Fotojaht jätkub

Kuu alguses alustasin entusiastlikult fotojahti ning täna võin rõõmsalt välja öelda, et sain teiste tugevate tegijatega koos poolfinaali. Juba see on minu jaoks võit! 🙂

Poolfinaalis on 4 teemat, mis on omavahel seotud. Kohe, kui esimene välja hõigati, pakkusin oma mõtetes, et seekord on valitud pildistamiseks 4 elementi. Esimene siis TULI. Foto tegemiseks on seekord aega 5 päeva ja anda tuleb kohe endast parim.

Selle 5 päeva sisse jäid ka jaanid ja imelised jaanilõkked, mida arvasin, et nii mõnigi ära kasutab. Seega loobusin sellest, ehkki imetlen ise väga teiste tehtud lõõmavaid tulekeeli ja sädemeid täis fotosid. Tuli on oma olemuselt hirmutav, aga ka salapärane ja maagiliselt ilus. Tuleb teda vaid ohutus kohas hoida ja kaugelt vaadata. Tuli on looja ja tuli on hävitaja – oleneb, kuidas inimesed temaga ümber käivad.

Esmalt tahtsin neid fotosid teha läbi enese, läbi südame, mille töö on meie eluks hädavajalik ja läbi armastuse, mis on meie elu aluseks. Mõte oli olemas, isegi foto tegemiseks vajalik atribuutika muretsetud ja siis tuli kallimalt teine ideesähvatus.

Kui kasutada ära meie kaunist eesti keelt ja selle mitmetähenduslikku võlu. On hetki elus, kui vajame puhastustuld, et valu ja kibedus saaks lõpetatuse. Nii soovitataksegi panna paberile kirja elu pahupool, kurbus, viha, mis teevad andestamise justkui võimatuks ning lasta tulel viia kaasa kogu see halb. Et kurjus ja valu saaks tuhaks. Seda kergem on lasta sel minna… Nii saigi minu esitatud tööks:

Kui tuli võtab sõna… 

DSC05234

Kui tuli võtab sõna

 

Nagu ikka sai tehtud omajagu neid võtteid, et kõige mõjuvam välja valida. Mõned veel…

Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂

 

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring

DSC_3377

Istun suure vesihalli pleedi sees maja välistrepil ja vaatan päikesele järele. Nagu igal õhtul,  nii ka täna puudutasid tema viimased kiired naabrimaja katust ja õunapuid enne, kui ta lõplikult lahkub. Päeval möllanud tuul on raugenud ning vaid veidi sahistab puude vahel lehtedele unejuttu vestes.

Taevas minu selja taga muutub tumedamaks ja raskemaks. Õhk on siiski jahe ning pika istumise vahepeal oleks vaja end liigutada, et luud-liikmed soojad oleks ja külm naha vahele pugedes liiga ei teeks. Seisan korraks. Üksikud ööliblikad lendlevad muru kohal, lehvitades oma õrnade tiibadega lahkuvale päevale.

On üllatavalt vaikne, külast kostub vaid harv koera haugatus. Täna pole isegi meie õue toonekurge näha, kes muidu ühtegi õhtut vahele ei jäta. On teine kuidagi üksi, aga samas väga julge. Kõnnib otse trepi ees, kartmata meie sakslast, kes alati valju haukumisega õue tormab.

DSC_3561

Kesköö on käes. Kalendris muutus kuupäev ja minu eluraamatus pöördus uus lehekülg. Nüüd võin öelda, et olen viimased 365 õnnelikku päeva elamist nautinud. Võtan enda jaoks  möödunud aasta kokku ja astun lootusrikkalt ning rõõmsalt uude. Elu on jätkuvalt elamist väärt.

Möödunud aasta oli värvikirev, sündmusterohke, teguderohke. Minu-meie suurim unistus täitus sel aastal – meie ellu tuli südamest soovitud väike armas printsess. See hõlmaski suurema osa aastast – kaks triipu, arsti kinnitus, süda paha – iiveldus – hea – süda paha…, väsimus, sügelus, väsimus, sügelus ja sealt ta tulebki… Õnn, rõõm, tänu! 🙂

Arvan, et möödunud eluaasta muutis minus nii mõndagi. Kõige rohkem õppisin tundma iseend oma kõige kallima kaudu. Tänu temale olen hakanud julgemalt pead tõstma, end väärtustama, ennast pildile seadma esiritta, mitte viimasesse pinki halli hiirekese kombel pea õlgade vahel. Olen leidnud endas palju avastamata omadusi, mis vajavad igapäevaselt tööd ja tähelepanu. Olen näinud armastuse jõudu ja väge, kuidas selle tunde sees olles ja ühiselt pingutades on kõik võimalik. Sain tunda, mida tähendab otsida end teise inimese silmist ja südamest. Ja tunda leidmisrõõmu.

Kõige hirmutavamalt sain tunda seda, mida teeb meiega aeg, kui me laseme tal enda üle võimust võtta. Kui me allume ajale ning oleme tema nupud mängulaual. Tänu sellele õppisin paremini oma vajadusi märkama ja tegevusi planeerima. Ausalt endale otsa vaadates, elimineerisin nii mõnegi mittevajaliku ettevõtmise oma päevist ja nii jäi aega tegeleda südamelähedaste asjadega.

Taamal kuldab metsa loojuva päikese puna. Mind on avastanud üksikud sääsed ja teised tundmatud siti-satikad. Tõmban pleedi tihedamalt endale ümber ja kuulan veel veidi öö vaikust. Nii hea on olla. Nii ilus on olla. Lasta sel vaikusel end kanda imelistesse unedesse. Selle tundega soovin maailmale rahulikku ööd ja astun tuppa, kus ootab mind magusasti nohisev Täpike. Kallimalt musid ja kallid kaasa ning poen ka teki alla. Selline on minu sünniöö, ärgates algab minu sünnipäev. 🙂

 

Jätkub…

 

Suvele vastu

Ära nüüd kiirusta! Alles sa tulid ju, hingepugev kingitus! Päike, soojus, valgus, lillelõhn, mesilaste sumin, värvid, värskus, kargus, pikad õhtud ja valged hommikud – sina jah, KEVAD!

Nii kirjutasin ma enam kui kuu aega tagasi. Täna avasin selle ja avastasin, et aeg on tõeline kiirkõndija või lausa sprinter – kevadest on tänase seisuga saanud SUVI!

Samad sõnad sullegi! Ole nüüd siin kõigi oma üllatuste ja kingitustega. Ava oma külluslik ehtelaegas ning lase inimestel nautida neid valgeid öid, pikki varje, kastemärgi hommikuid, maasikamagusaid ja mustikasiniseid näppe ning musisid. Lase meil olla selle soojuse ja valguse sees, et kosutada oma keha ja vaimu selleks ajaks, kui sinu valitsusaeg läbi saab ning sügis-talv ohjad enda kätte võtab. Luba meil hingata sinu karget suveöö hõngu, paita meid oma kuldsete päikesekiirtega, laota meie ümber oma sume öötekike, ärata meid oma õrna uduloori pehmusega, kaunista meie ümber kõik õite ja lõhnadega.

Tänane päev on täiesti suvele omaselt möödunud. Kõike, mis suve juurde kuulub, on olnud piisavalt. Varahommikul äratas meid tugev tuuleiil, mis pani viljapõllud lainetama ja rebis puudelt lehti-oksi. Lõuna algas ilusa päikesesäraga, kuid lõppes juba ähvardavate hallide pilvedega, millest ka tihe vihmahoog ei jäänud tulemata. Kuid õhtu saabudes tuul vaibus, viimased vihmapärlid kuivasid ning päikeseloojang on endiselt lummavalt kaunis.

Ilusat, õnnelikku, rõõmurohket ning päikeseküllast suve kõigile!

 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Suvine fotojaht VIII

Ja ongi viimane.  Nagu arvata võiski, oli see ka teistest veidi keerukam ülesanne. Teema “Aeg ei peatu” ja eeldati dünaamika kajastamist.

Sain kohe aru, et midagi tuleb liikuma panna ja sellele siis võimalikult hästi pihta saada. Arutlesin endaga, mis on need hetked, kui aeg tegelikult justnagu seisataks.

Esimesena tuli meelde see lause, mida ikka kasutame, kui meid tabab ootamatult mõni ületamatu eluraskus või saame teada pöördumatu haiguse diagnoosi või peame igaveseks hüvasti jätma armsa inimesega – neil hetkil aeg justkui seiskuks meie jaoks. Sellest aga midagi dünaamilist pildile saada, oli minu jaoks sama hästi kui võimatu ülesanne ja ega ma tahtnudki seda kurbusest kantud ideed edasi teostada.

Teisena tuli silme ette pilt sellest, kui näed kedagi kukkumas, aga see hetk on nii kiire, et aidata enam ei saa. Ka selles hetkes võib olla väga palju valu ja pisaraid, nii et lõikasin kiirelt sellegi mõttelõnga katki. Soovin, et neid tuleks kõigil meil võimalikult vähe kogeda.

Sealt edasi hakkas kujutlus liikuma üsna sama rada pidi, aga ilma inimesteta. Vähemalt mina olen selline, kes mõnd õrna eset kildudeks kukkumas nähes, kivistun liikumatuks nagu see peataks aja ja kukkumise. Sealt sain ka idee katsetada klaasi purunemist, aga tulemus ei rahuldanud mind üldse.

Aga kukkumine ise jäi kuidagi kummitama ja nii me pojaga tegime umbes sada võtet palli vette kukkumisest. See andis juba lootust, aga kui lõbusa veemängu lõpus hakkas poja vett ära valama, haarasin kähku fotoka uuesti kätte ja sama kiiresti tekkis ka idee, millest sai ka minu viimane konkursitöö (Suur tänu neile 13 inimesele, kes arvasid, et foto on meeldimist väärt).

Kui vesi voolab aeg… Ta peatub vaid siis, kui kildudeks kukub klaas või südamevalus oled näoli murumadalal maas. Nüüd leia endas see ürgne jõud ja vägi, et tõusta taas…

DSC03453

Nüüd tuleb oodata 22. juunini žürii otsust, kas siin lõppeb minu fotojaht või pääsen edasi poolfinaali. Kui edasi, siis oleks see parim sünnipäevakink, mida oskan tahta. 🙂

 

 

Suvine fotojaht VII

Kui peale lauspäikesepaistest vihma otsimist ning püüdlust iidsetest aegadest midagi leida arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis… Nagu arvata võib, saab ikka! Aga ka sel korral tuli appi minumoodi lähenemine ja tehtud sai seegi foto.

7. etapi teema oli iseenesest väga mõnus – “Meie inimesed”.  Pildistatavat “objekti” oli ju lihtne leida, aga peale selle nõuab ju konkurss ka kvaliteeti. Mis siis, et konkursi tutvustavas tekstis rõhutatakse, et žürii ei hinda fototöötlemisoskust ega kalli tehnikaga saadud eeliseid, küll aga arvestame loomingulist lähenemist ja julget pealehakkamist. Ometi on siiani ergutusauhindu saanud fotod olnud siiski pisut paremad, kui lihtsalt metsa alla sattunud võhik oma seebikast välja võiks võluda. Või tundub see ainult mulle nii, ei tea.

No igatahes ei heitnud ma meelt ja panin pea tööle. Pildistada sain ma rõõmuga meie pisikest piigat, sest hetkel on ta täiesti “meie inimene” – maailma naba ja päevade päike. Ainult portreest ei piisa ju, tuli midagi välja mõelda, et teistest eristuda, kui kvaliteeti ei suuda pakkuda.

Ja nii sündiski minu võistlustfoto meie armsast Täpikesest! 🙂

Tere! Mina olen särasilm Täpike, juba viieline! Emme-issi päevade päike ja hetkel kõige tähtsam inimene. Kuna igapäevaselt tegeleme elu nautimise ja õnnelik olemisega, siis panime pildi minust kohe raami sisse – jälle üks töö tehtud!

19054890_1394093390674830_173678163419025502_o