Kas ö või ä?

Mida ütleb sulle minu postituse pealkiri? Võrdleks tähekujusid või häälikute kõla omavahel? Miks mitte, aga minul on naaaatuke teistmoodi mõte. 😉

Sellist “kas see või too” küsimuste mängu tegime kunagi ühel toredal sünnipäeval ja vastuste põhjal saime üksteisega lähemalt tuttavaks ning avastasime enda arust tuttava inimese kohta nii mõndagi uut. Sealt on pärit ka tänase postituse idee.

Olen esimene – ise küsin, ise vastan! Kes soovib, löögu kampa! Tore oleks, kui ka omaltpoolt mõned põnevad paarid välja pakute! 😉

1. Kas hommik või õhtu?

Hommik! Ükskõik, mis kell ärkan, olen praktiliselt kohe tegus ja toimekas. Seepärast jätan ka enamuse tegemistvajavaid töid ja kohustusi hommikuks, sest peale kella 19 olen valmis juba magama end sättima.

2. Kas suvesoe või talvekülm?

Kindlasti suvi ja soojus. Olen lapsest saadik suur külmavares. Seal, kus teistel on täiesti mõnus olla, haaran mina kampsuni järele…😃

3. Kas praad või magustoit?

Olen nõus oma boršist loobuma ja sööma enda oma ning ka sinu tarretise vahukoorega ära. 😋

1517426361655

Mmmaasikad 

4. Kas vaba aeg metsas või mere ääres? 

Talvel metsas, suvel kindlasti mere ääres. Ehkki ranniku lähedal elavad põliselanikud väidavad, et mererannas on väga suur võimalus madusid kohata, sest just nende loomade tõttu ei käi ma suvel metsas.

5. Kas laulmine või tantsimine?

See on ainuke küsimus, mille puhul ma valida ei oska ega tahagi, sest armastan mõlemaid südamest. Seega üks enne ja siis teine või vajadusel ka mõlemad korraga, nagu tavaliselt pidudel toimubki. 😉

6. Kas joonistamine või kirjutamine?

Kirjutamine on mulle sama tähtis ja südamelähedane nagu joomine ja söömine. Seda ma armastan, tahan ja vajan. Joonistada meeldib mulle ka, aga minumoodi, mis võib enamuse jaoks olla abstraktne ja arusaamatu. Saladuskatet kergitades on mul kodus ootamas nii mõnigi lõuend, millele tahan kindlasti esimesel vabal hetkel midagi maalida. 😉

7. Raamatu lugemine või filmi vaatamine?

Mõlema tegevuse jaoks vajan aega ja iseendaga olemise võimalust. Filmi vaatamisel on minu jaoks oluline veel see, et ma alustan vaatamist ainult siis, kui on kindel, et saan filmi ka lõpuni vaadata. Raamatu võin vajadusel kinni panna ja hiljem jätkata lugemist. Aga kui valima peab, siis valin raamatu.

8. Kingituste tegemine või kingituste saamine?

Kindlasti tegemine ja seda juba viimased 10 aastat vähemalt. Ükskõik millisel tähtpäeval kellegi peale mõtlemine, tema rõõmustamiseks kingituse otsimine, ostmine või isetegemine on üllatavalt vastuolulise mõjuga – ühtaegu hingerahustav ja samas elevusttekitav.

9. Kas sisu või vorm? 

Küsimus, millele tahaks vastata küsimusega – kas väline või sisemine ilu? Hindan kõrgelt ja väärtustan inimesi, kes lihtsalt oma heaks inimeseks olemisega panevad teiste juuresolijate päeva särama. Neid ei ole palju, aga seda tänulikum olen kõigile  neile, kes on mõnel ajahetkel oma kohaloluga minu elu rikastanud ja õnnistanud.

10. Kas ilus vale või valus tõde?

Kõige rohkem teeb haiget, kui inimesed ei julge rääkida tõtt, sest see võib haiget teha. Minu jaoks on valetamine aga topeltvalus. Kõigepealt teeb haiget see, et valetades sa ei austa mind ning siis muidugi tegu ise ka. Kui ikka mu lemmikvaasi ära lõhkusid ja ajad süü kassi kaela, aga tõde peagi päevavalgele tuleb, siis oled sa minu silmis kaotanud suure osa oma väärtusest. Ma talun tõde päris hästi, nii et iga kell pooldan ausat ülestunnistust. 😏

Advertisements

Ma ei ole kunagi…

Sain Marise blogist inspiratsiooni, et hetkeks mõtiskleda, mis on need asjad, mida mina pole veel kunagi teinud. Kõige kiiremini meeldetulevad panin kirja.

1. Minu puhul oleks eriti pikk nimekiri toitudest-jookidest, sest mul on ikka suur hulk  elus proovimata maitseid. Aga ehk on kõige üllatuslikumad need: ma pole kunagi söönud hamburgerit, pizzat ega ühtegi kartulikrõpsu. Jookidest on paljude teiste kõrval proovimata kali, õlu ja valge viin. 🍔🍕🍺🍾

2. Ma pole päevagi käinud lasteaias……lapsena, küll aga palju aastaid olen töötanud lasteaias. 👩‍🏫👩‍👧‍👦

3. Ma pole kunagi sõitnud liftiga………üksinda, sest minu puhul see liigitub vist mingi foobia alla.

4. Ma olen elus käinud 2 korda veekeskuses, aga ma pole kummalgi korral käinud vees, järelikult ei ole ma kunagi ühestki torust alla lasknud. 😃🏊‍♀️

DSC_2189

22.01.2018 Veekeskuses kuiva jalaga

5. Ma ei ole ise pannud tööle ühtegi äsjasoetatud uut tehnikavidinat – ei telefoni, arvutit, televiisorit jne. Ja mul pole ka mingit huvi selle vastu, puudub igasugune pinge ja põnevus. 📱📻💻📺

6. Ma ei ole kunagi käinud doonorina verd andmas. 👩‍⚕️

7. Ma ei ole kasutanud kunagi hambaniiti ega koolutanud oma ripsmeid. Ma ei ole käinud solaariumis ega pediküüris. Ma pole lasknud endale panna kunstküüsi või juuksepikendusi. Minu kehas ei ole ühtegi “iluauku” ja minu kehal ei ole ühtegi tätoveeringut. 💅

8. Ma ei ole kunagi helistanud telefoninumbril, millele vastab malbe naishääl, et “küsida võid kõike”. 😃

9. Ma ei ole kunagi kandnud päikeseprille. 😎

10. Ma ei ole kunagi hobusega ratsutanud. 🏇

10. Ma ei ole kunagi puudutanud/hoidnud käes konna, vihmaussi ega tigu. 🐸🐛🐌

Ja viimane, luuleline….

11. Ma ei ole kunagi lõpetanud unistamist…millest, seda ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu ei pidavat unistused täituma. 😇🤗

Kas on sinulgi elus veel tegemata tegusid või maitsmata toitusid, mida ehk keskmine eestlane on teinud/söönud? 😉

Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Ajal alati on aega

Kui ma siiani arvasin ja tundsin, et pisiinimese kõrvalt on superlahe endale miski töö leida ja seda kodus tegema hakata, siis vaadates minu sissekannete tihedust siin, tuleb tõdeda ja tunnistada, et see ikka väga mõistlik mõte vist pole. Mida suuremaks neiu iga päevaga sirgub, seda rohkem tahan temaga koos kõhutada põrandal ja avastada aina uusi võimalusi oma aja sisustamiseks.

Nii palju on mul siiski aega olnud, et kalendris uus lehekülg keerata, mis ilmselgelt näitab, et kiire-kiire on alles tulemas või siis samamoodi kohe-kohe käes. No sõna “detsember” ütleb kõik! Meie peres siis väikevenna sünnipäeva tähistamine, 1. advent, millega kaasneb  (õnneks sisemine tahtmine mitte sund) koristada ja kaunistada kodu ning siis juba tulevadki need tuttavad repliigid – mul on vaja loosipakid teha sellele ja sellele, tol päeval on see pidu ja sel päeval on see kokkusaamine jne.

Loodus on oma esimesed kingitused juba teinud. Võta aga aega nautimiseks. Kaamerasilm on kinni püüdnud mõned kaunid hetked.

Väikevenna sünnipäeva võib lugeda täitsa õnnestunuks, kui meenutada tõsiasja, et kaks korda oma elus on ta juba ilma peo ja külalisteta jäänud. Pidu oli küll meie poolt kenasti ette valmistatud, aga külalised ei jõudnud kohale. Seekord nad tulid ja tundus, et kõik olid õnnelikud ka – nii kingitoojad kui kingisaaja.

DSC08684

Ja peale neid pidustusi oligi käes pühapäev – esimese advendi pühapäev. Tuba sai võluväel mõnusat küünlalõhna ning mahedat jõuluootusvalgust täis. Sel aastal sündis täiesti iseenesest ja ilma kokkuleppimata meie mõlema peas (ja ju ka siis südames) soov, et advendiõhtusöögid toimuvad ühiselt kenasti kaetud laua taga. Kui me muidu just tihti kõik koos lauda ei istu, siis see on suurepärane ja vägagi rõõmustav ettevõtmine.

DSC08774

Samal ajal kui ahjupraad mõnusasti vaikselt valmimas oli, said tubadesse sätitud mõned jõulutuled ja neljast küünlast esimene põles meie õhtusöögilaual. Tugevat jõulutunnet küll veel hinges pole, aga rahu on juba olemas. Sel aastal olen jõulukinkidega juba varakult alustanud ning loodan päris pühadeni säilitada seda teadmist, et pole mõtet end ribadeks rabeleda ja kuhjas kinginänni kokku osta. Kui osta midagi, siis arukalt, aga enamus kinke on sel aastal isetegemisevormis. Eks millalgi panen siia ka kirja, mis ja kuidas, aga mitte veel.

Rahulikku advendiaega kõigile!

Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)

 

 

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363