Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Advertisements

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.

Kevadine – päikest, tuult, lilli ja lõhnu

Kell on kaheksa, hommikul. Päike särab taevas ning tuuleke vaid õrnalt jalutab ümber maja. Kui ma ennast ja Täpikest riidesse hakkan sättima, meenub juba lapsepõlvest meeldinud lauluke multifilmist “Karupoeg Puhh”, Vene variandis –

“Kes hommikuti külas käib,

see asjatult ei longi,

sest teada on, ta-ram-ta-ra,

et selleks hommik ongi!”

Saime 1-2-3 koos lauluga riidesse ning olimegi valmis külaskäiguks. Astusin mina ees ja lootsin, et Täpike minu järel rõõmuga käib, sest kärus istumine sobib viimasel ajal ainult uinumiseks, aga korda kolm, kui mitte viis, pidin teda sülle haarama, et ta jalakesed ja nina ikka samasse suunda keerata, kuhu mina minna tahtsin. Nii me kahekesi kulgesime umbes samas tempos nagu tee peal meie seltsilisteks olevad teod. Kohale me jõudsime.

Esimesena tervitasid meid lehiseprouad, kes end juba kevadpeoks sättima on asunud – roosad kleidid seljas. Ilusad on nad kevadel ja kui neid veel rohkem ühel oksal, siis seda enam.

DSC03898

Kaunis roosas kostüümis lehise emaskäbi

Edasi võtsime suuna kollaselt kutsuva pajupõõsa poole, milleni jõudmiseks tuli aga  oma sada meetrit maha käia. Esialgu astusime mõlemad oma jalul. Veidi maad käidud, otsustasid Täpikese kollased kummikud, et ei neid või mööda külateed pori sees kulutada – võtku ma nemad koos kandjaga sülle. Nii ma siis astusin oma armsa kaaslasega. Vahepeal oli mahti nina taeva poole pöörata ja ülelendavale linnuparvele lehvitada.

Mida lähemale pajupuule jõudsime, seda selgemaks ja kaunimaks muutusid tema uhked karvapallid. Jõudsime kohale, sulgesin silmad ja pistsin nina põõsasse  – oh, see lõhn! Mmmm… Kevadelõhn on kollane!  Sel isendil siis isasurvad need kaunid kuldkollased, kes meelitavad nii oma värvi kui lõhnaga putukaid tolmeldama või on suureks abiks ka tuul. Kui meie seal end sisse sättisime – Täpike tee äärest kivikesi korjama ja mina võsas kõige kaunimatest urbadest pilte klõpsima – oli tuul veel täiesti heatujuline ja liigutas väheke vaid neid oksi, millel olevaid urbi ma pildikaamerasse püüdsin saada. Isegi usin töömesilane oli kohal ja ei lasknud end meie kohalolekust sugugi segada – töö tahtis ju tegemist.

Pildid tehtud, kivikesed korjatud, asutasime end tagasiteele. Needsamad meetrid tuleb ju uuesti läbida, et koduni jõuda. See meeldis Täpikesele kohe kordades rohkem ning hakkas aga usinalt astuma. No nii 10 sammu ehk ja siis tuli meelde, et kui kandsid mind siia, siis kanna koju ka! Nii me tasapisi kord süles, kord ise sammukesi tehes jõudsimegi koduse kuusehekini. Pistsin nina kohe päris lähedale, et leiaks kinnitust minu teadmine – kuuseroosid õitsevad juba!

Koduõel on Täpike avastanud, et peale kõndimise on võimalik oma pisikeste jalakestega ka kiiremaid liigutusi teha ning õnneks on meil olemas ka väike küngas, millelt naerulaginaga alla jooksmine on üks vahva mäng. Ja ilma selleta tuppa minna küll ei tohi. Enamasti jõuab ta sealt künkast alla ikka püstiasendis, aga vahel võtab ka sellise hoo üles, et lõpetab lõbusasti nina murus. Nii tänagi… 😀

Külas käidud, jooksutrenn tehtud, kohalik kuldnokapaar kastani otsas tervitatud, lillepeenrad kontrollitud – kes on järgmised õitsejad? Kui sul on oma maalapike ja peenras ka silmailuks mõned õrnad õied, siis koos esimeste soojadega hakkad ka esimesi õitsejaid ootama. Mina vähemalt teen nüüd iga päev korra aias lilletiiru – kes alustab, kes lõpetab õitsemist? Krookused tegid sel aastal eriti kiire etteaste – juba nad on norus ning ilu kadunud. Kellukesed sätivad samuti oma pille kotti, aga sinililled ja kirgaslilled jätkavad veel rõõmustamist ning esimesed nartsissid on juba lahti!

Kell on vahepeal reipalt edasi liikunud ning pilk õue ütleb, et sõber Tuul on millegipärast tujust ära – hommikuga võrreldes marutab ta nüüd ikka nii suure hooga, et ega välja minna väga ei taha. Aga minema peab, sest meie Väike Päike otsustas, et tema toas magama ei jää. Riided jälle selga, käru rattad tee poole ja teeme siis ühe uinutava ringi. Oh, sa poiss! Käru tee peal hoidmiseks tuleb ikka korralikult jõudu rakendada, sest hoog on Tuulepoisil eriti võimas. Tegin lühikese retke pisut eemal asuva vana veski juurde ning tagasi. Mina sain taevas perutavatest pilvedest pildi ja Täpike oma magusa lõunaune.

DSC03993

Üks veski seisab…

Ei ole halba ilma…. 😉 Või mis teie arvate?

Teistmoodi aiatarkust

Esimesed tõelised kevadilmad panevad rohenäppudel sõrmed sügelema ning ajavad aeda iga vähimatki rohelise tutikese kasvamist jälgima. Tean seda, sest olen isegi paras aiahoolik. Täna keerlevad aga peas soovitused oma eluaias toimetamiseks pisut teisest vaatevinklist. 😉

HARIMINE– hari oma peas olev aialapike muremõtetest, kahtlustest ning kiirustamisest vabaks, too päevavalgele ainult helged ja edasiviivad mõtted ning hästikasutatud aeg!

KÜLVAMINE – külva kõigisse oma tegudesse, kohtumistesse ja ka iseendaga olemisse heasoovlikkuse, tähelepanelikkuse, õnneliku tänulikkuse seemneid!

ISTUTAMINE – istuta enese ilusasse hingeaeda värviküllaste kogemuste, magusamaitseliste õnnehetkede ning joovastavalt lõhnava tasakaalu istikuid!

LÕIKAMINE – lõika endast ära tühisuse, maise kadeduse, silmakirjalikkuse ja rahulolematuse oksad!

ROHIMINE – rohi välja kõik purustav, hingekriipiv, killustav umbrohi ning jäta päikesesoojuse ja kosutava vihma abil kasvama oma loovus, eneseusk ja teotahe!

VÄETAMINE – väeta oma elupäevi naeratustega, meelerahuga ning mittemidagitegemisega!

KAITSMINE – kaitse oma aeda võltside naeratuste, moonutatud maskide ning tühja jutu veeretajate eest oma enesekindluse ja julgusega jääda iseendaks…alati ja igas olukorras!

SAAGI KORJAMINE – võta kena korvike käevangu ja liigu kergel sammul oma aias, sest sul on suurepärane süda, armastav hing, sünnipärased anded ja vabadus valida – õnn, armastus, rahulolu…!

ARMASTA OMA AEDA – armasta kõigepealt iseennast nii palju kui suudad ning siis jaga oma armastust ka lähedastele taimedele! Armasta loodut ja Looja armastab sind*!

* Ma ei ole usklik selle sõna religioosses tähenduses, küll aga usun ma päris paljudesse asjadesse elus – tarkadesse valikutesse, unistuste täitumisse, inimeste headusesse jne.

garden-of-prayer-misc22

Leia tee oma hingeaeda… 

Pilt on pärit internetist

 

 

Lapsele rõõmu, emale …. ka rõõmu

Emasid on erinevaid. Mina liigitan end julgelt nende hulka, kes lastele tegevust ja lusti pakkudes on valmis selleks ka kõvasti panustama – oma aega, oma oskusi, oma tahet olla koos, teha koos ja pärast koristada, parimal juhul koos.

Hetkel on meie pesamuna veel selles eas, mil kõik on lõbus mäng ning koristamine kaasaarvatud. Luba ainult oma hari ja kühvel minu kätte, luba mul endal tolmuimejat hoida ja nuppe vajutada või anna mulle ka märg! mop, et saaksin põrandaid pesta.

Seega juhtus nii, et meie pühademunade värvimine venis sel aastal veidi pikemaks. Ei olnud ainult 1-2-3 riided ribadeks, sibulakoored selle peale, siis muna ning riie niidiga kinni ja potti ning kor-ra-ta! Meie pisike tubli Täpike arvas, et kõige ilusamate pühademunade jaoks tuleb sügisest saadik hoolega hoitud sibulakoorte seest valida välja need kõige kullakarvalisemad! Andsin talle siis ülejäägiga karbi kätte ja tema tegutses!

Kuidas silmad särasid! Kuidas kõlas õnnelik naer, kui ta avastas sealt paar kuivanud sibulat ja neid visates meie pere kiisu need kohe mänguasjaks ristis ning mööda kööki taga ajama hakkas. Milline rõõm oli näha valguse käes langemas neid läbipaistvaid kergeid koori, mida väikesed käekesed üle pea õhku lennutasid. Nii lõbus ju! Kuidas sa lõpetad ära selle vahva mängu?

Kui juba üsna pikalt oli möllatud sibulakoorte sees ja neid oli nii Täpikese juustes kui koeratoidukausis, hakkasin tasapisi harjaga seda etteastet kokku pühkima. Ja läkski õnneks – kui viimaste koortega prügikasti jõudsin, sai preilil ka mänguisu täis. Ei mingit keelamist, ei käte kokkulöömist ega ahhetamist – “Mis nüüd küll saab?” Sai mängitud, sai koristatud, said munadki värvitud! Kõik looduslik, ohutu vanemaga koos ning lõbus pealekauba. Laps õnnelik, ema õnnelik, kassist rääkimata… 😀

 

Pühad ja üks püha inimene

DSC02689

Värvimist ootav pühademuna

Pühadest olen kunagi pikemalt kirjutanud ja sellest, mida nad minu jaoks tähendavad. Jõulud on ja jäävad aasta suurimaks pühaks ning need on minu jaoks lihtsalt iseendaga olemise aeg ning andmise aeg – kinke teha on kordades suurem rõõm kui saada.

Jaanid on minu jaoks sünnipäevapüha – oskasin valida sündimiseks õige aja. 😉 Kinke ei tee teistele, küll aga saan ise. Kõige kallim neist on see, kui minu õuele tulevad kokku parimad sõbrad ja sugulased, et olla koos, vestelda olnust ja tulevast, istuda ühiselt laua taga või murul grillilõhnalises aias ning jaanitule praksudes võtta üles ühine laul ja miks mitte ka tants.

No ja siis jäävadki veel need praegused – ülestõusmis-munadepühad.

Ülestõusmis-lihavõtte-munadepühadest ei ole ma kahjuks kunagi sügavamõtteliselt lugu pidanud. Sest mitte keegi ei ole mulle lapsena selgitanud, miks neid mune värvitakse, miks reede on leinapäev, mil lind ei lenda ja muru ei kasva ning laupäev on väga vaikselt olemise päev, hingamisepäev. Miks pühapäeval värvitakse mune ja ristirahvas võib rõõmustada, nii et päikenegi taevas lööb tantsu? Väga raske on tähistada midagi, mille põhjust sa ei tea, millest sa üldse arugi ei saa.

Täna lugesin üht teksti, milles autor kasutas poeet Rumi väga tarka ütlust: “Tõsta oma sõnumit, mitte oma häält. Vihm kasvatab lilli, mitte äike.” Lugesin seda teist korda veel ning hakkasin otsima oma elus inimesi, kes seda tõde teab ja kasutab. Esimesena meenusid mulle sina, Silvi!

Aastal 2001-2002 sain ma natuke rohkem aimu nende pühade tähendusest, mil minu vanim laps käis Pühapäevakoolis. Seda juhtis suurepärane proua, kes on oma olemusega ja olemisega mind õpetanud ja jätnud minusse sügava jälje. Aastaid oli tal siis ehk 60 ringis, kui ta alati naeratusega igal pühapäeval võttis kiriku pastoraadi hoones vastu iga lapse ja lapse saatja. Kellel oli nii mahe hääl, et tema kuulamiseks pidid sa iseenda mõtted peas vaigistama ja parim, kui suudaks seda teha ka südamelöökidega.

Enne, kui ta üldse rääkis, ta kuulas. Ja see oli tõeline kuulamine – kohalolemine vestluskaaslase jaoks. Ta kuulas sind silmadega ja südamega, et siis kõrvusse kandunud sõnadest võtta kõige olulisem ja vormida valmis oma vastus. Ta rääkis aeglaselt, selgelt, nagu sooviks, et kuulaja iga tema öeldud sõna hindaks sama kõrgelt nagu tema ise neid ritta seades teeb. Ta oli nii tähelepanelik, et kui sa ise jõudsid oma jutu alguse ehk juba unustada, siis temal oli see alati meeles.

Kogu tema ehedas olemises säras elukool, haritus ja austus teiste vastu. Aastaid töötas ta meie lasteaias metoodikuna ja hiljem raamatukoguhoidjana. Ja see oli suurim õnn, kui said temaga koos veeta mõned minutid, et paluda rühma laste jaoks mõnd metoodilist mänguvahendit või õppematerjali. Küsid ja vastuse saad alati korrektselt korras katalogiseeritud perfokaartidelt, millele on kas trükimasinal trükitud või siis imeliselt ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud viide. Tal on nii kindel süsteem, et ainult tema ise leiab vajaliku vaid hetkega üles.  Ja oma professionaalsuses suudab ta sulle vajaliku mitteleidmisel pakkuda kolme erinevat sarnast mängu, mis paneb ka su enda loovuse tööle. Otsides sinule vajalikku, ei jäta ta sind kunagi tähelepanuta, vaid austab iga hetke ja iga inimest, kes temaga ühes ruumis viibib – sa saad loa istumiseks, sa saad siiralt naeratava silmapaari ja malbe häälega lausutud: “Tule küsi alati, kui midagi on veel vaja!”

Ma ei tea tema elukäiku, ehkki olime lasteaias kolleegid ju rohkem kui 10 aastat.  Mina noor 20-ne, kui alustasin ja tema jõudis vahepeal ka suuremaid juubeleid meie kollektiivis tähistada. Paljudel pikema ajalooga asutustel on üks või mitu väga kauaaegset töötajat – oma hingehoidja, koduhaldjas või raudvara, kelle silmad on näinud erinevaid aegu selle asutuse käekäigus. See proua, kes tõesti on väärt prouaks kutsumist, oli just selle maja kauneim hing. Seda nii seest kui väljast, sest tema maneerid ja käitumine olid kooskõlas tema alati suurepärase välimusega – enese eest hoolitsetud, kaunilt ja maitsekalt riides.

Kui vajasin hingetõmbehetke, mis mõne eriliselt hoogsa tööpäeva lõpus ära kulus, siis seadsin ikka sammud lasteaia raamatukokku.  Sest ma teadsin, et seal on see maagiline miski, mis aitab kiirelt päevatöö endast maha raputada. Seal on see imetlusväärne keegi, kelle rahulik ja vaikne hääl lubab sul olla koos oma tunnetega sina ise ja siis annab jõudu minna jälle kas edasi või tagasi. Sina, Silvi, austasid iga külastajat ja ka kõige väiksem laps, kes sinu igal tähtpäeval imeliselt kaunistatud ruumi astus, austas sind!

Just sealt Pühapäevakooli igale lapsele käsitsi kirjutatud vihikust, milles tekstid, laulusõnad ja värvipildid sees, sain minagi teada nende pühade tähenduse. Tänu sinu enda loodud väikestele näitemängudele lastega, mida saatsid sinu klaverimäng ja lummav lauluhääl ning mille publikuks olid alati oodatud kõik vanemad. Ma ei tea, mida ja kui palju neist Pühapäevakooli kohtumistest minu tütar mäletab või meenutab (võiksin järgmine kord kohtudes küsida), aga minule olid need silmiavavaks ja pisikesi elutarkuse teri noppisin sealt minagi üles. Täna on parim päev neid jagada.

Kuula! Vaikuses on rahu… 

Austa ennast ja teisi ning sind austatakse!

Iga inimene on tähtis, ka see väike laps!

Mõtle ja ütle siis, kui seda sinult oodatakse!

Aita vaid siis, kui sinu abi palutakse!

 

 

 

 

 

 

Ootuses

2018-03-20-13-43-53

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Mis värvi on kevad?

Ta ongi kohal! Maikuu esimeste päevade lumetormid on vaibunud, õhusooja +10 ligi ning loodus ärkab ja tärkab. Järjest rohkem näevad silmad lilleilu, varahommikust alates heliseb õu linnulaulust, sooja vihmasabina ja esimese niidetud muru lõhn kõditab õrnalt ninasõõrmeid. Imeline oled, kevad!

Mis värve on minu kevades?

Esimene värv, mis minu silmisse ja südamesse end kevadest on jäädvustanud, on VALGE.  Lume värv, mis päikese käes sulama ja taanduma hakkab ning mille alt paistavad esimesed julged kevadetervitajad. Lumikellukeste värv. Märtsikellukeste värv. Ülaste värv. Ja aja möödudes, maikuu saabudes lisanduvad oma meela lõhnaga toomingad, kirsid ja maikellukesed. Olen nõus, et valget on ikka peetud puhtuse ja süütuse värviks, mis kannab endas nooruslikku energiat ja elutahet.

This slideshow requires JavaScript.

ROHELINE. See esimeste puhkevate pungade värv, pruunikashallist eelmisesügise kuivanud murust päikese abil tõusev uus, elujõudu täis rohuliblede värv. Igas lehekeses, igas kõrres on tugev tahtmine sirutada end sooja päikese poole. Anda inimsilmale lootust, et talvevalge valgus saab peagi asendatud kauaoodatud värvidega.

This slideshow requires JavaScript.

Rohelisega samal ajal kerkib esile KOLLANE. Loomulikult päike ja mida rohkem teda taevalaotuses näha on, seda enam näeb ümberringi sama värvi. Hallid pajuurvad muutuvad kollasteks mesilindude meelitajateks. Teeääri kaunistavad esimesed “väikesed päikesed” – paiselehed. Lillepeenras avavad õisi varajased kollased nartsissid ning muidugi kevade tunnustaim – võilill. Just see aiapidajale tüütu umbrohi kannab endas aegumatut lapsepõlvemälestust. Kui palju mänguvõimalusi pakkus see kuldkollane õis! Pärjaks, lillevaasi, pulganukkudeks, vilepilliks, mustrite ladumiseks, täpsusviske harjutamiseks, joonistamiseks, “kui-palju-võid-sa-oled-söönud” tuvastamiseks. Kindlasti veel millekski, aga need tulid kohe esimesena meelde. Kuidas käed ja riided pärast puhtaks said, see ei omanud lapsena tähtsust. Oluline oli mängulust ja igav polnud kunagi.

This slideshow requires JavaScript.

Lumikellukestega koos lõid oma esimesed õienupud valla ka sinililled. Lootuse ja hea õnne värv – SININE. Usun, et ma pole ainuke, kes muredele lahendust otsides pilgu taeva poole pöörab. Anna mulle lootust, sirav sinitaevas! Ja ma pole kaugeltki sügavalt usklik religiooni mõistes, küll aga usun endasse ja oma võimetesse, kaasinimeste headusse ja hoolimisse. Usun, et igas halvas leiab midagi head, kui teise nurga alt vaadata.

This slideshow requires JavaScript.

Täna, maikuu keskpaigas, püüavad pilku ja pakuvad silmailu juba tulbid, kollaste ja kirjude keskel võidutseb PUNANE. Rohkem ei lisagi, need kaunid õied räägivad enda eest – kevad on särav, kevad on värvikirev, kevades on rõõmu, rahulolu ja armastuse värve.

This slideshow requires JavaScript.

Ei saa mainimata jätta PRUUNi – põllud, meie toitjad ja puud, meile varju andjad. Seda enam, et kevadel esimesi masinaid põldudel põrisemas kuuldes, on mu hing rahul – inimestel on tööd ja seega ka leiba. Aitäh, põllumees, et künnad ja külvad! Aitäh, viljapuud, et kasvatate meie toidulauale väärtuslikke vilju!

Mis värvi on sinu kevad?