Suvine fotojaht 2017

Eestimaa kaunid fotod kogukond FB-s alustas taas põnevat fotojahti huvilistele. Sellest kuuldes, oli mul kindel plaan osaleda.

Miks ma osalen?

Fotojaht ise on mulle tuttav ja väga meeldiv ettevõtmine, kuna etteantud teema kajastamine fotona on väga palju ruumi jättev loomingulisusele ja omanäolisusele. Olen ikka maailma ja tema asjadesse suhtunud/lähenenud omamoodi, mis mõnegi silmis paistab ehk “tobeda kiiksuna”, samas olen saanud kuulda ka hulga kiidusõnu. Tahangi vaadata, kuidas mõjub oma mätta otsast teemade lahkamine, mis ei pruugi kaugeltki ühilduda tavaarvamusega. (sel samal põhjusel ootab ka sahtlis minu esimene lasteraamatu käsikiri, milles kasutasin oma laste joonistusi illustratsioonidena, aga trükini see just nende lapsekäega joonistatud piltide pärast ei jõudnudki). 😛

Osalen ka seetõttu, et minu mõned unistused on seotud just fotograafiaga ja ehk saan siit inspiratsiooni, julgustust, toetust, et minu napid oskused, aga suur tahe võivad mind viia soovitud tegudeni ja oodatud tulemusteni.

Kolmas ja ehk olulisimgi põhjus osalemiseks on õppida, õppida, õppida. Meie seas on nii palju suurepäraseid fotoinimesi, kes on mul juba aastate jooksul eeskujuks olnud ja nüüd saan võimlause end nendega võrdsetel tingimustel proovile panna.

Miks ma sellest kirjutan?

Kui esimene teema eile teatavaks tehti, haaras mind kohe üks minulik mõte ja peas hakkas kerima lugu, koos alloleva fotoga. Peagi sain aru, et lubatud kolm lauset pildi juurde selgituseks on ülivähe, et edasi anda kogu seda tunnet, mis mind fotot tehes valdas. Nii mõtlesingi iga foto ka siia üles riputada ja lisaks ka oma mõtted talletada. Nii jääb mulle endalegi meeldiv mälestus kogu ettevõtmisest.

Eelvoorus on 8 katset, vähemalt nii palju tuleb ka esialgu postitusi. Kui ma mingi ime läbi edasi pääsen, siis ka rohkem! 🙂

Esimese etapi teemaks on „KODU“.

Esitatud tööd võiks autori poolt valitud moel anda edasi tema kodukanti, kodutunnet või miks mitte ka kodu läheduses paiknevat erilist objekti/sündmust.

Lugesin läbi nö “tööjuhendi” ja sain kohe aru, et minu jaoks parim lahendus on sõnal kodutunne. Kuna foto peab olema värske, siis olin selle teema puhul pisut kimbatuses. Ainuke koht, mis kodutunnet minus tekitab, on paarisaja kilomeetri kaugusel, seega ei saanud ma teha ühtegi fotot kodukandi kaunist loodusest, ümbrusest. Siin, kus on praegu minu kodu, elan alles teist aastat. Armastan seda paika, seda maja, oma ruumi kaugemal naabritest, suurt murupinda ja vanu põlispuid maja ümber, aga tugevat tunnet veel ei ole tekkinud.

Küll aga haaras mind harras meeleolu oma lapsepõlvekodule tagasi mõeldes, sinna, kus praegugi elavad minu vanemad. Nemad tegid sealsest majast oma kätega meile lastele KODU. Tegid sõna otseses mõttes, ehitasid, kaunistasid, rajasid viljapuuaia ja aedviljapeenrad. Kasvatasid loomade eest hoolitsedes meis töökust ja kohusetunnet, tubadesse uusi materjale ja mööblit valides, julgustasid meid kasutama oma kujutlusvõimet ja ilumeelt, suunasid meid aktiivselt tegutsema, lubades mängida pallimänge õuemurul ja kaminasaali rajatud sportmänge siseruumides.

Andsid kaasa oskused hoida oma kodu, väärtustada seda, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav igaühe jaoks – tuuled jäävad kindlate majaseinte taha puhuma, vihm ja lumetuisk põruvad vastu kanget katust, külmakraadid ei heiduta, sest hommikul ärgates oodates köögis juba soe õhk pliidisoojusest ja õhtud möödusid ahju- või kaminatule paistel koos olles. Ja leib oli alati laual. Kodu algab sealt, kus on soojus ja inimeste südamed. Kodu algab südamesoojusest. Tahtmine kodus olla ja koju tulla võimendavad seda tunnet.

Olen südamest tänulik oma vanematele, kes oskasid tollal mind noort plikakest niimoodi juhendada, et oli siis ükskõik kui suur jama kaelas või mure südames, oma koduuksest mahtusin alati sisse, sest mind ootas mõistmine, ärakuulamine, nõu ja abi andmine, hoolimine. Mind ootasid kaasamõtlevad vanemad, minu eest alati seisvad vanemad vennad ja kaitsvad kodumaja seinad.

See, mis juhtus nende seinte vahel, jäi ainult nende inimeste mällu ja mälestustesse, see oli meie kodu asi, mitte külaelanike jututeema. Kõik rõõmud muutusid üheskoos jagades kordades suuremaks ning muredele üheskoos lahendusi leides, jäid need imepisikesteks. Kuni lõpuks kadusid täielikult, kui põsel kuivas viimane pisar ning vastu varahommikut lõppesid südamest südamesse jutuajamised pliidi all praksuva tulelaulu saatel…

DSC01645

KODU ei ole minu jaoks mis? kus? või missugune?, vaid eelkõige tunne. Südant üleni täitev hingerahu ja teadmine, et mul on alati olemas koht, kuhu minna, kus mind oodatakse, ükskõik kui suure seljakotiga kannan kaasas muret või eluraskusi. Need õhtuhämarusest esimeste päikesekiirteni veerevad jutuajamised köögilaua taga, ahjusooja koogi kõrvale…

Jälle on saabunud jõulukuu…

… ootuste aeg, rõõmude aeg – on kirjas armsas laulusalmis, mida vist igal aastal ikka jälle jõulupidudel lauldakse.

Minugi tegemised ja mõtted on pisut enam pühademeelsed, ehkki maa on roheline ja päeval veel plusskraadid akna taga. Seda enam tuleb seda “õiget tunnet” otsida lähedaste silmadest, enda hingest ja südamest.

Pisikesed näpuharjutused lastele klassikaunistuseks:

DSC02858

Esimese advendi tähistamiseks ja poja sünnipäevakülalistele said seekord ostetud lõbusad lumememmed, et seda lumekest siiapoolegi meelitada.

DSC02944

DSC02989

Kõige kallimatele ja kõige parematele lastele tulevad ikka päkapikud öösel  maiustusi jagama, kui neid oodatakse. Meie lapsed ootavad küll! 🙂

DSC02992