Sel ööl saab jälle täis üks aastaring

DSC_3377

Istun suure vesihalli pleedi sees maja välistrepil ja vaatan päikesele järele. Nagu igal õhtul,  nii ka täna puudutasid tema viimased kiired naabrimaja katust ja õunapuid enne, kui ta lõplikult lahkub. Päeval möllanud tuul on raugenud ning vaid veidi sahistab puude vahel lehtedele unejuttu vestes.

Taevas minu selja taga muutub tumedamaks ja raskemaks. Õhk on siiski jahe ning pika istumise vahepeal oleks vaja end liigutada, et luud-liikmed soojad oleks ja külm naha vahele pugedes liiga ei teeks. Seisan korraks. Üksikud ööliblikad lendlevad muru kohal, lehvitades oma õrnade tiibadega lahkuvale päevale.

On üllatavalt vaikne, külast kostub vaid harv koera haugatus. Täna pole isegi meie õue toonekurge näha, kes muidu ühtegi õhtut vahele ei jäta. On teine kuidagi üksi, aga samas väga julge. Kõnnib otse trepi ees, kartmata meie sakslast, kes alati valju haukumisega õue tormab.

DSC_3561

Kesköö on käes. Kalendris muutus kuupäev ja minu eluraamatus pöördus uus lehekülg. Nüüd võin öelda, et olen viimased 365 õnnelikku päeva elamist nautinud. Võtan enda jaoks  möödunud aasta kokku ja astun lootusrikkalt ning rõõmsalt uude. Elu on jätkuvalt elamist väärt.

Möödunud aasta oli värvikirev, sündmusterohke, teguderohke. Minu-meie suurim unistus täitus sel aastal – meie ellu tuli südamest soovitud väike armas printsess. See hõlmaski suurema osa aastast – kaks triipu, arsti kinnitus, süda paha – iiveldus – hea – süda paha…, väsimus, sügelus, väsimus, sügelus ja sealt ta tulebki… Õnn, rõõm, tänu! 🙂

Arvan, et möödunud eluaasta muutis minus nii mõndagi. Kõige rohkem õppisin tundma iseend oma kõige kallima kaudu. Tänu temale olen hakanud julgemalt pead tõstma, end väärtustama, ennast pildile seadma esiritta, mitte viimasesse pinki halli hiirekese kombel pea õlgade vahel. Olen leidnud endas palju avastamata omadusi, mis vajavad igapäevaselt tööd ja tähelepanu. Olen näinud armastuse jõudu ja väge, kuidas selle tunde sees olles ja ühiselt pingutades on kõik võimalik. Sain tunda, mida tähendab otsida end teise inimese silmist ja südamest. Ja tunda leidmisrõõmu.

Kõige hirmutavamalt sain tunda seda, mida teeb meiega aeg, kui me laseme tal enda üle võimust võtta. Kui me allume ajale ning oleme tema nupud mängulaual. Tänu sellele õppisin paremini oma vajadusi märkama ja tegevusi planeerima. Ausalt endale otsa vaadates, elimineerisin nii mõnegi mittevajaliku ettevõtmise oma päevist ja nii jäi aega tegeleda südamelähedaste asjadega.

Taamal kuldab metsa loojuva päikese puna. Mind on avastanud üksikud sääsed ja teised tundmatud siti-satikad. Tõmban pleedi tihedamalt endale ümber ja kuulan veel veidi öö vaikust. Nii hea on olla. Nii ilus on olla. Lasta sel vaikusel end kanda imelistesse unedesse. Selle tundega soovin maailmale rahulikku ööd ja astun tuppa, kus ootab mind magusasti nohisev Täpike. Kallimalt musid ja kallid kaasa ning poen ka teki alla. Selline on minu sünniöö, ärgates algab minu sünnipäev. 🙂

 

Jätkub…

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s