Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)

 

 

Advertisements

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363

 

Esimene blogijuubel

Täna on põhjust võtta aega mõtisklemiseks, tagasivaatamiseks, analüüsimiseks, uute sihtide seadmiseks, edasiviiva kriitika ja abistavate õpetussõnade kuulamiseks, aga eelkõige tänulik olemiseks. Ja seda viimast ma olen kogu südamest ja kogu hingega, sest aeg-ajalt ikka kiikab mõni silmapaar minu jutupäevikusse ja kui veel paar sõna kommentaarikski jäetakse, siis on põhjust tänulik olla küll. Miks just täna? Tegelikult eile, kui minu veebipäevikul jõudis kätte esimene pisijuubel – 5!

Mäletan seda hilisöist netis kolamist, et leida asjatundjate poolt kirja pandud õpetusi, kuidas blogimisega alustada WP-s. Kulus aega, läksid mõned närvirakud ja tulid ehk juurde mõned hallid karvadki, aga hakkama sain ja nüüdseks olen juba päris mitu korda oma veebipesa ka tuuninud ja muutnud. Jah, mulle meeldib see rohekassinine värvitoon siin tekstide taustaks ning tundub, et blogi kujundust vaadates, saab juba päris palju aimu selle taga oleva inimese kohta, kes vaid vaevub põhjalikumalt peatuma.

Päisepilt kevadistest ära-unusta-mind-lilledest on ju selge sõnum selle kohta, et kui käisid siin ja meeldis, siis oled alati tagasioodatud! Tüdruk, kes rääkis silmadega ei ole sõna-sõnalt võetav. Loomulikult on mulle antud ka võimalus tekitada heli ja moodustada sõnu suud avades, mille eest olen siiralt tänulik. Küll aga ütleb see minu kohta seda, et seltskonnas olles ei kipu ma esiridades oma arvamust avaldama või maast ja ilmast tundide kaupa lobisema. Mulle väga meeldib viibida huvitavate inimeste seltsis, mulle meeldib kuuluda nende hulka, kes on sõnaosavad ja seda oskust suurepäraselt väljendavad. Aga mulle sobib kuulaja roll ideaalselt ning kui miski eriti sügavalt puudutab või rõõmustab, siis eks ütlen seda ka välja.

Silmad ON hinge peegel ja kui meil on aega neid ja neisse vaadata, siis leiab sealt palju infot inimese kohta, tema hetke hingeseisundi kohta, tema tervisliku seisundi kohta, tema soovide ja unelmate kohta. Vaadake peeglisse, kui ei usu! 😉 Vaadake oma lapse silmadesse! Vaadake oma kallima silmadesse! Kas näete erinevust hommikul puhanuna silmavaates ja õhtul uneootel olevas pilgus? Millised on silmad armastust jagades ja vastu võttes? Milline on pilk pahura inimese silmis? Miks mõnikord ootame, et inimesed loeksid meie soove silmadest? Sest sõnad võivad lõigata kibevalusalt ja iga tõde ei olegi alati parim päevavalgele toomiseks. 🙂

Tüdruk, kes rääkis silmadega… Jah, ma tunnistan, minus on väga palju lapselikkust, mängulisust, avastamisrõõmu ja iluotsimist igas eluhetkes. Mulle meeldib mängida – leludega, looduse pakutavaga läbi fotosilma, teiste inimestega, muusikaga, iseenda mõtetega ja eriti meeldib mulle mängida sõnadega – kõik see, mis meeldib igale lapsele. Laps minu sees on täiesti tegus iga päev. Jah, mõnikord tuleb ette, et see lapsemeelne lähenemine ei ole kõige parem variant olukordade lahendamiseks, aga vähemalt on see võimalus. Elu on mind siiani kätel kandnud ja hoidnud mind eemal muserdavast mustast muretaevast. Ikka paistab minu päevis õnnepäike ja kui seda hoolega otsida, siis leiab selle eredaid killukesi ka ahastamapanevate asjaolude kokkulangemisel, mil pigem lööks käega, kui otsiks lahendusi. Vahel vajan selleks vaid kõrvalseisja sõrmega suunamist päikese poole, kui oma pilk on maha pööratud.

Millest ma kirjutan?  Kindlasti ei kuulu ma põnevate arvamusblogide hulka, küll aga loen ma huviga teiste sõnavõtte kõige meid ümbritseva kohta. Mitte, et mul oma arvamus puuduks, see on täiesti olemas, aga mulle meeldib kõrvutada seda enda oma vaikselt teistega, kes samamoodi mõtlevad või siis kategooriliselt vastupidisel arvamusel on. Nii ma loen ja mõtlen kaasa. Kui nõustun, ohkan rahumeelselt, et on teisigi minusuguseid, kui kirjutatu ajab harja punaseks, lasen sel rahutusel kiirelt endast läbi käia ja liigun edasi. Minu tervis on olulisem, kui lubada ärritusel ennast piitsutada. Kõik on kinni ju suhtumises ja seda saab muuta. 😉

Kirjutan nendest elamustest ja kogemustest, mis täidavad mind heade emotsioonidega. Jätan siia jälje oma õnnehetkedest, mida kogen elu elamise ilus. Kajastamisele kuuluvad ka need hetked, milles tunnen end muutuvat, mis avavad mulle senitundmatut maailma. Sest elu on pidevas kulgemises ning iga päev avastan “uutmoodi-mina”. Räägin meie-projektidest, kuhu on kaasatud minu kõige lähedasemad ja kõige kallimad, olgu need siis lapsemängud õuemurul loomade ja mullipallidega või ka ühised koosolemisereisid. Viimase poole aasta postituste seas on omal kohal ka meie pesamuna Täpikese arengufotod ja sõnadesse pandud tunded, mida kooskasvamine meis tekitab. Neid ei ole ka nii palju, et peaksin blogi beebiteemaliste kausta tõstma.Minu igapäevane kaaslane on fotokaamera, millega jäädvustan looduse ilu ja võlu. Sellepärast on siin jutublogis tihti palju pildipostitusi, millel teksti juurde polegi vaja või siis ainult mõned pildiallkirjad. Hobikorras tegelen luuletamisega, loen palju teiste kirjutatut ning kogun meeldivaimat. Enda luuleridadest on valminud üks lasteraamatu versioon, mis on jäänud käsikirjana sahtlisse oma aega ootama. Tundeluulest on kokku panemisel pisike kogumik, millega on mul paari aasta pärast üks vahva plaan, aga seda täna veel ei avalda.  😉 Siiagi tekivad vahel piltide kõrvale riimiread, sest mõnikord on niimoodi lihtsam end väljendada. Ja ütlen ausalt, need tekivad kergelt ja nagu iseenesest, kui vaid õige hetk on tabatud.

Ma ei kirjuta meie igapäevaelust. Ma ei väida, et meie vahvas kärgperes pole argipäevamuresid või raskeid hetki, aga need ei vääri seda tähelepanu, mis nad kasvama paneks või suurendaks nende mittemeeldivat mõju meile. Jäägu nad peale läbielamist sinnapaika ja saagu unustatud. Elu on liiga lühike selleks, et rääkida negatiivsest, kurvaks tegevast, vihale ajavast, tüdimuseni viivast. Jagan pigem õnnelikke lugusid, sest neid on kordades rohkem ja nende väärtus on kordades suurem. Nii püsin ise ja ka minu lähedased rõõmsameelsemad ning iga uus päev on jälle ilus kingitus!

Ma ei arutle maailmas toimuva üle, sest vähem on ilusaid uudiseid ja nii palju on kurba kuulda. Seda teevad teised blogijad, kes haaravad igast võimalusest kinni, et käia ümber tigedakstegeva-teemapudru nagu kass. Vahel nad ampsavad sealt tükikese  või rabavad käpaga ning annavad valjuhäälselt teistelegi teada, kuidas üks või teine “uudis” “maitses”. Nende kirjutiste alla ilmuvad siis kiirelt kahe käega poolt järgijad ja ka vastasleer, ning kiitmine-laitmine lähebki lahti. Eks ma ikka loen neid sõnavõtte ja liigitan ennastki, kas poolt või vastu grupiliikmeks, aga oma sõna sekka ütlen vaid harva.

Ma ei tee reklaampostitusi (aga äkki võiks?), välja arvatud need hingele ilusad paigad, kus olen ise elu ilu kogenud (nt Haapsalu  või jäätisekokteil Inglikohvikus). Need väärt kogemused, mis mulle endale on heameelt pakkunud, neist kirjutan küll, et millalgi tagasivaadates või mõnd ilusat seika elus otsides, oleks hea meenutada. Kus käidud, mida nähtud-kuuldud, mida põnevat tehtud.

Kes on minu blogi külastajad? Saan rõõmuga öelda, et ainult headsoovivad ja sõbralikud lugejad, kes viitsivad minu lugusid ja luulet lugeda, kes armastavad minu pildipostitusi looduses käimistest ja kes ei väsi lugemast, kuidas meie Täpike kasvab. Inimesed, kes loevad ja kui midagi meeldib, siis ka kirjutavad paar sõna kommentaariks. Nende üle on mul siiralt hea meel. Ja eriti meeldib, et inimesed ei loe üleridade ega vaata vaid pilte, vaid kirjavigu või mõnd sisulist ebakõla märgates viitavad sellele sõbralikult, mis aitab  mul enda teksti veel rohkem kontrollida, kui siiani seda teen. Suur tänu kõigile, kes leiavad tee minu blogini, selle avavad ja sellest ka mingi emotsiooni saavad. Kui minu tekstid ja pildid mitte midagi ei paku, siis võib ka sellest kommentaari vihje jätta, saan siis midagi muuta. Tänaseni on olnud tõesti ainult üks selline inimene, kes lubas, et siia enam tagasi ei tule. See ongi ainuõige samm, sest valik, mida lugeda, on tohutu lai.

Mida muuta? Kuhu ja kuidas edasi? Ma ise olen mõelnud sellele päris tihti, et kui hakkaks miskit üht rada liikuma. Meie Pisipiiga on kasvamas ja temaga koos kasvab ka võimalus seda sündmusterohket aega jäädvustada sõnas ja pildis, et siis beebiblogist pereblogiks? Aga ainult tema esimesi sõnu ja samme ja oskusi kajastada ka ei taha, sest kuhu siis jääksid minu looduspildid? Kaalusin siiasamasse WP- i ka fotoblogi tegemist, aga jätsin selle mõtte pooleli, sest tundus, et piltidele pikka juttu juurde kirjutada pole mahti ja nii tegin oma fotopesa hoopis FB-sse. Kutsun kõiki külla!

Kui minu blogi lugejate seas on kellelgi mõni hea idee, mida võiksin muuta või midagi täiesti uut katsetada, siis olen väga nõus ära kuulama kõik soovitused ja ettepanekud.  Ootan ka lugejate arvamust, mis meeldib ja mis üldse ei meeldi. See on edasiviiv kriitika ja tuleb kindlasti kasuks.

Suur ja südamlik tänu kõigile, kes selle 5 aasta jooksul on siia veebipäevikusse sattunud! Kõigile, kes on leidnud aega lugeda minu lugusid! Kõigile, kes on võtnud aega jätta oma arvamus loetu alla. Iga kaasamõtlemine ja hea sõna on nagu kingitud lilleõis, mis silma ja südant rõõmustavad! TUHAT TÄNU! 

DSC05704

Iga hea sõna on nagu lilleõis selles kimbus, mis rõõmustab silma ja südant. Aitäh! 

 

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂