Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

Advertisements

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Kui mänguasju osta ei taha

DSC04740

Ja üks õnnekastan kindlasti taskupõhja

Käes on ilus üleminekukuu päikeselisest suvesoojast uduhalli sügisvaikusesse. Minu jaoks võrdub suvi melu, möllu ja rõõmuhõisetega ning mida rohkem väljas külmemaks läheb, seda vaiksemaks jääb minu sees. Ehk tuleb see alateadlikust enesealalhoiust talvekülmadele vastu astudes. Igatahes muutuvad päev-päevalt mõtted ja  teod tubasemaks. Seepärast kuivab meie mõnusal puudega köetaval pliidil kaks suurt pesukausitäit kastaneid. Miks nii palju, võib ju küsida? Sest enamus läheb suurde põrandavaasi esikut ehtima ja head energiat kodus hoidma, aga tegelikult olen mõtetes juba uues aastas.

Olen oma kolm vanemat last üles kasvatanud mänguasjakasti kõrval, milles päris suur hulk poest ostetud mänguasju. Tunnistan oma isiklikku vaimustumist lelupoe riiulite vahel käies ja ikka märkasin end sinna kasti midagi jälle juurde ostmas, sel hetkel “oi-kui-ilus-ja-vajalik” ning hiljem kasutult seisma jäänud vidin. Tänaseks on meie peres kasvamas 9-kuune pesamuna Täpike ja minus on kasvamas soov seda poestostetavate mänguasjade hulka hoida nii väikesena kui võimalik. Seetõttu on minu soov rahulikus keskkonnas kasvada ning tema tegutsemisvalmidus need, mis mind juba kaugemale vaatama panevad. Kevadeks-suveks on ta valmis katsuma, kallama, veeretama, täitma, viskama ja ehk juba ka sorteerima. Järgmised kastanid valmivad aga alles aasta pärast. Seega on meil igavate vihmailmade lõbustamiseks vahendid olemas.

Samal eesmärgil kogun juba värvilisi  pudelikorke ja pesulõkse, wc-paberi ja köögirätikurulle, millega on võimalik mängida, mängida, mängida.

Pudelikorgid sobivad suurepäraselt sorteerimiseks, kujundite ladumiseks, templitrükiks, kui vanust rohkem. Esmalt lihtsalt ühte nõusse panemise ja sealt teise kallamise harjutamiseks. See, et üks pappkast võib lapsele suurel hulgal rõõmu valmistada, pole enam tänapäeval üldse harv nähtus. Kui sinna kinnisesse karpi aga augud sisse lõigata, saab neisse toppida peale pudelikorkide ka neidsamu kastaneid, lõngajuppe, joogikõrsi, karvatraaditükke, riidetükke jms.

Pesulõksud on ühed maagilised mänguasjad. See, et nende avamine ja kuhugi külge panemine on peenmotoorika koha pealt tarvilik oskus, on oluline täiskasvanu jaoks. Lapsel on lihtsalt lõbus “leida” neid oma riiete või kardinate küljest, laudlina või voodikatte küljest, et näpuosavust arendada.

See tohutu mängumaa, mida pakuvad wc-paberirullid, ei hakka ma siia kirja panema. Ütlen vaid, et hea tahtmise juures on see lõputute mängude ja mänguvahendite meisterdamise võimalus, kui interneti otsing vaid avada. Kuna aga praegu on meie Täpikesel veel see kõige keelega katsumise etapp käsil, siis kastanimunad veerevad meil mööda pikka toru nt diivani pealt vaibale asetatud purki. Üheskoos paneme kastani pikaks ühendatud köögirätikurullidesse veerema, kuulame veeremise heli ja purgist võtavad pruuni muna välja väikesed osavad sõrmekesed. Ja milliseid põnevaid käike ja kurve, tõuse ja laskumisi saab neist rullidest teha, kui piiga kasvab ja ise mängu valmistamisel saab abiks olla.

Juba praegu on sellele 9-kuusele tüdrukule huvitav ja üks kiirelt omandatud oskus kusagilt seest asju välja tõsta või tõmmata. Arvan, et meie piiga pole ainuke, kes niiskete salvrätikute paki on kätte saanud ja taibanud, et sealt saab neid vahvaid lapikesi ükshaaval välja tõmmata. Esimesel korral läks suurem tähelepanu muidugi nende tekstuuri ja niiskuse kompimisele, prooviks jõudsid esimesed isegi suhu, aga järgmistel kordadel on põhieesmärk siiski võimalikult suur kogus salvrätte pakist kätte saada. Et laps saaks seda huvipakkuvat tegevust teha ja kuhjaga mängulusti ka, tegin talle tühjaks saanud pakki analoogse erivärvilistest ja erineva tekstuuriga kangalappidest “tema oma paki”. Tänu millele jääb üks “ei tohi” jälle ütlemata.

Värvid purgis. Meie pere suurte laste lemmik soe jook on kuum kakao. Seepärast ostan seda pulbrit just läbipaistvas plastpurgis. Purgid seisavad praegu puhtana riiulil reas ja hakkavad järjest täituma värvidega. Ehk siis igal purgil on oma värv ja omad pisi-asjad, mis sinna sisse mahuvad: korgid, paelad, paberi- või papitükid, nööbid, patsikummid, lilleõied… Kõikvõimalik, mis ühel tegevuse otsimise hetkel pakub avastamisrõõmu ja mängulusti ning samal ajal saab ka värvid selgeks. Ootan juba seda kollase värvi hommikut või sinist õhtupoolikul, mil käsi purki pista ja uurida, mis seal leidub! 😉

Olen kindel, et mänguasju ostame (ja oleme juba ostnud 🙂 ) ka sellele lapsele poest, aga need ostud on tõesti läbimõeldud ja -arutatud ning püüan vältida hetkeemotsioonide ajel tehtud oste. Olgu selleks siis lihtsalt lapsele rõõmu valmistamine või vastupidi paha tuju lohutuseks.

Huvitav, kui palju on minuga sarnaseid kaasamõtlejaid-tegutsejaid? Kuidas toimid sina?

Kas õpitud oskus või õpitud lollus?

Olen inimene, kelle jaoks sõna on tähtis, on väe ja võimuga. Olen kindel, et sõnal on jõud. Seega valin enda omi ja tahes tahtmata panen tähele, mida kasutavad teised, nii vestlustes kui ka kirjapildis.

Kuulun õnneliku jälle-emana sotsiaalmeedias paari beebigruppi ning näen seal toimuvat, harva osalen vestlustes. Olen aru saanud, et see on värskele emale hea võimalus oma pisikese imega toimuva  jagamiseks. Mida ka hoolega kasutatakse, sest mis eesmärk sellel grupil muidu oleks? Vahva ikka üles lugeda oma lapsukese “ilunumbreid” ning jälgida teiste omavanuste kasvamist. Aga iga kord sellele lisatud lause “Kuhu sel ajal küll kiire on?”, on pannud mind arutlema. Mida sa, ema, siis soovid? Et su kaheksakuune oleks jätkuvalt nagu kahekuune? See ongi ju aja möödumisega kaasnev rõõm kasvamisest, arenemine vaid lebavast vastsündinust iseliikuva-isetegutseva imikuni. Kas mitte seda te, emad, oma lapselt ei oota?

Lapsesaamine on elumuutev otsus. Arvan, et vastuväited puuduvad. Miks siis ema, kes näeb iga päev oma lapsega toimuvaid arengulisi muutusi, nimetab neid pahandusteks? Lollusteks? Just nende sõnadega kirjeldavad emad oma väikese inimese igapäevast tegutsemist. Äsja selgeksõpitud toe najal enda püsti ajamine on pahandus? Lapse käeulatuses olevalt riiulilt esemete mahalükkamine on pahandus? Haaramine, sealhulgas lemmiklooma karvadest või enda arust hästi kaugele lükatud püreekausist, on pahandus? Kõikvõimalike asjade põrandalt üleskorjamine ja suhu panemine, on pahandus?

Mida tegelikult see pisike arenev inimene tahab meile öelda? “Emme, vaata, mida ma juba oskan…!” Oskan ise seista ja harjutan seda igal võimalusel, sest ma vajan seda järgmiseks arenguetapiks – kõndimiseks. Oskan kasutada tasakaalu selleks, et hoida ühe käega riiulist, aga teisega liigutan asju, mis on riiuli peal. Sinu jaoks, emme, on see asjade maha lükkamine, minu jaoks oskus teha oma kehaga koostööd – jalad, käed, silmad. Loomulikult on vaja jälgida, mida laps suhu paneb, aga see on ju oskus – arenenud koordinatsioon – võtta näpitsvõttega ese ja viia see suu juurde. Meil on üsna populaarne näputoitumine ning on emasid, kes kurdavad, et laps ei oska pakutavat toitu suhu panna. Laske tal siis harjutada, turvaliselt muidugi!

DSC_0130

Meenutage enda esimest korda printeriga töötamas või arvutis koos manusega meili saatmas. Läks vahel kiri valel aadressil või tuli postkasti tagasi? Kas printerist kortsuläinud paberi väljaõngitsemine õnnestus kohe? Tegi nende kasutamise selgeks õppimine teie elu lihtsamaks ja te kordasite seda järjest rohkem? Olite õnnelik ja uhke oma kogemuse üle? Kas keegi ütles teile selle peale, et saite hakkama lollusega?

Teine mõtlemapanev teema on seotud lausega: “Mismoodi te, emad, pesete nõusid, teete süüa, kui laps tuleb jalgade juurde, end püsti ajab ja siis nutuga sülle nõuab?” Praegu olen kodus meie 8-kuuse pesamunaga ja toe najal seismine ning seal ka kõndimine on suurim saavutus, pisipreili enda jaoks aga “hurraa-ma-näen-rohkem-ma-saan-katsuda-rohkem-mul-on-julgust-rohkem”. Kui ma pliidi või kraanikausi juures toimetan, siis ta demonstreerib seda kõrvaloleva tooli või diivani najal ning enamasti ei tule ta minu jalgadelt tuge otsima? Sest tema lähedus- ja tähelepanuvajadus on piisavalt rahuldatud üheskoos mängunurgas mängides.

Seal on ta saanud temaga ühes ruumis ja ajas 100% kohalolemist vanemaga – ihu vastu ihu kontakti, füüsilist hoidmist-silitamist-paitamist laulumängude saatel, silmast silma vaatamist, emotsioonide väljanäitamist (naermine, kilkamine, üllatus jne), täiskasvanu kõnega tegude kinnitamist. Sel ajal ei mängi meil taustaks televiisor, mida tahaks ühe silmaga piiluda, ei ole käeulatuses arvutit ega nutitelefoni, mis võtaks ära osa sellest väärtuslikust ajast kahekesi. Kas olete märganud, kui tihti vaatab laps mängides teile silma sisse? Vaatab ja naeratab teile? Kas pole kahju neist särasilmadest ja naeratustest ilma jääda?

See ei ole kellegi poole näpuganäitamine, need ei ole etteheited või kuri kriitika. Need on minu mõtted, minu tähelepanekud, minu märkamised. Ei ole mina teistest parem ema, vaid lihtsalt ema oma neljale lapsele ning olnud pea 15 aastat “asendusemaks” lastele, kes on kasvanud, mänginud ja õppinud koos minuga. Need lapsed ja nende aastate kogemus on mind hästi kasvatanud. Aitäh!

IMG_20170818_103559_970

 

 

Ei ole puu, aga lehed on; ei ole inimene, aga jutustab.

21469636_1483057518445083_992131784_nSiin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Laialt levinud ning paljukasutatud rebase tsitaat “Väikesest printsist”. Raamat, mis on nii sügavamõtteline ja samas kingib elule loomingulisuse. Minu laste raamaturiiulis on see olemas ning päris mitu korda üheskoos loetud-arutletud. Selle raamatu imelisele tekstile on boonuseks autori illustratsioonid, mida vaadates võib hakata nägema sõnade taha, pildi sisse ja kaugemale. Need kutsuvad last küsimusi esitama, mis on suurepärane mõtlemise arendamise seisukohalt.

Millal ilmusid minu laste mängumaale raamatud? Nähtaval ja käeulatuses on nad kogu aeg olnud, huvi nende vastu tekib igal lapsel erineval ajal. Praegu näen meie pesamuna oma papiraamatuid haaramas, hoidmas, avamas, sulgemas.  Minu jaoks oluline on esimese kokkupuute ajal õpetada lapsele raamatu hoidmist. Raamat saab kõigepealt pai, sest ta on seda väärt. Raamatut vaatame puhaste kätega ning kui oleme sealt pildirõõmu ja jutupõnevuse kätte saanud, paneme raamatu alati tagasi riiulisse. Sest seda õpetab lastele ju ka Sipsikust tuttav lugu, kuidas Ilseni kassi pilk võis reeta vassimise ja millele järgnes vahelejäämine.

Ma ei ütle, et meie oma autorite raamatud on ainult head ja tõlkeraamatuid väldin. Riiulis on seda ja teist. Küll aga olen seda meelt, et esimene raamaturõõm oleks täiuslik. Mida pisem vaataja, seda suurem ja selgem pilt ning pildile osutav sõna on piisav. Edasi tulid lapse huvist lähtuvalt, kas printsesside ja ükssarvikute lühikesed lood või karupoeg Puhhi ja tema sõprade vahvad jutud. Muinasjutte pole ma kunagi lastele ette lugenud, neid me mängisime läbi päeva ajal ning unele minnes jutustasin nii, et sain näha lapse kohest reaktsiooni, sest minu silmad ei olnud kinni raamatu tekstis. Ja see oli igati vajalik, sest kurja hundi põrsapüüdmise ajal tuli alguses julgustavalt käest kinni hoida ning Lumivalgekese ja Pöialpoiste lõbusat laulu ja vilekoori kuuldes naeruturtsatusi vaigistada.

“Hei, Nöpsik! Mis sa teed seal?” küsin oma umbes 5-aastaselt tütrelt, kui märkan tal õlgadel erkkollast diivanikatet, peas printsessikrooni ning  issi hiiglaslikke säärikuid jalga panemas. “Lähen Kullakest* päästma!” kuulen vastuseks. “Kus su Kullake on?” “Kuri Draakon viis ta oma lossi ning hoiab kinni.” “Aga miks sul issi jalanõud jalas peavad olema?” “Kuidas ma siis seitsme maa ja mere taha saan? ” Jalgu järele lohistades suundus vapper Printsess-Rüütel lastetoa nari poole, mille ülemisel asemel lebas Kullake ja ootas all Väikend-Draakoni käest päästmist. Jäin vagusi pealtvaatajaks ning tõdesin, et kuuldud lood elavad rõõmsasti oma elu laste mängudes edasi. *Selle nime pani tütar oma esimesele beebinukule.

Ehk tänu raamatutele ja varajasele lugemisoskuse omandamisele on tütar (täna juba 15) siiani väga elava kujutlusvõimega, suurepärase mälu ning põneva arutlusoskusega. Huvi lugemise vastu pole kadunud ka arvuti ning nutiseadmete pealetungiga meie igapäevaellu. Kohustuslik kirjandus loetakse kiirelt läbi kõigi oma lemmikutele lisaks. Pojale (12) seevastu on raamatutekstist enam mõju avaldanud illustratsioonid. Tal on omanäoline joonistamiskäekiri, millega ta oma juttude juurde pilte maalib. “Raamatuid” on siiani valminud kaks, suuresti tänu koolis korraldatud “oma raamatu nädalale”. Viimase juures tooksin välja, et juttu jätkus kahte 12-leheküljelisse vihikusse.

Olen nende kahe lapse (väga kahju, et vanima tütre (24) kasvamise ajal ei osanud ma nende tähtsust märgata) esimesed kritseldused ning edaspidi juba äratuntavad joonistused kenasti kokku köitnud ja neist sain inspiratsiooni oma lastele mõeldud luuleraamatu koostamiseks. Soovisin just neid kasutada illustratsioonidena, aga targad tegijad arvasid, et selline raamat ei leia lugejaskonda ning nii see käsikiri sahtlisse jäigi…

Enda lapsepõlvest mäletan suviseid koolivaheajakuude õhtuid vanaema juures, kui memm kogus kõik oma lapselapsed suurde voodisse ja läks muinasjutu vestmiseks ning mõistatuste küsimiseks. Ootasin neid õhtuid erilise huviga, sest nii nagu meie memm oma mahedal häälel jutustas, ei olegi ma peale Piret Pääri kedagi kuulnud. Mõnikord muutus see kaks-ühes mänguks, sest samal ajal tegid käed tööd – memme magus jutuvada sai keritud lõngakeradesse ning sealt edasi sokkideks-kinnasteks. Vanaema raamaturiiul oli meie parim kaaslane ka vihmailma korral, mil haarasime virna “Tähekesi” kaenlasse ja algas suur etlemispidu – kordamööda lugesime üksteisele luuletusi ette, kes julges, pani sõnadele omaloodud viisi ka juurde ja sellest kujunes üks oodatud kontsert.

Head emad teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. See tarkus on pärit raamatust “Peeter Paan”. Lugesin seda kohe mitu korda ja taipasin, kui suur väärtus sellel on. Minu jaoks. Jah, ma saadan meie pere suuremad lapsed ning pisikese pesamuna Unemaailma alati heade mõtetega. Ma pole usklik, selle religioosses tähenduses, aga usun siiralt, et meie ümber on teatud nähtamatu maailm, mille olevused meid toetavad, aitavad, hoiatavad, kui meie vaid märkaks neid märke. Seega saadan igal õhtul oma kaitseingliga teele soovi, et meie pere ja meie kodu oleks kaitstud ja tänan selle eest!

 

 

Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363

7 õnnelikku kooskasvamiskuud

DSC00154

Koos sinuga, kullakallis Täpike, kasvab ka minu rõõm ja suureneb armastus. Imelised 7 kuud on olnud täis õnnelikke hetki ning kuhjaga heldimuspisaraidki. Igas kuus on midagi, mis paneb südame kiiremalt põksuma ja tahaks käsi kokku pannes õhata-tänada elu selle imelise kingituse eest – sinu eest! 😍 DSC_3728

Viimase kuu märksõna on kindlasti liikumine. Nägin meie suure voodi peal sinuga mõnusasti mängides, et varsti-varsti oled sa valmis minema. Iga päevaga said sa rohkem selgemaks, kuidas ennast ihaldatud objektini lähemale tõmmata. Loomulikult aitas kaasa ka voodil oleva teki enda poole sikutamine ja nii tuli ka meelisese ise sinu juurde, aga ikkagi. Käed tegid tööd ja sa liikusid! Põrandal see veel eriti ei õnnestunud. Aga miks mitte alustada turvaliselt pehmel alusel ja siis sealt edasi juba igal pool? Seda sa ka tegid. Ja nüüd on meie ainuke ülesanne oma üht silmapaari suurima tähelepanuga töös hoida, et sinul oleks liikumine võimalikult ohutu-valutu. No need ukse lävepakud alguses hoidsid sind küll tagasi, aga harjutamine tegi sind kiiresti meistriks ning kõht maast lahti ja hops! üle. Selge!

Kui su põrandale panime, et sinu äraõpitud oskust imetleda, saime su liikuma emme prillide suunas ja muidugi televiisori pult on teine asendamatu magnet. Tõmbasid ennast hoogsalt käte abil edasi ja olidki soovitud asjade juures! Nädal hiljem hakkasid sa ka jalgu kasutama edasi liikumiseks, eriti paljajalu oli väga mõnus endale hoogu juurde lükata. Super! Meie issiga ainult ohhetasime ja ahhetasime õnnest ja loomulikult saime selle esimese korra ka videole, mida hiljem tore koos vaadata.

Lisaks roomamisele üritad sa juba ennast ka toe najal püsti ajada. Päris hästi õnnestus see sul suurele õele toetudes, aga kuna jalad veel pikalt ei kanna, vaid tudisevad all, siis see oli vaid hetkeks. Küllap see varsti kindlamaks muutub ja sinu võrevoodi tuleb sel juhul juba madalamaks lasta. Samuti proovid sa ikka vahel käpuli asendist ka istuma minna. Oskad küll pepu peale ennast ühele küljele lasta, aga püsti sealt veel ei saa, tasakaal kaob ära. Aga küll seegi tuleb!

Kuna sul on nüüd liikumisega nii palju tegemist, siis magamine on viimasel ajal üsna tähtsusetu. Varasema 2-3 tunni asemel magad nüüd 1-2 tundi ja sedagi ikka õues vankris. Aga magamajäämine seal on tõsine vägitegu, sest vaja on ju autosid kuulata ja tuuleõhku nautida ja lillekest maitsta ja puulehti katki rebida. Ühesõnaga maailma avastamine on praegu sinu suurim töö ja see ongi õige. Kui ikka tukk peale tuleb, küll siis ka magad. Selili pole sa enam nõus sekunditki kusagil olema, seega õueuned on samuti kõhuli.

Õues oled sa rõõmuga igal võimalusel, sest paraku on meil teha selliseid töid, mida tuppa kuidagi ei too ning sina oledki siis meiega igal pool kaasas. Olgu need siis õhtused lillekastmised või varahommikused (kell 6 nt) emmega pildistamised.

Selleks, et oleks jõudu mööda tube liikuda ja õues ümbrust jälgida, tuleb korralikult süüa. Selleks on sul suus juba 2 hammast, tähtis kuupäev on 09.07, kui peale 3 km kõndimist sa ainult jorisesid vaikselt vankris ja magamajäämisest polnud juttugi. Sinu lemmik on jätkuvalt rinnapiim, aga lisaks sööd sa lõuna ajal juurikapüreed lihaga, vahepalaks aiast või poest kõike värsket (maasikat, vaarikat, tikreid, virsikut, viinamarja, arbuusi) ning õhtul sobib hästi puuviljadega või küpsistega puder. Maitse-eelistustest olen tähele pannud, et veiselihaga püreed meeldivad sulle rohkem kui kanalihaga. Aga üldjuhul pole kurtmiseks küll põhjust, sest kui lusikat näed, siis su suu on kohe lahti nagu linnukesel.  Esimese unetsükli magad sa kenasti omas voodis, sest sel ajal toimetame meie veel teises toas, aga siis edasi jääd juba meie kahe vahele. Paar korda ikka ärkad ja kui ainult lutist ei piisa, siis tissiga koos magame ikka edasi. Ööunne lähed tavaliselt 22 ajal ning ärkad enamasti 7-8 vahel.DSC_0015

Lisaks kiirele liikumisele tuleb sul järjest paremini välja ka juturääkimine. Ja mitte vaikselt ja viisakalt nagu printsessile kohane, vaid ikka jõuliselt ja valjuhäälselt hõigates. Üks lemmikmäng on sul issiga kaanonit teha, kus sinu “eeeee” võ “ääää” vaheldub issi omaga ja sa ootad alati vaikides ära, kui issi lõpetab, et siis saaksid sina alustada. Omaette mängides mänguasja ühest käest teise pannes, on kuulda “aitäh”. Kui kõht on tühi ja ma ennast sinu kõrvale pikali sätin, et sööma hakata, siis võib kuulda isegi “anna”. Ja nutujorina seast võib juba eristada “emme”-t. Puristamine on vahepeal moes ning pa-pa-pa käib ka mingite mängude juurde. Peale selle, et sa ise räägid, oskad sa ka väga hästi teisi kuulata. Nt telekast multikakanali reklaami kuuldes jääb kõik muu pooleli ja sa kuulad tuttavat häält ning muusikat, kas oled telekaga samas toas või mitte, pole vahet.

Sel kuul oli meil päris mitu põnevat autosõitu. Avatud talude päeval käisime ja sellest on pikem jutt siin. Mere äärde ja metsa jõudsime ka paar korda ning isegi lõbustuspargis sai suurte õdede-vendadega käidud. Sinuga on hea sõitu alustada siis, kui sul on tulemas uneaeg, sest turvahälli kinnitatuna ei meeldi sulle seal väga pikalt  istuda. Aga oma käimised saame ikka käidud, kui sinu juures tagaistmel on keegi, kes youtube-ist sulle “Äikest-päikest” laseb. 😀

Võõrastamine on täiesti selge. Kui ikka ärgates vaatavad otsa võõrad näod või mänguhoos ilmub kusagilt vaatevälja vanaisa, keda harva näeme, siis on emmet vaja, et nuttu peatada. Aga ei olegi tarvis ju kohe ja kõigile naeratada, ikka ettevaatlikult harjudes. Ja veidi aja pärast oled sa nõus juba kõigi sülle minema.

Ütlen ausalt, et järjest rohkem tahan sinna põrandale sinu tegelustekile laskuda ja sinuga mängida, sest iga päevaga muutud sa järjest rohkem Lapse moodi, pole enam beebi. Aga kui ma telefonist sulle sinu enda pilte näitan ja sinna kõrvale “beebi” ütlen, siis läheb sul nägu nalja täis ja silmad hakkavad särama! Tunned ennast ikka beebina ka hästi.

DSC09945

Väga lõbus on see kooskasvamine. Mina õpin sinu jutust aru saama ja veel suurema hoolega kodu koristama ning ohtlikke asju järjest sinu käeulatusest eemaldama, sest sinu väikesed näpukesed oskavad näpitsvõttes ka kõige pisema prahikese üles võtta ja see rändab ju kohe suhu. Sina teed iga päev midagi uut, midagi esmakordset, midagi südamepõhjani rõõmustavat, midagi õnnepisarateni üllatavat! Sa oled imeline väike inimene! Palju õnne meile!

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!