Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363

Advertisements

7 õnnelikku kooskasvamiskuud

DSC00154

Koos sinuga, kullakallis Täpike, kasvab ka minu rõõm ja suureneb armastus. Imelised 7 kuud on olnud täis õnnelikke hetki ning kuhjaga heldimuspisaraidki. Igas kuus on midagi, mis paneb südame kiiremalt põksuma ja tahaks käsi kokku pannes õhata-tänada elu selle imelise kingituse eest – sinu eest! 😍 DSC_3728

Viimase kuu märksõna on kindlasti liikumine. Nägin meie suure voodi peal sinuga mõnusasti mängides, et varsti-varsti oled sa valmis minema. Iga päevaga said sa rohkem selgemaks, kuidas ennast ihaldatud objektini lähemale tõmmata. Loomulikult aitas kaasa ka voodil oleva teki enda poole sikutamine ja nii tuli ka meelisese ise sinu juurde, aga ikkagi. Käed tegid tööd ja sa liikusid! Põrandal see veel eriti ei õnnestunud. Aga miks mitte alustada turvaliselt pehmel alusel ja siis sealt edasi juba igal pool? Seda sa ka tegid. Ja nüüd on meie ainuke ülesanne oma üht silmapaari suurima tähelepanuga töös hoida, et sinul oleks liikumine võimalikult ohutu-valutu. No need ukse lävepakud alguses hoidsid sind küll tagasi, aga harjutamine tegi sind kiiresti meistriks ning kõht maast lahti ja hops! üle. Selge!

Kui su põrandale panime, et sinu äraõpitud oskust imetleda, saime su liikuma emme prillide suunas ja muidugi televiisori pult on teine asendamatu magnet. Tõmbasid ennast hoogsalt käte abil edasi ja olidki soovitud asjade juures! Nädal hiljem hakkasid sa ka jalgu kasutama edasi liikumiseks, eriti paljajalu oli väga mõnus endale hoogu juurde lükata. Super! Meie issiga ainult ohhetasime ja ahhetasime õnnest ja loomulikult saime selle esimese korra ka videole, mida hiljem tore koos vaadata.

Lisaks roomamisele üritad sa juba ennast ka toe najal püsti ajada. Päris hästi õnnestus see sul suurele õele toetudes, aga kuna jalad veel pikalt ei kanna, vaid tudisevad all, siis see oli vaid hetkeks. Küllap see varsti kindlamaks muutub ja sinu võrevoodi tuleb sel juhul juba madalamaks lasta. Samuti proovid sa ikka vahel käpuli asendist ka istuma minna. Oskad küll pepu peale ennast ühele küljele lasta, aga püsti sealt veel ei saa, tasakaal kaob ära. Aga küll seegi tuleb!

Kuna sul on nüüd liikumisega nii palju tegemist, siis magamine on viimasel ajal üsna tähtsusetu. Varasema 2-3 tunni asemel magad nüüd 1-2 tundi ja sedagi ikka õues vankris. Aga magamajäämine seal on tõsine vägitegu, sest vaja on ju autosid kuulata ja tuuleõhku nautida ja lillekest maitsta ja puulehti katki rebida. Ühesõnaga maailma avastamine on praegu sinu suurim töö ja see ongi õige. Kui ikka tukk peale tuleb, küll siis ka magad. Selili pole sa enam nõus sekunditki kusagil olema, seega õueuned on samuti kõhuli.

Õues oled sa rõõmuga igal võimalusel, sest paraku on meil teha selliseid töid, mida tuppa kuidagi ei too ning sina oledki siis meiega igal pool kaasas. Olgu need siis õhtused lillekastmised või varahommikused (kell 6 nt) emmega pildistamised.

Selleks, et oleks jõudu mööda tube liikuda ja õues ümbrust jälgida, tuleb korralikult süüa. Selleks on sul suus juba 2 hammast, tähtis kuupäev on 09.07, kui peale 3 km kõndimist sa ainult jorisesid vaikselt vankris ja magamajäämisest polnud juttugi. Sinu lemmik on jätkuvalt rinnapiim, aga lisaks sööd sa lõuna ajal juurikapüreed lihaga, vahepalaks aiast või poest kõike värsket (maasikat, vaarikat, tikreid, virsikut, viinamarja, arbuusi) ning õhtul sobib hästi puuviljadega või küpsistega puder. Maitse-eelistustest olen tähele pannud, et veiselihaga püreed meeldivad sulle rohkem kui kanalihaga. Aga üldjuhul pole kurtmiseks küll põhjust, sest kui lusikat näed, siis su suu on kohe lahti nagu linnukesel.  Esimese unetsükli magad sa kenasti omas voodis, sest sel ajal toimetame meie veel teises toas, aga siis edasi jääd juba meie kahe vahele. Paar korda ikka ärkad ja kui ainult lutist ei piisa, siis tissiga koos magame ikka edasi. Ööunne lähed tavaliselt 22 ajal ning ärkad enamasti 7-8 vahel.DSC_0015

Lisaks kiirele liikumisele tuleb sul järjest paremini välja ka juturääkimine. Ja mitte vaikselt ja viisakalt nagu printsessile kohane, vaid ikka jõuliselt ja valjuhäälselt hõigates. Üks lemmikmäng on sul issiga kaanonit teha, kus sinu “eeeee” võ “ääää” vaheldub issi omaga ja sa ootad alati vaikides ära, kui issi lõpetab, et siis saaksid sina alustada. Omaette mängides mänguasja ühest käest teise pannes, on kuulda “aitäh”. Kui kõht on tühi ja ma ennast sinu kõrvale pikali sätin, et sööma hakata, siis võib kuulda isegi “anna”. Ja nutujorina seast võib juba eristada “emme”-t. Puristamine on vahepeal moes ning pa-pa-pa käib ka mingite mängude juurde. Peale selle, et sa ise räägid, oskad sa ka väga hästi teisi kuulata. Nt telekast multikakanali reklaami kuuldes jääb kõik muu pooleli ja sa kuulad tuttavat häält ning muusikat, kas oled telekaga samas toas või mitte, pole vahet.

Sel kuul oli meil päris mitu põnevat autosõitu. Avatud talude päeval käisime ja sellest on pikem jutt siin. Mere äärde ja metsa jõudsime ka paar korda ning isegi lõbustuspargis sai suurte õdede-vendadega käidud. Sinuga on hea sõitu alustada siis, kui sul on tulemas uneaeg, sest turvahälli kinnitatuna ei meeldi sulle seal väga pikalt  istuda. Aga oma käimised saame ikka käidud, kui sinu juures tagaistmel on keegi, kes youtube-ist sulle “Äikest-päikest” laseb. 😀

Võõrastamine on täiesti selge. Kui ikka ärgates vaatavad otsa võõrad näod või mänguhoos ilmub kusagilt vaatevälja vanaisa, keda harva näeme, siis on emmet vaja, et nuttu peatada. Aga ei olegi tarvis ju kohe ja kõigile naeratada, ikka ettevaatlikult harjudes. Ja veidi aja pärast oled sa nõus juba kõigi sülle minema.

Ütlen ausalt, et järjest rohkem tahan sinna põrandale sinu tegelustekile laskuda ja sinuga mängida, sest iga päevaga muutud sa järjest rohkem Lapse moodi, pole enam beebi. Aga kui ma telefonist sulle sinu enda pilte näitan ja sinna kõrvale “beebi” ütlen, siis läheb sul nägu nalja täis ja silmad hakkavad särama! Tunned ennast ikka beebina ka hästi.

DSC09945

Väga lõbus on see kooskasvamine. Mina õpin sinu jutust aru saama ja veel suurema hoolega kodu koristama ning ohtlikke asju järjest sinu käeulatusest eemaldama, sest sinu väikesed näpukesed oskavad näpitsvõttes ka kõige pisema prahikese üles võtta ja see rändab ju kohe suhu. Sina teed iga päev midagi uut, midagi esmakordset, midagi südamepõhjani rõõmustavat, midagi õnnepisarateni üllatavat! Sa oled imeline väike inimene! Palju õnne meile!

 

 

Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!

 

 

Love of our life

Ega ma muudmoodi oskagi nimetada seda kõike, mis sinuga koosveedetud aeg hõlmab, armas Täpike! Ikka rõõm, rahulolu, pisike murekübe, kui sa nutad, aga suurim annus siiski puhast ja südamlikku armastust. Sest sa lihtsalt oled kõige, kõige, kõige… nende teiste “kõigedega” koos.

Collage 2017-03-27 06_42_17

Tänase seisuga oled sa juba 3! Päris abitust titast on saanud imearmas pisike laps. Sa jälgid oma sõstrasilmadega iga meie liigutust. Sa leidsid üles oma käed, oma sõrmed, oma pöidlad, mida nii magusasti suhu paned, kui uneaeg tulemas või lihtsalt väike nutujoru külas. Vaatan sind praegu siin enda kõrval Unemaale vajumas, pöidlake suus. Ja ma vaataksin sind veel ja veel, aga samas tahan ka kiirelt kõik sinu uued oskused ja olemised kirja panna sel ajal, kui sina tudud. Siis ärgates olen jälle sinu jaoks olemas, mängime koos, laulame koos, võimleme koos, võtame voodis päikeselaigus õhuvanne ja naeratame teineteisele.

Sulle meeldib oma mängukaare all loomi vaadata, peeglititale naeratada ja kui lõvi oma muusika lõpetab, siis hõikad meid kohale, et see uuesti mängima pandaks. Ostsime sulle ka voodikarusselli, et see ehk aitaks sul oma voodis uinuda. Aga seal ju Puhh, Tiiger ja Iiah käivad muusika või linnulaulu saatel ringi ja no magama sa seal küll ei ole jäänud. Alguses tekitasid nad sinus isegi veidi kartust, sest nutt tuli kiirelt, kui nad su pea kohal tiirutasid, aga nüüd sulle meeldib neid vaadata.

Jätkuvalt meeldib sulle ikka selili olla. Kõhuli oled sa mõne minuti rahul ainult siis, kui saad seda teha minu süles või kui keeran sulle rinna alla tekikese, et saaksid kohe kõrgemalt ilma ja inimesi uudistada. Aga ühel ööl tegid sa imet! 🙂 Võtsid kätte ja keerasid end ise kõhuli ning magasid rahulikult nii kuni hommikuni. Mis sa arvad, kas mina julgesin edasi magada? Muidugi mitte! Olin valvel nagu sõdur, kes kohe valmis appi sööstma, kui pisikestki piiksu kuulen. Ja üldse oled sa öösel ärgates eriline Rõõmupall ja Jutulind! Ühel ööl, kui issi sinuga vestles, sa isegi kilkasid korra suurest rõõmust – keegi on veel üleval minuga koos! 😀

Nüüd on sul enam-vähem väljakujunenud ööunne minemise aeg – 20-21 vahel. Aga päevased magamised ja söömised on ikka nii nagu sina soovi avaldad. Tavaliselt hommikul peale ärkamist ja puhastamisprotseduure oled veidi üleval ja teed siis umbes 45 minutilise uinaku. Siis tuleb söögi- ja mänguaeg ning siis oleme juba ilusate ilmadega õue läinud. Vankris sa magad küll, kui see liigub. 😛 Ja enamasti ikka tund või kakski. Siis tuleb toas veel üks lühike suikumine mängimise vahele. Aga enne ööund on sul mingi kaval nutuaeg ka päevaplaani kirjutatud. Siis ei sobi ei emme tiss, ega issi süli – viskad ennast vibuks ja kisad nii nagu kogu maailma kurbus oleks sinu õlgadel kanda. Lohutamine on siis päris raske ettevõtmine. Hoiame kätel ja kõnnime, istume kiiktoolis ja lubame sul televiisoripilti piiluda, paneme turvahälli ja kiiiiiigutame, laulame ise ja laseme youtube-ist mussi, pakun sulle isegi väikest lutti, aga see on suht mõttetu, kuna sa ei tea, mida sellega tehakse…  Ei ole me veel seda võluvitsakest avastanud, mis mõjuks. Katsetame jätkuvalt. 🙂

Enamuse ajast oled sa ikka särav ja naerusuine piiga. Ja sulle otsa vaadates, kaovad kohe ka emme-issi murepilved taevast ning päike loob kõigele lahendusi ning annab tohutult tahtmist ja jõudu elada. Suured õed-vennad on juba harjunud sinu nututrallidega, kes vähem, kes rohkem. Aga armastame me sind kõik ja kogu südamest! Sest sa oled parim kingitus igas meie päevas! Kasvame koos ja avastame maailma!

paint

Ja üks pildike ilusa päeva lõpuks ka… 2017-03-29-19-22-05

Little moments, big memories

Tere!

Kui ma kaks kuud tagasi plaanisin hakata siia ilma emme-issi rõõmuks tulema, siis oli kuupäev kalendris 28.12. Andsin juba õhtul emmele märku, et võtku aga issi see kena roosa-ruuduline kott õlale ja sõidutagu emme arstide hoole alla. Sinna ju tervelt 30km maad. No emme veel sebis toa ja wc vahel, käis pesemas, luges suurematele õele-vendadele sõnu peale, mis kõik teha ja kuidas olla, kui teda kodus pole ning lõpuks maandus ikka autoistmel ka. Vaikselt valutades ja ärevalt telefonis vaheaegu jälgides. Haigemajja saabusime 20.30 ja mina oleksin ka südaööks nende õnnelike nägudega kohtunud, aga emmel see kõik nii kiiresti ei läinud. Ja nii ma sündisingi hoopis uue päeva esimestel tundidel. Mis sellel 29. kuupäeval ikka viga? Ei midagi. Ainult et keegi onu Gregorius tegi sellise vahva kalendri, et minu teine minisünnipäev jääkski tähistamata. Pole lihtsalt sel aastal veebruaris sellist kuupäeva.

Ega pidu sellepärast pidamata saa jääda. Kuna märtsikuusse kirjutas ajaarvamise-onu vastukaaluks kohe palju rohkem päevi, laenasime sealt ühe, et mul ka ikka teine tähtis kuu saaks pildile ja no issi pidi ju tordiga koju tulema. Emme võttis kokku kogu oma julguseraasukese ja puhus minu auks täis isegi 2 õhupalli. Õnneks ei ole veel minu 11. minisünna, see oleks emmele küll päris karm väljakutse. 😀

Mis ma siis selle vahepealse kuuga ära olen õppinud?

Kõige oodatum kingitus on kindlasti minu naeratus. 🙂 Tean, kuidas emme-issi ja kõik teised toredad uudistajad on põnevil oodanud, millal ma neile oma shining-light smile-i näitan. Sel kasvukuul ma seda tegin! Emme tuleb minu juurde ju alati nii magusarmsa häälega nunnutama ning issi vahva karvane nägu ajab juba iseenesest naerutuju peale. Naeratan! Ja siis nad sulavad. Emme poetas isegi kord pisara, issi aga kiidab iga kord, et ma olen ikka maailma ilusaim laps. Tänan teid! Kellele siis meelitused ei meeldiks!? 😉dsc_1100

Esimese elukuu lõpus hakkasid mind huvitama need värvilised ja helisevad lelud, mida emme mulle iga päev näitas. Esialgu ei saanud ma suurt sotti, mis asja nad sebivad siin minu silmade kohal, aga ühel päeval mu pilk selgines – hakkasin püüdma selle mängukanni liikumist. Ja ega emme rumal ole, liigutas seda kõlisevat kalalelu ikka ühele poole ja teisele poole ning mina siis silmadega järele. Oh, seda rõõmu! Emme haaras kohe telefoni ja pani uue oskuse kirja – 9.02 2017 jälgib silmadega kõrina liikumist. Isegi filmis mind, kui tublid silmad mul on! Peale seda on see meie igapäevane mäng. Ja ma saan jätkuvalt kiita, sest pööran ikka pead ka kaasa koos silmadega.

Kui emme mulle vahel kõrina või minu armsa kaisulamba jala peopessa paneb, proovin ka ikka midagi teha, et oleks tal põhjust rõõmustada ja minule õnnelikult kiitust jagada. No see asja hoidmine vajab veel harjutamist. Veidi aega isegi püsib, aga siis hakkavad käed ju jälle oma elu elama ja nii lasevadki sõrmed selle vahva lambukese lahti.

Ühel ilusal päeval, kui suur õde meile külla sõitis, emme minuga pikema poeringi-sõidu ette võttis ja issi sini-must-valge küünla paistel televiisorist ühe tädi kõnet kuulas, tahtsin mina ka jälle tubli olla. Lesisin emme-issi suurel voodil, kus emme ja õde juttu puhusid ning hakkasin ajaviiteks oma kätt vaatama. Tõstsin  ta üles ja uudistasin oma ilusat rusikat. Kui ma olin sellega emme tähelepanu ja ülevoolava kiituse taaskord ära teeninud, liikus rusikas nagu iseenesest suu juurde. Oh, see oli küll tore! Nüüd ma tean, kuidas end kuuldavaks teha. Ei olegi vaja nutta. Panen rusika suhu, lutsutan seda mõnuga ja selle hääle peale jooksevad kõik kohale – minu ülipabistav issi, kes arvab, et mul on vaja kindlasti abi ning veidi rahulikum emme, kellele see matsutamine kõvasti nalja teeb. Ja tema telefoni märkmikust võib leida sellise lause: 24.02,2017 Jälgib oma kätt,paneb rusikat suhu.

dsc_1202-01

Kätest veel rääkides, on vahva, kui emme nad mõlemad end kätte võtab ja natu-natukene aitab mul end tõsta. See mulle kohe väga meeldib, aitan ise ka kaasa, pingutan oma selja kauniks kaarsillaks ja vupsti! saangi emme abiga istuma. Aga siis emme muidugi võtab mõlemad minu pisikesed käed oma ühte kätte ja teisega toetab mu pead. No ei kuula see ümmargune pall veel sõna ega seisa paigal.

Õues meeldib mulle käia küll, kui kiisu-Pätu mulle minu vankrit loovutab, sest see karvakera armastab seal samamoodi magamas käia. 😛 Eriti tore on siis, kui vanker liigub, aga kui uni juba sügavam, siis magan kohe pikemalt värskes õhus. Vannivesi on ka vahva! Issi hoiab mind kätel ja emme peseb. Viimane kord mõtlesin ennast julgemalt seal tunda ning peale seda pidi emme köögi põrandat lausa lapiga kuivatama. 😛

dsc_1192

Söögiks kõlbab mulle jätkuvalt emme rinnapiim. Paar nädalat tagasi oli mul aga selline kiire kasvamisega, et rapsisin ja sahmisin, haarasin ja lasin lahti, enne kui sööma hakkasin. Targad tissiteadlased väidavad, et see olevat kasvuspurt ja mina tellin endale vajaliku koguse piima. Võib-olla on neil õiguski. Aga praegu saan sellest kenasti kõhu täis. Ning mähkme sisse tuleb ka parasjagu mitu korda päevas seda “kollast kohupiima”. Ja ikka on minu lemmik kakamise asend kellegi peopessa, kes mind parasjagu oma süles hoiab. OK. Ärge nüüd arvake, et mind paljalt hoitakse. Ei, ikka mähkme sisse läheb see ports, ainult tavaliselt on kellelgi käsi mind pepu alt toetamas. 😀

Midagi on siiski, mis mulle ei meeldi ka, aga emme arvab, et just seda on vaja järjekindlalt iga päev minult nõuda. Selleks paneb ta mind oma suures voodis kõhuli ja ootab, et ma oma pead tõstaksin. Pea on ju nii raske veel! No ei taha ma kaua aega niimoodi olla. Ja sellest annan ma valjuhäälselt teada ka, siis saan jälle selili tagasi ning maailm mu ümber on jälle õigetpidi. Või noh meie toa valge lagi, kus saan imetleda läikivat laelampi. Vahel on seal mind alati hoidmas ja jälgimas minu kaitseingel ning kellele ma lõbusalt naeratan. Või vähemalt emme arvab nii. Olgu tal siis õigus. 🙂

_20170216_144917

Kasvada on lõbus ja iga päev saan midagi uut jälle selgeks. Mul on ka emme-issiga vedanud, nad on kogu aeg minu jaoks olemas ja nii me üheskoos suuremaks saamegi. Suuremaks just nimelt, sest kosusin kuu ajaga ikka korralikult. Õde ütleb, et ma olen sõõrik. Issi natuke leevendas seda nime ja pakkus välja, et ma võiks olla sõõrikuvabriku mannekeen. Eks vaatame, mida järgmise kuu numbrid näitavad.

Aitäh!

Täpike

dsc08694

Olen 1 kuu uus!

Täpikese esimese kuu arengufotole sai enamus olulisest kirja, aga juttu jätkub ka beebiraamatusse. Olen seda meelt, et kõik, mis vähegi väärib ülestähendamist sellel kiirel kasvuajal, tuleb kohe kirja panna. Muidu unub või kaob lihtsalt argipäeva askelduste vahele see tähtis ära ja sellest on hiljem väga kahju. Sirvin ikka oma vanemate laste kirjutisi ja seal oleks võinud ju ka rohkem infot olla. Kindlasti peaks saama kirja ka issi arvamused, mõtted, märkamised, mis võivad vägagi erineda minu omast, kes ma pidevalt lapsukesega koos olen. Isad, märkavad hoopis teisi asju, olles vahepeal täiesti teises keskkonnas, teiste inimeste ja olukordade keskel(näiteks töölkäivad isad). Juba praegu kuulen üllatavalt armsaid ütlemisi neiu kohta, mis minu silmisse ja mõttemaailma pole veel üldse jõudnud. Eks meelitan ka meie issi sinna raamatusse mõne tähelepaneku kirja panema. 😉

Täpikese ilunumbrid on kenasti fotol, aga panen siia pisut teistsugused enda omad ka. 😛

Arvele võttes kaalusin: 67,8 kg

Raseduse lõpus kaalusin: 73,2 kg

1 kuu peale sünnitust kaalun: 64,5 kg

Nüüd tuleb seda viimast numbrit hoida või isegi veidi vähendada, millele aitavad kindlasti kaasa vankriga tagasingikulutamiskõnnid. 😀 Kasuks tulevad ka kõhulihaste turgutamistrennid, aga nendega veel ei alusta, sest aeg-ajalt esineb mul vaevumärgatavat kõhuvalu ning selg väsib ootamatult kiiresti, kui Täpikesega voodi kohal tegelen. Mähkimislaud oleks vist siinkohal abiks olnud, aga loobusin selle ostmisest.

Mõnusat ja meeldejäävat teist kasvukuud meile! Ja kõigile külalistele lõbusat tuisu-,vastla-, sõbra- ja Eestimaa pidupäevakuud! 🙂