Üheksa õnnekuud sinuga

Imeilus septembrihommik – päike tungib läbi tiheda udu, maapind on kaetud hommikuhaldjate õrnõhukeste looridega ning nende vahel on juba esimesed värvilised vahtralehed. Sügis on jõudnud oma värvipotist nii mõndagi kaunistada, vahtrapuud veretavad, kaskedel on kuldkollased rüüd, pihlad punavad ning kastani all ei soovita seista – aeg-ajalt potsatab sealt murule mõni armas “siilike”. Aga mängida on nendega suur rõõm, kui nende okkalise koore seest sügavpruunid munakesed välja vupsavad.

Kallis, Täpike! Täna on taas Sinu Päev – oleme üheskoos jõudnud 9-kuuseks kasvada. See aeg on olnud täis suurimat õnne, mida vanemad oma lastelt tahta võiks.

Sinu hommikune äsjaärganud sasipea ja unemagusad silmad on selline vaatepilt, mida mitte üheltki kunstinäituselt ei leia. Ja see armas haigutus, kui su suuke venib ja ja venib ning kohe järgneb sellele ka päikest täis naeratus.

DSC_0465

Sinu kavalust täis pilk ja sihikindel soov jõuda koera toidukausini või köögipõrandal olevate moosipurkideni on nii tugev, et kordi 10 peame sind takistama – sinu enda ohutusele mõeldes. Küll aga on sul selge selle köögikapi ukse avamine, milles on sinule lubatud “mänguasjad” – põnev on iga karpi ja iga kaant välja tõsta. Tagasi panemine on küll veel mõne sinust vanema inimese töö, aga küllap sa õpid. Samuti on lemmikuks kastanimunade ämbrist püüdmine, pabertaskurätikutest “lume rebimine”, niiskete salvrätikute “loendamine”  või meie riidekappides inventuuri tegemine ning otseloomulikult jääb koristamine sellele, kellele segadus ei meeldi.

Järjest kindlamalt seisad sa elutoas diivanilaua ääres ning liigud sellest vaid ühe käega kinni hoides edasi ja tagasi. Vahepeal on aga oluline kõik, mis vähegi käeulatuses, laua pealt maha tõsta. Ja su käekesed ulatuvad ikka väga kaugele juba, üllatavalt kaugele. Sest tuppa tulles avastame põrandalt ka neid asju, mida arvasime väga kaugel olevat. Siin on sulle igati abiks ka päkkadel seismine.

Sinu jaoks tõsine ettevõtmine, meie jaoks ülimalt lõbus vaatemäng, on kärbse jälgimine ja sõrmede vahele püüdmine. Sa oled nii osav juba. Alguses vaatad, siis lähened ja siis sirutad oma käekese, et seda põnevat pisiputukat kätte saada. Ei ole veel õnnestunud, aga sinu visadust teades, küllap sa ühel päeval tuled meie juurde ja näitad võidurõõmsalt üht siplevat kärbse-Kärti sõrmede vahel.

DSC_0640

Ma olen õnnelik ema, sest mul väga usin abiline sinu näol nüüd olemas. Panen mina tolmuimeja tööle, aitad sina, et saaks ikka võimalikult pikalt ja kaua ühte pisikest pinda puhastada. Asun õunamoosi jaoks õunu lõikuma, oled sa kibekiirelt abis õunu igasse toanurka veeretama. Suure õe sünnipäeval arvasid sa ka vist, et toa põrand võiks olla ühtlaselt kaetud muffinipuruga, palju lõbusam astuda, kui kristalselt puhtal pinnal. Ning õe peegel oli ka igavalt puhas, tulid appi vahvaid näpujäljemustreid peale joonistama.

Tegelikult meeldib sulle ikka lapse moodi ka mängida. Emme ehitab rõngastest torni, sina ajad selle ühe liigutusega laiali. Venna ehitab puzzlemati tükkidest kuubiku, sina ainult seisad selle najal ja ongi see laiali nagu Nif-Nifi õlgedest maja. Õde korjab kastanimunad ämbrisse, sina arvad, et ilusam oleks, kui nad on põrandal laiali. Tähtis on see, et sa vaatad huviga, kuidas venna ehitab või õde korjab ning ühel päeval teed seda sina ise.

Emmega meeldib sulle raamatust pilte vaadata ning eriline lemmik on kella pilt, kuhu juurde teen tik-tak, tik-tak. Muusika on ka sinu südame võitnud! Kui aga laulukoer laulma hakkab või lõvi muusikat mängib, asub sinu pisike tantsukeha kohe selle taktis liikuma. Ja vahet pole, kas sa istud või seisad – peaasi on liikuda! Autosõit on ikka pigem kohustuslik koha peal istumine kui lõbus ajaviide ning seal päästab ka nutujorust kõige kiiremini laulukoer, youtube-st Hilarius Hiiri videod või emme laul. Ikka “Äike-päike” ja “Põu-põu-põu püksid jalga…”. Emmega juuksuris käimine läks samuti lõbusamalt laulu saatel. 😀

Mul on hea meel, et sa jätkuvalt armastad õues olla. Magamine on seal küll harvemaks jäänud, sest nüüd kasutame vankri asemel jalutuskäru, aga igal võimalusel oled sa ka kärust väljas murul või batuudil või lihtsalt süles. Miks on õues olemise fotodel sul alati lutt suus? Sest sinu näpuosavus ja kiirus päädivad tavaliselt sellega, et pean su suust välja õngitsema puulehti või lilleõisi. Ennetades seda… 🙂

Magad sa nüüd päeva ajal kolm korda ning enamasti oma voodis. Kui seal uni otsa saab, siis tissi abiga magad veel meie suures voodis pea tunnikese edasi. Sinu uinumiseks on vajalik vaid väheke vaiksem ruum ning emme ja uni tulebki. Mõnikord kiiremini, aga valel ajal üritades leiame sind hoopis mööda aknalauda uitamas enne, kui uni kohale jõuab. Ööuni tuleb tavaliselt kella 21-22 vahel ning äratus kella 7 paiku. Sinna vahele mahub ka 2-3 korda lohutust emme kaisus tissiga. Meie oleme rahul ning sina vist ka – kasvad kenasti ning oled särasilmne ja õnnelik laps! Ilma põhjuseta suu virilaks ei vea ning pigem särad nagu päike meie päevades. 😍 🌞😍🌞

DSC_0844DSC_0436.JPG

Palju-palju õnnelikke hetki üheskoos, meie kallis Täpike! See armastus, mis meid seob on kasvamas iga päevaga, iga õpitud uue oskusega, iga “esimesega”. Oleme tänulikud, et meil on see võimalus näha sinu sirgumist, kasvada ja rõõmustada koos sinuga. ❤

 

 

 

 

Advertisements

Kas õpitud oskus või õpitud lollus?

Olen inimene, kelle jaoks sõna on tähtis, on väe ja võimuga. Olen kindel, et sõnal on jõud. Seega valin enda omi ja tahes tahtmata panen tähele, mida kasutavad teised, nii vestlustes kui ka kirjapildis.

Kuulun õnneliku jälle-emana sotsiaalmeedias paari beebigruppi ning näen seal toimuvat, harva osalen vestlustes. Olen aru saanud, et see on värskele emale hea võimalus oma pisikese imega toimuva  jagamiseks. Mida ka hoolega kasutatakse, sest mis eesmärk sellel grupil muidu oleks? Vahva ikka üles lugeda oma lapsukese “ilunumbreid” ning jälgida teiste omavanuste kasvamist. Aga iga kord sellele lisatud lause “Kuhu sel ajal küll kiire on?”, on pannud mind arutlema. Mida sa, ema, siis soovid? Et su kaheksakuune oleks jätkuvalt nagu kahekuune? See ongi ju aja möödumisega kaasnev rõõm kasvamisest, arenemine vaid lebavast vastsündinust iseliikuva-isetegutseva imikuni. Kas mitte seda te, emad, oma lapselt ei oota?

Lapsesaamine on elumuutev otsus. Arvan, et vastuväited puuduvad. Miks siis ema, kes näeb iga päev oma lapsega toimuvaid arengulisi muutusi, nimetab neid pahandusteks? Lollusteks? Just nende sõnadega kirjeldavad emad oma väikese inimese igapäevast tegutsemist. Äsja selgeksõpitud toe najal enda püsti ajamine on pahandus? Lapse käeulatuses olevalt riiulilt esemete mahalükkamine on pahandus? Haaramine, sealhulgas lemmiklooma karvadest või enda arust hästi kaugele lükatud püreekausist, on pahandus? Kõikvõimalike asjade põrandalt üleskorjamine ja suhu panemine, on pahandus?

Mida tegelikult see pisike arenev inimene tahab meile öelda? “Emme, vaata, mida ma juba oskan…!” Oskan ise seista ja harjutan seda igal võimalusel, sest ma vajan seda järgmiseks arenguetapiks – kõndimiseks. Oskan kasutada tasakaalu selleks, et hoida ühe käega riiulist, aga teisega liigutan asju, mis on riiuli peal. Sinu jaoks, emme, on see asjade maha lükkamine, minu jaoks oskus teha oma kehaga koostööd – jalad, käed, silmad. Loomulikult on vaja jälgida, mida laps suhu paneb, aga see on ju oskus – arenenud koordinatsioon – võtta näpitsvõttega ese ja viia see suu juurde. Meil on üsna populaarne näputoitumine ning on emasid, kes kurdavad, et laps ei oska pakutavat toitu suhu panna. Laske tal siis harjutada, turvaliselt muidugi!

DSC_0130

Meenutage enda esimest korda printeriga töötamas või arvutis koos manusega meili saatmas. Läks vahel kiri valel aadressil või tuli postkasti tagasi? Kas printerist kortsuläinud paberi väljaõngitsemine õnnestus kohe? Tegi nende kasutamise selgeks õppimine teie elu lihtsamaks ja te kordasite seda järjest rohkem? Olite õnnelik ja uhke oma kogemuse üle? Kas keegi ütles teile selle peale, et saite hakkama lollusega?

Teine mõtlemapanev teema on seotud lausega: “Mismoodi te, emad, pesete nõusid, teete süüa, kui laps tuleb jalgade juurde, end püsti ajab ja siis nutuga sülle nõuab?” Praegu olen kodus meie 8-kuuse pesamunaga ja toe najal seismine ning seal ka kõndimine on suurim saavutus, pisipreili enda jaoks aga “hurraa-ma-näen-rohkem-ma-saan-katsuda-rohkem-mul-on-julgust-rohkem”. Kui ma pliidi või kraanikausi juures toimetan, siis ta demonstreerib seda kõrvaloleva tooli või diivani najal ning enamasti ei tule ta minu jalgadelt tuge otsima? Sest tema lähedus- ja tähelepanuvajadus on piisavalt rahuldatud üheskoos mängunurgas mängides.

Seal on ta saanud temaga ühes ruumis ja ajas 100% kohalolemist vanemaga – ihu vastu ihu kontakti, füüsilist hoidmist-silitamist-paitamist laulumängude saatel, silmast silma vaatamist, emotsioonide väljanäitamist (naermine, kilkamine, üllatus jne), täiskasvanu kõnega tegude kinnitamist. Sel ajal ei mängi meil taustaks televiisor, mida tahaks ühe silmaga piiluda, ei ole käeulatuses arvutit ega nutitelefoni, mis võtaks ära osa sellest väärtuslikust ajast kahekesi. Kas olete märganud, kui tihti vaatab laps mängides teile silma sisse? Vaatab ja naeratab teile? Kas pole kahju neist särasilmadest ja naeratustest ilma jääda?

See ei ole kellegi poole näpuganäitamine, need ei ole etteheited või kuri kriitika. Need on minu mõtted, minu tähelepanekud, minu märkamised. Ei ole mina teistest parem ema, vaid lihtsalt ema oma neljale lapsele ning olnud pea 15 aastat “asendusemaks” lastele, kes on kasvanud, mänginud ja õppinud koos minuga. Need lapsed ja nende aastate kogemus on mind hästi kasvatanud. Aitäh!

IMG_20170818_103559_970

 

 

Ja algab taas!

Sa tulidki! Tere, sügis! Viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui Eestimaal on 4 aastaaega asendunud kahega – kevad ja lõputu sügis. Mis on saanud korralikust talvekülmast ja suvesoojast?

Kes otsib põhjuseid virisemiseks, sel on lihtsamast lihtsam ju – ärkad ja alustad… Küll on jube ilm.. Mis asja need linnud röögivad?.. Kus mu hommikumantel on?… Mida ma tänase päevaga peale hakkan?.. Oh ja ah igasl sammul. Kuulud sa nende hulka, kes niimoodi oma päeva alustavad? Või enne, kui silmad avad, lased kujutlusel endale maalida imelise päeva alguse. Päike on tõusnud enne mind ja juba valgustab maad… Kuulatan, kas täna ka mind linnulaul tervitab?… Lippan õue kleidiväel ja lasen hommikukargusel keha üles äratada, kastemärg rohi jalgu silitamas… Kui palju võimalusi pakub mulle uus päev!

Olen jaaniööl sündinud, armastan suve ja päikesevalgust. Armastan ja vajan seda motiveerijaks, ärgitajaks, taganttõukajaks, suunajaks, tunnustajaks ja toetajaks. Iga mõte saab ilusama ilme, kui mõelda seda päikesepaistel. Iga tegu saab tõhusamalt tehtud, kui teha seda koos päikesega. Iga väljaöeldud sõna on kantud rõõmust ja rahulolust, kui neisse lisada päikesesoojust. Olen päikeselaps ja saan tema valgusest jõudu ja väge.

Samamoodi innustab mind tulevikku vaatama, sihte seadma ja nende nimel tegutsema kevade värskus, rohelus ja esimesed õitsvad lilled. Neid ootan praegu samasuguse õhinaga nagu lapsena jõule või sünnipäeva. Mõnele on sügis ja koolialgus lävepakuks, millelt astuda uusi samme enda elu muutmiseks. Mina teen seda koos järjest pikeneva päevavalgusega kevadel, koos esimeste laululindude ilmumisega koduaeda, koos sulava lume alt piiluvate lumikellukeste roheliste tippudega, koos talvevammuse vahetamisega õhemate riiete vastu. Minu “õitsemine” käib koos sirelite ja kirsipuudega, õhetan ühes õunapuuroosade õitega ning laen end täis tegutsemistahet sinililledesinast.

Talv tuleb ikka ootamatult, veel siis, kui viimsed lilled alles õites või lastele talvevarustuse ostmine alles plaanides. Äratab meid ühel hommikul üllatava valge jumega ning ehmatava karge õhuga. Ja siis mõnel aastal tõmbub tagasi, mõnikord jääbki maad katma ning tuleb lisagi. Talvevalgus on hoopis teise mõjuga kui suvel. Talvine lumevalgus on kristalselt puhas ja õrn, mida oma sammudega ei tahaks kuidagi kriipida, aga liikuma peab. Need lumised loojangud, need tormavad tuisutuuled, need rinnuni sadanud lumehanged ning sulailma lumememmed. Need on talve ilusaimad hetked. Oled sa lähedalt vaadanud lumehelvest? Oled sa jälginud nende hääletut liuglemist oma kindale? Võta selleks aega ja naudi… vaikust, õrnust, puhtust.

Ongi ring täis ning jälle käes aeg, mil suvi asub lehvitama ning lubab sügisel valitsemise üle võtta. Mulle meeldib me sügis. Meeldib see värvide kirkus ja vähehaaval vaibuv tormamine. Hakkan koos loodusega endasse koguma küpsust, valmisolekut, rahunemist ning tasakaalu. Viljad on meid tervistavalt rõõmustanud, lilleaed on pakkunud silmailu, linnulaul asendunud vaikse lehesahinaga ning hing on valla vaikusele, meelerahule.

Kes kuidas näeb, tunneb ja tajub. Nii me päevad mööduvadki. Nii me elu elatud saabki. Kurtes ja kirudes või hoopis rõõmustades ja särades. Valik on meie endi teha…

2 päeva ja 2 ööd

Veel 2 päeva ja 2 ööd, pole sind, mul ärev meel. Veel 2 päeva ja 2 ööd, sind me väga ootame.

Tehtud meil kõik tööd, mis vaja. Katus peal on seisnud majal. Loomad hoitud, lapsed ka. Mina ühes nendega.

Kui sa läksid, oli suvi. Vahepeal siin sügis tuli. Kinkis ilma ilusa, hing seepärast rõõmustab.

Päike kuldab metsi-maid, värvib vahtraid punavaiks. Täna vara olin teel, et näeks päikest järveveel.

Sinul algab kodutee, üle suure laia vee. Hoia end ja nagu tead – igatseme sind, me kallis ja hea!

IMG_20170923_105544_393

 

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

DSC_0677

Täna köitsin sügist kimpu

6 ööd ja 6 päeva

Täna sulgesin varakult ukse. Päris lukku keerasin. Olen omaette, olen üksi. Sind kaugele teekond viib.

Võtsin vaadata vanu pilte. Tegin tassi kuuma teed. Selga passisin vanu kleite, juba unustet olin need.

Selga kleite, hinge soojust. Tahtsin näha, kuis sobivad need. Akna taga vettinud loodus, kõle tuul ja vihmaveed.

Jätan aknale põlema tule. Tea, juba ma igatsen sind. Väike käsi peos, silmad sulen. Küllap rahuneb süda ja hing.

Homme jälle on uus hommik. Homme jälle ma igatsen sind. Homme päeva kui valgustab koidik. Homme jälle ma ootan sind.

IMG_20170917_093356_615

Päikesesüda 

 

Ei ole puu, aga lehed on; ei ole inimene, aga jutustab.

21469636_1483057518445083_992131784_nSiin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Laialt levinud ning paljukasutatud rebase tsitaat “Väikesest printsist”. Raamat, mis on nii sügavamõtteline ja samas kingib elule loomingulisuse. Minu laste raamaturiiulis on see olemas ning päris mitu korda üheskoos loetud-arutletud. Selle raamatu imelisele tekstile on boonuseks autori illustratsioonid, mida vaadates võib hakata nägema sõnade taha, pildi sisse ja kaugemale. Need kutsuvad last küsimusi esitama, mis on suurepärane mõtlemise arendamise seisukohalt.

Millal ilmusid minu laste mängumaale raamatud? Nähtaval ja käeulatuses on nad kogu aeg olnud, huvi nende vastu tekib igal lapsel erineval ajal. Praegu näen meie pesamuna oma papiraamatuid haaramas, hoidmas, avamas, sulgemas.  Minu jaoks oluline on esimese kokkupuute ajal õpetada lapsele raamatu hoidmist. Raamat saab kõigepealt pai, sest ta on seda väärt. Raamatut vaatame puhaste kätega ning kui oleme sealt pildirõõmu ja jutupõnevuse kätte saanud, paneme raamatu alati tagasi riiulisse. Sest seda õpetab lastele ju ka Sipsikust tuttav lugu, kuidas Ilseni kassi pilk võis reeta vassimise ja millele järgnes vahelejäämine.

Ma ei ütle, et meie oma autorite raamatud on ainult head ja tõlkeraamatuid väldin. Riiulis on seda ja teist. Küll aga olen seda meelt, et esimene raamaturõõm oleks täiuslik. Mida pisem vaataja, seda suurem ja selgem pilt ning pildile osutav sõna on piisav. Edasi tulid lapse huvist lähtuvalt, kas printsesside ja ükssarvikute lühikesed lood või karupoeg Puhhi ja tema sõprade vahvad jutud. Muinasjutte pole ma kunagi lastele ette lugenud, neid me mängisime läbi päeva ajal ning unele minnes jutustasin nii, et sain näha lapse kohest reaktsiooni, sest minu silmad ei olnud kinni raamatu tekstis. Ja see oli igati vajalik, sest kurja hundi põrsapüüdmise ajal tuli alguses julgustavalt käest kinni hoida ning Lumivalgekese ja Pöialpoiste lõbusat laulu ja vilekoori kuuldes naeruturtsatusi vaigistada.

“Hei, Nöpsik! Mis sa teed seal?” küsin oma umbes 5-aastaselt tütrelt, kui märkan tal õlgadel erkkollast diivanikatet, peas printsessikrooni ning  issi hiiglaslikke säärikuid jalga panemas. “Lähen Kullakest* päästma!” kuulen vastuseks. “Kus su Kullake on?” “Kuri Draakon viis ta oma lossi ning hoiab kinni.” “Aga miks sul issi jalanõud jalas peavad olema?” “Kuidas ma siis seitsme maa ja mere taha saan? ” Jalgu järele lohistades suundus vapper Printsess-Rüütel lastetoa nari poole, mille ülemisel asemel lebas Kullake ja ootas all Väikend-Draakoni käest päästmist. Jäin vagusi pealtvaatajaks ning tõdesin, et kuuldud lood elavad rõõmsasti oma elu laste mängudes edasi. *Selle nime pani tütar oma esimesele beebinukule.

Ehk tänu raamatutele ja varajasele lugemisoskuse omandamisele on tütar (täna juba 15) siiani väga elava kujutlusvõimega, suurepärase mälu ning põneva arutlusoskusega. Huvi lugemise vastu pole kadunud ka arvuti ning nutiseadmete pealetungiga meie igapäevaellu. Kohustuslik kirjandus loetakse kiirelt läbi kõigi oma lemmikutele lisaks. Pojale (12) seevastu on raamatutekstist enam mõju avaldanud illustratsioonid. Tal on omanäoline joonistamiskäekiri, millega ta oma juttude juurde pilte maalib. “Raamatuid” on siiani valminud kaks, suuresti tänu koolis korraldatud “oma raamatu nädalale”. Viimase juures tooksin välja, et juttu jätkus kahte 12-leheküljelisse vihikusse.

Olen nende kahe lapse (väga kahju, et vanima tütre (24) kasvamise ajal ei osanud ma nende tähtsust märgata) esimesed kritseldused ning edaspidi juba äratuntavad joonistused kenasti kokku köitnud ja neist sain inspiratsiooni oma lastele mõeldud luuleraamatu koostamiseks. Soovisin just neid kasutada illustratsioonidena, aga targad tegijad arvasid, et selline raamat ei leia lugejaskonda ning nii see käsikiri sahtlisse jäigi…

Enda lapsepõlvest mäletan suviseid koolivaheajakuude õhtuid vanaema juures, kui memm kogus kõik oma lapselapsed suurde voodisse ja läks muinasjutu vestmiseks ning mõistatuste küsimiseks. Ootasin neid õhtuid erilise huviga, sest nii nagu meie memm oma mahedal häälel jutustas, ei olegi ma peale Piret Pääri kedagi kuulnud. Mõnikord muutus see kaks-ühes mänguks, sest samal ajal tegid käed tööd – memme magus jutuvada sai keritud lõngakeradesse ning sealt edasi sokkideks-kinnasteks. Vanaema raamaturiiul oli meie parim kaaslane ka vihmailma korral, mil haarasime virna “Tähekesi” kaenlasse ja algas suur etlemispidu – kordamööda lugesime üksteisele luuletusi ette, kes julges, pani sõnadele omaloodud viisi ka juurde ja sellest kujunes üks oodatud kontsert.

Head emad teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. See tarkus on pärit raamatust “Peeter Paan”. Lugesin seda kohe mitu korda ja taipasin, kui suur väärtus sellel on. Minu jaoks. Jah, ma saadan meie pere suuremad lapsed ning pisikese pesamuna Unemaailma alati heade mõtetega. Ma pole usklik, selle religioosses tähenduses, aga usun siiralt, et meie ümber on teatud nähtamatu maailm, mille olevused meid toetavad, aitavad, hoiatavad, kui meie vaid märkaks neid märke. Seega saadan igal õhtul oma kaitseingliga teele soovi, et meie pere ja meie kodu oleks kaitstud ja tänan selle eest!

 

 

Lapse loovuse äratamine

FB_IMG_1505059400534Kust vikerkaar need värvid saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.

Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….

Kuid vastasin talle hoopis nii…

Kuldne kuu kinkis KOLLASE,

ROHELISE tärkav rohi.

ORANŽ tuli pihlamarjadest,

mida süüa veel ei tohi.

Sai LILLA lapse laululoost,

sügav SININE särasilmadest.

PõsePUNA verev toon

kuumadest suveilmadest.

Laps luges värvid üle,

sai kokku kuus neid vaid.

See seitsmes – HELESININE –

on ema pehme pai.

Mäletan hästi seda suvesooja pärastlõunat, mil vihmasadu meid korraks õuest tuppa ajas ning kuivad riided seljas, hakkasime aknast välja vaadates unistama. Mina, minu tollal 5-aastane tütar ja kolmene pojake. Kui vihmapiiskade võidujooks aknaklaasil enam tähelepanu ei köitnud, vaatasime kaugemale, päris kaugele. Sinna, kuhu üle taeva ilmus eredate värvidega vikerkaar. Ja siis see küsimus kõlaski. Peale meie vestlust, muutus ta aga hoopis üheks luuletusteks paljude seas, mis tekkinud laste küsimusest või siis ajendatud nende joonistustest. Lõppkokkuvõtes sündis neist luuleridadest isegi raamatu käsikiri, mis aga siiani sahtlis oma aega ootamas. Selline on minu mängumaa – armastan mängida lastega ja sõnadega.

Üsna varakult sai mulle selgeks, et minu väike tütreke on suuresti minu moodi. Elus ei ole ainult selged piirid ja tuttavad teerajad, on tuhanded võimalused teha asju omamoodi, julgeda erineda teistest ning väljendada oma loovust ja fantaasiat mängudes, meisterdades, argielu asjade kasutamises. Hakkasin teadlikult märkama hetki ja olukordi, mis võimaldaksid tal olla tema ise.  Ühel kaunil päeval kuulsin tema suust: “Lase mul olla laps!” ja seda ei olnud vaja teist korda enam öelda. Lastel on väga palju loovust ja loomingulisust, kui vaid luua neile igavaid päevi, mil ema-isa ei olegi seltsidaami või kojanarri kombel lõbustusi välja pakkumas.

Minu mõtted ja meenutused sellest ajast ei ole mingis loogilises järjekorras, nii nagu meenub, nii panen kirja.

Mis on enamusele lastest kõige igavam? Ootamine, ükskõik keda-mida või kus. kui puuduvad vahendid, siis alates paariaastasest leiab laps tegevust enda ja emme kehapilli mängides – minu nina, sinu nina; kuidas lendab linnuke? kuidas vihma käest varju joosta? kuula, mida ütleb tühi kõht? kuidas püüda päikest?  peida oma kehale ära kolm musi jne. Minu laste lemmikuks osutusid kehamuinasjutud, mille tegelased ja tegevused koos välja mõtlesime, aga nende jutustamise ajal peaks lapsel olema võimalus olla mõnusasti kõhuli asendis ning jutustaja istub lapse kõrval, et kogu lugu oma kätega selja peal ära rääkida.

Talvel lumi, suvel liiv ja labidad ning tegevust jätkub pikaks ajaks. Meil on suurest lumehunnikust tehtud muinasjutuloss, kus vapper rüütel käis lumeprintsessi päästmas, kui väike vend oli juba piisavalt mänguealiseks sirgunud. Lumediivan ja söögilaud, millel serveeritakse kivisuppi või oksahautist ning käiakse üksteisel külas. Suvel liivakastis hirmsügavat auku kaevates võib ju tekkida küsimus – kuhu me välja jõuame? Kas me oma teel kedagi kohtame? Milline võib olla elu teisel pool maakera?

Meie pere väikevend avastas juba 5-aastaselt dinosaurustemaailma ja seal ta viibis enamuse oma mänguajast. Dinosauruseid ja neist kõnelevaid raamatuid oli tema toas rohkem kui autosid. Ühel soojal suvepäeval kolisid need suured ja võimsad tegelased aga õue, kus algasid vaimustusest särasilmsel poisil põnevad seiklused ja sündisid haaravad jutustused. Mina sain olla nii pealtvaataja kui osaleja, kui kõrge kivikalju tagant ühel päeval ilmusid esimesed kaks meie maale, kui nad otsisid sõpru, aga leidsid ka vaenlasi, kui neil hoolega kaitstult puulehtede varjus sündisid kivi-munadest pojad jne.

Mõnikord loob elu ise meile olukordi, kus harjumuspärase reageerimise asemel võib sündida midagi löövat ja loovat. Kord sool mul kukkus maha, ei see teinud paha, kutsus hoopis lapse joonistama. Ja nii ongi meie laste “paberiks” olnud sool, manna, lumi, liiv. Ning “pliiatsiks” kõlbab hästi sõrm, lilleõis, puuoks, leht.

Kui väikesed üllatusmuna mänguloomad vajad hädasti ulualust, aga klotse pole käepärast, siis kõlbavad ehitusmaterjalina väga hästi pabertaskurätikupakid. Kui väikevend palub teha endale robotit, siis ajavad ideaalselt asja ära pesunäpid. Kui nukumajja on vaipa vaja, saab ära kasutada katkised pliiatsid, jne.

Kas usud, et pimedus võib olla põnev? Kas usud, et pimedus võib olla sõber? Just nii kaduski meie majast hirm pimedas magama jääda, kui ühel õhtul tuule käes õõtsuvast puust seinale tekkiv vari hakkas jutustama lugu. Lugu sellest, kuidas kaksteist kastanineiut tahtsid külla minna tammetõru poistele, et neid tantsupeole kutsuda. Kas ja kuidas see neil õnnestus, sellest rääkisin mina oma versiooni. Teistel õhtutel sain olla kuulaja.  Hirmutav on see, keda või mida sa ei tunne. Lapsed vaatasid varje seinal, lõid neist enda jaoks tegelased, andsid neile nimed, panid oma lugudesse ja võtsid oma unenäomaailma kaasa. Õhtud meie majas muutusid rahulikuks ja uinumine vaid kuuvalguse paistel sai peagi loomulikuks.

Meie peres juhtus ikka, et hommikul ärgates seisis toauksel tütreke väikevenna pisike pluus seljas, püksid jalas ja paar kommi paberinutsakusse keeratult käes. Emana ma muidugi tundsin huvi, miks selline riiete valik? Vastuseks sain midagi sellist: “Ma olen täna pisike Peeter, kes läheb metsa uusi sõpru otsima. “Ja kommikott on sul kaasas selleks, et ise süüa ja sõpradega jagada?” “Ei, et ma oskaksin koju tagasi tulla,” kõlas vastuseks. Ehk oli see minu tütrekese variant muinasjutust “Pöialpoiss”?

Meiemoodi soengumoodi võite tulla vaatama, kui lapsele on kätte antud hari, kamm ja … ei ole patsikummid-klambrid, on hoopis pesunäpid ja pliiatsid. Soenguid tehti nii issile kui emmele, nukkudele ja kaisuloomadele. Eriti lõbusaks mänguks kujunes see siis, kui me hakkasime välja mõtlema, kes me oleme ja kuhu me läheme, et sobiv soeng saada. Nt olen aednik ja lähen lilledefestivalile või olen kosmonaut ja sõidan kuu peale.

Kooskasvades sai mulle kiirelt selgeks, et meie kodus ei tohi midagi ära visata, sest ühel päeval küsitakse midagi, millest teha linnupojakestele pesa ja käiku läksid lõngajupid. Kui kääridega lõikamine sai selgeks ja lemmiktegevuseks muutus, siis tekkis ikka suurel hulgal paberitükke, mis sobisid hästi jänkudele heinaks või tibudele muruks. Tühjad plastikpudelid  muutusid meie majas paberlilledele vaasiks. WC-paberirullidest meisterdas poja vannitoa seina äärde hobuse. Milline poiss ei tahaks kordki elus olla robot? Minu poja kasutas selleks kõikvõimalikke pappkaste ja kääre ning mitu päeva sai robotit juhendada igasuguseid asju tegema.

Olen ema, kes on nõus peale mängimist alati koos lastega toa ära koristama, sest meie mängud olid tihti üsna suurt segadust tekitavad.

  • Kuidas saada üle jõe(sinine vaip)? Esimene vastus oli, et ehitame silla. Aga materjalideks tuli leida midagi, mis on seal toas olemas. Teiseks pakuti kivid, millele hüpates saab ületada jõe. Lapsed valisid ajalehed ja mäng algas…
  • Kuidas ronida kõrge mäe otsa (diivani seljatoele)?  Tekkis arutelu, et meil on vaja kas redelit või nööri. Redeli jaoks leiti legoklotsid ja sedamööda said ronida mänguloomad. Inimeste jaoks võeti kasutusele püksid ja kleidivöö ning mäng algas…
  • Tahan vanaemale sünnipäevaks lilli viia, aga talvel neid ju pole, mida teha? Peagi tekkis elutoa rohelisele vaibale lõigatud paberist lilled ja liblikad ning mäng algas…
  • Metsa on tulnud kuri hunt, kes tahab jänkusid kätte saada. Jänkud aga põgenevad hüpates üle kraavi, pugedes läbi põõsaste (ühelt vaibalt teisele ja laua alt läbi, mis kaetud rohelise tekiga). Ja mäng algas…

Nukkudega mängimine ei ole juba ammu enam ainult tüdrukute jaoks. Meie peres mängis nukkudega nii tütar, poeg kui minagi. Ainult meie nukkudeks olid papile joonistatud inimesed või loomad(poja valis siiski koerakutsika) ja nende elu käis kõik meie juhendamisel vihikusse joonistatud majades. Selle mängu juures oligi eeltöö ehk vihikusse erinevate tubade joonistamine kõige aeganõudvam, aga mängida oli lust ja rõõm. Liikuda toast tuppa läbi lahtikäiva ukse, laua taga istumiseks, voodis lebamiseks, vannis olemiseks kasutasime sisselõikeid, kuhu siis oma nuku panime.

Kõiki neid mänge mõtlesime välja üheskoos, mängisime üheskoos ja pärast mängu koristasime üheskoos. See oli meie kooskasvamise aeg. Tänaseks on needsamad mängijad jõudnud õpingutega põhikooli ning kasvavad koos meie pere 8-kuuse pesamunaga. Võib-olla võtame siit kasutusele nii mõnegi läbiproovitud mängulise tegevuse, kes teab? Võib-olla leiab meie mängudest inspiratsiooni veel keegi. Sest kui minul on idee ja sinul on idee ning me neid omavahel jagame, siis on meil mõlemal kaks ideed.

 

 

Püsikud aeda vol.2

Juhani puukool

http://plantpost.eu/product/n/Elulong-‘Piilu’-T/pid/1406/bid/1431 707009uus

http://plantpost.eu/product/n/Tervelehine-elulong-‘Arabella’-T/pid/3451/bid/5545 clematis Arabella

Lilium speciosum ‘Rubrum’ (Liilia ‘Rubrum’ (kaunis liilia) 18/20) lilium-speciosum-var-rubrum-uchida-10445

Chionodoxa forbesii (Forbesi kirgaslill)

 chionodoxa-forbesii

 

Lillepoiss.ee

http://lillepoiss.ee/pood/kaunis-aster-purple-dome/

http://lillepoiss.ee/pood/hiina-astilbe-maggie-daily/

http://lillepoiss.ee/pood/karvane-kadakkaer-silberteppich/

http://lillepoiss.ee/pood/madal-aster-anneke/

Lillepoiss kahjuks ei vastanud rohkem mu kirjadele, milles palusin panga andmeid, et kauba eest maksta. Ju neil pole siis raha vaja.

 

Luunja taimetalu

 

21. Aedkukekannus Hiidide segu Delphinium cultorum.jpg

Aed-kukekannus ´Hiidide segu´ (Delphinium cultorum)

Kõrgus: 180 cm Õitseb: juuni – august

Istutuskaugus 40
Kõrgus 180
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik

1053. Eriline õnnehein Ilus mix Erigeron speciosus.jpg

Eriline õnnehein roosa-lilla mix (Erigeron speciosus)

Kõrgus: 80 cm Õitseb: juuni – august
Istutuskaugus 40
Kõrgus 80
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik
80027. Harilik karukell Pulsatilla vulgaris Blue Violet Shades.jpg

Harilik karukell ´Pinwheel™ Blue Violet Shades´ (Pulsatilla vulgaris)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: aprill – mai

Istutuskaugus 30
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Violetne
Õitseb: aprill – mai
Taimetüüp Püsik
IMG_7414.JPG

Kare päikesesilm ´Solnechny Graf´ (Heliopsis scabra)

Kõrgus: 100 cm Õitseb: juuli – september
Istutuskaugus 50
Kõrgus 100
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuli – september
Taimetüüp Püsik

288. Missuuri kuningakepp Oenothera macrocarpa.jpg

Missuuri kuningakepp ´Kuldne´ (Oenothera missouriensis)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: juuni – september
Istutuskaugus 20
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuni – september
Taimetüüp Püsik
6000. Kurd-hiidiisop Frant Agastache anisata.jpg

Kurd-hiidiisop ´Frant´ (Agastache anisata)

Istutuskaugus 50
Kõrgus 90
Lehestik Roheline
Lisaomadused: Maitse- ja ravimtaim
Õite värv Lilla
Õitseb: juuni – august
Omadused Hea meetaim, aromaatne
Taimetüüp Püsik

http://www.lillesibulad.ee/et/home

Sügisaster Crimson Brocade

Keskmine aster kasvab kuni 80 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud erksate, tumeroosakas punakate õitega , vastupidav sort . Talvekindel, rikkalikku õitsemise soodustamiseks on soovitav jagada 6 aasta tagant.

jaunbelgijas_ziemastere_crimson_brocade

Aster professor Anton Kippenberg

 Madala aster kasvab 40 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud puhassiniste õitega , vastupidav sort .

anton kippenberg 40-50 cm

Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂