Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Mis värvi on kevad?

Ta ongi kohal! Maikuu esimeste päevade lumetormid on vaibunud, õhusooja +10 ligi ning loodus ärkab ja tärkab. Järjest rohkem näevad silmad lilleilu, varahommikust alates heliseb õu linnulaulust, sooja vihmasabina ja esimese niidetud muru lõhn kõditab õrnalt ninasõõrmeid. Imeline oled, kevad!

Mis värve on minu kevades?

Esimene värv, mis minu silmisse ja südamesse end kevadest on jäädvustanud, on VALGE.  Lume värv, mis päikese käes sulama ja taanduma hakkab ning mille alt paistavad esimesed julged kevadetervitajad. Lumikellukeste värv. Märtsikellukeste värv. Ülaste värv. Ja aja möödudes, maikuu saabudes lisanduvad oma meela lõhnaga toomingad, kirsid ja maikellukesed. Olen nõus, et valget on ikka peetud puhtuse ja süütuse värviks, mis kannab endas nooruslikku energiat ja elutahet.

This slideshow requires JavaScript.

ROHELINE. See esimeste puhkevate pungade värv, pruunikashallist eelmisesügise kuivanud murust päikese abil tõusev uus, elujõudu täis rohuliblede värv. Igas lehekeses, igas kõrres on tugev tahtmine sirutada end sooja päikese poole. Anda inimsilmale lootust, et talvevalge valgus saab peagi asendatud kauaoodatud värvidega.

This slideshow requires JavaScript.

Rohelisega samal ajal kerkib esile KOLLANE. Loomulikult päike ja mida rohkem teda taevalaotuses näha on, seda enam näeb ümberringi sama värvi. Hallid pajuurvad muutuvad kollasteks mesilindude meelitajateks. Teeääri kaunistavad esimesed “väikesed päikesed” – paiselehed. Lillepeenras avavad õisi varajased kollased nartsissid ning muidugi kevade tunnustaim – võilill. Just see aiapidajale tüütu umbrohi kannab endas aegumatut lapsepõlvemälestust. Kui palju mänguvõimalusi pakkus see kuldkollane õis! Pärjaks, lillevaasi, pulganukkudeks, vilepilliks, mustrite ladumiseks, täpsusviske harjutamiseks, joonistamiseks, “kui-palju-võid-sa-oled-söönud” tuvastamiseks. Kindlasti veel millekski, aga need tulid kohe esimesena meelde. Kuidas käed ja riided pärast puhtaks said, see ei omanud lapsena tähtsust. Oluline oli mängulust ja igav polnud kunagi.

This slideshow requires JavaScript.

Lumikellukestega koos lõid oma esimesed õienupud valla ka sinililled. Lootuse ja hea õnne värv – SININE. Usun, et ma pole ainuke, kes muredele lahendust otsides pilgu taeva poole pöörab. Anna mulle lootust, sirav sinitaevas! Ja ma pole kaugeltki sügavalt usklik religiooni mõistes, küll aga usun endasse ja oma võimetesse, kaasinimeste headusse ja hoolimisse. Usun, et igas halvas leiab midagi head, kui teise nurga alt vaadata.

This slideshow requires JavaScript.

Täna, maikuu keskpaigas, püüavad pilku ja pakuvad silmailu juba tulbid, kollaste ja kirjude keskel võidutseb PUNANE. Rohkem ei lisagi, need kaunid õied räägivad enda eest – kevad on särav, kevad on värvikirev, kevades on rõõmu, rahulolu ja armastuse värve.

This slideshow requires JavaScript.

Ei saa mainimata jätta PRUUNi – põllud, meie toitjad ja puud, meile varju andjad. Seda enam, et kevadel esimesi masinaid põldudel põrisemas kuuldes, on mu hing rahul – inimestel on tööd ja seega ka leiba. Aitäh, põllumees, et künnad ja külvad! Aitäh, viljapuud, et kasvatate meie toidulauale väärtuslikke vilju!

Mis värvi on sinu kevad?

 

 

 

Külm kevadhommik pildis

Härra Mati Uni lahkus täna mu voodist eriti varakult. Kui silmad avasin ja päikesekiirtest helevalges toas oma lage silmitsesin, näitas kell alles 5.45. Hommikud mulle meeldivad. Meeldib ärgates olla tänulik uue alanud päeva eest. Ajasin end nohiseva pisipiiga kõrvalt üles  ja heitsin pilgu õue. Nagu igal hommikul. Tänavune kevad oskab nii imeliselt üllatada, et kunagi pole kindel, mis pilt sealt aknast vastu vaatab. 😛 Kord on rohi roheline, järgmine päev maa lumest valge. Täna on külmapoisid õue peal hoolega kukerpallitanud, jättes igale kasvavale taimele oma jäljed. Ja kuupäev on 11. mai. Ilusvalus… 🙂 😦

Esimesed ja viimased

Maikuu algus on olnud igati kevade nime vääriline. On tuult, on päikest, on plusskraade. Kõige paremini on seda tunda, näha, kuulda ja tajuda enda ümber looduse muutumist jälgides. Nojah, põrisevaid kevadekuulutajaid, mis garaažidest välja aetud ja sõidukorda sätitud, on ka kuulda olnud. 😉 Päikesepäevad annavad energiat kõigile ja seda tuleb miskitmoodi ära kasutada. Mind on võimalik leida jälle horisontaalasendis murumadalat maailma uudistades.

Kevadel, kui loodus taas ärkab ja tärkab, on minu rõõmuks nii palju “esimesi”. Ehk ma olengi lapsemeelne  (samas õnnelik selle üle), aga seletamatu elevus kerkib hinge, kui märkan esimest paiselehte, esimesi õiekobaraid toomingaoksal või võimsaid kohe-kohe puhkevaid kastani pungi. Juba on tuttavad  samblamaailma esimesed kaunitarid, kelle jäädvustamiseks on tõesti vaja ikka põlv murule maha panna, et neid päikesenautijaid kaamerasse püüda. Olen selle mõne aasta jooksul, mil pildistamise kirg mind innustanud on, jõudnud arusaamisele, et minimaailm on minu jaoks! See tähendab aga seda, et võimalikult häid makrovõtteid tabada, on vaja täiendada oma kaamerat. Unistan suurelt! 🙂

Koduaia lillepeenras on aga “esimeste” kõrval ka juba oma etteastet lõpetavaid taimekesi. Krookused ja vapper sinilill näitavad oma viimaseid õisi, sest nemad on ka kevade vingerpussidega võidelnud ning üllatuslume alt end taas õitsele kergitanud. Päikesekollased nartsissid avavad järjest õiekesi ning tulpide pungad paisuvad iga päikesepaiga suuremaks. On, mida oodata! 🙂

Ja minu kõige rõõmsam “esimene” oli eile õhtul, kui olin kastanipuu hiigelpungasid imetlemas. Sama puu küljes olevast suvekodust lendas välja Hr Kuldnokk ja soojendas oma sulgi õhtupäikese paistel. Uudistas ümbrust ja jutustas midagi. Ju ta oma kaasat kiitis, kes tuppa munadele jäi. Ei ole mul õnnestunud varem ühtegi lindu nii kenasti pildile saada! Minu “esimene pääsuke”!? 😀

Üllatuslikke “esimesi” teile kõigile! 🙂

Laskem päikesel särada

Hei, sina väike päike! 🌞 No tegelikult julgen ikka liialdamata väita, et sa oled kogu meie maailm, seega suur ja soe päike. Tänaseks oleme koos veetnud väga toredad 4 kooskasvamise kuud ning iga päevaga tunnen järjest rohkem ja suuremat õnne! See on imeline aeg, saame sinuga jagada iga hetke täis naeratusi, paisid, kilkeid, puristamist, silitamist, laule, hüpitusi, liisutamisi, käehoidmisi, unemagusaid mõminaid ja armastust! Kõike seda pakub elu sinuga!

Viimane kasvukuu on olnud silmnähtavalt ja kõrvadele kuuldavalt põnevust, vallatust,uusi oskusi ja “esimesi” täis. Sa oskad vägagi häälekalt endast märku anda, kui mänguasi on käest kukkunud või mähe vajab vahetamist. Sinu sõnavara on täienenud mingi silbilaadse väljendiga nagu “emm” või “ämm”. 😀 Kui sa voodikarussellil pöörlevaid sõpru vaatad, siis püüad neid loomulikult ka kätte saada. Mõnikord see õnnestubki ja siis rändab Tiiger või Iiah ikka lõbusa kilkamise saatel kohe suhu ka.DSC_2285

Vahepeal avastasid sa, kuidas kõik sinuga koos eksisteerivad kehaosad pakuvad võimalusi mängimiseks. Varbad! Jee, nüüd sa saad neid jalgade küljes olevaid pisikesi pallikesi kätte! Eriti lõbus on mängida keelega. No ja täiskasvanud kõik muidugi naeravad selle üle, kui sa keelt näitad ja seda kohe päris pikalt. Aga keelega oled õppinud ka uut häält tegema, mis meenutab juba natuke puristamist. Vaatame, mis sellele järgneb. Igatahes oled sa üks lõbus pliks, kes oma erinevate näoilmetega meile head tuju ja lõbu pakub.DSC_2170

DSC_2240

Mul on hea meel, et sa iga päev järjest rohkem juba kõhuli oled nõus olema ning sellega ilma suure kisata lepid. Loomulikult on siis abiks värvikirevad mänguasjad või hoopis meie armas kuts Tai. Tema on sinu jaoks hetkel parim seltsidaam. Nii kui ta sulle läheneb või meie kutsumise peale kohale jookseb, siis sinul nägu nalja täis ja demonstreerid oma häälega naermise oskust. Samuti naerad sa siis, kui emme sinuga hommikuti õhuvannide ajal võimleb (kaenla all on ju kõdi koht) või issi oma musimasina käima paneb ja su nendega üle külvab.DSC_2115

Meil on ka ühised trenni- ja lauluhetked, millest saame mõlemad kasu. Mina selili voodil, sina minu jalgade peal ning siis muusika saatel tasakaaluharjutusi teeme. Tore on see, et sa ei karda lennukina lennata ega küljelt küljele veereda. Vahva on vaadata, kuidas sa pingutad, et end minu jalgadel hoida, ehkki mina kallutan päris palju küljele. Ja sinu mälu areneb! Meie enimkasutatud laulud-mängud “Kuts läks karja…”, “Üle ja alla…”, “Kinni-lahti…”, “Mul on kaks pliksukätt…” on sulle juba nii tuttavad, et neid kuuldes venib sinu armas suuke koheselt rõõmsaks naeratuseks. Samuti kaob nutujoru, kui riidessepanemise ajal laulame “Põu-põu-põu püksid jalga…” või lihtsalt lõbusas tujus “Äike-päike!”. Sa tunned need kohe kiirelt ära ning naeratus on kindlalt garanteeritud.

Palju rõõmu teeb see, et sa järjest rohkem naudid õuesmagamist. Kui tubased uned on sul viimasel ajal lühikesed – 30-45 min, siis õues jätkub tihti und lausa paariks tunniks. Ei karda me vihma ega tuult ja isegi aprillikuu viimaste päevade üllatust – lumesadu, kui vähegi võimalik, läheme õue.DSC_2342

Proovin sind ikka väikese lutiga ka sõbrunema meelitada, aga ega sa sellest väga  midagi ei arva. Küll aga oma pöidlad on sul alati valmis ja lohutamistvajavatel hetkedel kiirelt suus. Seda eriti öösel, kui oled just peale söömist uinumas, aga miski sind häirib, siis läheb pöial suhu ja uni ongi kohal. Hea küll, praegu oled sa pisike ja seda on vahva vaadata, meie Pöial-Lii, aga loodan, et sa sellest ikka mingi aeg loobud, ilma võitluseta.DSC_2377

Homme algab kaunis maikuu. Kevad venib sel aastal oma soojade ilmade näitamisega ja ülepäeviti puistab pilvedest lund ja rahet alla, aga küllap see soe ikka kohale jõuab. Ootan väga kirsside ja toomingate ning tulpide-nartsisside õitsemiseaega. Ja kuna sul seljalt kõhule keeramiseks veel vaid veidi abi on vaja, siis kindlasti pakub uus kuu palju põnevaid uusi oskusi. Harjutamine teeb sind varsti suureks meistriks ja pakub emmele issile tähelepanelik-olemise tööd juurde!

Pea meeles, et sa oled ainulaadne ja eriline, kes iga päev kohaneb eluga siin maailmas! Et see võimalikult kergelt ja säravalt kulgeks, anname sulle eluteele kaasa killukesi oma tarkusest, oma tugevusest, oma armastusest! Et sinu sära kunagi ei tuhmuks! Aitäh, et saame sellest kõigest osa. Palju päikeselist õnne sulle, armas Täpike!

Armastusega, emme ja issi! ❤

DSC09782

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

DSC09340

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

DSC09347

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

DSC09353

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.