Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Vesine minipuhkus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s