Nutinoored oma väikeses maailmas

Hiljaaegu sattusin kusagilt lugema artiklit, milles noor õpetaja avaldas arvamust tänaste koolilaste, eriti keskastmest alates koolinoorte käitumiskultuuri või õigemini käitumiskultuurituse kohta. Samuti täiskasvanute, antud loos õpetajate austamise või õigemini selle puudumise kohta. Õpilaste sõnavara ja õpetaja poole pöördumise väljendid on tõesti täiesti lubamatult lohakad, suisa lugupidamatud, sest “Õu, kuule, mis sa räägid!” on ikka äärmus omaette.

Teine teema olid laste käepikendused ehk telefonid, milleta ei saa koduuksest välja minna, sest “minu väike maailm” jääb muidu koju. Kas õpilastel peaks olema koolitundide ajal ja kooliterritooriumil lubatud kasutada oma isiklikku telefoni? On koole, kus see on põhikirjaga keelatud ja on neid, kus õppetöö jääbki teisejärguliseks, sest õpetaja võim noori telefonist pilku tõstma saada on nõrk või lausa olematu.

Olen ise klassi ees seisnud, kus minu juttu kuulas ja minu isikut austas klassitäis teismelisi. Olid elavad arutelud, lõbusad mängud, põnevad viktoriinid ja muidugi surmigavad kontrolltööd, aga mina austasin õpilasi ja õpilased suhtlesid minuga samamoodi. Ehk oli lihtsalt kümme aastat tagasi aeg ja olud ja inimesed teistsugused? Mõtlen sellele ajale tagasi ja kujutlen loetu põhjal ette olukorda praeguses koolis, mis kahjuks ei erine suuresti ka väljaspool kooli, tänavapildis ning panen kirja tekkinud mõtted.

Armas noor inimene!

Kool on sinu “töökoht” ja õppimine on sinu “töö” – sel ajal mängida või lihtsalt hängida  telefonis ei ole ilus ega aktsepteeritav sinu “ülemuste” ehk õpetajate poolt. Selleks on teine aeg ja teine koht, et see ei tekitaks probleeme sinule ega häiriks õpetajate tööd. Ole osav ja leia need üles!

Piisavalt palju ekraanivalgust ja päriselu jalutab sinust mööda nagu sina õnnelikust vanapaarist pargipingil või abipaluvast pilgust kurvalt näuguva kassipoja silmis, sest sinu elu on sinu pihus, mitte sinu silmades või kõrvades.

Kujutle ette olukorda toidupoes, kus kassasolev, sinust mitte väga palju vanem, kena tütarlaps oma pikkade võltsküüntega rahulikult oma tööpostil ja tööajal telefoni armusõnumeid toksib. Sest tunne on suur ja see tuleb ju endast välja lasta ning kallimale teada anda, et siis jääda õndsal pilgul vastust ootama. Vahepeal võib ta ju mõne energiajoogi ja šokolaaditahvli ära piiksutada, aga mitte rohkem, sest muidu ta ehk kohe ei kuule, kui oodatud sõnumi kõll käib või ei märka, kui telefoniekraan valgeks lööb. Miks see sind ärritab või kannatamatuks muudab? Tema elu tähtsad asjad ja need tuleb esmajärjekorras ära teha ning siis tulevad alles teised ja kolmandad ja viimased inimesed oma soovidega. On tuttav olukord? Saad sa sellega hakkama või tahaksid midagi muuta?

Ühel päeval, kui sa oma väsimusest punased silmad oma telefoniekraanilt üles tõstad, siis ehk märkad põrandal teie pere hoiupõrsa kilde, mille ema puruks viskas, kui sinu soovitud järgmine vidin telefonile vajas ostmist. Märkad ehk, et isa ja õde viskavad mingeid lahedaid nalju viimasest kuulsast kinokomöödiast, millest sina ei tea midagi, sest sinu toa uksel seisab nähtamatu, kuid selgelt tajutav silt “Parem ära tule!”. Märkad ehk väikese venna katkist rallikat, kui sellele end külmikust järgmist snäkki otsima vedades vandudes peale astud. Kuna sa iga abipalumise tagasi lükkasid sõnadega “Homme aitan!”, siis seda “homset” ootab vennake veel praegugi. Kas märkad peeglisse vaadates, et sealt paistvad puud akna taga on kuidagi madalamal ja õhtupäikese kuma ulatub nüüd vaid su raamaturiiulini, sest sina oled vahepeal kasvanud.

Sinu keha kasvas, aga sinu silmad olid kusagil peidus? Samuti sinu kõrvad ja sinu süda. Sul ei ole neid ühiseid mälestusi emaga, neid mõnusaid otsavaatamisi ja julgustavaid õlapatsutusi isa poolt, neid tänulikkuse käsi kaela ümber väikevennalt, sest sina olid oma maailmas. Oma väikeses maailmas. 5″ pakun, mõnel veidi rohkem, teisel veidi vähem. Sinna ei mahu päriselamused, pärisõnn ja pärisvalu. Need on pärisinimeste maailmas.

Tule meie sekka! Sind oodatakse seal!

Postitus ilmus Emmede Klubis 2.11.2018