. Tüdrukutele meeldis ikka kõige rohkem nukkudega mängida. Meie jaoks olid need võililledest isetehtud nukud imelised võilillehaldjad, poisid kutsusid neid lihtsalt pulganukkudeks. Nuku tegemiseks tuli võilille vars alt kuni õieni ribadeks rebida ja lasta vees kenasti rulli kerida. Nii said valmis vahvad lokid. Seesama õis tuli panna peenikese puuoksa otsa, sellest sai keha. Keha ümber keerasime mõne suurema taime lehe, sellest sai kleit. Ja siis me lendlesime nende nukkudega nagu haldjad aasal.

6. Võilille õitega sai teha täpsus- ja kaugusviskeid. Võilille tuli nii käes hoida, et pöial jäi õie alla ja siis lükata pöidlaga õis võimalikult kaugele või märgistatud ringi sisse. Kui lillehaldjatega mängima oli poisse suht raske saada, siis see mäng meeldis neile küll.

7. Valgele paberile joonistasime oma kaunimad võilillepildid ja teistele lahendamiseks salakirjad, sest selle lugemine eeldas nii head taipu kui ka silmanägemist.

8. Võib-olla kõige suurema emotsiooni on mulle võilillemängudest jätnud just see,  mille viimasena kirja panen. Vahel ikka juhtus, et mõni klaasist ese katki läks. Suuremad klaasikillud olid kindlasse kohta pandud, et need kellelegi (lastele ja loomadele) kahju teha ei saaks. Suve hakul lubas aga memm meil nendega tema järelvalve all teha imelisi lillepilte. Kuidas? Selleks tuli muru sisse kõigepealt väike, klaasikillusuurune auk uuristada, sinna auku ladusime nii ilusad kompositsioonid kui oskasime. Selleks oli vaja mõnda lilleõit (ka võilille), mõne taime või puu lehte, kivikesi, põneva kujuga puuoksa ja mida iganes loodusest leida võis.. Kui need olid hoolikalt valitud ja kunstipäraselt paigutatud, tuli nende peale asetada klaasikild, mille servad katsime mulla ja muruga, et taas oleks ohutu. Ja siis me käisime neid üksteise kunstiteoseid vaatamas nagu päris näitusesaalis. Küll olid ilusad, sest klaasikillud olid erivärvilised ja särasid päikese paistel! Küll oli armas memm, kes lubas meil sellist asja teha.

Mida huvitavat, lõbusat, mängulist oled sina võililledega(st) teinud?

 

Advertisements

2 thoughts on “Võilillevaimustus

  1. […] Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s