Armas laps!
Ühel päeval, kui ma leian end kahtlemas oma väärtuses, oma unistustes –
vaatan ma sind….
kuulan ma sind…
usun ma sind…
et minu eneseusk taastuks,
et minu väikestesse sõnadesse seatud suured unistused saaksid vabavoolu liikuda täitumise suunas,
et minus kõikumalöönud rahu leiaks taas kindla pinna,
et ma jälle usuksin – ma olen seda kõike väärt.
Sest sina oled tüdruk, kes õpetas mulle, et KÕIK ON VÕIMALIK!
SINA NÄITASID MULLE, KUIDAS KÕNDIDA MÖÖDA PÄIKESEKIIRI.
Tänan sind selle eest!
Iga päev…
Ja kui sa ühel päeval leiad maa enda jalge all kõikumas
või sind üllatab pisemgi tuuleke,
siis ma olen siinsamas.
HOIAN SINU JAOKS SEDA PÄIKESEKIIRT,
mis muutis minu elu
ja saab toetada sinugi oma.
Saab pakkuda sulle julgustust, abi, anda hoogu ja tõsta sind lendu.
Et jalad ei puutukski maad,
et tuulehoog ei saakski sind kätte.
Et see päikesesära sinu sees leiaks tee
sinu mõtetesse,
sinu tegudesse,
sinu õnnelikku olemisse.
MA OLEN OLEMAS
ALATI…
Sofikene 