Augusti annid

DSC02767

Kartul-porgand tuleb oma aiast

Viimasel ajal on meie jalutuskäikude pikkuseks kujunenud vaid nii palju, kui Täpikese uinumiseks aega kulub. Siis keerame aga vankrirattad taas kodu poole, et üks meist saaks mõnusasti uneleda ja teine enamasti aias raskelt rassida, sest püsilillede peenar tuleb enne külmi valmis saada. Eks otsustage ise, kumb kumba teeb. 😀

Paar päeva tagasi aga kasutasin hoopis teistmoodi uinutamist. Neiu oli juba tunde üleval olnud ning haigutamise tiheduse põhjal võis arvata, et on õige uneaeg. Mõnikord läheb see märkamatult mööda või siis saab jalutada pikalt-pikalt, sest pole veel seda õiget und kallal. Igatahes võtsin ma oma fotoka ja pisipreili koos turvahälliga kaenlasse ja panin autole hääled sisse.

Väljas oli hommikust saadik selline uduvines ja hall päev, temperatuurid suht nigelad ning minule hästi sobivad. Sellisel päeval julgen isegi mina metsa minna. Kes mind vähegi tunneb, teab minu tõsist foobiat kõigi suhtes, kes roomavad või seda meenutavad. 🙂 Marju korjama ma ei läinud – mustikad on juba sügavkülmas. Vaarikaid tahaks väga, aga selleks peaks leidma mõne raiesmiku. Kohalikud marjakohad on minu jaoks aga täiesti tundmata. Ega ma ümbruskaudseid metsi tunne sugugi, aga kui suurelt teelt metsa vahele ära keerata, siis midagi seal ikka on, mida võiks pildile püüda.

Kõik sujus kenasti. Täpike jäigi enam-vähem kohe magama, ainult korra pidin tee ääres peatuma, et lutt suhu panna. Metsani jõudes aga hakkas mõnusat seenevihmakest sadama. Õnneks tõesti vaikselt vaid, nii et võtsin ikka oma kaamera jaki varju ja lippasin veidi puude vahel.

Juba metsa sisse sõites, köitis tähelepanu tee ääres suurel hulgal kasvav taim – ilusad roosad õied nagu lillhernes. Minu jaoks tundmatu, aga õnneks on FB Loodusesõprade grupis teadjaid, kes tutvustasid teda kui verev lemmalts – See taim kuulub agressiivsete tegelaste sekka, nagu karuputk jt. Samas on mesilaste suur lemmik, kõlbab moosiks ja salatiks. Pärit Himaalaja mägedest ning toodi Euroopasse 19. sajandi algupoolel. 

Selgus, et kui tahaks, siis sellest metsatukast võiks endale isegi mustikaid korjata. Oli neid veel veidi seal. Aga rohkem oli näha kübarakandjaid seene -Mikke ja õitses ka kaunis kanarbik.

Täna oli jälle põhjust pikemale tiirule minna ning pargist läbi jalutades tervitasid meid sellised kübarad! Seeneaeg on tore. Mulle meeldib väga neid korjata, ehkki ise ei söö neid. Nad on nii ilusad seal rohelise sambla sees. Olgu siis söödav või mitte. Ega ma neid kõiki nime- ja nägupidi ka tunne, aga kui ei söö, siis pole ju ka probleemi. 🙂

Ei ole ma eriline aednik, kes pühenduks kogu hingega juurikate või marjapõõsaste kasvatamisele. Pisike peenramaa mul muidugi on, sest ruumi ju küllaga ja sibul-till-porgand tuleb ikka omast aiast. Võib-olla sel aastal on veel hea vabandus ka see, et Täpike võtab enamuse aja ära. Eelmisel aastal aga olin talvel nii usin, et külvasin mõned kuumaasika seemned karpi ja istutasin siis taimed maasikamaa lõppu. Nii on mul nüüd seal kenasti 4 suurt põõsast magusaid marju, siiani ja tundub, et jätkub kuni külmadeni.

Meie kahest noorest õunapuust(eelmisel aastal istutatud), õitses sel aastal ainult valge klaar. Peale õitsemist lugesin küljes olevat 21 õuna. Nüüd, mil tormid on noorukest proovile pannud ning pole suutnud ühtki õuna maha raputada, on neil kallal miskid lendavad-tiivulised-triibulised. Pakun, et herilased, neile ju meeldib magus. Kaks õuna juba maha kukkunud ja pool söödud, puu küljes kolmel õunal ka vallutusjäljed peal. Ei ole mõtet veel neid ju korjata ka, toored alles. Kurb, kui nad nüüd järjest alla potsatavad. 😦

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s