Esimene blogijuubel

Täna on põhjust võtta aega mõtisklemiseks, tagasivaatamiseks, analüüsimiseks, uute sihtide seadmiseks, edasiviiva kriitika ja abistavate õpetussõnade kuulamiseks, aga eelkõige tänulik olemiseks. Ja seda viimast ma olen kogu südamest ja kogu hingega, sest aeg-ajalt ikka kiikab mõni silmapaar minu jutupäevikusse ja kui veel paar sõna kommentaarikski jäetakse, siis on põhjust tänulik olla küll. Miks just täna? Tegelikult eile, kui minu veebipäevikul jõudis kätte esimene pisijuubel – 5!

Mäletan seda hilisöist netis kolamist, et leida asjatundjate poolt kirja pandud õpetusi, kuidas blogimisega alustada WP-s. Kulus aega, läksid mõned närvirakud ja tulid ehk juurde mõned hallid karvadki, aga hakkama sain ja nüüdseks olen juba päris mitu korda oma veebipesa ka tuuninud ja muutnud. Jah, mulle meeldib see rohekassinine värvitoon siin tekstide taustaks ning tundub, et blogi kujundust vaadates, saab juba päris palju aimu selle taga oleva inimese kohta, kes vaid vaevub põhjalikumalt peatuma.

Päisepilt kevadistest ära-unusta-mind-lilledest on ju selge sõnum selle kohta, et kui käisid siin ja meeldis, siis oled alati tagasioodatud! Tüdruk, kes rääkis silmadega ei ole sõna-sõnalt võetav. Loomulikult on mulle antud ka võimalus tekitada heli ja moodustada sõnu suud avades, mille eest olen siiralt tänulik. Küll aga ütleb see minu kohta seda, et seltskonnas olles ei kipu ma esiridades oma arvamust avaldama või maast ja ilmast tundide kaupa lobisema. Mulle väga meeldib viibida huvitavate inimeste seltsis, mulle meeldib kuuluda nende hulka, kes on sõnaosavad ja seda oskust suurepäraselt väljendavad. Aga mulle sobib kuulaja roll ideaalselt ning kui miski eriti sügavalt puudutab või rõõmustab, siis eks ütlen seda ka välja.

Silmad ON hinge peegel ja kui meil on aega neid ja neisse vaadata, siis leiab sealt palju infot inimese kohta, tema hetke hingeseisundi kohta, tema tervisliku seisundi kohta, tema soovide ja unelmate kohta. Vaadake peeglisse, kui ei usu! 😉 Vaadake oma lapse silmadesse! Vaadake oma kallima silmadesse! Kas näete erinevust hommikul puhanuna silmavaates ja õhtul uneootel olevas pilgus? Millised on silmad armastust jagades ja vastu võttes? Milline on pilk pahura inimese silmis? Miks mõnikord ootame, et inimesed loeksid meie soove silmadest? Sest sõnad võivad lõigata kibevalusalt ja iga tõde ei olegi alati parim päevavalgele toomiseks. 🙂

Tüdruk, kes rääkis silmadega… Jah, ma tunnistan, minus on väga palju lapselikkust, mängulisust, avastamisrõõmu ja iluotsimist igas eluhetkes. Mulle meeldib mängida – leludega, looduse pakutavaga läbi fotosilma, teiste inimestega, muusikaga, iseenda mõtetega ja eriti meeldib mulle mängida sõnadega – kõik see, mis meeldib igale lapsele. Laps minu sees on täiesti tegus iga päev. Jah, mõnikord tuleb ette, et see lapsemeelne lähenemine ei ole kõige parem variant olukordade lahendamiseks, aga vähemalt on see võimalus. Elu on mind siiani kätel kandnud ja hoidnud mind eemal muserdavast mustast muretaevast. Ikka paistab minu päevis õnnepäike ja kui seda hoolega otsida, siis leiab selle eredaid killukesi ka ahastamapanevate asjaolude kokkulangemisel, mil pigem lööks käega, kui otsiks lahendusi. Vahel vajan selleks vaid kõrvalseisja sõrmega suunamist päikese poole, kui oma pilk on maha pööratud.

Millest ma kirjutan?  Kindlasti ei kuulu ma põnevate arvamusblogide hulka, küll aga loen ma huviga teiste sõnavõtte kõige meid ümbritseva kohta. Mitte, et mul oma arvamus puuduks, see on täiesti olemas, aga mulle meeldib kõrvutada seda enda oma vaikselt teistega, kes samamoodi mõtlevad või siis kategooriliselt vastupidisel arvamusel on. Nii ma loen ja mõtlen kaasa. Kui nõustun, ohkan rahumeelselt, et on teisigi minusuguseid, kui kirjutatu ajab harja punaseks, lasen sel rahutusel kiirelt endast läbi käia ja liigun edasi. Minu tervis on olulisem, kui lubada ärritusel ennast piitsutada. Kõik on kinni ju suhtumises ja seda saab muuta. 😉

Kirjutan nendest elamustest ja kogemustest, mis täidavad mind heade emotsioonidega. Jätan siia jälje oma õnnehetkedest, mida kogen elu elamise ilus. Kajastamisele kuuluvad ka need hetked, milles tunnen end muutuvat, mis avavad mulle senitundmatut maailma. Sest elu on pidevas kulgemises ning iga päev avastan “uutmoodi-mina”. Räägin meie-projektidest, kuhu on kaasatud minu kõige lähedasemad ja kõige kallimad, olgu need siis lapsemängud õuemurul loomade ja mullipallidega või ka ühised koosolemisereisid. Viimase poole aasta postituste seas on omal kohal ka meie pesamuna Täpikese arengufotod ja sõnadesse pandud tunded, mida kooskasvamine meis tekitab. Neid ei ole ka nii palju, et peaksin blogi beebiteemaliste kausta tõstma.Minu igapäevane kaaslane on fotokaamera, millega jäädvustan looduse ilu ja võlu. Sellepärast on siin jutublogis tihti palju pildipostitusi, millel teksti juurde polegi vaja või siis ainult mõned pildiallkirjad. Hobikorras tegelen luuletamisega, loen palju teiste kirjutatut ning kogun meeldivaimat. Enda luuleridadest on valminud üks lasteraamatu versioon, mis on jäänud käsikirjana sahtlisse oma aega ootama. Tundeluulest on kokku panemisel pisike kogumik, millega on mul paari aasta pärast üks vahva plaan, aga seda täna veel ei avalda.  😉 Siiagi tekivad vahel piltide kõrvale riimiread, sest mõnikord on niimoodi lihtsam end väljendada. Ja ütlen ausalt, need tekivad kergelt ja nagu iseenesest, kui vaid õige hetk on tabatud.

Ma ei kirjuta meie igapäevaelust. Ma ei väida, et meie vahvas kärgperes pole argipäevamuresid või raskeid hetki, aga need ei vääri seda tähelepanu, mis nad kasvama paneks või suurendaks nende mittemeeldivat mõju meile. Jäägu nad peale läbielamist sinnapaika ja saagu unustatud. Elu on liiga lühike selleks, et rääkida negatiivsest, kurvaks tegevast, vihale ajavast, tüdimuseni viivast. Jagan pigem õnnelikke lugusid, sest neid on kordades rohkem ja nende väärtus on kordades suurem. Nii püsin ise ja ka minu lähedased rõõmsameelsemad ning iga uus päev on jälle ilus kingitus!

Ma ei arutle maailmas toimuva üle, sest vähem on ilusaid uudiseid ja nii palju on kurba kuulda. Seda teevad teised blogijad, kes haaravad igast võimalusest kinni, et käia ümber tigedakstegeva-teemapudru nagu kass. Vahel nad ampsavad sealt tükikese  või rabavad käpaga ning annavad valjuhäälselt teistelegi teada, kuidas üks või teine “uudis” “maitses”. Nende kirjutiste alla ilmuvad siis kiirelt kahe käega poolt järgijad ja ka vastasleer, ning kiitmine-laitmine lähebki lahti. Eks ma ikka loen neid sõnavõtte ja liigitan ennastki, kas poolt või vastu grupiliikmeks, aga oma sõna sekka ütlen vaid harva.

Ma ei tee reklaampostitusi (aga äkki võiks?), välja arvatud need hingele ilusad paigad, kus olen ise elu ilu kogenud (nt Haapsalu  või jäätisekokteil Inglikohvikus). Need väärt kogemused, mis mulle endale on heameelt pakkunud, neist kirjutan küll, et millalgi tagasivaadates või mõnd ilusat seika elus otsides, oleks hea meenutada. Kus käidud, mida nähtud-kuuldud, mida põnevat tehtud.

Kes on minu blogi külastajad? Saan rõõmuga öelda, et ainult headsoovivad ja sõbralikud lugejad, kes viitsivad minu lugusid ja luulet lugeda, kes armastavad minu pildipostitusi looduses käimistest ja kes ei väsi lugemast, kuidas meie Täpike kasvab. Inimesed, kes loevad ja kui midagi meeldib, siis ka kirjutavad paar sõna kommentaariks. Nende üle on mul siiralt hea meel. Ja eriti meeldib, et inimesed ei loe üleridade ega vaata vaid pilte, vaid kirjavigu või mõnd sisulist ebakõla märgates viitavad sellele sõbralikult, mis aitab  mul enda teksti veel rohkem kontrollida, kui siiani seda teen. Suur tänu kõigile, kes leiavad tee minu blogini, selle avavad ja sellest ka mingi emotsiooni saavad. Kui minu tekstid ja pildid mitte midagi ei paku, siis võib ka sellest kommentaari vihje jätta, saan siis midagi muuta. Tänaseni on olnud tõesti ainult üks selline inimene, kes lubas, et siia enam tagasi ei tule. See ongi ainuõige samm, sest valik, mida lugeda, on tohutu lai.

Mida muuta? Kuhu ja kuidas edasi? Ma ise olen mõelnud sellele päris tihti, et kui hakkaks miskit üht rada liikuma. Meie Pisipiiga on kasvamas ja temaga koos kasvab ka võimalus seda sündmusterohket aega jäädvustada sõnas ja pildis, et siis beebiblogist pereblogiks? Aga ainult tema esimesi sõnu ja samme ja oskusi kajastada ka ei taha, sest kuhu siis jääksid minu looduspildid? Kaalusin siiasamasse WP- i ka fotoblogi tegemist, aga jätsin selle mõtte pooleli, sest tundus, et piltidele pikka juttu juurde kirjutada pole mahti ja nii tegin oma fotopesa hoopis FB-sse. Kutsun kõiki külla!

Kui minu blogi lugejate seas on kellelgi mõni hea idee, mida võiksin muuta või midagi täiesti uut katsetada, siis olen väga nõus ära kuulama kõik soovitused ja ettepanekud.  Ootan ka lugejate arvamust, mis meeldib ja mis üldse ei meeldi. See on edasiviiv kriitika ja tuleb kindlasti kasuks.

Suur ja südamlik tänu kõigile, kes selle 5 aasta jooksul on siia veebipäevikusse sattunud! Kõigile, kes on leidnud aega lugeda minu lugusid! Kõigile, kes on võtnud aega jätta oma arvamus loetu alla. Iga kaasamõtlemine ja hea sõna on nagu kingitud lilleõis, mis silma ja südant rõõmustavad! TUHAT TÄNU! 

DSC05704

Iga hea sõna on nagu lilleõis selles kimbus, mis rõõmustab silma ja südant. Aitäh! 

 

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂

 

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂

Emadepäeva eel

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest kirjutada… Emadepäeva eel mõtlen minagi oma emale. Naisele, kes otsustas peale kahte poega veel ühe lapse ilmale tuua ja sai endale pesamuna tütrekese. Aitäh sulle, ema, et andsid mulle elu!

Mõtlen sedapidi, et mida on mulle õpetanud minu ema? Mida on ta pakkinud kaasa minu lapsepõlveseljakotti, aidanud selle mugavalt selga ning siis lasknud mul minna põnevale seiklusretkele nimega ELU? Mille eest olen sulle südamest tänulik?

Milliseks on minu elutee sillutanud naine, kes suurema osa oma elust on teinud füüsiliselt väga rasket tööd suurfarmis. Keda tol ajal tunnustati kui rajooni parim lüpsja ja sellest on kusagil isegi ajaleheartikkel alles. Kes sai kolmele lapsele emaks olemise ning heade tulemuste eest rajooni lüpsivõistlustel rinda töövapruse medali.

Mida on minu ema mulle õpetanud oma käitumise, vestluste, eeskujuks olemise, nõudmiste või karistuste kaudu?

  • Raamat on väärt sõber ja lugemine aitab suurepäraselt igavust peletada. Minu lemmik õhtune unejutt, mida ema mulle ette luges (ehkki oskasin enne kooli juba ise lugeda) oli raamatust, mille esikaanel oli helesinises kleidis metsateel kõndiv tütarlaps. Pealkirja kahjuks ei mäleta ja raamatut pole ka alles.
  • Samas kategoorias olen tänulik, et tollal ilmunud Noorte Hääle tagaküljel sain esmakordselt teada, mis on ristsõnad ja kui põnev on neid lahendada. Lisaks lahendamisele olen neid ka ise päris palju koostanud ja neid on isegi trükis avaldatud. 🙂
  • Ise tehtud asjad on hingega – armastus käsitöö vastu. Koon, heegeldan, tikin, aga vot õmblusmasinale ei oska niitigi peale panna. Tööõõpetuse tunniks vajalikud pluusid-kleidid õmbles ema. 😀
  • Lapsed on elu õied. Minu ema (9 lapse vanaema) on lastega tegeledes eriliselt loov, vajadusel näitlejameisterlikkusega ehitaja, kunstnik, arhitekt, õmbleja, mängupartner jne.
  • Õnneliku elu aluseks on lapsepõlves omandatud väärtused:
  • AUSUS Siinkohal kehtis juba varakult ema-test. Kui midagi teed ja julged sellest ka emale rääkida, siis see on hea tegu. Vastasel juhul jäta tegemata.
  • AUSTUS Ka minu lapsepõlve ajal oli inimesi, kes erinesid n-ö “tavainimestest” (naabermajas elas liliput, naabrionu kogeles kohutavalt) ja neisse tuli suhtuda samamoodi nagu igasse teise. Ja siia lisandus austus täiskasvanute vastu – kui “suured inimesed” omavahel räägivad, siis lapsed ei sega vahele.
  • VIISAKUS “Tere!”, “Tänan!”, “Palun!”, “Jõudu tööle!” – neid pidin  kasutama mina ise ja naabrilapsed said ka tänu emale selle kohta põhjaliku koolituse. 😉
  • LUBADUSTEST KINNIPIDAMINE, TÄPSUS Ainus kord, mis ühe pildina mälust esile kerkib enne 10. eluaastat, oli see, kui jäin umbes 6-7-aastaselt sõbranna poolt kojutulekuga hiljemaks, kui olin lubanud. Ja minu ema jaoks oli see piisav, et üks ja ainus kord vitsaga mulle täpne olemine selgeks õpetada.
  • TEISTEGA ARVESTAMINE – Kui sinuga samas ruumis või ka kõrvaltoas keegi magab, siis räägime vaikse häälega.
  • PUHTUS See kehtis nii enese kui ka ümbritseva elu kohta – riided, nõud, eluruumid. Ja siin järeleandmisi ei tehtud. Ikka kõlas lause: “Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!” Ja kui ema riidekapis olid kõik esemed millimeetritäpsusega paigas, siis minul lapsena ju ikka juhtus lohakuseussike sisse. Kui ema seda märkas, siis leidsin oma kapi sisu põrandalt ja pidin uuesti korralikult riided kappi panema.
  • LAHKUS Kui vähegi midagi anda oli, siis kõik, kes meie poolt teele läksid, said midagi kaasa ka. Ja see kehtib tänaseni. 🙂 Siia punkti alla paneksin ka jagamise oskuse. Kui mul oli midagi söödavat ja minu läheduses oli teisi lapsi, siis pidin ka neile pakkuma. Vastasel juhul ei tohtinud ma ka ise süüa. Ja külla minna ei tohtinud kunagi tühjade kätega, sest kes tuleb, see toob.
  • TÖÖKUS Meie kodus kehtis kindel reegel – kui suuremaid töid tehakse, siis teevad kõik (kodu koristamine, kartulipanek, kartulivõtmine, heinategu, aiamaa harimine jne).  Samuti sai varakult selgeks, et töötegija juures niisama ei passita.
  • ABIVALMIDUS Sel ajal käisid suuremad talgud ikka terves külas korraga ja kui endal said kartulid võetud, aga naabrid alles poole peal, siis läksime oma kambaga ikka alati üle põllu appi. Samuti ajasime kogu oma suure suguvõsa kokku, kui oli suvine heinategu ja polnud mingi probleem sõita venna Java tagaistmel 30 km memme-taadi tallu tööle.
  • MUUSIKA ON RÕÕMU JAOKS Olgu töö, milline tahes, muusika saatel saab see alati kergemalt tehtud! Ja kui pidutseda, siis korralikult. Meie suguvõsas pole vist kedagi, kes muusikast lugu ei peaks ning ühislaulmised on eriliselt meeldiv osa igal kokkusaamisel. Boonusena valdavad üle ühe meie seast ka mingit muusikariista ning siis seda lõbusam sinna juurde laulu lasta ja jalga keerutada.
  • Ilma õppimata on minugi tegemistes äratuntavad mõned asjad, mida ema eeskujul teen:
  • Minulgi on köögilaual paber ja pliiats. Kui mingi toiduaine või muu vajalik asi saab otsa, panen selle kohe kirja ja poenimekiri saabki alguse.
  • Aastaid tegi ema naljakaid-lõbusaid-kummalisi kuupäevaliselt vormistatud ülestähendusi oma punasesse märkmikku. Nt pesin ära 24 paari sokke, koorisin 45 kartulit, keldrisse viidi 10 purki moosi jne. See on saanud ka omamoodi meie pere kroonikaks, kust hea uurida, kui midagi vaja meenutada. Ehk on sealt alguse saanud ka minu päevikupidamine?
  • Kilekotte voldin siiani kokku ja ei taha kuidagi kasutada neid, mis lihtsalt kokku käkerdatud.
  • Toidutegemise ajal maitsmiseks kasutatav lusikas käib selle taldriku peale, mida ise söömiseks kasutan.

Sellele nimistule lisaks tahan aga kirja panna ka need asjad, mida ma oleksin tahtnud, et ema mulle õpetaks. Need oskused, millest ma ise täiskasvanuks saades puudust tundsin.

Ma oleksin tahtnud, et ema:

  • oleks mind rohkem kutsunud söögitegemise ajal enda kõrvalt õppima või äratanud suuremat huvi toiduvalmistamise kohta. Praeguseni ei tee ma süüa suure hurraa ja rõõmuga, vaid see ikka rohkem kohustus minu jaoks.
  • oleks mulle õpetanud naiselikke nippe, kuidas end sättida või vajadusel jumestada. Minu ema ainuke meikimisvahend on siiani punane huulepulk. 🙂
  • ei oleks olnud nii ohvrimeelne ja oleks enda peale ka mõelnud. Alati, kui läks mõne eriti hea maiuse või toidu jagamisekS, siis tema lause oli ikka: “Ah, ei mina taha! Jagage teie kolme vahel ära.”
  • oleks näidanud välja oma tundeid minu vastu. Aga see vist oli tolle ajastu eripära, et lastele, ei öeldud: “Ma armastan sind!”, “Ma olen uhke su üle!”, “Sa oled kallis!”. Samuti ei kuulnud-näinud ma kunagi ema isaga kallistamas, kudrutamas, hellusi jagamas, musidest rääkimata.
  • oleks mind õpetanud arutlema, pidanud minuga hilisõhtuseid ema-tütre vestlusi, küsinud minu arvamust maailmaasjade kohta.

Nagu näha, siis suurem osakaal on kõigel heal, mida ema mulle on eluteele kaasa andnud. Need viimased oleksid on mulle endale olnud elus tähtsal kohal, et oma laste kasvatamisel neid ei korduks. Sest ma tahan olla oma neljale lapsele just selline ema, kellele mõeldes saaksid nemad kunagi kirja panna samuti rohkem head.

Mida sinu ema sinule lastetoast kaasa pakkis? Kas on midagi, mida sa oleksid veel tahtnud, sest ruumi ju on…

Meid lahutavad paarsada kilomeetrit ja ma pole kindel, kas emadepäeval ema juurde saan. Aga mõtetes oleme kogu aeg koos. Jätan igaks juhuks ema lemmikud siia. 🙂

580743_341633695920810_1506320827_n

Ema lemmik – punane roos