Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Advertisements

Võilillevaimustus vol.2

Ega ma täpselt teagi, kuidas kõik algas. Kahtlustan, et päikeselistest ilmadest ja tänu sellele looduse imekiirest muutumisest. Alles käisin nina maas ja otsisin esimest paiselehte, siis esimesi võilillenupukesi, et märgata, millal nad ometi avanevad. Soe nädalavahetus tegigi soovitud töö ära – terve õu kollaseid päikeseid täis.

Esimesena imetlesin neid niisama ja püüdsin pildile panna nii palju, kui võimalik. Lausa põlvitasin nende väikeste kollaste õite ees. Oma lihtsusega oskasid nad mind endale lähedale meelitada. Nina nuusutas lõhna ja püksipõlved said tolmukatest kollaseks. Aga sain ka ilusad pildid.

DSC01099

Järgmine päev oli samuti vahva võililleline – langesin esmakordselt elus sotsiaalmeedia võrgutavasse kiusatusse, mis minu puhul on kindlasti erand kui reegel. No ei jaga ma tavaliselt selliseid linke ja ei osale ise ka. Seekord tundus Epiima võilillestaari konkurss selline armas lapselikult mänguline ja nii ma oma sõrme ära andsingi või õigemini terve käe. Kuna puberteedieas lapsi ei saa kuidagi vabatahtlikult pildile ja iseennast ei tahtnud ka sinna sättida (lapsemäng ju tundus see kõik), siis ainuke ja ainuõige kandidaat, kes sõelale jäi, oli väike Täpike. Tema nõusolekut ei saanud ma küll kuidagi küsida, aga vähemalt teise täieõigusliku lapsevanemaga kooskõlastasin enne, kui avalikult pilte kuhugi panema kiirustasin.

Puhanud ja täiskõhuga preili oli meeleldi nõus sooja päikese käes veidi poseerima. Selili ei tulnud muidugi üldse kõne alla, sest see “ülisärav lamp seal taevas” ei lasknud lapsel silmi kuidagi lahti hoida. Teiseks proovisime suure venna abil istudes mõne pildi saada. Saimegi – lõbus laps=õnnelik laps! Viimasena lasin tal vabalt oma uut keeramisoskust harjutada ja tegin enamus pilte kõhuli piigast. Õnneks oli tal huvi nii uurida rohelist rohtu kui ka üliarmsasti mulle naeratada, et see konkursiklõps ka “purki saaks”!

Edu sulle, meie väike päike! Kes pole veel jõudnud, aga tahab oma hääle anda Täpikesele, saab seda teha siin  https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fmaris.magi.1%2Fposts%2F1369976999753136&width=500 Elu peab olema lihtne, selge ja lõbus nagu lapsemäng, seetõttu seda tegingi. 🙂

Kolmas võililleline tegevus sai alguse üleeile ja jõudis lõpule eile. Kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et mesi on minu toidulaual täiesti välistatud. Seda kummalisem tundub siis see, millest kohe kirjutan. Taaskord kõikvõimas FB tegi oma salajase käigu, kui märkasin kedagi jagamas võilillemee tegemise õpetust ning lugemist lõpetades seadsingi sammud oma võilillemere poole, et nende seast parimad välja valida. Õied korjatud, hakkasin neilt rohelisi tupplehti eemaldama. Sain endale selle lõpuks mõnusad mustad sõrmed, sest terve liitri kroonlehtede välja keeramine võttis omajagu aega. Edasi tegin nii nagu selles retseptis kirjas http://ilse.riiul.com/hoidised/voilillemesi/ Kurnasin ning panin võilillevee suhkru ja sidruniga tasaselt podisema. Umbes kaks tundi hiljem hakkas ollus siirupi moodi paistma ning jõudiski purkidesse. Pidavat olema ju väärt kraam ka suhkru asemel tee sisse. Võib-olla proovin isegi ära, aga õnneks on meil oma suur meesõber kodus olemas, kes ka degusteerib ja oma eksperthinnangu siis annab.

P.S. Täna hommikul ei saanud ma kuidagi oma tee sisse suhkrut tõsta, kibeles ära proovima omatehtud kuldne mesi. Lisasin ühe teelusikatäie ja hoplaa! Elan veel! Lõhn nagu meel ikka ja no ei meeldi mulle, pole midagi teha. Maitse? Minu tavapärane roheline poetee oli nagu vanasti pärnaõietee! Vot see mulle meeldis! Järelikult tasus tegemist! Kui tavaliselt on minu harjumusi väga raske muuta või minu käitumismustrit murda, siis siin on näide elu kõikvõimalikkusest! Mis ei tapa, teeb …… tervemaks ma loodan! 😉

Aitäh, päike! Aitäh, kevad, et kinkisite meile nii palju võilillerõõmu! 🙂

Sa oled see, mida sööd

Juba päris palju aastaid on elatud siin ilmas. Olnud ise laps, saanud ise lapsi. Pesamuna kallike täna alles 3-kuune. ❤ Et aga elus püsida, selleks on teadupärast vaja kehale kütust ehk midagi söödavat. Jätan vee-inimesed ja need, kes päikesevalgusest toituvad ning elavad praegu puutumata. 🙂 Vaatasin ühel päeval oma söögilauda, külmkappi, tervet kööki ja söömisharjumusi kriitilise pilguga ning tegelikult teadlik naine ja ema minus hakkasid vaikselt häirekella lööma.

Tean teooriat, milline on täisväärtuslik ja tasakaalustatud toit, mida peaksin sööma ja perele pakkuma, aga praktikas olen närb ja ühekülgne toituja ning mitte üldse meeleldi köögis kokkav perenaine. Mõned minu toitumisalased eelistused ja kiiksud on kirjas siin.

Süüa mulle meeldib, aga süüa teha – mitte eriti. Teen nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Sageli söön siis, kui nälga polegi. Lihtsalt ajaviiteks tass teed võileibadega või hommikune viimane pannkook või ports salatit kausipõhjast, et otsa saaks, noh. 😉

Mõned pildile saanud näited minu toidulaualt…

1490849073718

Soolane

img1490848599439

Magus

img1490848397016

Magus

Ja nüüd ma mõtlengi selle tuntud lause tähenduse üle. Sa oled see, mida sööd. 

Mis ma siis olen? Sigalahe kodune kartul? Nisujahust/pärmist pakatav moosirõõmupall? Ahvatlevalt magus vahukoorevunts?

20170407_174132

Vahva juurikainimene toitumine.ee lehelt

Tervise üle ma väga ei kurda. Kehakaaluga olen rahul. Väike kõhulihaste trenn tuleb kasuks, aga seda mõne aja pärast. Pisipreili alles 3-kuune ja esimesed katsetused harjutusi teha lõppesid kõhuvaluga. Võtan rahulikult. Juuksed püsivad peas, pikad ja kasvavad kiiresti (eriti tukk, mis häirima hakkab, kui vaateväli varjatud). Küüned on tugevad ja terved ning kasvavad ka megakiiresti. Aastaid vaevanud seljavalu on taandunud. Ainus, mis praegu tähelepanu vajab, on piisav vedelike tarbimine, sest tütreke rinnapiimalaps ja nahk kipub kuivama.

Tunnistan, et olen tõeline päikeselaps. Hilissügise hallid ilmad panevad mu motivatsiooni ja teotahte proovile. Siis tunnen küll vahest, et pean ennast tegutsema sundima ja selle pimeda aja endapandud diagnoos on laiiskus kondiites. 😀 Kuid esimeste plusskraadide, päikeseliste ilmade, linnulaulu ja lilleõite ilmumisega, saabub kevad ka minu hinge. Ma löön särama, olen täis energiat ja tahtmist kõike teha ja palju jõuda.

Mis vaimsesse tervisesse puutub, siis selle heas korras hoidmine on suuresti mõtlemises kinni. Ja minu mõtlemine on enamasti positiivne – igapäevaelu rõõmudest tulvil, lähedaste toetusest ja armastusest kantud, värske emarolli nautimisest pungil. Olen õnnelik. Minu pisemad ja päris suuredki soovid on täitunud või täitumas ning tunnen end rõõsa ja rahulikuna. Terve noh! 😉

Aga siiski toitumine? Seda enam, et üks väike inimene hakkab peagi minuga ühe laua taga sööma. Kuidas teha algust, et muuta tavapärast toitumist ja kõike, mis sellega seotud? Alustame menüü väljamõtlemisest, poenimekirjast. Siis tuleb leida see pood või mõni muu võimalus, kust hankida vajalikud/soovitud toiduained. Edasi jõuame toiduvalmistamiseni ning selleks vajaminevate köögitarvikute ja töövahendite olemasoluni. Ja ega vähemtähtis pole ka kokkamise soov/kirg/oskus. Ning viimaseks tundub mulle, et selle kõigega kaasneb ka muutus koduses eelarves. Alguses kindlasti väljaminekud suurenevad, enne kui leian sobivad ja soodsad toodangupakkujad ning hangin vajamineva köögitehnika. Kui menüü paigas, toorained kodus, retseptid leitud, abilised hangitud, näpunäiteid/oskused omandatud ja igati tervislik toit valmimas, jääb üle veel viimane katsumus. Saada ise sõbraks uute maitsete ja toitudega ning tutvustada/pakkuda neid ka ülejäänud perele. Mismoodi see lastega võimalikuks osutub, seda ma küll ette ei kujuta. 😮

Millised on väärt nipid ja võimalused alustada söömisega midagi sellist, mis pole kunagi varem meie toidulaual olnud?

Et siis mõne aja möödudes võiksin tunda end kui särav särg, kaunis kena kaunvili, suurepärane seenesupp või loominguline loomaliha!

 

20170407_174231

Teine trennijuurikas toitumine.ee lehelt

 

 

 

 

Magus mõtisklus.

Tead, armas Täpike, olen Sinuga koos kasvades muutunud. Seekord ei pea ma silmas neid tujukaid väljaütlemisi või pikki vaikimisi, mis ka üllatavalt sagedasti ette tulevad, sest neile on vist olemas mingi hormoonidel põhinev selgitus. Ka ei ole praegu teemaks see, et ma olen kangesti kergelt ja murevabalt hakanud päevakesi veeretama hommikust õhtusse, mistõttu mõnedki varem olulised, iseenesestmõistetavad ja alati-meeles-asjad, lihtsalt ununevad. 🙂 Kolmandaks ei räägi ma täna ka sellest imelisest vaatepildist, mis peegli ees seistes avaneb, ehkki ma armastan seda muutust väga ja naudin võimalust hoida sind praegu vaid ilma otsese kontaktita, silitades oma ümmargust kõhukest. 😉

Muutunud on minu magusavajadus ja seda viimase kuu aja jooksul. Kui ma varem peale korralikku õhtusööki enam mingit näksimist ei vajanud, siis nüüd käin minagi hilistel tundidel või lausa öösel peale mitmekordset WC-külastust midagi ampsamas. Ja tegelikult on see midagi ikka magusamaitseline. Ma ei tea, millega see lõppeb või kaua see kestab, aga hetkel ei suuda ma end väga taltsutada, kui su õeke küpsetab piparkooke või vennakese sünnipäeva puhul tegime vahvleid, mida sõin enamasti mina. Vahukoor küll puudus, aga moos sobis ka hästi.

Üks muutus on veel ja see ei ole muidugi midagi toredat, aga loodan, et peagi taastub see esialgne olukord. Ma olen ära kaotanud selle magusa tunde, selle põnevusesurina kusagil hinges, haarata kaamera ja jäädvustada looduse ilu meie ümber. Praegu pakub sügis-talvine ilm päris palju võimalusi heade piltide tegemiseks. Aga mul puudub jõud õues ringi uidata ja erinevates asendites pilte klõpsida. Olen aga kindel, et kui meie sinuga jalutuskäikudele siirdume, siis kaamera on kindel kaaslane. Täna vedasin end siiski õue, sest see päike ja lumesädelus ikka meelitasid eriti osavalt mind. Tunnistan, olen mõjutatav… 😉

Viimane mõte, mis mind ikka ja jälle külastab on see, et Sind oodates olen ma õppinud veidi rohkem usaldama. Usaldama kalleid lähedasi enda ümber ja oma keha. Ja see tunne on sama magus nagu Geisha komm. 🙂 Ma ei ole läbinud mingeid praktilisi koolitusi ega lugenud virnades raamatuid, kuidas meie kokkusaamine oleks võimalikult loomulik ja meeldiv meie  mõlema jaoks. Aga minus on olemas rahulikkus ja teadmine, et kõik läheb kõige paremini. Ja see ei ole hoopiski minulik, sest kui oleks olemas pabistajate edetabel, kuuluksin mina kindlalt 3 esimese hulka. 😀 Nii et, kui aeg on sinu jaoks parim, siis lihtsalt teeme selle ära! Ootan armastusega sinuga kohtumist! ❤

Ja nüüd võiks ju teha midagi magusat – kohupiim ja marjakissell, näiteks? 😀

Veel suvejuttu

Suvest hakkab tasapisi sügis saama. Seda nii ilmateadet uskudes(ehkki viimased päevad on kraadiklaasil ikka pügalaid üle 20 näidanud) kui ka silmad lahti looduses ringi käies. Kased on sel aastal oma rohelise rüü varakult kuldpruuni vastu vahetanud ning nii mõnigi juba lehedki langetanud, kastanisiilid potsatavad järjest murule ning õieilu aasadel ja nurmedel on asendumas kõrreliste väljadega – nemad püsivad püsti ka lume langedes lumehangedes.

Kell näitab laupäevahommiku seitsmenda tunni algust ning minu aknast tungib sisse ere päikesevalgus. Nii ta tõuseb, et tänast päeva kõigi jaoks rõõmsaks muuta. Suvised päikesetõusud polegi nii tähelepanuväärsed, sest suvehommikul silmi avades näha päikest paistmas,on ju iseenesestmõistetav, aga kui septembrikuus veel päike silmipimestavalt põski paitab, on see minu jaoks midagi suurt ja märkamisväärset. Nii imeline on see suvelõpuhommik oma sillerdavate kastepiiskadega ning puuvarjudega murul.

Õpetaja ametiga kaasnev pikk suvepuhkus on selleks aastaks läbitud. Päris palju juunikuus plaani võetud ettevõtmistest said teostatud, mõned on jäänud ka ilma “linnukeseta”. Mere äärde olen saanud ja seda kordaks veel ja veel. Oma esimese peenramaa vilju olen maitsta saanud ja on jätkunud sissetegemisekski. Esimest korda elus panin kokku mingi salatilaadse asja ning nagu minu puhul ikka, siis esimene vasikas jääb tavaliselt aeda, teine enam mitte alati. Kes on söönud, see on minu “pläusti” heaks kiitnud. Tasub järgmine aastagi proovida.

Oma aia õunapuud on alles noored ja seega on vennakese saadetud õunahulgast tehtud nii kooki kui moose ja roosegi. 🙂

Kevadel istutatud vaarikad hakkavad alles nüüd valmis saama ning seemnest kasvatatud maasikataimed alustavad veel praegu õitsemist ja annavad mammusid maitsta.

Lilleaed on hetkel see, mis vajab ikka veidi uurimist-katsetamist- õppimist ja vaeva, et tulemus oleks silmale ilus kaeda. Sellepärast ei ole mul suursuguseid lilleklumpe ümber maja veel, aga ehk on edaspidi rohkem võimalusi enese jaoks selgeks teha, mis millega, kes kellega ja kuhu sobib. Samuti tahaks mõne ilupõõsa õuele tuua, aga see jääb ka kuhugi tulevikku.

Septembrikuu algas nagu igal aastal kooliga. Õpetajatele lilleliselt, õppijatele mitte nii väga. Vähemalt need kaks, kes meie perest jälle koolipinki istusid, ei näita suurt vaimustust üles. Eks suvevabadusest on nüüd vaja välja tulla ja töörutiiniga uuesti harjuda ja selleks vajab aega nii täiskasvanu kui noor inimene. Minu tarkusepäeva kaunistas kollane päikesevärvi õis ning lasteaia lapsed olid küll mängumaale naastes lõbusalt lustilised ja elevust täis. 🙂

92953771-bf22-4722-912f-4abe207e08d6

Pean tunnistama, et viimasel ajal on suur pildistamistuhin mind maha jätnud, mis mind tegelikult ei rõõmusta, vaid pigem kurvemaks muudab. Ma tõesti ei haara enam igal võimalusel kaamerat ja ei kõnni pikki vahemaid looduses, aga sellele on ka päris hea põhjendus. 😛 Samas koduümbruses ikka klõpsin aeg-ajalt ja sellest hetkel piisabki. Piisad ja pärlid, valged ja läbipaistvad ongi viimasel ajal rohked pildistamisobjektid. 🙂

Päikese teekond on kulgenud selle kirjatüki jooksul mu aknast edasi, ka kõrgemale kui tunnike tagasi ning kutsub mind toast välja linnukese laulu kuulama. Lähen kindlasti. Mine sinagi! 🙂

Õnneks sajab!

Täna jõudis see kauaoodatud kastja ka siia, Järvamaale ja teeb tööd kohe hoolega – sajab vahetpidamata. Loomulikult olen ma õnnelik, et niisutab kenasti muru ja taimekesi. Samas nädalavahetusel on ju rohkelt aega käes, et looduses liikuda ja seda ma ka igal võimalusel teen, koos kaameraga. Tänane retk sai aga tehtud hommikul üsna lühike – pool tundi ja läbimärg. 😀 Mõne klõpsu ikka jope hõlmast tegin, kuna minu kaamera kahjuks veekindel pole. 😉

Karikakarde vahelt köitsid minu tähelepanu aga väikesed punased täpikesed ja nii said lapsed selle suve esimesi metsmaasikaid maitsta.

13435694_1040136079403898_1462375555_n

Edasi kulges päev tubaselt. Vihmasel ilmal on meie majas selline huvitav mõju, et meelitab ringi kõndima selliseid vahvaid hõbedasi tegelasi ning põnevust pakub ka osavuse proovile panek. Sel ajal kui lapsed olid hõivatud lõbusa ajaveetmisega askeldasin mina pisut köögis ja nüüd naudime üheskoos kaminatule paistel magusat õhtuampsu.

Mida teed sina vihmase ilmaga?

Kevad tuleb päevasoojaga

Paastuaeg on läbi. Sellega koos kaob ka õnneks lumi õue pealt. Loodan peagi näha esimesi rohelisi rohututikesi ja nende vahel kauaoodatud kollaseid kevadetervitajaid – paiselehti. Lillepeenras upitavad end päikese poole sügisel maha pandud nartsissid ja tulbid – on mida oodata! 🙂

Laupäeval said valged kanamunad endale kohustuslikus korras kirjud kuued selga.

Täna sai väikese hilinemisega ära küpsetatud ka pühadeajale sobiv kohupiimakook. Tegelikult ju täna veel 2. püha ka. Retsept on pärit siit. Kasutasin esimest korda küpsetamiseks rukkijahu ning kirsside asemel kuhjasin täidisesse vaarikaid. Maitses hästi! 😉

Pühapäev möödus põnevas vurisevate kiirete rataste maailmas – Talendid rajale kardivõistlus Tallinnas. Hommikul kell seitse teed alustades oli väljas päris hall ja udune. Koju jõudes lõpetas päeva aga armas punakuldne loojang. 🙂

 

 

Sõbralikud päevad

Sõbrad meenuvad ikka siis, kui hing tantsu vihub või siis muremõtteist hingekambreis uputab. Tavaolukorras – kodu-töö-pood-kodu-lapsed-mees-minaise ei tule ju pähegi ärgata kell 6, et hakata küpsetama küpsiseid või lastele koolikaaslastele magusaid muffineid. Mis siis, et eelmisel õhtul pisut peale südaööd sai lõpetatud trükkimine-printimine-lõikamine-sidumine-pakkimine, et sõbralikud sõnad saaksid kõik kenasti purki pandud. Kõige pisemad sõbrakesed said endale ikka seda, mis kõige rohkem rõõmu teeb – kommi!! 🙂

Aga seda kõike tegin ma suure rõõmuga, sest kui keegi on välja mõelnud ühe päeva aastas, et armsate inimeste nimel pingutada, siis need vastusaadud särasilmad, naeratused ja hellad tänusõnad on seda kõike väärt!BeFunky Collage

Vahele mahtus ka lõbusat lumeta vastelt, mida siseruumides toreda tegutsemisega tähistasime ning ei puudunud ka hernesupp ja vahukoorekuklid.

Seal Saaremaal…

… ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud. Nädalavahetusel pisikesel saarereisil nägin neid kaunikesi koheva lumevaiba all. Täna, seda lugu üles tähendades, sajab terve päev vihmakest ja silmnähtavalt kaob ka lumeilu puudelt ja põõsastelt. Seda enam olen tänulik, et kasvõi läbi autoakna klõpsisin imeilusaid lumiseid hetki.

Algus oli igati ilus ja teel olles tuli isegi lumelisa. Viivuks pressis end pilvede vahelt ka päike välja, aga värv polnud sugugi see, mida harjunud päikesega seostama. 😉

Eriliselt köitsid tähelepanu erinevad lumeloomad – kui viitsimist pikemalt vaadata, võis tabada puu okste vahelt loomi külg- või tagantvaates, aga kõige rohkem vonklevaid lumemadusid. 🙂

Ja loomulikult olid esindatud esmalt välja hõigatud kadakad ja männipuud, üksi ja hulgakesi.

Kui seda kadakaoksa poleks lähedalt pildistanud, oleks tänane postitus täiesti ilmetu-värvitu, ehkki must-valge-pruun ju ka värvid. 🙂 Sellepärast jääb seda lugu lõpetama ikka veel kaunilt ehitud Kuressaare linna jõulupuu ning väike värvitäpp õhtusöömaajast. 😉

Järgmine päev viis meid juba järgmisele saarele, aga sellest jutt ka järgmises postituses.

 

Jälle on saabunud jõulukuu…

… ootuste aeg, rõõmude aeg – on kirjas armsas laulusalmis, mida vist igal aastal ikka jälle jõulupidudel lauldakse.

Minugi tegemised ja mõtted on pisut enam pühademeelsed, ehkki maa on roheline ja päeval veel plusskraadid akna taga. Seda enam tuleb seda “õiget tunnet” otsida lähedaste silmadest, enda hingest ja südamest.

Pisikesed näpuharjutused lastele klassikaunistuseks:

DSC02858

Esimese advendi tähistamiseks ja poja sünnipäevakülalistele said seekord ostetud lõbusad lumememmed, et seda lumekest siiapoolegi meelitada.

DSC02944

DSC02989

Kõige kallimatele ja kõige parematele lastele tulevad ikka päkapikud öösel  maiustusi jagama, kui neid oodatakse. Meie lapsed ootavad küll! 🙂

DSC02992