Millal, miks, kuidas muutus viisakus ebaoluliseks?

See teema on mind ärevana hoidnud juba päris pikka aega. Täna sain taas kogeda, et meie kultuur ja kasvatus ja väärtused on ajaga kõvasti muutunud. Oma küla meesinimesed, kõnnivad vastu, käed taskus või käsi telefoni hoidmas ning suu nii kõvasti kinni, et sealt jumala eest ühtegi sõna välja ei lipsaks, eriti veel “Tere!”

Viisakus – on see tänapäeval ka veel väärtus?

1523615009917

Kolm kaunist sõna

Leidsin ka definitsiooni – Väärtused on sinu sisemised tõekspidamised, mis näitavad, mida sa hindad ja tähtsaks pead ning kujunevad välja ja võivad muutuda terve eluea jooksul.

Mina väidan, et väärtused ja just igapäevaviisakus, kujunevad suuremas osas meie kogemuste põhjal ja saavad alguse lastetoast ning vanemate eeskujust.

Kui väike inimene hakkab enda ümber olevat maailma ja inimesi teadlikult tajuma ja mõistma, hakkab ta ka talletama kõike, mida näeb, kuuleb, tunneb ja kogeb. Miks öeldakse, et kõne arenguks on vaja imikul olla kõnelejatega ühes keskkonnas? Et tema kõne areneks! Aga millise kõne? Milliseid sõnu, väljendeid me oma lastele matkimiseks eksponeerime? Millal sa, vanem, viimati oma öeldule tähelepanu pöörasid, seda analüüsisid?

Kodud on erinevad, kodudes elavad täiskasvanud inimesed, kes on ühise pere loonud, on omakorda erinevatest kodudest pärit. Mõistan! Ja nii kujunebki lastel meie oma väljakäidud sõnade baasil viisakas suhtlemine.

Me ei saa mitte kedagi sundida viisakaks ja mida vanemaks laps saab, seda vähem saame me mõjutada tema käitumist, mis on juba imikueast kinnistunud. Sest me vanematena ei märka oma sõnu kontrollida.

Millega ma alustan vestlust? Kas tuppa astuv nooruk saab kõigepealt “Tere!” või “Noh, kuidas koolis läks?” Kas me õpetame lastele, et kui sa soovid, et sinu heaks midagi tehtaks, siis tuleb oma soov esitada palvena ja kui soov täidetud, tuleb selle täitjat tänada. Või messengeris kle sa mulle trenni jrgi saad tulla? ongi ok suhtlemisviis tänapäeval? Ja kui siis lapsuke, nina telefonis, koduukse ees autost välja astub ning oma tuppa kaob, kas me märkame juhtida tähelepanu sellele, et osutatud teene eest oleks viisakas tänada. On see siis nii loomulik, et me ise ega meie järeltulijad ei oska väärtustada teise inimese aega. Antud näite puhul mina vanemana ju panustasin oma aega, et laps trennist koju tuua, mille asemel ma oleksin võinud teha ükskõik mida muud, kas siis endale või perele kasulikku.

Jah, pered ja kodud on erinevad ning inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kahjuks see, mis toimub meie kõrvalkorteri koduukse taga, ei ole meie jaoks enam sekkumist lubav. Ehkki ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minu ema kõik ümbruskaudsed lapsed teretama ja tänama-paluma õpetas. Oma järjepidevusega… Tuli naabripoiss ukse taha meid õue kutsuma, siis kuulsin, kuidas ema õpetas, et kõigepealt “Tere!” ja siis kutsun sulle …. Ei läinudki mitut korda vaja, “Tere!” hakkas külge ka kõige kõvemal pullivennal külas. Ja ehk meenutab ta seda veel tänaselgi päeval, kui oma lastele teretamist õpetab.

Jah, kodusid me muuta ei saa. Naabri uksest me sisse ei astu ja viisakast käitumisest loengut pidama ei hakka, aga mida siis teha, kui probleem süveneb, sest nina kasvab ja kasvab sinna telefoni poole, nii et pilgu tõstmiseks ja vestluspartneri märkamiseks tuleb end ikka suuresti sundida?

Järgmine etapp on enamusel lastest lasteaed. Olen üle 10 aasta olnud lasteaiaõpetaja ja oma kogemusest võin öelda, et parim, mida õpetaja teha saab, ongi oma eeskuju kaudu lastele viisaka käitumise algeid edasi anda. Igal hommikul uksel lapsi vastu võttes, saab iga laps isiklikult pöördumise: “Tere hommikust, Juku või Malle või Kalle!”

Kui laps vajab päeva jooksul abi ja seda ta vajab kindlasti, siis õpetaja märkab enne abistama asumist, kas laps sirutab lihtsalt oma jala koos kingaga ja ootab paeltesidumist või saadab tema tegevust ka sõnaline palve “Palun aita!” Vajadusel tuletab seda lapsele sõbralikult meelde. Kui abi osutatud, kas laps tänab õpetaja lausutud “Palun, ole lahke!” peale või lippab lihtsalt kilgates teistega mängima.

Lapse “tööpäeva” lõppedes saadab õpetaja taas iga lapse isiklikult “Head aega….Malle!” -ga õnnelikult koduteele. Ei ole ju raske? Või on? Väide, et 20 lapsega ei ole õpetajal aega viisakas olla ja ebaviisakat käitumist korrigeerida, ei pea paika ning on kinni õpetaja enda väärtushinnangutes. Sügisel alustatud viisakustreeningud kannavad juba enne jõule vilja ning siis saab kuni suvepuhkuseni pühenduda lihtsalt särasilmsete lastega mängimisele.

Edasi tuleb kool. Väidan taaskord, et esimesse klassi minnes on sügisel veel kõik juntsud varmad oma õpetajat teretama ja päeva lõpus hüvasti jätma, aga mingil hetkel kaob see teatud lastel lihtsalt sinna kiire kasvu, uute huvide ja sõprade eeskuju vahele kuhugi ära, kui õpetajad taas sellele tähelepanu ei pööra. Mina sain kõige karmimad viisakuse õppetunnid, lisaks oma ema õpetustele, just koolipäevilt.

Selleks oli suurepärane klassijuhataja ning iganädalane klassijuhatajatund. Jah, kolmel korral kuus me arutasime klassiekskursiooniga, näiteringi tegevusega, rivivõistluste või pioneeritoas tähekeste koonduse organiseerimisega seonduvat, aga üks kord kuus oli alati klassijuhatajatund üldhariv. Just sealt on mul meeles läbimängitud situatsioonide käigus surmani selgeks saanud viisaka käitumise põhitõed –

Ruumi sisenedes teeb “Tere!” sind suuremaks, tugevamaks ja säravamaks!

Teretamisel võta käed taskust välja ja vaata teisele inimesele silma – see tõstab sind kuninga/kuninganna staatusesse, sest sa austad oma kaaslast nagu õige valitseja oma rahvast!

Noormees, öeldes esimesena neiule “Tere!”, saab ka suurema võimaluse näha neiu silmis õnnelikku sädet!

“Tere!” ootab vastu alati teist “Tere!”, mitte “Mhmh! või “Tsau!”

Meie klassi poisid lasid klassi- või söökla uksest alati esimesena sisse tüdrukud, julgesid tüdrukutele ust avada, lubasid nad istuma, kui istekohti kõigile ei jätkunud, sest iga kuu valiti klassi kõige viisakam tüdruk ja poiss ning see oli väärt tunnustus, mille poole kõik püüdlesid. Me harjutasime viisakalt möödumist istujatest teatri-, kontserdi- või kinosaalis ja alles siis viis klassijuhataja meid vabariiklikele peotantsuvõistlusetele publikuks või siis “Vanemuisesse” “Pähklipurejat” vaatama.

Tol ajal saadeti tihti õpilasi õpetajatetoast klassipäevikut tooma või kooli kantseleist kriiti küsima. Alati tuletas õpetaja minejale meelde, et sul on kaasas 3 võlusõna, kasuta neid ja sa oled kuningas/kuninganna teiste silmis. Vahel, kui õpetaja märkas ka meie omavahelistes vestlustes, et unustasime tänada või “palun” öelda,  piisas vaid tema lahkest pilgust, kui me oskasime oma viga parandada. Ja me armastasime oma klassijuhatajat, sest ta oli palju rohkem kui klassijuhataja… Palju rohkem kui parim matemaatikaõpetaja koolis…  Ta oli meie koolipäeva jooksul parim “asendusema”, kes alati hoolis, aitas ja toetas.

Mida täna klassijuhataja tundides tehakse, ma väga kursis ei ole. Arutatakse ehk jooksvaid küsimusi, mis on kooli ja/või kooliväliste üritustega seotud. Õpetatakse olema aktiivsed igapäevaelus, aga missugustena? Kas keegi tänapäeva koolis sellele ka tähelepanu pöörab? Või pole see enam oluline?

Sest lauses “Õu kle mtea mis teeb sau sis” on ju kõik vajalik kirjas?! ja mina näen tonte seal, kus hõljub vaid õrn inglike? 

 

 

 

 

Advertisements

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist

 

 

Pühad ja üks püha inimene

DSC02689

Värvimist ootav pühademuna

Pühadest olen kunagi pikemalt kirjutanud ja sellest, mida nad minu jaoks tähendavad. Jõulud on ja jäävad aasta suurimaks pühaks ning need on minu jaoks lihtsalt iseendaga olemise aeg ning andmise aeg – kinke teha on kordades suurem rõõm kui saada.

Jaanid on minu jaoks sünnipäevapüha – oskasin valida sündimiseks õige aja. 😉 Kinke ei tee teistele, küll aga saan ise. Kõige kallim neist on see, kui minu õuele tulevad kokku parimad sõbrad ja sugulased, et olla koos, vestelda olnust ja tulevast, istuda ühiselt laua taga või murul grillilõhnalises aias ning jaanitule praksudes võtta üles ühine laul ja miks mitte ka tants.

No ja siis jäävadki veel need praegused – ülestõusmis-munadepühad.

Ülestõusmis-lihavõtte-munadepühadest ei ole ma kahjuks kunagi sügavamõtteliselt lugu pidanud. Sest mitte keegi ei ole mulle lapsena selgitanud, miks neid mune värvitakse, miks reede on leinapäev, mil lind ei lenda ja muru ei kasva ning laupäev on väga vaikselt olemise päev, hingamisepäev. Miks pühapäeval värvitakse mune ja ristirahvas võib rõõmustada, nii et päikenegi taevas lööb tantsu? Väga raske on tähistada midagi, mille põhjust sa ei tea, millest sa üldse arugi ei saa.

Täna lugesin üht teksti, milles autor kasutas poeet Rumi väga tarka ütlust: “Tõsta oma sõnumit, mitte oma häält. Vihm kasvatab lilli, mitte äike.” Lugesin seda teist korda veel ning hakkasin otsima oma elus inimesi, kes seda tõde teab ja kasutab. Esimesena meenusid mulle sina, Silvi!

Aastal 2001-2002 sain ma natuke rohkem aimu nende pühade tähendusest, mil minu vanim laps käis Pühapäevakoolis. Seda juhtis suurepärane proua, kes on oma olemusega ja olemisega mind õpetanud ja jätnud minusse sügava jälje. Aastaid oli tal siis ehk 60 ringis, kui ta alati naeratusega igal pühapäeval võttis kiriku pastoraadi hoones vastu iga lapse ja lapse saatja. Kellel oli nii mahe hääl, et tema kuulamiseks pidid sa iseenda mõtted peas vaigistama ja parim, kui suudaks seda teha ka südamelöökidega.

Enne, kui ta üldse rääkis, ta kuulas. Ja see oli tõeline kuulamine – kohalolemine vestluskaaslase jaoks. Ta kuulas sind silmadega ja südamega, et siis kõrvusse kandunud sõnadest võtta kõige olulisem ja vormida valmis oma vastus. Ta rääkis aeglaselt, selgelt, nagu sooviks, et kuulaja iga tema öeldud sõna hindaks sama kõrgelt nagu tema ise neid ritta seades teeb. Ta oli nii tähelepanelik, et kui sa ise jõudsid oma jutu alguse ehk juba unustada, siis temal oli see alati meeles.

Kogu tema ehedas olemises säras elukool, haritus ja austus teiste vastu. Aastaid töötas ta meie lasteaias metoodikuna ja hiljem raamatukoguhoidjana. Ja see oli suurim õnn, kui said temaga koos veeta mõned minutid, et paluda rühma laste jaoks mõnd metoodilist mänguvahendit või õppematerjali. Küsid ja vastuse saad alati korrektselt korras katalogiseeritud perfokaartidelt, millele on kas trükimasinal trükitud või siis imeliselt ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud viide. Tal on nii kindel süsteem, et ainult tema ise leiab vajaliku vaid hetkega üles.  Ja oma professionaalsuses suudab ta sulle vajaliku mitteleidmisel pakkuda kolme erinevat sarnast mängu, mis paneb ka su enda loovuse tööle. Otsides sinule vajalikku, ei jäta ta sind kunagi tähelepanuta, vaid austab iga hetke ja iga inimest, kes temaga ühes ruumis viibib – sa saad loa istumiseks, sa saad siiralt naeratava silmapaari ja malbe häälega lausutud: “Tule küsi alati, kui midagi on veel vaja!”

Ma ei tea tema elukäiku, ehkki olime lasteaias kolleegid ju rohkem kui 10 aastat.  Mina noor 20-ne, kui alustasin ja tema jõudis vahepeal ka suuremaid juubeleid meie kollektiivis tähistada. Paljudel pikema ajalooga asutustel on üks või mitu väga kauaaegset töötajat – oma hingehoidja, koduhaldjas või raudvara, kelle silmad on näinud erinevaid aegu selle asutuse käekäigus. See proua, kes tõesti on väärt prouaks kutsumist, oli just selle maja kauneim hing. Seda nii seest kui väljast, sest tema maneerid ja käitumine olid kooskõlas tema alati suurepärase välimusega – enese eest hoolitsetud, kaunilt ja maitsekalt riides.

Kui vajasin hingetõmbehetke, mis mõne eriliselt hoogsa tööpäeva lõpus ära kulus, siis seadsin ikka sammud lasteaia raamatukokku.  Sest ma teadsin, et seal on see maagiline miski, mis aitab kiirelt päevatöö endast maha raputada. Seal on see imetlusväärne keegi, kelle rahulik ja vaikne hääl lubab sul olla koos oma tunnetega sina ise ja siis annab jõudu minna jälle kas edasi või tagasi. Sina, Silvi, austasid iga külastajat ja ka kõige väiksem laps, kes sinu igal tähtpäeval imeliselt kaunistatud ruumi astus, austas sind!

Just sealt Pühapäevakooli igale lapsele käsitsi kirjutatud vihikust, milles tekstid, laulusõnad ja värvipildid sees, sain minagi teada nende pühade tähenduse. Tänu sinu enda loodud väikestele näitemängudele lastega, mida saatsid sinu klaverimäng ja lummav lauluhääl ning mille publikuks olid alati oodatud kõik vanemad. Ma ei tea, mida ja kui palju neist Pühapäevakooli kohtumistest minu tütar mäletab või meenutab (võiksin järgmine kord kohtudes küsida), aga minule olid need silmiavavaks ja pisikesi elutarkuse teri noppisin sealt minagi üles. Täna on parim päev neid jagada.

Kuula! Vaikuses on rahu… 

Austa ennast ja teisi ning sind austatakse!

Iga inimene on tähtis, ka see väike laps!

Mõtle ja ütle siis, kui seda sinult oodatakse!

Aita vaid siis, kui sinu abi palutakse!

 

 

 

 

 

 

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Kas ö või ä?

Mida ütleb sulle minu postituse pealkiri? Võrdleks tähekujusid või häälikute kõla omavahel? Miks mitte, aga minul on naaaatuke teistmoodi mõte. 😉

Sellist “kas see või too” küsimuste mängu tegime kunagi ühel toredal sünnipäeval ja vastuste põhjal saime üksteisega lähemalt tuttavaks ning avastasime enda arust tuttava inimese kohta nii mõndagi uut. Sealt on pärit ka tänase postituse idee.

Olen esimene – ise küsin, ise vastan! Kes soovib, löögu kampa! Tore oleks, kui ka omaltpoolt mõned põnevad paarid välja pakute! 😉

1. Kas hommik või õhtu?

Hommik! Ükskõik, mis kell ärkan, olen praktiliselt kohe tegus ja toimekas. Seepärast jätan ka enamuse tegemistvajavaid töid ja kohustusi hommikuks, sest peale kella 19 olen valmis juba magama end sättima.

2. Kas suvesoe või talvekülm?

Kindlasti suvi ja soojus. Olen lapsest saadik suur külmavares. Seal, kus teistel on täiesti mõnus olla, haaran mina kampsuni järele…😃

3. Kas praad või magustoit?

Olen nõus oma boršist loobuma ja sööma enda oma ning ka sinu tarretise vahukoorega ära. 😋

1517426361655

Mmmaasikad 

4. Kas vaba aeg metsas või mere ääres? 

Talvel metsas, suvel kindlasti mere ääres. Ehkki ranniku lähedal elavad põliselanikud väidavad, et mererannas on väga suur võimalus madusid kohata, sest just nende loomade tõttu ei käi ma suvel metsas.

5. Kas laulmine või tantsimine?

See on ainuke küsimus, mille puhul ma valida ei oska ega tahagi, sest armastan mõlemaid südamest. Seega üks enne ja siis teine või vajadusel ka mõlemad korraga, nagu tavaliselt pidudel toimubki. 😉

6. Kas joonistamine või kirjutamine?

Kirjutamine on mulle sama tähtis ja südamelähedane nagu joomine ja söömine. Seda ma armastan, tahan ja vajan. Joonistada meeldib mulle ka, aga minumoodi, mis võib enamuse jaoks olla abstraktne ja arusaamatu. Saladuskatet kergitades on mul kodus ootamas nii mõnigi lõuend, millele tahan kindlasti esimesel vabal hetkel midagi maalida. 😉

7. Raamatu lugemine või filmi vaatamine?

Mõlema tegevuse jaoks vajan aega ja iseendaga olemise võimalust. Filmi vaatamisel on minu jaoks oluline veel see, et ma alustan vaatamist ainult siis, kui on kindel, et saan filmi ka lõpuni vaadata. Raamatu võin vajadusel kinni panna ja hiljem jätkata lugemist. Aga kui valima peab, siis valin raamatu.

8. Kingituste tegemine või kingituste saamine?

Kindlasti tegemine ja seda juba viimased 10 aastat vähemalt. Ükskõik millisel tähtpäeval kellegi peale mõtlemine, tema rõõmustamiseks kingituse otsimine, ostmine või isetegemine on üllatavalt vastuolulise mõjuga – ühtaegu hingerahustav ja samas elevusttekitav.

9. Kas sisu või vorm? 

Küsimus, millele tahaks vastata küsimusega – kas väline või sisemine ilu? Hindan kõrgelt ja väärtustan inimesi, kes lihtsalt oma heaks inimeseks olemisega panevad teiste juuresolijate päeva särama. Neid ei ole palju, aga seda tänulikum olen kõigile  neile, kes on mõnel ajahetkel oma kohaloluga minu elu rikastanud ja õnnistanud.

10. Kas ilus vale või valus tõde?

Kõige rohkem teeb haiget, kui inimesed ei julge rääkida tõtt, sest see võib haiget teha. Minu jaoks on valetamine aga topeltvalus. Kõigepealt teeb haiget see, et valetades sa ei austa mind ning siis muidugi tegu ise ka. Kui ikka mu lemmikvaasi ära lõhkusid ja ajad süü kassi kaela, aga tõde peagi päevavalgele tuleb, siis oled sa minu silmis kaotanud suure osa oma väärtusest. Ma talun tõde päris hästi, nii et iga kell pooldan ausat ülestunnistust. 😏

Ma ei ole kunagi…

Sain Marise blogist inspiratsiooni, et hetkeks mõtiskleda, mis on need asjad, mida mina pole veel kunagi teinud. Kõige kiiremini meeldetulevad panin kirja.

1. Minu puhul oleks eriti pikk nimekiri toitudest-jookidest, sest mul on ikka suur hulk  elus proovimata maitseid. Aga ehk on kõige üllatuslikumad need: ma pole kunagi söönud hamburgerit, pizzat ega ühtegi kartulikrõpsu. Jookidest on paljude teiste kõrval proovimata kali, õlu ja valge viin. 🍔🍕🍺🍾

2. Ma pole päevagi käinud lasteaias……lapsena, küll aga palju aastaid olen töötanud lasteaias. 👩‍🏫👩‍👧‍👦

3. Ma pole kunagi sõitnud liftiga………üksinda, sest minu puhul see liigitub vist mingi foobia alla.

4. Ma olen elus käinud 2 korda veekeskuses, aga ma pole kummalgi korral käinud vees, järelikult ei ole ma kunagi ühestki torust alla lasknud. 😃🏊‍♀️

DSC_2189

22.01.2018 Veekeskuses kuiva jalaga

5. Ma ei ole ise pannud tööle ühtegi äsjasoetatud uut tehnikavidinat – ei telefoni, arvutit, televiisorit jne. Ja mul pole ka mingit huvi selle vastu, puudub igasugune pinge ja põnevus. 📱📻💻📺

6. Ma ei ole kunagi käinud doonorina verd andmas. 👩‍⚕️

7. Ma ei ole kasutanud kunagi hambaniiti ega koolutanud oma ripsmeid. Ma ei ole käinud solaariumis ega pediküüris. Ma pole lasknud endale panna kunstküüsi või juuksepikendusi. Minu kehas ei ole ühtegi “iluauku” ja minu kehal ei ole ühtegi tätoveeringut. 💅

8. Ma ei ole kunagi helistanud telefoninumbril, millele vastab malbe naishääl, et “küsida võid kõike”. 😃

9. Ma ei ole kunagi kandnud päikeseprille. 😎

10. Ma ei ole kunagi hobusega ratsutanud. 🏇

10. Ma ei ole kunagi puudutanud/hoidnud käes konna, vihmaussi ega tigu. 🐸🐛🐌

Ja viimane, luuleline….

11. Ma ei ole kunagi lõpetanud unistamist…millest, seda ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu ei pidavat unistused täituma. 😇🤗

Kas on sinulgi elus veel tegemata tegusid või maitsmata toitusid, mida ehk keskmine eestlane on teinud/söönud? 😉

Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Ajal alati on aega

Kui ma siiani arvasin ja tundsin, et pisiinimese kõrvalt on superlahe endale miski töö leida ja seda kodus tegema hakata, siis vaadates minu sissekannete tihedust siin, tuleb tõdeda ja tunnistada, et see ikka väga mõistlik mõte vist pole. Mida suuremaks neiu iga päevaga sirgub, seda rohkem tahan temaga koos kõhutada põrandal ja avastada aina uusi võimalusi oma aja sisustamiseks.

Nii palju on mul siiski aega olnud, et kalendris uus lehekülg keerata, mis ilmselgelt näitab, et kiire-kiire on alles tulemas või siis samamoodi kohe-kohe käes. No sõna “detsember” ütleb kõik! Meie peres siis väikevenna sünnipäeva tähistamine, 1. advent, millega kaasneb  (õnneks sisemine tahtmine mitte sund) koristada ja kaunistada kodu ning siis juba tulevadki need tuttavad repliigid – mul on vaja loosipakid teha sellele ja sellele, tol päeval on see pidu ja sel päeval on see kokkusaamine jne.

Loodus on oma esimesed kingitused juba teinud. Võta aga aega nautimiseks. Kaamerasilm on kinni püüdnud mõned kaunid hetked.

Väikevenna sünnipäeva võib lugeda täitsa õnnestunuks, kui meenutada tõsiasja, et kaks korda oma elus on ta juba ilma peo ja külalisteta jäänud. Pidu oli küll meie poolt kenasti ette valmistatud, aga külalised ei jõudnud kohale. Seekord nad tulid ja tundus, et kõik olid õnnelikud ka – nii kingitoojad kui kingisaaja.

DSC08684

Ja peale neid pidustusi oligi käes pühapäev – esimese advendi pühapäev. Tuba sai võluväel mõnusat küünlalõhna ning mahedat jõuluootusvalgust täis. Sel aastal sündis täiesti iseenesest ja ilma kokkuleppimata meie mõlema peas (ja ju ka siis südames) soov, et advendiõhtusöögid toimuvad ühiselt kenasti kaetud laua taga. Kui me muidu just tihti kõik koos lauda ei istu, siis see on suurepärane ja vägagi rõõmustav ettevõtmine.

DSC08774

Samal ajal kui ahjupraad mõnusasti vaikselt valmimas oli, said tubadesse sätitud mõned jõulutuled ja neljast küünlast esimene põles meie õhtusöögilaual. Tugevat jõulutunnet küll veel hinges pole, aga rahu on juba olemas. Sel aastal olen jõulukinkidega juba varakult alustanud ning loodan päris pühadeni säilitada seda teadmist, et pole mõtet end ribadeks rabeleda ja kuhjas kinginänni kokku osta. Kui osta midagi, siis arukalt, aga enamus kinke on sel aastal isetegemisevormis. Eks millalgi panen siia ka kirja, mis ja kuidas, aga mitte veel.

Rahulikku advendiaega kõigile!

Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)