7 õnnelikku kooskasvamiskuud

DSC00154

Koos sinuga, kullakallis Täpike, kasvab ka minu rõõm ja suureneb armastus. Imelised 7 kuud on olnud täis õnnelikke hetki ning kuhjaga heldimuspisaraidki. Igas kuus on midagi, mis paneb südame kiiremalt põksuma ja tahaks käsi kokku pannes õhata-tänada elu selle imelise kingituse eest – sinu eest! 😍 DSC_3728

Viimase kuu märksõna on kindlasti liikumine. Nägin meie suure voodi peal sinuga mõnusasti mängides, et varsti-varsti oled sa valmis minema. Iga päevaga said sa rohkem selgemaks, kuidas ennast ihaldatud objektini lähemale tõmmata. Loomulikult aitas kaasa ka voodil oleva teki enda poole sikutamine ja nii tuli ka meelisese ise sinu juurde, aga ikkagi. Käed tegid tööd ja sa liikusid! Põrandal see veel eriti ei õnnestunud. Aga miks mitte alustada turvaliselt pehmel alusel ja siis sealt edasi juba igal pool? Seda sa ka tegid. Ja nüüd on meie ainuke ülesanne oma üht silmapaari suurima tähelepanuga töös hoida, et sinul oleks liikumine võimalikult ohutu-valutu. No need ukse lävepakud alguses hoidsid sind küll tagasi, aga harjutamine tegi sind kiiresti meistriks ning kõht maast lahti ja hops! üle. Selge!

Kui su põrandale panime, et sinu äraõpitud oskust imetleda, saime su liikuma emme prillide suunas ja muidugi televiisori pult on teine asendamatu magnet. Tõmbasid ennast hoogsalt käte abil edasi ja olidki soovitud asjade juures! Nädal hiljem hakkasid sa ka jalgu kasutama edasi liikumiseks, eriti paljajalu oli väga mõnus endale hoogu juurde lükata. Super! Meie issiga ainult ohhetasime ja ahhetasime õnnest ja loomulikult saime selle esimese korra ka videole, mida hiljem tore koos vaadata.

Lisaks roomamisele üritad sa juba ennast ka toe najal püsti ajada. Päris hästi õnnestus see sul suurele õele toetudes, aga kuna jalad veel pikalt ei kanna, vaid tudisevad all, siis see oli vaid hetkeks. Küllap see varsti kindlamaks muutub ja sinu võrevoodi tuleb sel juhul juba madalamaks lasta. Samuti proovid sa ikka vahel käpuli asendist ka istuma minna. Oskad küll pepu peale ennast ühele küljele lasta, aga püsti sealt veel ei saa, tasakaal kaob ära. Aga küll seegi tuleb!

Kuna sul on nüüd liikumisega nii palju tegemist, siis magamine on viimasel ajal üsna tähtsusetu. Varasema 2-3 tunni asemel magad nüüd 1-2 tundi ja sedagi ikka õues vankris. Aga magamajäämine seal on tõsine vägitegu, sest vaja on ju autosid kuulata ja tuuleõhku nautida ja lillekest maitsta ja puulehti katki rebida. Ühesõnaga maailma avastamine on praegu sinu suurim töö ja see ongi õige. Kui ikka tukk peale tuleb, küll siis ka magad. Selili pole sa enam nõus sekunditki kusagil olema, seega õueuned on samuti kõhuli.

Õues oled sa rõõmuga igal võimalusel, sest paraku on meil teha selliseid töid, mida tuppa kuidagi ei too ning sina oledki siis meiega igal pool kaasas. Olgu need siis õhtused lillekastmised või varahommikused (kell 6 nt) emmega pildistamised.

Selleks, et oleks jõudu mööda tube liikuda ja õues ümbrust jälgida, tuleb korralikult süüa. Selleks on sul suus juba 2 hammast, tähtis kuupäev on 09.07, kui peale 3 km kõndimist sa ainult jorisesid vaikselt vankris ja magamajäämisest polnud juttugi. Sinu lemmik on jätkuvalt rinnapiim, aga lisaks sööd sa lõuna ajal juurikapüreed lihaga, vahepalaks aiast või poest kõike värsket (maasikat, vaarikat, tikreid, virsikut, viinamarja, arbuusi) ning õhtul sobib hästi puuviljadega või küpsistega puder. Maitse-eelistustest olen tähele pannud, et veiselihaga püreed meeldivad sulle rohkem kui kanalihaga. Aga üldjuhul pole kurtmiseks küll põhjust, sest kui lusikat näed, siis su suu on kohe lahti nagu linnukesel.  Esimese unetsükli magad sa kenasti omas voodis, sest sel ajal toimetame meie veel teises toas, aga siis edasi jääd juba meie kahe vahele. Paar korda ikka ärkad ja kui ainult lutist ei piisa, siis tissiga koos magame ikka edasi. Ööunne lähed tavaliselt 22 ajal ning ärkad enamasti 7-8 vahel.DSC_0015

Lisaks kiirele liikumisele tuleb sul järjest paremini välja ka juturääkimine. Ja mitte vaikselt ja viisakalt nagu printsessile kohane, vaid ikka jõuliselt ja valjuhäälselt hõigates. Üks lemmikmäng on sul issiga kaanonit teha, kus sinu “eeeee” võ “ääää” vaheldub issi omaga ja sa ootad alati vaikides ära, kui issi lõpetab, et siis saaksid sina alustada. Omaette mängides mänguasja ühest käest teise pannes, on kuulda “aitäh”. Kui kõht on tühi ja ma ennast sinu kõrvale pikali sätin, et sööma hakata, siis võib kuulda isegi “anna”. Ja nutujorina seast võib juba eristada “emme”-t. Puristamine on vahepeal moes ning pa-pa-pa käib ka mingite mängude juurde. Peale selle, et sa ise räägid, oskad sa ka väga hästi teisi kuulata. Nt telekast multikakanali reklaami kuuldes jääb kõik muu pooleli ja sa kuulad tuttavat häält ning muusikat, kas oled telekaga samas toas või mitte, pole vahet.

Sel kuul oli meil päris mitu põnevat autosõitu. Avatud talude päeval käisime ja sellest on pikem jutt siin. Mere äärde ja metsa jõudsime ka paar korda ning isegi lõbustuspargis sai suurte õdede-vendadega käidud. Sinuga on hea sõitu alustada siis, kui sul on tulemas uneaeg, sest turvahälli kinnitatuna ei meeldi sulle seal väga pikalt  istuda. Aga oma käimised saame ikka käidud, kui sinu juures tagaistmel on keegi, kes youtube-ist sulle “Äikest-päikest” laseb. 😀

Võõrastamine on täiesti selge. Kui ikka ärgates vaatavad otsa võõrad näod või mänguhoos ilmub kusagilt vaatevälja vanaisa, keda harva näeme, siis on emmet vaja, et nuttu peatada. Aga ei olegi tarvis ju kohe ja kõigile naeratada, ikka ettevaatlikult harjudes. Ja veidi aja pärast oled sa nõus juba kõigi sülle minema.

Ütlen ausalt, et järjest rohkem tahan sinna põrandale sinu tegelustekile laskuda ja sinuga mängida, sest iga päevaga muutud sa järjest rohkem Lapse moodi, pole enam beebi. Aga kui ma telefonist sulle sinu enda pilte näitan ja sinna kõrvale “beebi” ütlen, siis läheb sul nägu nalja täis ja silmad hakkavad särama! Tunned ennast ikka beebina ka hästi.

DSC09945

Väga lõbus on see kooskasvamine. Mina õpin sinu jutust aru saama ja veel suurema hoolega kodu koristama ning ohtlikke asju järjest sinu käeulatusest eemaldama, sest sinu väikesed näpukesed oskavad näpitsvõttes ka kõige pisema prahikese üles võtta ja see rändab ju kohe suhu. Sina teed iga päev midagi uut, midagi esmakordset, midagi südamepõhjani rõõmustavat, midagi õnnepisarateni üllatavat! Sa oled imeline väike inimene! Palju õnne meile!

 

 

Advertisements

Telefonipiltide väljakutse: 10 viimast pilti telefonist

Jummel Juurikas tegi oma blogis ettepaneku. Miks ka mitte? Kasutan telefoni pildistamiseks üsna tihti ja seega võtsin väljakutse vastu.

Lae üles 10 viimast pilti, mis sa telefoniga teinud oled. Häirivad, liiga piinlikud ja liiga igavad võib välja jätta loomulikult. Samamoodi soovitatav välja jätta samast seeriast pildid “mina siin niisama 10 erineva nurga alt selfietamas” jne.

Tee väljakutse ära, kui julged/tahad ja kutsu üks või mitu blogijat sama tegema!

1.DSC_4113

Härra Murphy on järjekindel. Ikka siis, kui oma õuele lendab liblikas, keda mul veel jäädvustada pole õnnestunud, on käepärast ainult telefon. Olgu siis vähemalt telefonitabamuski – nõgeseliblikas (suvine põlvkond).

2. received_1442459462504889

Meie täna veel “kuuene” Täpike on avastanud, et vankris on istuda ja maailma uurida palju lõbusam, kui magada. Ja nii meie “looduslaps” kasvabki. See on kõik, mis varakollasest pihlakalehest alles jäi. 🙂

3. DSC_4101

Järgmisel kõnnimaratonil sai tutvust tehtud karikakraga. Näost võib välja lugeda, et “Armastab!” 😉

4. DSC_4071

No ei lähe enam kaua, kui see “poose-piiga” on valmis ise istuma. Harjutame!

5. DSC_3988

Kuidas kaunistada kooki, kui üks sööja ei armasta maasikaid ja teine ei tohi šokolaadi süüa?

6. DSC_4066

Südasuvi Eestimaal! Sellised kaunid vaated saadavad meie igapäevaseid rännakuid.

7. DSC_3976

Ilusmagus laupäev Wittensteini Loomemajas. Mulle meeldis see kõrge maasikaalus, seetõttu ta pildile jäigi.

8. DSC_3948

Kui külalised tulevad ootamatult, jääb aega vaid kiire maasikarull valmis veeretada.

9. DSC_3914.JPG

Kui külas olles uni murrab. Las emmed lobisevad, mina magan õndsat und.

10. DSC_3895

Suvi ja mmmaasikad, igas variandis! Seekord kaunistamas kamavahtu.

Teatepulga annan edasi nt Sinule minusinumeie .

 

 

Esimene blogijuubel

Täna on põhjust võtta aega mõtisklemiseks, tagasivaatamiseks, analüüsimiseks, uute sihtide seadmiseks, edasiviiva kriitika ja abistavate õpetussõnade kuulamiseks, aga eelkõige tänulik olemiseks. Ja seda viimast ma olen kogu südamest ja kogu hingega, sest aeg-ajalt ikka kiikab mõni silmapaar minu jutupäevikusse ja kui veel paar sõna kommentaarikski jäetakse, siis on põhjust tänulik olla küll. Miks just täna? Tegelikult eile, kui minu veebipäevikul jõudis kätte esimene pisijuubel – 5!

Mäletan seda hilisöist netis kolamist, et leida asjatundjate poolt kirja pandud õpetusi, kuidas blogimisega alustada WP-s. Kulus aega, läksid mõned närvirakud ja tulid ehk juurde mõned hallid karvadki, aga hakkama sain ja nüüdseks olen juba päris mitu korda oma veebipesa ka tuuninud ja muutnud. Jah, mulle meeldib see rohekassinine värvitoon siin tekstide taustaks ning tundub, et blogi kujundust vaadates, saab juba päris palju aimu selle taga oleva inimese kohta, kes vaid vaevub põhjalikumalt peatuma.

Päisepilt kevadistest ära-unusta-mind-lilledest on ju selge sõnum selle kohta, et kui käisid siin ja meeldis, siis oled alati tagasioodatud! Tüdruk, kes rääkis silmadega ei ole sõna-sõnalt võetav. Loomulikult on mulle antud ka võimalus tekitada heli ja moodustada sõnu suud avades, mille eest olen siiralt tänulik. Küll aga ütleb see minu kohta seda, et seltskonnas olles ei kipu ma esiridades oma arvamust avaldama või maast ja ilmast tundide kaupa lobisema. Mulle väga meeldib viibida huvitavate inimeste seltsis, mulle meeldib kuuluda nende hulka, kes on sõnaosavad ja seda oskust suurepäraselt väljendavad. Aga mulle sobib kuulaja roll ideaalselt ning kui miski eriti sügavalt puudutab või rõõmustab, siis eks ütlen seda ka välja.

Silmad ON hinge peegel ja kui meil on aega neid ja neisse vaadata, siis leiab sealt palju infot inimese kohta, tema hetke hingeseisundi kohta, tema tervisliku seisundi kohta, tema soovide ja unelmate kohta. Vaadake peeglisse, kui ei usu! 😉 Vaadake oma lapse silmadesse! Vaadake oma kallima silmadesse! Kas näete erinevust hommikul puhanuna silmavaates ja õhtul uneootel olevas pilgus? Millised on silmad armastust jagades ja vastu võttes? Milline on pilk pahura inimese silmis? Miks mõnikord ootame, et inimesed loeksid meie soove silmadest? Sest sõnad võivad lõigata kibevalusalt ja iga tõde ei olegi alati parim päevavalgele toomiseks. 🙂

Tüdruk, kes rääkis silmadega… Jah, ma tunnistan, minus on väga palju lapselikkust, mängulisust, avastamisrõõmu ja iluotsimist igas eluhetkes. Mulle meeldib mängida – leludega, looduse pakutavaga läbi fotosilma, teiste inimestega, muusikaga, iseenda mõtetega ja eriti meeldib mulle mängida sõnadega – kõik see, mis meeldib igale lapsele. Laps minu sees on täiesti tegus iga päev. Jah, mõnikord tuleb ette, et see lapsemeelne lähenemine ei ole kõige parem variant olukordade lahendamiseks, aga vähemalt on see võimalus. Elu on mind siiani kätel kandnud ja hoidnud mind eemal muserdavast mustast muretaevast. Ikka paistab minu päevis õnnepäike ja kui seda hoolega otsida, siis leiab selle eredaid killukesi ka ahastamapanevate asjaolude kokkulangemisel, mil pigem lööks käega, kui otsiks lahendusi. Vahel vajan selleks vaid kõrvalseisja sõrmega suunamist päikese poole, kui oma pilk on maha pööratud.

Millest ma kirjutan?  Kindlasti ei kuulu ma põnevate arvamusblogide hulka, küll aga loen ma huviga teiste sõnavõtte kõige meid ümbritseva kohta. Mitte, et mul oma arvamus puuduks, see on täiesti olemas, aga mulle meeldib kõrvutada seda enda oma vaikselt teistega, kes samamoodi mõtlevad või siis kategooriliselt vastupidisel arvamusel on. Nii ma loen ja mõtlen kaasa. Kui nõustun, ohkan rahumeelselt, et on teisigi minusuguseid, kui kirjutatu ajab harja punaseks, lasen sel rahutusel kiirelt endast läbi käia ja liigun edasi. Minu tervis on olulisem, kui lubada ärritusel ennast piitsutada. Kõik on kinni ju suhtumises ja seda saab muuta. 😉

Kirjutan nendest elamustest ja kogemustest, mis täidavad mind heade emotsioonidega. Jätan siia jälje oma õnnehetkedest, mida kogen elu elamise ilus. Kajastamisele kuuluvad ka need hetked, milles tunnen end muutuvat, mis avavad mulle senitundmatut maailma. Sest elu on pidevas kulgemises ning iga päev avastan “uutmoodi-mina”. Räägin meie-projektidest, kuhu on kaasatud minu kõige lähedasemad ja kõige kallimad, olgu need siis lapsemängud õuemurul loomade ja mullipallidega või ka ühised koosolemisereisid. Viimase poole aasta postituste seas on omal kohal ka meie pesamuna Täpikese arengufotod ja sõnadesse pandud tunded, mida kooskasvamine meis tekitab. Neid ei ole ka nii palju, et peaksin blogi beebiteemaliste kausta tõstma.Minu igapäevane kaaslane on fotokaamera, millega jäädvustan looduse ilu ja võlu. Sellepärast on siin jutublogis tihti palju pildipostitusi, millel teksti juurde polegi vaja või siis ainult mõned pildiallkirjad. Hobikorras tegelen luuletamisega, loen palju teiste kirjutatut ning kogun meeldivaimat. Enda luuleridadest on valminud üks lasteraamatu versioon, mis on jäänud käsikirjana sahtlisse oma aega ootama. Tundeluulest on kokku panemisel pisike kogumik, millega on mul paari aasta pärast üks vahva plaan, aga seda täna veel ei avalda.  😉 Siiagi tekivad vahel piltide kõrvale riimiread, sest mõnikord on niimoodi lihtsam end väljendada. Ja ütlen ausalt, need tekivad kergelt ja nagu iseenesest, kui vaid õige hetk on tabatud.

Ma ei kirjuta meie igapäevaelust. Ma ei väida, et meie vahvas kärgperes pole argipäevamuresid või raskeid hetki, aga need ei vääri seda tähelepanu, mis nad kasvama paneks või suurendaks nende mittemeeldivat mõju meile. Jäägu nad peale läbielamist sinnapaika ja saagu unustatud. Elu on liiga lühike selleks, et rääkida negatiivsest, kurvaks tegevast, vihale ajavast, tüdimuseni viivast. Jagan pigem õnnelikke lugusid, sest neid on kordades rohkem ja nende väärtus on kordades suurem. Nii püsin ise ja ka minu lähedased rõõmsameelsemad ning iga uus päev on jälle ilus kingitus!

Ma ei arutle maailmas toimuva üle, sest vähem on ilusaid uudiseid ja nii palju on kurba kuulda. Seda teevad teised blogijad, kes haaravad igast võimalusest kinni, et käia ümber tigedakstegeva-teemapudru nagu kass. Vahel nad ampsavad sealt tükikese  või rabavad käpaga ning annavad valjuhäälselt teistelegi teada, kuidas üks või teine “uudis” “maitses”. Nende kirjutiste alla ilmuvad siis kiirelt kahe käega poolt järgijad ja ka vastasleer, ning kiitmine-laitmine lähebki lahti. Eks ma ikka loen neid sõnavõtte ja liigitan ennastki, kas poolt või vastu grupiliikmeks, aga oma sõna sekka ütlen vaid harva.

Ma ei tee reklaampostitusi (aga äkki võiks?), välja arvatud need hingele ilusad paigad, kus olen ise elu ilu kogenud (nt Haapsalu  või jäätisekokteil Inglikohvikus). Need väärt kogemused, mis mulle endale on heameelt pakkunud, neist kirjutan küll, et millalgi tagasivaadates või mõnd ilusat seika elus otsides, oleks hea meenutada. Kus käidud, mida nähtud-kuuldud, mida põnevat tehtud.

Kes on minu blogi külastajad? Saan rõõmuga öelda, et ainult headsoovivad ja sõbralikud lugejad, kes viitsivad minu lugusid ja luulet lugeda, kes armastavad minu pildipostitusi looduses käimistest ja kes ei väsi lugemast, kuidas meie Täpike kasvab. Inimesed, kes loevad ja kui midagi meeldib, siis ka kirjutavad paar sõna kommentaariks. Nende üle on mul siiralt hea meel. Ja eriti meeldib, et inimesed ei loe üleridade ega vaata vaid pilte, vaid kirjavigu või mõnd sisulist ebakõla märgates viitavad sellele sõbralikult, mis aitab  mul enda teksti veel rohkem kontrollida, kui siiani seda teen. Suur tänu kõigile, kes leiavad tee minu blogini, selle avavad ja sellest ka mingi emotsiooni saavad. Kui minu tekstid ja pildid mitte midagi ei paku, siis võib ka sellest kommentaari vihje jätta, saan siis midagi muuta. Tänaseni on olnud tõesti ainult üks selline inimene, kes lubas, et siia enam tagasi ei tule. See ongi ainuõige samm, sest valik, mida lugeda, on tohutu lai.

Mida muuta? Kuhu ja kuidas edasi? Ma ise olen mõelnud sellele päris tihti, et kui hakkaks miskit üht rada liikuma. Meie Pisipiiga on kasvamas ja temaga koos kasvab ka võimalus seda sündmusterohket aega jäädvustada sõnas ja pildis, et siis beebiblogist pereblogiks? Aga ainult tema esimesi sõnu ja samme ja oskusi kajastada ka ei taha, sest kuhu siis jääksid minu looduspildid? Kaalusin siiasamasse WP- i ka fotoblogi tegemist, aga jätsin selle mõtte pooleli, sest tundus, et piltidele pikka juttu juurde kirjutada pole mahti ja nii tegin oma fotopesa hoopis FB-sse. Kutsun kõiki külla!

Kui minu blogi lugejate seas on kellelgi mõni hea idee, mida võiksin muuta või midagi täiesti uut katsetada, siis olen väga nõus ära kuulama kõik soovitused ja ettepanekud.  Ootan ka lugejate arvamust, mis meeldib ja mis üldse ei meeldi. See on edasiviiv kriitika ja tuleb kindlasti kasuks.

Suur ja südamlik tänu kõigile, kes selle 5 aasta jooksul on siia veebipäevikusse sattunud! Kõigile, kes on leidnud aega lugeda minu lugusid! Kõigile, kes on võtnud aega jätta oma arvamus loetu alla. Iga kaasamõtlemine ja hea sõna on nagu kingitud lilleõis, mis silma ja südant rõõmustavad! TUHAT TÄNU! 

DSC05704

Iga hea sõna on nagu lilleõis selles kimbus, mis rõõmustab silma ja südant. Aitäh! 

 

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Tunnen rõõmu liikumisest

Mingi imeline vägi on minu sees, mis igal suvel silmapiirini ulatuval heinamaal, sügisel uduhallil rannaliival, talvel lõputuna tunduvatel valgetel väljadel ning kevadel ülastest valendavatel metsaalustel liikuma kutsub. No ei kutsu tegelikult, ergutab, lausa sunnib!

Kõndimisepisik on mul lapsest saadik nii kõvasti veres, et kui tahtmine kuhugi jõuda, siis tallataksoga saab alati. Siinkohal ei räägi ma vahemaadest, mille läbimiseks on kindlam valida mõni mootoriga abivahend, vaid need mõned kilomeetrid. Polnud ju minu lapsepõlves armsal memmel-taadil oma kodukülas mingit muud abilist kui hobune, kes vedas meid nii südasuvel kui külmadel talvedel. Olen see õnnelik laps, kes mäletab naabritädi juurde sõitu ikka reele visatud heintel paksu saaniteki all istudes või siis vankris lõbusalt laulukesi lauldes. Minu ja memmega koos laulsid vaid linnud ja vankrirattad, mis kivisel kruusateel olid sunnitud leidma võimalikult väheraputava raja. Ja meie armas hobune Hõpo vist armastas meie laule, sest meie laulud ja tema kiire traav sobisid omavahel kenasti kokkukõlama.

Samuti läksin ma meeleldi memmega kaasa, kui ta võttis jala ette teekonna teise külla haiget vanatädi vaatama. Need kilomeetrid mööda karjateed, siis mäest alla mööda karjakoplit orus oleva jõeni, mille ületamiseks oli vaid nigel purre, aga seda põnevam oli sealt alati, käsi memme käes, üle astuda. Siis veel pikalt heinamaad mõõtes väikese metsatukani ning sealt läbi jõudes tädi armas helesinine majake künka otsas paistiski. Tee oli sinna siiski niipalju pikk, et kohale jõudes sai alati tädi pakutud koogist ka teine tükk söödud ja kommikausist paar magusat lutsukat mahtus veel pealegi. Peale paaritunnist jutuajamist ja hädavajalike tööde abistamist, võtsime ette tagasitee. Ikka künkast alla metsatukani ja nii edasi või siis tagasi. 😉 Tee oli pikk ja väsitav, aga memmega koosveedetud aeg seda kallim. Sest ega alati lapsi ju täiskasvanute seltskonda kutsutud või kui, siis polnud ju luba jutte pealt kuulata, ikka pidime omaette mõne tegevuse leidma.

Kõndimine mulle meeldib. Teen seda igapäevaselt kui ilm ja tervis vähegi lubavad. See on meeletult magus teraapia hingele, kosutab, ergutab, laeb akusid.

Praegu, kui suured heinamaad on äsja niidetud, tõmbab mind sinna rohelisele rohule miski. Meelitab, mitte kõndima, vaid jooksma. Jooksma nii kaugele, kui jõudu on. Jooksma nii südamest vabana, kui vähegi soovi on. Seal päikesepaistes, rohulibled jalgu kõditamas, lihtsalt jookseks. Pole sundi, pole suunda, pole miskit takistavat. Pole vajadust olla ette- ega tahavaatlik, võib unustada kogu muu maailma enda ümber ja joosta, joosta. Lasta soojal suvetuulel lennutada juukseid ja paitada põski. Sirutaks käed kõrgele taeva poole, et tunda vabadust, tunda rõõmu liikumisest, tunda iseennast, oma jõudu ning vastupidavust. Selles kulgemises on nii kiirust kui ka rahu. Selles on priiusetunne, selles on õnnetunne, selles on tänulikkus elu eest, mis mulle on antud! Jalad on kerged ja kannavad mind iseenesest. Samuti iseenesest tahab välja saada hääl minu seest. Laske mul siis hõisata õnnest! Liikumine on puhas rõõm ja nauding!

DSC08029

Südasuve kollased-rohelised väljad 

Varsti on käes sügis ning mõnikord pikendab suvesooja kuldne vananaistesuvi. Samas tuleb ette ka vihmamärgi päevi, mil kogu ümbrus on peitunud halli uduloori sisse. Siis tõmbab mind enda juurde meri. Mere seltskonnas võin viibida nüüd ja kohe ja alati, aga just selline sombune sügisilm, kui veel soojakraade jagub, aga päikesevõim hakkab kaduma, tahaks mööda märga rannaliiva või peenikest kiviklibu tõsta jalad kõrgele ja alustada kiiremat liikumist. Joosta järgmise kõrgema kivini, joosta järgmise suurema oksani, joosta võidu randauhutud laintega, joosta! Saatjaks mõnus merekohin ja  kajakate ergutuskoor. Lasta tuulel sasida juukseid ja tunda end taaskord vabana. Siiski mererannal ei saa kaotada valvsust, vaid tuleb ikka pilk hoida maa lähedal, et märgata, mis jalge ees on ootamas enne järgmist sammu. Aga mere ääres on lisaks jooksule veel teinegi võimalus nautida liikumist – kivid! Astuda, hüpata, libistada end kivilt kivile. Las vesi pritsib vastu kive ja teeb märjaks jalad või püksisääred, see on mere ääres olemise õnn ja võlu.

dsc06639

Uduhallil mererannal

Saab otsa iga sügis ja algab karm talveaeg, mil liikumine on mõnikord lausa ellujäämiseks hädavajalik. Ei saa talvekülmas seista ja oodata, et päike soojendab. Veidi küll, aga seesmine soojus saabub ikka siis, kui end ise liigutada. Ma võin joosta ka talvel. Joosta mööda lõputuna näivaid valgeid välju, sest nii kaugele, kui silm ulatub, ei paista muud kui lumi. Kohati nii paks ja sügav, et edasisaamiseks tuleb jalgu reiest saadik samm sammu haaval edasi tõsta. Aga ma liigun siiski. Enne, kui tõsine talveilm kohal ja tuisutuuled tohutu lume kohale kannavad, saab nautida õhemal lumekihil vaba liikumist. Talvel ümbritseb meid valge vaikus. Selles vaikuses on nii palju head, et selle sees olemiseks peab aega võtma. Ja siis võib selles ka joosta, aga vaikselt, et mitte seda vaikust lõhkuda. Boonusena saab talvel oma liikumisega joonistada lumele jäljemustreid. Ja kui peale sellist lumevaikuses veedetud aega jõuad tuppa, sooja ahju ette riideid kuivatama ja ennast kuuma teega seestpoolt soojendama, siis on taas süda õnnelik ja hing rahul.

DSC07113

Lumevalge lumevaikus

Meil on veel üks imeline aeg aastas, mil vabadus on eriti armas kooliskäijatele, aga miks mitte ka igale teisele inimesele. Kevad, oma järjest soojemate ilmade ja järjest enama valgusega, meelitab linnud laulma, lilled õitsema, pungad puhkema ja rohu tärkama. Samuti alustavad oma intensiivsemat liikumist ka inimesed, kes peavad seda oluliseks oma tervise huvides. Järjest pikemad kevadõhtud kutsuvad meid jalgrattaid talveunest äratama või jooksujalanõusid pimedast kapinurgast välja otsima. Nüüd on aeg liikuda! Inimesed otsivad üles kõikvõimalikud metsateed ja jalgrajad, kus liikudes hingata suurte sõõmudega värskendavat kevadist õhku ja esimeste saabuvate linnukeste kontsertide saatel lasta oma kehal nautida liikumist. Jalgrattaga ma pole nii suur sõber, aga jalutuskäigust jooksuni päikestriibulisel metsateel on sedavõrd nauditav ja hingepaitav, et see kuulub igal võimalusel minu liikumisvajaduse rahuldamise juurde.

dsc05472

Kui ülastest valendab metsatee

Jah, jooks! Ma ei mõtle siin ennastpiitsutavat, viimsele võhmale võtvat, elu eest jooksmist, vaid just sellist vaba ja lapselikku. Tunned, et kõnnilt üleminek jooksule on nii sundimatu ja loomulik, jalad nagu iseenesest alustaksid kiiremat ja hoogsamat liikumist. Kerget ja lendlevat, et samal ajal jõuaks ka ümbritsevat ilu märgata või lihtsalt olla mitte midagi mõtlemata. Ega muidu nimetata kooli kehalise kasvatuse tunnist tuttavat hüpaksammu “õnneliku lapse sündroomiks”. Tunnistan, et põen seda krooniliselt. 😀

Kuidas on sinuga lood? Tunned rõõmu liikumisest? 

Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Unetu jutustab

DSC07288

Kell on suvi. Täpsemalt suveöö. Veel täpsemalt varajane hommikutund. Päris täpselt päikesetõusus ärkav maa – natuke enne nelja.

Olen mõned tunnid maganud ja nüüd istun unetult diivanil. Tulin just õuest. Loomulikult nii ei saagi magada,  kui keha viib su punetavat idataevast pildistama, ehkki mõistus kisub pikali teiste nohisevate kõrvale. Kordan ennast vist, aga küll talvel jõuab magada.  😉

DSC07244

Nagu mainitud tegin juba ühe tiiru mööda aiaääri kuuskede vahel. Vaikne oli. Ainus kõrvukostuv heli oli vana vahtrapuu lehtede sahin. Sellesama puu alt vudis üle muru kõrgema rohu sisse meie oma siilike, kui ma pisut eemal olin mõneks ajaks kükkis asendi sisse võtnud, et mõned kõrrepildid teha. Eks tal ole hea sibada oma olematute jalakestega, sest õhtul talle pandud koerakrõbinad olid tublisti ära söödud. Praegu vaatan, et liigub veel keegi seal hommikuvalguses – meie teine kodustamata koduloom, õigemini lind – kureonu. Ikka üksi, astub vaikides oma peenikestel jalgadel suurt keha kandes. Ju see keha nõuab toitmist, aga kust sa leiad konnakest, kui pole juba mitu päeva piiskagi tulnud. Hästi madalalt, nagu golfiväljakul, niidetud muru, ootab samuti kastjat, muidu saab peagi rohelisest kollane.

Aeg ei peatu. Pistan laualt puhastamist ootavate maasikate seast põske paar punast ja astun uuesti hommikusse. Ka päike on oma maalimistööga edasi liikunud, taevakaarel on lisaks roosale tõmmatud ka väheke kollast-oranži triipu ja see annab lootust, et päikese uneaeg saab peagi otsa. Vara rõõmustasin siiski. Seda õiget päikesevalgust ei näinudki täna, korraks hommikutundidel piilus pilvede vahelt ja nüüd juba tibab neist pilvist vihmakest. Mis on ainult rõõmustav, sest muru, lilled ja aedvili ootavad kosutavat vett.

Meeldivad mulle need vaiksed hommikud. Tänasest vaikusest lõikus hetkeks läbi sookurgede hõige. Vaikus taas. Siis kuulsin heinamaalt ka rukkiräägu toimetamist ning veidi aja pärast jätkus kurgede koorilaul. Aga siis olin end juba tuppa toonud.

Kuhu siis uni kadus? Ehk on see emadele omane pisike närv ja pabistamine, kui tead, et kohe-kohe tuleb laps üles äratada, et ta esmakordselt viia 80 km kaugusele suvelaagrisse. Ega ma muidu üle mõtlekski, käisin ju ise terve ühe suvekuu samas vanuses pioneerilaagris, aga poja ju pisut erilisem laps kui teised. Kas saab enda ja teistega sõbralikult hakkama? Kas suudab jälgida/järgida päeva juhi viiteid, korraldusi? Kuidas tuleb toime eneseväljendusega, et teda mõistetaks ja tema mõistaks seda, mida temalt oodatakse? No ja muidugi toitlustamine – täna seal menüüs supipäev, mida minu poja ju ei söö. Vahetusjalanõudele lisaks pistsin targu suure Twixi talle seljakotti, et ikka päeva vastu peaks. Muidugi on olemas ju telefonid, aga tahaks talle ikka jätta seda iseolemise , omavastutuse, kohusetunde võimaluse. Lohutuseks on vaid see, et kogu laagri tegevus peaks olema 100% talle meeldiv – legod, robootika ja jäätisekohviku külastus.

Hommikukohv aurab tassis ning kõige kallimate särasilmad ning musid-kallid on juba tervituseks saadud. Maasikad on moosiks-saamiseks valmis ning võibki alustada päeva. Rahu, ainult rahu… 🙂

DSC07339

 

 

Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Kunagi pole hilja

… öelda sulle, kui väga me sind armastame, meie kallis Täpike! Lihtsalt sinu minisünnipäev oli juba mõni päev tagasi ja minu mõtted sinu kasvamisest saavad alles täna kirja. Sellest päevast jääb mälestuseks piknik õues, mmmmaitsev tort, armsad kingitused-lilled ja see vahva kollaaž sinust. 😍

 

Iga sinuga koos veedetud hetk on täidetud rõõmu, õnne ja armastusega. Sa lihtsalt oled maailma armsaim. Just täna hommikul ütles issi sulle “Tere hommikust, mu kullakallis!” ja siis parandas kohe, et maailmas polegi nii palju kulda, kui sina väärt oled! Just nii ongi!

Tänase seisuga oled sa juba pool aastat noor, pool aastat meiega kooskasvanud. Meile kuhjaga rõõmuhetki kinkinud ja mõned pisaradki silmi toonud, aga need on õnnepisarad. Tead sa ikka, et iga sinu uus oskus paneb meid õnnest heldima ja niisama kergelt see pisarapärl põsele tekkima ongi. Meie süda on õnne nii täis, et saame koos sinuga iga päev nautida elu ilu ja elamise võlu. Aitäh, sulle! ❤

 

Tahad teada, mis olid sel juunikuul need pisardama panevad hetked?

Eelmisel kuul hakkasid sa ennast keerama seljalt kõhule. Sel juunikuul sai see sulle aga nii lemmikuks, et enam sind selili väga näha polnudki. Ja see keeramine käis ikka kibekiiresti, eriti kui käeulatuses mõni mänguasi oli või siis ükskõik mida, mida saaks haarata. Keera-keera, ainult kiidame sind, aga kuidas sul niimoodi mähkmeid vahetada saab? Selleks tuli appi võtta kavalus. Andsin su kätele tööd ja parim selleks oli, kas oma uue puhta mähkme tähelepanelik uurimine või pabertaskurätiku peenestamine. See viimane meeldis sulle väga, aga ainult minu valvsa pilgu all, sest kõik, mis käes, see jõuab ka suhu.

 

 

10. juuni paiku olin ma kindel, et siit saab alguse sinu suurepärane väljendusoskus, sest ma kuulsin ju ometi, kuidas sa ütlesid “Aitäh!”. Kuna sa kordasid seda viimast silpi eriliselt, siis arvasin, et on aeg see “täh-täh” ka kohe kirja panna. No hea küll, ma tunnistan, et “i” kadus kuhugi ära, aga mida päevad edasi, seda rohkem sa harjutasid ning järjest rohkem hakkasid ka teised kuulma “atäh”. Sa oled juba praegu väga viisakas tüdruk, ütleks lausa printsessilikult viisakas, sest sinu “aitäh” on alati nii tasase ja malbe häälega öeldud, peaaegu sosinal nagu kombeks hästikasvatatud tüdrukutel ikka.

 

 

Siinsamas panen kohe kirja ka hästi naljaka vastupidise käitumise, mis avaldub üldjuhul ainult öösiti. Kui oled ärkamas, et end minu kaissu saada ja piimakest ootad, siis ei kehti ükski eelpoolmainitud “printsessikasvatus”, sest nii valjult, kui sa siis hõikad nutuse häälega, ei kuule päeva ajal üldse. Samas on see sinu nõudlik “ääääh” natuke naljakaski. 😉

Väga tähtis kuupäev on 16.juuni, sest siis nägin ja tundsin esimest korda sinu suus väikest valget triipu igeme sees, mis osutuski hambaks. Õnneks ei teinud see lõikumine sulle väga palju vaeva, pisut virilam sa küll päev varem ja ka peale seda olid, aga sellega ka asi piirdus. Tänaseks on sul suus juba ilus millimeetrine sakiline valge hambaserv. Ja sa kasutad seda väga õigesti – pahameeles surud igemed kokku minu tissi ümber, mis muidugi on päris valus, aga tänu sellele hambale oled saanud ka oma aia maasikate maitsest mõnu tunda.

 

 

Sa oled selle juunikuu jooksul nii palju arenenud (no paremat sõna lihtsalt ei leidnud)! Eriline tähelepanu on liikumisel! Üksi voodile jätta sind enam ei tohi! Sellepärast on meil nüüd tihedas kasutuses puzzlematt ja selle peal suure õe tegelustekk. Mängumatt, mille küljes rippusid loomakesed, on kenasti karpi tagasi pandud, sest nende vaatamiseks peab ju selili olema ja see pole enam üldse huvitav. Põrandal saad sa vabalt aga harjutada kõiki neid liigutusi, mis on vajalikud mänguasjadeni jõudmiseks või lihtsalt palja põranda peal trummi mängimiseks. Teki peal patsustamine ei ole ju sugugi nii kaunilt kostuv, kui plaks vastu põrandalauda. Esimesena hakkasid sa liikuma meie suurel voodil, pea maas ja käed lükkamas sind tagasi. Põrandal hakkasid sa ennast ümber oma telje keerama, kuni saabki ring täis  või rohkemgi. Siis tõstsid sa kõhu maast lahti ja tegid “planku”, mida peaks emme sinuga koos harjutama. 😛 Ja siis tulid juba esimesed käperdamise moodi poosid – tõusid põlvili ja hakkasid end edasi-tagasi kiigutama. Viimastel päevadel tõmbad sa jalad juba päris kõhu alla, aga edasi minna sealt ei oska, sest keegi ei tõsta ju käsi edasi. Anname aega, küll saab! Kõhuli asendist keerad sa end juba päris tihti ka selili tagasi, nii et üks käsi on veidi aega külje all, aga nuttu pole kunagi, ju siis paned ta nii hästi, et valus pole.

DSC_3717

Kogu selle viimase lõigu kirjeldamisele peaks juurde lisama ka minu ja issi emotsionaalsed hõiked, hüüded, repliigid, siis saaks eriliselt laheda lugemise! Ohh! Tule vaata, kuidas ta ennast keeras! Ei, enam sind küll voodi peale üksi jätta ei saa! Appi, ta liigub ju, täitsa liigub tagurpidi! Näh, alles oli su pea siin, nüüd juba jalad!? Jeee, ta tõstis kõhu täitsa maast lahti! Kus kaamera on? Seda peab ju filmima! Tee veel, palun! No nii – kiiga-kaaga tuleb, kas paned nüüd käigu sisse ja lähed edasi ka? Sa oled niiiii tubli! 😊

Issi pani sulle vahepeal  nimeks Pöial-Lii, kui sa kibekähku nutu peatamiseks oma pöidla suhu pistsid. Minul tekkisid sellest aga värvikad kujutluspildid, kuidas me ei suuda seda kommet sul küljest võõrutada ja sa teed seda ka päris suure lapsena. Naljakas ja samas hirmutav. Seetõttu asusin järjekindlalt sulle lohutuseks lutti pakkuma. Valikus oli kolm kojuostetud lutti. Neist üks ei seisnud üldse suus ja nii said kaks meeldivamat sinuga sõbraks tehtud. Me ei ütle sulle kunagi, et ühel neist olid peal ekskavaatorid ja kopatraktorid, mis muidugi issile meelejärele olid!  😀 Minu sihikindlus on tänaseks jõudnud sinna, et magama lähed sa vankrisse nüüd ainult lutiga ja öösel aitab see väike vidin ka nuttu vaigistada, kui sul just nälga pole.

 

 

Kuna suvi on täies hoos, siis kõik oma päevauned magad sa rõõmuga õues vankris ja korralikult 2-3 tundi. Vahel me kõnnime kogu selle aja, aga mõnikord kasutan seda aega ka aias töötamiseks või siis toas toimetamiseks. Tänu ilusatele ilmadele oled sa saanud tuttavaks ka mereveega ja õuemuruga. Naljakas on see, et vesi oli suht jahe, aga sinu silmad särasid siiski, kui käisime Pärnus sulistamas ja emme akusid laadimas. Muruga sa nii häid suhteid ei ole veel saavutanud. Esimesed katsetused heinaga olid väga kiired, käsi puutus rohukõrt ja sama kiiresti tõmbasid sa ta ära ka. Aga uues jalutuskärus poolistuvas asendis ilma ja inimesi uudistada sulle küll meeldib, näed ja kuuled sa ju niimoodi palju rohkem. Oi, kui elavalt sa õe-venna reketimängule kaasa elasid, see oli lausa naljakas sinu jaoks! Õnneks on see nüüd kenasti ka videole salvestatud.

 

Söömisest peaks ka kirjutama, sest just sel kuul hakkasime proovima erinevaid püreesid. Alustasime kõrvitsast, mis sulle väga meeldis, mõned ampsud said ka isetehtud lillkapsast. See enam nii hea polnud, aga sõid siiski. Pakkusin sulle ka hommikuti Hippi putru, aga selle söömiskõlbulikuks muutmiseks lisasin sinna pisut puuviljapüreed. Ühel päeval aga vaatasin, et just õhtuks hakkab mul piimakest väheks jääma ja sellest ajast peale vahetasime hommikupudru söömise õhtupudru vastu. Nüüd saad ühe korra päevas juurviljapüreed, paar viimast korda ka juba lihaga ning õhtul enne uinumist magusat küpsiseputru, mis toidab päris hästi. Nii et öösel ärkadki vaid korra, saad oma lohutustissi suhu ja magame koos edasi. Aias aga valmivad maasikad ja tulemas on tikrid, punased sõstrad, vaarikad ning tundub, et värske on ikka parim. Maasikas võib ju pisut hapu olla, aga oma ühe hambakesega saad sa kenasti mahla jooksma ja nii ka veidi värsket endale kõhtu. Arbuus ja viinamari meeldisid sulle ka. Õuna ei julgenud sulle kätte anda, aga kraapisin lusikaga selle püreelaadseks ja läks hästi! Nii et õpime tundma igasuguseid põnevaid maitseid!

received_1399759173441585

Aitäh, et sa praegu oma magusat lõunaund magad ja mina sain selle tähtsa jutu kirja panna. Tähtsa ja ilusa – sest sina oled tähtis ja sinu hing on ilus! Kallistame sind issiga mõlemad, hoiame ja armastame sind! Oled meie päike sombuses päevas ja tähevalgus pimedal ööl. Aitäh sulle, armas Täpike! ❤