Kunagi pole hilja

… öelda sulle, kui väga me sind armastame, meie kallis Täpike! Lihtsalt sinu minisünnipäev oli juba mõni päev tagasi ja minu mõtted sinu kasvamisest saavad alles täna kirja. Sellest päevast jääb mälestuseks piknik õues, mmmmaitsev tort, armsad kingitused-lilled ja see vahva kollaaž sinust. 😍

 

Iga sinuga koos veedetud hetk on täidetud rõõmu, õnne ja armastusega. Sa lihtsalt oled maailma armsaim. Just täna hommikul ütles issi sulle “Tere hommikust, mu kullakallis!” ja siis parandas kohe, et maailmas polegi nii palju kulda, kui sina väärt oled! Just nii ongi!

Tänase seisuga oled sa juba pool aastat noor, pool aastat meiega kooskasvanud. Meile kuhjaga rõõmuhetki kinkinud ja mõned pisaradki silmi toonud, aga need on õnnepisarad. Tead sa ikka, et iga sinu uus oskus paneb meid õnnest heldima ja niisama kergelt see pisarapärl põsele tekkima ongi. Meie süda on õnne nii täis, et saame koos sinuga iga päev nautida elu ilu ja elamise võlu. Aitäh, sulle! ❤

 

Tahad teada, mis olid sel juunikuul need pisardama panevad hetked?

Eelmisel kuul hakkasid sa ennast keerama seljalt kõhule. Sel juunikuul sai see sulle aga nii lemmikuks, et enam sind selili väga näha polnudki. Ja see keeramine käis ikka kibekiiresti, eriti kui käeulatuses mõni mänguasi oli või siis ükskõik mida, mida saaks haarata. Keera-keera, ainult kiidame sind, aga kuidas sul niimoodi mähkmeid vahetada saab? Selleks tuli appi võtta kavalus. Andsin su kätele tööd ja parim selleks oli, kas oma uue puhta mähkme tähelepanelik uurimine või pabertaskurätiku peenestamine. See viimane meeldis sulle väga, aga ainult minu valvsa pilgu all, sest kõik, mis käes, see jõuab ka suhu.

 

 

10. juuni paiku olin ma kindel, et siit saab alguse sinu suurepärane väljendusoskus, sest ma kuulsin ju ometi, kuidas sa ütlesid “Aitäh!”. Kuna sa kordasid seda viimast silpi eriliselt, siis arvasin, et on aeg see “täh-täh” ka kohe kirja panna. No hea küll, ma tunnistan, et “i” kadus kuhugi ära, aga mida päevad edasi, seda rohkem sa harjutasid ning järjest rohkem hakkasid ka teised kuulma “atäh”. Sa oled juba praegu väga viisakas tüdruk, ütleks lausa printsessilikult viisakas, sest sinu “aitäh” on alati nii tasase ja malbe häälega öeldud, peaaegu sosinal nagu kombeks hästikasvatatud tüdrukutel ikka.

 

 

Siinsamas panen kohe kirja ka hästi naljaka vastupidise käitumise, mis avaldub üldjuhul ainult öösiti. Kui oled ärkamas, et end minu kaissu saada ja piimakest ootad, siis ei kehti ükski eelpoolmainitud “printsessikasvatus”, sest nii valjult, kui sa siis hõikad nutuse häälega, ei kuule päeva ajal üldse. Samas on see sinu nõudlik “ääääh” natuke naljakaski. 😉

Väga tähtis kuupäev on 16.juuni, sest siis nägin ja tundsin esimest korda sinu suus väikest valget triipu igeme sees, mis osutuski hambaks. Õnneks ei teinud see lõikumine sulle väga palju vaeva, pisut virilam sa küll päev varem ja ka peale seda olid, aga sellega ka asi piirdus. Tänaseks on sul suus juba ilus millimeetrine sakiline valge hambaserv. Ja sa kasutad seda väga õigesti – pahameeles surud igemed kokku minu tissi ümber, mis muidugi on päris valus, aga tänu sellele hambale oled saanud ka oma aia maasikate maitsest mõnu tunda.

 

 

Sa oled selle juunikuu jooksul nii palju arenenud (no paremat sõna lihtsalt ei leidnud)! Eriline tähelepanu on liikumisel! Üksi voodile jätta sind enam ei tohi! Sellepärast on meil nüüd tihedas kasutuses puzzlematt ja selle peal suure õe tegelustekk. Mängumatt, mille küljes rippusid loomakesed, on kenasti karpi tagasi pandud, sest nende vaatamiseks peab ju selili olema ja see pole enam üldse huvitav. Põrandal saad sa vabalt aga harjutada kõiki neid liigutusi, mis on vajalikud mänguasjadeni jõudmiseks või lihtsalt palja põranda peal trummi mängimiseks. Teki peal patsustamine ei ole ju sugugi nii kaunilt kostuv, kui plaks vastu põrandalauda. Esimesena hakkasid sa liikuma meie suurel voodil, pea maas ja käed lükkamas sind tagasi. Põrandal hakkasid sa ennast ümber oma telje keerama, kuni saabki ring täis  või rohkemgi. Siis tõstsid sa kõhu maast lahti ja tegid “planku”, mida peaks emme sinuga koos harjutama. 😛 Ja siis tulid juba esimesed käperdamise moodi poosid – tõusid põlvili ja hakkasid end edasi-tagasi kiigutama. Viimastel päevadel tõmbad sa jalad juba päris kõhu alla, aga edasi minna sealt ei oska, sest keegi ei tõsta ju käsi edasi. Anname aega, küll saab! Kõhuli asendist keerad sa end juba päris tihti ka selili tagasi, nii et üks käsi on veidi aega külje all, aga nuttu pole kunagi, ju siis paned ta nii hästi, et valus pole.

DSC_3717

Kogu selle viimase lõigu kirjeldamisele peaks juurde lisama ka minu ja issi emotsionaalsed hõiked, hüüded, repliigid, siis saaks eriliselt laheda lugemise! Ohh! Tule vaata, kuidas ta ennast keeras! Ei, enam sind küll voodi peale üksi jätta ei saa! Appi, ta liigub ju, täitsa liigub tagurpidi! Näh, alles oli su pea siin, nüüd juba jalad!? Jeee, ta tõstis kõhu täitsa maast lahti! Kus kaamera on? Seda peab ju filmima! Tee veel, palun! No nii – kiiga-kaaga tuleb, kas paned nüüd käigu sisse ja lähed edasi ka? Sa oled niiiii tubli! 😊

Issi pani sulle vahepeal  nimeks Pöial-Lii, kui sa kibekähku nutu peatamiseks oma pöidla suhu pistsid. Minul tekkisid sellest aga värvikad kujutluspildid, kuidas me ei suuda seda kommet sul küljest võõrutada ja sa teed seda ka päris suure lapsena. Naljakas ja samas hirmutav. Seetõttu asusin järjekindlalt sulle lohutuseks lutti pakkuma. Valikus oli kolm kojuostetud lutti. Neist üks ei seisnud üldse suus ja nii said kaks meeldivamat sinuga sõbraks tehtud. Me ei ütle sulle kunagi, et ühel neist olid peal ekskavaatorid ja kopatraktorid, mis muidugi issile meelejärele olid!  😀 Minu sihikindlus on tänaseks jõudnud sinna, et magama lähed sa vankrisse nüüd ainult lutiga ja öösel aitab see väike vidin ka nuttu vaigistada, kui sul just nälga pole.

 

 

Kuna suvi on täies hoos, siis kõik oma päevauned magad sa rõõmuga õues vankris ja korralikult 2-3 tundi. Vahel me kõnnime kogu selle aja, aga mõnikord kasutan seda aega ka aias töötamiseks või siis toas toimetamiseks. Tänu ilusatele ilmadele oled sa saanud tuttavaks ka mereveega ja õuemuruga. Naljakas on see, et vesi oli suht jahe, aga sinu silmad särasid siiski, kui käisime Pärnus sulistamas ja emme akusid laadimas. Muruga sa nii häid suhteid ei ole veel saavutanud. Esimesed katsetused heinaga olid väga kiired, käsi puutus rohukõrt ja sama kiiresti tõmbasid sa ta ära ka. Aga uues jalutuskärus poolistuvas asendis ilma ja inimesi uudistada sulle küll meeldib, näed ja kuuled sa ju niimoodi palju rohkem. Oi, kui elavalt sa õe-venna reketimängule kaasa elasid, see oli lausa naljakas sinu jaoks! Õnneks on see nüüd kenasti ka videole salvestatud.

 

Söömisest peaks ka kirjutama, sest just sel kuul hakkasime proovima erinevaid püreesid. Alustasime kõrvitsast, mis sulle väga meeldis, mõned ampsud said ka isetehtud lillkapsast. See enam nii hea polnud, aga sõid siiski. Pakkusin sulle ka hommikuti Hippi putru, aga selle söömiskõlbulikuks muutmiseks lisasin sinna pisut puuviljapüreed. Ühel päeval aga vaatasin, et just õhtuks hakkab mul piimakest väheks jääma ja sellest ajast peale vahetasime hommikupudru söömise õhtupudru vastu. Nüüd saad ühe korra päevas juurviljapüreed, paar viimast korda ka juba lihaga ning õhtul enne uinumist magusat küpsiseputru, mis toidab päris hästi. Nii et öösel ärkadki vaid korra, saad oma lohutustissi suhu ja magame koos edasi. Aias aga valmivad maasikad ja tulemas on tikrid, punased sõstrad, vaarikad ning tundub, et värske on ikka parim. Maasikas võib ju pisut hapu olla, aga oma ühe hambakesega saad sa kenasti mahla jooksma ja nii ka veidi värsket endale kõhtu. Arbuus ja viinamari meeldisid sulle ka. Õuna ei julgenud sulle kätte anda, aga kraapisin lusikaga selle püreelaadseks ja läks hästi! Nii et õpime tundma igasuguseid põnevaid maitseid!

received_1399759173441585

Aitäh, et sa praegu oma magusat lõunaund magad ja mina sain selle tähtsa jutu kirja panna. Tähtsa ja ilusa – sest sina oled tähtis ja sinu hing on ilus! Kallistame sind issiga mõlemad, hoiame ja armastame sind! Oled meie päike sombuses päevas ja tähevalgus pimedal ööl. Aitäh sulle, armas Täpike! ❤

 

Advertisements