Suvine fotojaht IV

Ikka ju usud, et peale tänast on ootamas parem homme. Nii arvasin minagi, et kui üks teema on paras pähkel, siis järgmine ehk toob kergema hingamise. Aga läks jälle vastupidi.

4. teema oli “See oli ennemuistsel aal…”, mis eeldas fotot mõnest väga-väga vanast ehitisest või kodukoha vaatamisväärsusest. Põhiline, et ikka väga vana oleks.

Mõtlesin päris kaua, mida mul oleks sellest kodukülast välja pakkuda, mis kannaks iidset vaimsust või siis mõnda möödunud aegade lugu. Vaatasin oma kodus ringi, selle kahe aasta jooksul, mis siin elatud, on meil vaid üks vana vasest teekann ja õlilamp. Et neist mingi natüürmordi-taoline pilt kokku panna, selleks oleks tahtnud veel midagi lisaks. Ei leidnud ma midagi sobivat ja seega jäi see mõte katki.

Teise variandina kaalusin järgmisel hommikul minna kohalikku vanasse mõisahoonesse, ehk on seal mõni vana ja väärtuslik ornament või mööblitükk, aga selle mõtte pani lukku tugev vihmasadu. Vankriga ei tahtnud kuidagi minna ennast ja pisikest leotama. Läks seegi plaan vett vedama.

Eelmisel õhtul tegin mööda jalutades mõned pildid vanast talumehe abilisest. Aga ei kõnetanud see vana suurreha mind nii tugevalt, et oleksin sellest tehtud fotole ka oma loo juurde kirjutanud. Tööd olen sellega isegi teinud, aga praegu jäi see siiski minu jaoks kaugeks teemaks.

DSC02510

Aeg aga muudkui sammus omasoodu edasi ning midagi konkreetset tuli ikkagi välja mõelda, sest pildistamist vahele jätta poleks ka tahtnud.

Sel päeval oli pisipiigal hea tuju ning võtsin ette oma ammuse plaani taaslavastada temaga minu ühte vähestest lapsepõlvepiltidest. Uue ilmakodaniku sünni korral ju ikka arutletakse, kelle moodi laps on ja kas tütreke on ikka isa moodi, et tagada omale õnnelik elu. Proovisin võimalikult hästi tabada kohta ja poosi ja pilku ja kehahoidu, et oleks tore kõrvutada kahe ajastu fotosid. Tegelikult juba ilma seda pilti tegematagi, on enamus kõrvalseisvaid inimesi öelnud, et meie särasilm on rohkem issi moodi. (No, olgu tal siis õnne ka kuhjaga!)

Pilte klõpsides, liikus peas mõte nendest aastakümnetest, mis seda hetke praegu tollal olnust lahutab. Noorena mõtlesin minagi, et küll need neljakümnendates aastates inimesed on ikka vanad juba. Ja nii saigi pildile lisatud tekst selline:

Lapsena täiskasvanuid vaadates, mõtlesin tulevikust “Oh, millal see veel tuleb!”. Praegu lapsepõlve meenutades ja oma pesamuna vaadates, mõtlen ” Oh, millal see juba oli…” Palju ei mäleta, ju see oli ammu…

DSC02450‘Meie ühine etteaste sai 5 poolthäält.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s