Nädalajagu päevi juba oleme sügises – suvi andis teatepulga lahkelt üle. Ilus ta oli, sügiselt ootaks ju sama kaunist etteastet. Tänaseks on need mõned vihmailmad ja tormituuled andnud mõista, et sügisel on tõsi taga ning seda üllatuslikult pikka suvesoojust tuleb nüüd kuidagi endas talveni kanda. Selleks see lühenev päevavalgus ja pikenev puhkus ongi, et suverütmist jahenevasse sügisilma end ümber häälestada.

Olen ikka selline inimene, keda ilm pole kunagi seganud end siseruumidest välja ajamast. Kas nüüd just iga ilmaga, aga enamasti ei hoia mind ei tugev tuul ega ka vihmapisarad toas kinni. Ja loomulikult juurutan seda suhtumist ka oma lastesse!

Seetõttu on meie pere pesamuna küll juba mitmeid kordi oma lapsele nii vajalikku lombirõõmu saanud nautida kui ka värvilise lehesaju all hullata. Samuti on suuremas koguses valmis korjatud väärt materjal põnevateks mängudeks toas, kui mingil põhjusel õue minna ei saa- kastanisellid ja tõrupoisid.

Maris1 (2)

Just neist viimastest kaaslastest täna rääkida tahangi. See, et nukuköögis valmib meil maitsev kastanisupp ja magustoiduks on tõruküpsised, on ehk tuttav mäng paljudele teistelegi. Kõige armsamad kaisuloomad saavad neist kordamööda kenasti kõhu täis. See lõbus kallamise-segamise-tõstmise-veeretamsie-kokkukorjamise mäng käib loomulikult alati koos ühe täiskasvanuga, sest vanuses 1a9k juhtub ikka, et käsi viib lusika ka enda suu juurde, mis muidu peaks mõmmikut toitma.

Paaril viimasel päeval oleme aga needsamad muhedad tegelased sealt nukuköögist transportinud hoopis värvidemaailma. Kes ei tahaks endale värvilist rüüd selga, kui su ihukate on vaid igav pruun. Õnnelikud kastanid maalivad suure lustiga lapsele lõbusaid mustreid, kui neile on antud paber ja pisut värvi. Ja see lõbu saab alguse lapsekätest, mis hooga neid munakesi karbis liigutavad.

Meie Täpikese üks lemmikkoht on aknalaud ja ütlen ausalt, ma armastan ise ka väga-väga istuda mitte akna all, vaid just aknalaua peal, nina vastu jahedat klaasi ja vaadata väljas toimuvat suure huviga, sest iga päev on eetris loodussaadete parimad palad. Vihmapiiskade “Tantsud tähtedega”, sügistuule “Su nägu kõlab tuttavalt”, unetuks tegev täis”Kuuuurija” või päikesekiirte “Pealtnägija”. Praegu on seal käimas vallatu puulehepolka, mis nagu võluväel ka meie Täpikese värvitud aluspaberitele kepslema sattus sel ajal, kui mina neist pärislehtedest lauale vahtraroose meisterdasin.

Täpike istus, võttis pintsli ja süvenes tegevusse. Mina istusin, võtsin kogu oma tähelepanu ja süvenesin tema märkamisse. Tema liigutused, tema näoilmed, tema kehaasend, tema “jutt”, tema kohalolek. Selline keskendumisvõime on aukartustäratav – oskus olla kogu oma keha ja meelega tegemas ühte asja. See on see, mida täiskasvanud võiksid lastelt õppida. Nende jaoks ei ole olemas pärast või homme või teen ära, siis… On praegu, mis on kõige olulisem. Ainus, mis loeb ja loob.

Koosveedetud aeg  ja ühistegemised on võti iseseisvuse kujunemisel tulevikus. Tänu nendele oskab laps hiljem endale ise õnnelikke ja lustilisi mänguhetki luua. Nende koostegemiste käigus kogesin õnne ja rõõmu, uhkust ja tänulikkust. See kõik suureneb jagades! Jagage teiegi oma koosveedetud õnnehetki! Mida tegite, millest vaimustusite, mis õpetas, mis hellitas, mis innustas, mis julgustas.

Vahtravärvilist sügisrõõmu teie perre ja teie tarre!

Postitus ilmus Emmede Klubis oktoober, 2018

Advertisements

Hoolimiseks liiga väike??

Millal on õige aeg hakata lapsele õpetama hoolimist, teise inimese ja tema (hea)tegude märkamist, tänulikkust?

Situatsioon meie igapäeva(m)elust… Suur vend (14, autismispektri häirega) mängib ühest toast teise kulgevat lõbusat palli tagajamismängu oma äsja kaheaastaseks saanud õega. Pall, va võrukael, veereb suurest rõõmuhoost kõrge köögikapi taha peitu. Väike õde otsib ja otsib, aga kätte ei saa. Suur vend, kes on tõesti oma vanuse kohta päris pikk poiss, ulatub kaugemale ja saabki õekesele palli tagasi anda, et siis koos lõbusalt edasi mängida. Pall jälle hüplemas ühest toast teise, õnnelikud mängijad tema kannul.

Aga enne, kui mäng võib jätkuda, sain mina võtta väikese preili põlvele ja juhtida tähelepanu, et vend aitas su palli üles otsida kapi tagant. Sina ütle selle eest  vennale “Aitäh!” See väike, aga minu silmis oluline minut tähelepanu nii suurele kui väikesele möödas, lähebki mäng jälle edasi.

Maris1 (1)

Kas ja kui tihti me märkame neid pisi-pisikesi (hea)tegusid ning osakme suunata abisaajat olema selle eest tänulik? Kas 2-aastane saab aru, miks on ilus öelda vennale “aitäh”, kui vend teda ilma abi palumata aitab? Kuidas mõjutab abi osutajale tähelepanu pööramine, kas tema eneseusk ja hea tuju on saanud pai kõrvalseisjalt? Või on see kiitus ilma põhjuseta, iga pisiasja eest ju ei kiidaks…?

Aga kui mäng oleks lihtsalt jätkunud ja keegi poleks tähelepanu sellele vahejuhtumile pööranud, muudaks see siis midagi laste käitumisharjumustes? Vanem laps on ikka väiksema suhtes tähelepanelik ja abivalmis, väike aga saab kinnitust, et suuremad peavadki mind alati aitama, sest ma olen ju “veel väike”!

Igas kodus on omad  tõekspidamised, traditsioonid, käitumismustrid ja kellegi seas, tavaliselt täiskasvanutel omavahel, kokkulepitud reeglid. Meie kodus on kõigi südameis sündinud reegel, et “aita, kui abivajajat märkad ja ole tänulik, kui sind aidatakse”.

Kuidas on lood teie kodus?

Mõnikord on sõnades peidus rohkem, kui meie kõrv vaid otsesel kuulmisel vastu võtab. Mõnikord on sõnade taga suurem sõnum, kui esmapilgul kuuleme. Mõnikord on vaja enne kuulata vaikust, kui öeldu kohale jõuab. Alati pole meil selleks aega, kuid tasub proovimist.

See võib kõlada kui mingi maagiline suri-muri-jutt, aga olen siiski kahe jalaga maa peal, oma lihtsas argielus pere ja kodu keskel ning võtan aega, et märgata.

Olen varemgi südant valutanud teemal – kust tulevad meie ühiskonda need inimesed, kes hoolivad vaid iseendast? Kes on valmis vaid saama, vastu midagi andmata? Kes lähevad sinust läbi nagu tühjast kohast, ehkki sa seisad külmal talvepäeval sisenemiseks valmistudes mõne ukse taga, ühes käes toidukott, teises väikese inimese käsi, mis ootab libedal tänaval toetust. Kes näevad elu ainult oma mättakese pealt, suuremat pilti või isegi kõrvalseisjat märkamata? Kelle suu on seotud, et mingil juhul ei tuleks sealt välja sõnad “Tere!”, “Tänan!” või “Palun!”

Kuidas inimene jõuab sellisesse staadiumisse, et üle tema huulte tuleb sõna “vihkan”? Mida tunneb selle inimese süda, kes kasutab selliseid sõnu oma tunnete väljendamiseks? Mida tunneb tema füüsiline keha, et selle väljendamiseks on vaja kasutada sõna, mille vägi on hävitav, laastav, lõhkuv, lahutav?

Postitus ilmus Emmede Klubis

 

Lihtne lillemäng

Maris1Sel ajal kui poeriiulitel mängukarud üksteisest üle trügivad ning plastamassi kõlinal erinevad sõidukid oma mootoreid põristavad,et kindlasti järgmise lapsevanema ostukorvi jõuda, võiksin ju minagi mõne pehme kaisuka armastavate käte vahele päästa. Aga minust nad sinna lebama ja uut ohvrit ootama jäävad. Kindlasti mõni tüdruk vajab üht masstoodangus valmistet suurte silmadega kassimoega tiigrit meenutavat mängulooma või poiss oma superkangelaste armeesse veel ühte tulnukanäolist nelja käega tegelast, kellele mängudes kõikvõimalikke üliomadusi saab külge mõelda. Fantaasia, kujutlusvõime ja loomingulisuse arendamiseks sobilik/vajalik?

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ning ma ei halvustagi teiste valikuid. Lihtsalt ma ise olen tänaseks nelja lapse emana teinud teadliku otsuse, et minu rahakotist mänguasjatööstusele suurt kasumit ei tule. Seepärast ootan väga suvist laadamelu, kus kodumaised tublid töömehed või -naised on oma kätega võib-olla oma metsa puidust valmistanud kordumatud autod, kiikhobud, kopsimis- ja kokkupanemismängud või õmmelnud vanast kardinariidest ainukordsed pehme keha ja hingesoojusest särava naeratusega nukud ning kaisuloomad. Jah, me ainuke poeg on siiski üles kasvanud dinosauruste ja LEGO-mehikeste maailmas, aga see oli ka tema ainus huvi ja meie võimalus seda väikest autismipoissi rõõmustada.

Meie pere pesamunal on tõesti mänguasjade valik pigem niru kui üleliia palju, millega kord kuus mängitakse. Koduse emana on mul hea võimalus oma vajalikud toimetused jagada päevas nii ära, et suure osa saan veeta ka temaga õues liikudes ning toapõrandal teepidusid pidades tutvustada värvusi, harjutada loendamist, kuulata isetehtud tatrapilli häält, joonistada menüüks sobilikke puu- ja juurvilju, lauakatmisoskusi ja viisakusreegleid õpetada.

Ühel päeval mänguasjadele otsa vaadates tekkiski mõte teha ise esimene lauamäng. Vaja läks selleks tugevat pappi, erivärvilist käsitöövilti, takjapaela, liimi, kääre ja ühte õhtupoolikut lõikamiseks-kleepimiseks ning ööd liimi kuivamiseks.

Mängu mõte on täringul veeretatud värvusega sarnase ringi leidmine ja asetamine oma lilleõiele. Esialgu on õied erivärvilised, nii nagu tuleb, kuid vanuse ja püsivuse kasvades võib teha reegli, et lilleõied peavad olema vaid üht kindlat värvi. Täringul on ka valge lammas, kes mängu põnevamaks muutmiseks sinu lilleõielt ühe kroonlehe ära napsab ( vanuse ja kaotamisoskuse kasvades võib lammas terve lille kroonlehtedest tühjaks rebida).

Maris2

Mängurõõmu on juba kaheks päevaks jagunud. Kuna kroonlehed püsivad tänu takjapaelale kinni, on see mäng ka näiteks pikematel autosõitudel täiesti võimalik. Sel juhul tuleb lihtsalt normaalsuuruses täringule värvid kleepida ja seda nt pappkarbi kaanel veeretada. Samuti saab alati mängualuseid juurde teha, kui mängusoovijaid on korraga rohkem.

Lillelõhnalist kevadet kõigile!

Maris3

 

 

Nässu ja lumekruubid – väärt lasteraamat

Olen naine õnnelikes neljakümnendates ning minu emaks-olemise pärlikees säravad 4 eriti helget ja hiilgavat pärlit. Kõik lapsed täiesti iseenda moodi armsad ja armastatud. Ühine on see, et lastetoast kaasa antud rõõm raamatutest võib saada ühel päeval parimaks kaaslaseks.

Vanima tütre kasvuajal ilmusid laste raamaturiiulitesse Pätu ja Sipsiku kõrvale seiklema  piilupart Donaldi ja Miki-Hiire koomiksid. Keskmine tütar elas kõpskingade ja krooniga üle Barbie-printsessi ajastu. Poeg leidis endale fantaasiamängude toetajaks dinosauruste raamatud – nii ette- ja iselugemise kui ka aktiivsete tegelusvihikute näol.

Praegu on minuga koos riiuli ees seismas-valimas 2-aastase pesamuna silmad ja sõrmed. Ikka kehtib sama kindel reegel – mida värviküllam pildimaterjal, seda suurem on tõenäosus, et just seda raamatut tahetakse kordi ja kordi “lugeda”.

Kõrvale on jäänud juba papiraamatud, mil terve lehe täidabki üks pilt ja pildil kujutatu kohta sõna selle all. Meelsasti võtab piiga kätte neid raamatuid, kus ise saab aktiivselt vaadata ehk tema jaoks siis seegi mäng – ketast keerata, klappide alla piiluda, sõrmega erinevaid tasapindu katsuda.

Meie viimane lemmik on aga just see raamat – Marge Pärnitsa kirjutatud lugu Tartu Mänguasjamuuseumi kahest mõmmikust. Raamatut läbib karude kahekõne, sekka paras ports pisikesi salmikesi ning kirsiks tordil on illustratsioonid. Õigemini siis muuseumi eksponaatidest fotod, mis nii magusasti minu omad lapsepõlve mälupildid sügelema panevad.

Äratundmisrõõm hakkas kusagil kõhuurkas surisema, kui neid fotodel kujutatavaid lelusid vaatasin. Ja see rõõm paisus iga loetud looga aina suuremaks, nii et minu pisike kuulaja-kaaslane vist minugi hasardist haaratud sai ning nüüd iga päev ikka paar korda just seda raamatut vaadata tahab. Ja mitte ainult vaadata. “Loe siit!” näitab väike näpuke, kus uuel leheküljel salmikesed reas. Need lihtsad riimid on nii kerged kuulata, et isegi see väike 2-aastane on selleks valmis.

Kui muidu ei ole ses pisiinimeses veel pikalt püsivust ühe asjaga süvenenult tegeleda, siis selle raamatu piltide vahele on ta end küll nii kauaks ära unustanud, et isegi magamamineku kellaaja nihutasime tol õhtul just nii kaugele, kui raamatu viimane kaas sulgus ja need imelised pildid meiega koos unemaale kepsutasid.

Ardo Juhkovi laulust helisevad minu kõrvus tihti read – kui nüüd veel saaks kord olla lapsepõlve mängudemaal… Kui sinagi igatsed reisida tagasi lapsepõlve, siis see raamat on väga heaks kaaslaseks. Sest kui pildid kutsuvad meie mälust esile eredaid emotsioone, taaslavastavad kirkaid läbimängitud hetki, lennutavad meid oma kergusega taevasse nagu värvilisi mälestus-õhupalle, siis see on üks väärt raamat!

Postitus ilmus Emmede Klubis.

DSC03986

Kui raamat saab niiiii suuure kalli, siis on ta hea raamat

Oled hoitud me mõtteis, me südameis

Ainult kurbust kogedes, oskame hinnata rõõmuaega.

Ainult raskusi ületades, oskame näha rahulolus hindamatut.

Nii tahame olla oma lastele alati toeks ja abiks, kui nad seda vajavad.

Ka seekord ei tulnud luule tuulest, tuli udust. Tuli südamest.

On udu sees puud ja majad ja teed,
on udused põllud ja järveveed.
On uttu mattunud päikesesära,
sa näed teda siis, kui udu läeb ära.
Kuid sina, me laps, oled helgemaist helgem
ning naer su silmis on ehe ja selge.
Läbi udu me näitame kätte sul raja,
et kuulda lõbusat sammudekaja.
Nii astugi alati eluteel julgelt,
siis iga käänak kergesti kulgeb.
Siis tõusud on lihtsad ja langused kiired
ning udu ei takista, ei sea piire.
On hea, kui su kõrval käib sõber või kaks,
siis olete toeks, kui ühel kaob jaks.
Siis võtate sülle või annate käe
või istute üheskoos puhkama mäel.
Peaasi, et üheskoos liigute rajal,
sest elus on ikka sul kedagi vaja,
kes hoiaks sind süles, kes ulataks käe,
kui ise sa udu sees teed ehk ei näe.

44584959_296288187763195_7794503947246370816_n

Mis tehtud, mis teoksil

Et mitte tekkinud vaikusepausi veel pikemaks venitada, võtan täna aega ja vaatan veidi tagasi ja miks mitte ka edasi. Möödunus seiklemine ei anna suurt midagi, kui ehk mõned ilusarmsad emotsioonid loovad head enesetunnet tänasesse juulikuu teise päeva.

Vihmailmad on kohal peale palavust ja põuda maikuust poole juunini. Vanarahvas ikka teadis, mida öelda ja neis ütlemistes on tõde. See, mida ja palju keegi usub, on suhteline ja seinast seina, õnneks ka täiesti vabatahtlik. Kellele meeldib Mangi nägemus eesootavast, kellele naabrimemm üksikus väikeses kodutalus, aga ilmast oskab vesta veel ja veel…

Jaan viskab jaheda kivi vette… Mitte ainult ei tundu tõene, vaid ongi nii. Olid mõned päikesekuldsed ilmad ka jaanikuu lõpus, aga eile-täna käib  korralik vihmaetendus tormituulega kahasse. Kui päev on selline, et rõõmuga toimetaks tubaseid tegemata-jätmisi, siis hämaruse saabudes Ilmataat ikka üllatab. Kord viskab imeilusa värvilise kaare üle ilmamaa, kord pakub võluvaid loojanguhetki. Ole vaid kohal ja püüa kinni.

 

Möödunud kuul tuli minu “elupuule” taas pisut küpsust juurde. Just nii tunnengi end oma sünnipäevale tagasi mõeldes. Aastad, mis toovad ju tegelikult vanust, on vaid numbrid. See, mida oma hinges tunned-kannad on kordades olulisem. Midagi on igast möödaläinud päevast üles noppida ja oma südames asuvasse elutarkuse laekasse talletada. Olgu selleks arusaamine iseendast või mõistmine aja-ruumi tähtsusetusest, kiiruse peatamise vajalikkus või andmisrõõmust pakatamine, uute võimaluste märkamine või hingele armsate sõnumite kuulmine. Igas päevas on midagi, mis õpetab, mis raputab, mis aitab, mis puudutab.

 

DSC07775

Kui selle kingituse realiseerimiseni jõuan, tuleb lisaks saamisele ka kuhjaga andmisrõõmu juurde – uue kaamera abil 😉

Jaanikuu tähtsündmuste hulka kuuluvad kindlasti ka meie pere koolilõpetajate ilusad aktused. Olen õnnelik ja tänulik ema, et vaatamata igasugustele elumuutustele, on minu lastes olemas need iseloomuomadused, mis aitavad neil elus edasi jõuda ilma suurte vaevade ja pingutusteta, küll aga vajaliku tööhulga ja arukusega – need on vastutustunne, eneseusk, julgus jääda igas olukorras iseendaks ning mõttekindlus. Poja valikud on veel meie suunata-mõjutada, aga tütrele antud valikuvabadus päädib loodetavasti meie kõigi rõõmu ja rahuloluga.

 

Kõige kirevam muster on siiski hetkel meie pesamuna elukangas, sest iga päev lisandub juurde mõni vahva tegu, mõni uus sõna, mõned üllatused ja mõned vallatused. Aasta ja pool on elatud siin ilmas. Kõik päevad on täis armastusest pakatavaid kallistusi, maasikamagusaid musisid, armsaid silmavaateid, õhkamapanevaid õnnehetki. Ja sinna vahele killukesi kavalaid krutskeid, mis nagu iseenesest selged ja mingit harjutamist ei vaja.

 

Igas päevas peab olema see miski, mis paneb silmad särama ja annab motivatsiooni tegutsemisteks. Oma laste õnnelikele särasilmadele lisaks on minul selleks jätkuvalt võimalus näha ja jäädvustada elamise ilu läbi kaamerasilma. Seepärast osalen ka sel aastal Suvisel fotojahil, kuhu lisatud fotod salvestan ka oma fotopessa Facebookis.

Leidke teiegi oma päevadest kirge ja sära, mis muudavad iga ettevõtmise pärliks teie suvemälestuste kees! 💞

 

 

 

 

Kuidas elada nii, et lapsed tunneksid end alati olulisena ja armastatuna?

1525516698054

Millises maailmas me elame? Millise maailma me oleme enda ümber loonud ja selle siit kunagi minnes oma lastele jätame? Kas selles maailmas on rohkem ruumi õnnel ja armastusel või on seal enamasti viha ja vägivald? Just nii raske sõnumiga sõnad on täna – lastekaitsepäeval minu meelel ja mõtetes. Sest meil on juba aastakümneid tähistatud ühte päeva aastas, mil me peame endale meenutama, et need väikesed inimesed, kes meile kingituseks on antud, vajavad meie kaitset. Sest mõni päev tagasi sai üks võõras mure nii omaks, puges nii sügavale naha vahele ja hüüab seal nüüd lahenduse järele, aga minul seda pole. Mure ühe lapse pärast…

Loomulikult on vaja kaitsta esimesel, teisel ja kolmandalgi eluaastal neid pisikesi, kes alles alustavad maailma tundmaõppimist, kes iga päev avastavad midagi, mis on nende jaoks “esimene”. Esimene pilk, esimene lelu hoidmine käes, esimene teadlik naeratus, esimene keeramine, esimene iseistumine, esimene ise astumine… Ja seda kõike tehes, ümbritseb neid meie kujundatud maailm – enamasti on imik suurel vanemate voodil või laial elutoa diivanil lebamas, vaatamas ja siis keeramas. Me peamegi teda kaitsma, sest ühel hetkel saab voodi või diivan otsa ja algab kukkumine.

Oma esimese iseliikumise teevad kõik lapsed madalal, keha vastu maad. Käed on valmis tõukama, jalad tulevad ka appi ning roomamine saab alguse. Mis tähendab seda, et kui varem oli see väike inimene põrandal matil või tekil, mis oli laitmatult puhas suhumahtuvatest objektidest, siis nüüd peavad olema seda kõik ruumid, kuhu ta minna saab. Ja me kaitseme oma lapsi, kui hoiame põranda pinna puhta.

Sealt edasi õpib ta seisma tugede najal ja me kaitseme lapsi sel moel, kui me kõik ohtlikud esemed tema käeulatusest kas eemaldame või kõrgemale tõstame. Esimesed käputamised võivad viia lapse trepini, millest üles- ega allaliikumiseks ei ole tal veel vastavat oskust. Me kaitseme oma lapsi treppide eest, me kaitseme oma lapsi kuuma ahju või kamina eest. Me kaitseme oma lapsi, kui hoiame kaks paari silmi selja taga ja ühe eespool avatud akende või uksega ruumis. Me kaitseme oma lapsi, kui ei jäta üle laua ääre rippuma juhtmeid ega kuuma joogiga tassi madalale lauale.

Me kaitseme neid kodus, külas, tänaval, metsas, rannas, kelgumäel, mänguväljakul. Me kaitseme neid, sest koos sooviga olla ema või isa anti meile kaasa ka teadmine, et esimestel eluaastatel vajavad nad meie 120 -protsendilist tähelepanu ning juba lasteaias õpetati, et endast väiksemaid peab kaitsma. See, mismoodi me seda teeme, on erinev ja sõltub  meie harjumustest, meie tõekspidamistest, meie väärtustest. Kes kasutab vaid sõnu ja enamasti “Ära tee!”, “Ära mine!”, “Ära võta!” vormis ning teised, kes kasutavad ka sõnu “Tule, ma näitan sulle, miks sa seda või teist asja teha-puutuda ei tohi!” ning lisaks sellele näitavad lapsele teise võimaluse, mida teha tohib. Astuvad trepist kahekesi käsikäes üles ja alla, mitte ei tassi kõndida oskavat last süles, annavad lapsele tema enda jooginõu samal ajal, kui ise kuuma teed või kohvi joovad, sulgevad koos lapsega uksi vaikselt ja turvaliselt, et ei sõrmed ega varbad jääks vahele jne.

On muidugi kurbi juhtumeid, kus lapse saamise soov on ka neil täiskasvanutel, kellel ei ole kuhugi südame meelespeatahvlile kirjutatud lapse eest hoolitsemise ning tema kaitsmise reegleid ja pole nad ka oma elu jooksul neid omandanud. Kui me kõrvalolijad neid märkaksime ja õigetele inimestele sellest teada annaksime, oleks sellest abi mõlematele – vanematele ja lastele. Sellisel juhul ehk oleks vähem neid varateismelisi, kes ei tea, kellele nad kuuluvad, kuhu neid oodatakse, kuidas oma päevi sisustada, ilma et nende tegevus oleks ennast ja teisi kahjustav. Ehk oleks siis vähem lapsi, kes igatsevad nii väga oma mõtete kuulajat, keda kunagi ei tule; oma murepisara pühkijat, keda kunagi ei ole kohal; oma saavutuste üle rõõmustajat, keda kunagi ei huvita.

Karjuvalt valus tõde, aga mõnikord tuleb neid lapsi nende oma vanemate eest kaitsta. Sest iga märkamata abipalve loeb, iga väiksemgi allaneelatud pisar loeb, iga vihast rusikasse tõmbunud väike käsi loeb. Aga kui täiskasvanu ainult oma elu tähtsaks loeb? Siis tuleb sel lapsel pugeda sinna töö, karjääri, laenude, täiskasvanute hobide ja seltskonnaelu vahele, teha ennast võimalikult säravaks ning loota, et täna on see “esimene” ema või isa elus, kus ta silitab poja pead õnnestumiste eest või tunneb uhkust tütre hakkamasaamise üle. Tuleb loota, et täna tekib see “esimene” taipamine, et ühel päeval on võib-olla just sel vanemal vaja oma lastelt tuge ja abi, aga siis ei pruugi neid abistajaid ka tema jaoks olemas olla. Sest lapsed õpivad ju eeskuju kaudu…

Artikkel ilmus ka Emmede klubi lehel.

 

Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!

Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, sõrmedega, maalimisest värvidega rääkimata. Vahenditest puudust pole, sest laste loovus on maagiline! Samuti võib neid näha joonistamas igas asendis ja igal pool – kõhuli põrandal, rannaliival, metsateel, lumehanges, udusel autoaknal…

received_2108022722545727

Enne kui jõudsin talle mati tuua, millel mõnusam joonistada…

Pole vist ühtegi väikelapse vanemat, kes poleks kuulnud palvet: “Joonista mulle… koer, kass, lammas, maja, auto jne!” Enamus täiskasvanuid saavad nende kõigiga suurepäraselt hakkama. Ma joonistan tihti ja joonistan palju, sest Täpike on just selles eas, kes kõik minu joonistused kenasti “ära värvib”.  (Joonistan täiesti algelisi, aga äratuntavaid objekte, sest nendele osutades ja neid nimetades hakkab Täpike jäljendades ütlema sõnu ja nii täieneb tema sõnavara.) Täna koduõues talle kriitidega päikest-lilli-puid joonistades, vaatasin ennast kõrvalt. Vaatasin ennast ja märkasin, et ma alati alustan päikese joonistamist ringist, maja joonistamist vasakult ülevalt alla, paremale, üles ja vasakule nelinurgast.

DSC_5409.JPG

Üldjuhul on kõik meie kunstiteosed kuupäevaga varustatud, et aastate pärast oleks hea meenutada

Me teeme seda üldjuhul automaatselt ega mõtle tavaliselt kuidas ja mis järjekorras me joonistame. Laste joonistuste “lugemiseks” on aga lausa meetodid ja õpetused välja mõeldud ning neist raamatuidki kirjutatud. Iga lapse pilt räägib sinuga, vaataja, kui sellesse süveneda. See aitab lapse hingeelust aru saada, tema käitumist mõista, enne kui hukka mõistame.

Mida ma siis märkasin?

PÄIKE – alustan ringist, teen naerunäo ja siis kiired, mis enamasti ei alga ringist vaid pisut kaugemalt

MAJA – nelinurk, katus, korsten, aknad ja uks

INIMENE – pea, keha, jalad, käed, nägu, juuksed

PUU – enamasti lehtpuu, alustan tüvest ja siis teen võra

AUTO – alati külgvaates, kaks ratas, siis kere ja siis uksed-aknad ja rool

LUMEMEMM – alati kolmest lumepallist, alustan kõige väiksemast, siis käed,  nägu, nööbid ja kübar

LILL – alustan ringist, ja siis kroonlehed, enamasti 5

DSC_5408

“Ma ei oska joonistada” – oleks siin vist päris asjakohane? 😀

Täitsa põnevaks läks ja nii küsin teiltki, head joonistajad, millest alustate? Kas ühte ja sama asja joonistate alati ühtemoodi? 

 

 

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.