Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Kingitused väikestele lõpetajatele

 

Kevad on teadupoolest uute alguste aeg …. looduses. Inimeste maailmas toimuvad kevadel hoopis lõpetamised, noorematel lasteaia, suurematel kooli. Üks lõpp on alati mingi uue algus, sest elu voolab, elus on katkematu järjepidevus.

Sel kevadel on mul juba kahel lõpupeol käidud. Lasteaiaõpetajana töötamine kingib korraga seda kurbust ja rõõmu, et saab kohe suurema hulga armsaks ja omaks saanud lapsi teele saata, uusi algusi otsima. Kurb on see hetk, kui oled aastaid nende pisikestega koos kasvanud ning korraga jääb mängumaa väikeseks, sest tiivad kannavad neid juba nii hästi, et alustada elu koolilapsena. Koolilaps on juba midagi muud kui väike lasteaiapõnn, keda ema-isa turvaline käsi ja pilk hommikuti üle rühmaukse saadab ning õhtuti seal taas ootamas on. Koolilapsel on korraga õlul omavastutus, eneseusk, isehakkamasaamine ja muidugi kuhjaga koolirõõmu ning põnevust.

Kevadeks on rühmaõpetajate ponnistused läbi. Kes võttis vastu, see võttis, kes on veel ihu ja hingega liivakastis, las olla. Soojad suvekuud pere ja lähedastega koos võivad kaasa tuua suurepäraseid muutusi nii välimuses, olemises kui ka mütsi all. Las see pehme suvevihm kastab neid naerukilkeid õuemurul, las see kuldne päikesepaiste paisutab õpihuvi kahe kõrva vahel ning las see suvevabadus julgustab ise samme seadma ning otsuseid langetama. Las neil lastel olla veel laps. Küll siis sügiseks on igaüks kooliküps. 😉

Kui on pidu, siis peavad olema ka kingitused. Varasemalt olen oma pisikestele mänguseltsilistele kinkinud sõbrafotod, millele ise raami ümber tegin (puzzletükkidest). Sel aastal olen ühe väikese inimese kasva(ta)misega tihedalt ametis ning läksin kergemat teed pidi. Isetegevust vähem, aga lastel ehk rõõmu rohkem. 😉 Küsisin peol ka lastelt, milline on üks hea kingitus ja nagu arvata võis, siis esimese asjana pakuti, et kingituses peab olema midagi magusat. Siis midagi lõbusat. Ja no veidi kasulik võiks ju ka olla (vähemalt vanemate arvates). Seda arvestades, panin kokku sellised “kommid”:

Ja teisele peole minnes valisin pisut erinevad koostisosad, aga mõte jäi samaks – magus, lõbus, kasulik.

DSC01639

Saaja on see, kes annab! Kuldsed sõnad minu ema suust. Aastate jooksul olen õpetajana päris suure osa endast andnud nende laste rõõmuks ja sain vastu täiesti kümnesse kingituse. Mereteema on minu puhul alati parim valik! Eriliselt südant soojendav ja hinge paitav oli see isiklik lähenemine. Nende vahvate rullide sees oli laste arvamus oma õpetajast. Ja see on parim hinnang minu tööle, sest nende tunded ja mõtted on ehedad ja kallutamata.

Teised lõpetajad on samuti osakese oma hingest minu peale mõeldes kingitusse pannud ja see ongi ainus, mis loeb! Lisaks kaardile ja seinapildile kingitud salvrätitehnikas lillepott koos lillega on oma koha leidnud juba õues ja seega pildile ei saanud.

DSC02907

Suur tänu, mu armsad! ❤

Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!

 

 

Minu pärlid

Täna on juba maikuu kolmas esmaspäev. Tavaline argielu tuhiseb tuhandega tegemistesse ning ikka tahaks jõuda veel ja veel. Aga eile, eile oli pidupäev – kõikide EMADE PÄEV.

Alustan kaugemalt ja samas nii lähedalt. 😉 Naisliidu poolt valitud Aasta Ema on Heli Veeber, kelle käe ja valvsa pilgu all möödus minu viimane rasedus ja pisikese Täpikese sünd. Seega justkui võõras(kohe saab 2 aastat ju alles Järvamaal elatud), aga ometi puudutas see mind, kui teada sain. Palju õnne! 🙂

Minu oma ema on hetkel minust paarisaja km kaugusel, aga südames alati lähedal. Ikka võtsin ette ja käisin eile oma emagi kallistamas. Tema vanus on juba selline, kus tahes tahtmata inimene muutub taas lapse moodi, kes ootab igal tähtpäeval, et keegi tuleks. Meid on kolm, vennad ja mina. Mina kõige kaugemal, vendadel võimalus külas käia suurem. Ole sa nii vana või noor kui oled, aga õnnelikud embamised ja tänulikud kallistused muudavad alati südame soojaks. Annavad eakale elujõudu ja lapsele kinnitust, et vahemaa ei loe midagi, kui hinged on koos ja südamed löövad ühes rütmis. Palju õnne, ema! ❤

Olen ka mina ema. Esimest korda sain neid rõõme, raskusi, õnne- ja valupisaraid tunda 18-aastaselt, kui minu kindel soov ja tahtmine emaks saada täide läks. Esimest tütrekest ootama jäädes käisin veel õpetajaametit õppimas koolis. Minu jaoks oli tähtis minu laps ning nii ma dokumendid välja võtsingi ja olenemata sellest, et 4 aastat käidud, keskkooli materjal läbitud ja eksamidki tehtud, sain kaasa vaid 9. klassi lõputunnistuse. See aga ei heidutanud mind sugugi ja kui tütreke oli kaheaastane, tegin ka õhtukoolis keskkoolieksamid uuesti ära. Üks paber käes, aga haridust, et tööle minna, siiski mitte. Läksin samasse kooli veel neljaks aastaks ja sain ka õpetajapaberid kätte.

Oi, kuidas me ootasime teist tütrekest, kohe kuude kaupa… 😛 Ja siis, kui ta tulla otsustas, olin mina juba esimest korda elus õpetajana klassi ees. Ja siis ka klassist väljas WC-s, sest esimesed 3 raseduskuud ainult iiveldas ja iiveldas. 😀 Aga seda suurem oli õnn, kui selle pisikese beebiga kohtusime.

Kui noorem tütreke oli pisut üle aasta, käis meil mõte peast läbi, et vahva oleks ju kui tal oleks mänguseltsiline, seda enam, et vanema õega ju vanusevahe lausa 9 aastat. Ja nii saimegi oma tüdrukutele lisaks ka ühe vennakese väikese. Ütlen ausalt, laps on laps, peaasi, et terve, aga ega ikka ühtemoodi ei kasva nad küll. Ülirahulikule, iseendaga väga hästi hakkama saavale tüdrukule kaaslaseks sündis tõeline “ahvipoiss” (2004 oli Hiina kalendris ahviaasta). Küll leidsime teda diivani tagant ja seljatoel kõõlumas, küll püüdsime tema küünarnukki radiaatori vahelt välja tirida, küll käisime EMO-s autoukse vahele jäänud pöialt näitamas. Ja kui õues jalutades käisid kõik teised mööda kõnniteed, siis tema leidis alati mõne põneva raja, kust kulgeda. Tõeline tore vaheldus meile! 😛

Vahele jäid mitmed aastad, lausa 12 koos- ja lahkukasvamist ning minu suurim soov saada koos kõige armsama inimesega veel üks pisike printsess täitus 4(+9) kuud tagasi. Nii väga oodatud pisike tüdruk on nüüd meie päevade päike, suurte õdede ja vendade õeke väike.

Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja säravad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤

Igal pärlid on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad. Täna võtan julguse ehtida end võõraste sulgedega. Tegelikult ju oma 12-aastase poja sulgedega e kätetööga. Imelisi asju tehakse puutöötunnis, mis pakub vähemalt minu pojale suurt rõõmu ja mida ta alati suure huviga ootab. Need siis lisaks juba varem kojutoodud toredatele esemetele.

12764352_971117289639111_3993094172668391049_o

Poja puutööd 2016

Kõige rohkem kasutust on leidnud see vibupüss, millega õues sõbraga ma-ei-tea-keda luuramas käidud ning pisike pingike, mis pildile kahjuks ei saanud.  🙂

Emadepäeva eel

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust, Jukust, ei nukkudest kirjutada… Emadepäeva eel mõtlen minagi oma emale. Naisele, kes otsustas peale kahte poega veel ühe lapse ilmale tuua ja sai endale pesamuna tütrekese. Aitäh sulle, ema, et andsid mulle elu!

Mõtlen sedapidi, et mida on mulle õpetanud minu ema? Mida on ta pakkinud kaasa minu lapsepõlveseljakotti, aidanud selle mugavalt selga ning siis lasknud mul minna põnevale seiklusretkele nimega ELU? Mille eest olen sulle südamest tänulik?

Milliseks on minu elutee sillutanud naine, kes suurema osa oma elust on teinud füüsiliselt väga rasket tööd suurfarmis. Keda tol ajal tunnustati kui rajooni parim lüpsja ja sellest on kusagil isegi ajaleheartikkel alles. Kes sai kolmele lapsele emaks olemise ning heade tulemuste eest rajooni lüpsivõistlustel rinda töövapruse medali.

Mida on minu ema mulle õpetanud oma käitumise, vestluste, eeskujuks olemise, nõudmiste või karistuste kaudu?

  • Raamat on väärt sõber ja lugemine aitab suurepäraselt igavust peletada. Minu lemmik õhtune unejutt, mida ema mulle ette luges (ehkki oskasin enne kooli juba ise lugeda) oli raamatust, mille esikaanel oli helesinises kleidis metsateel kõndiv tütarlaps. Pealkirja kahjuks ei mäleta ja raamatut pole ka alles.
  • Samas kategoorias olen tänulik, et tollal ilmunud Noorte Hääle tagaküljel sain esmakordselt teada, mis on ristsõnad ja kui põnev on neid lahendada. Lisaks lahendamisele olen neid ka ise päris palju koostanud ja neid on isegi trükis avaldatud. 🙂
  • Ise tehtud asjad on hingega – armastus käsitöö vastu. Koon, heegeldan, tikin, aga vot õmblusmasinale ei oska niitigi peale panna. Tööõõpetuse tunniks vajalikud pluusid-kleidid õmbles ema. 😀
  • Lapsed on elu õied. Minu ema (9 lapse vanaema) on lastega tegeledes eriliselt loov, vajadusel näitlejameisterlikkusega ehitaja, kunstnik, arhitekt, õmbleja, mängupartner jne.
  • Õnneliku elu aluseks on lapsepõlves omandatud väärtused:
  • AUSUS Siinkohal kehtis juba varakult ema-test. Kui midagi teed ja julged sellest ka emale rääkida, siis see on hea tegu. Vastasel juhul jäta tegemata.
  • AUSTUS Ka minu lapsepõlve ajal oli inimesi, kes erinesid n-ö “tavainimestest” (naabermajas elas liliput, naabrionu kogeles kohutavalt) ja neisse tuli suhtuda samamoodi nagu igasse teise. Ja siia lisandus austus täiskasvanute vastu – kui “suured inimesed” omavahel räägivad, siis lapsed ei sega vahele.
  • VIISAKUS “Tere!”, “Tänan!”, “Palun!”, “Jõudu tööle!” – neid pidin  kasutama mina ise ja naabrilapsed said ka tänu emale selle kohta põhjaliku koolituse. 😉
  • LUBADUSTEST KINNIPIDAMINE, TÄPSUS Ainus kord, mis ühe pildina mälust esile kerkib enne 10. eluaastat, oli see, kui jäin umbes 6-7-aastaselt sõbranna poolt kojutulekuga hiljemaks, kui olin lubanud. Ja minu ema jaoks oli see piisav, et üks ja ainus kord vitsaga mulle täpne olemine selgeks õpetada.
  • TEISTEGA ARVESTAMINE – Kui sinuga samas ruumis või ka kõrvaltoas keegi magab, siis räägime vaikse häälega.
  • PUHTUS See kehtis nii enese kui ka ümbritseva elu kohta – riided, nõud, eluruumid. Ja siin järeleandmisi ei tehtud. Ikka kõlas lause: “Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!” Ja kui ema riidekapis olid kõik esemed millimeetritäpsusega paigas, siis minul lapsena ju ikka juhtus lohakuseussike sisse. Kui ema seda märkas, siis leidsin oma kapi sisu põrandalt ja pidin uuesti korralikult riided kappi panema.
  • LAHKUS Kui vähegi midagi anda oli, siis kõik, kes meie poolt teele läksid, said midagi kaasa ka. Ja see kehtib tänaseni. 🙂 Siia punkti alla paneksin ka jagamise oskuse. Kui mul oli midagi söödavat ja minu läheduses oli teisi lapsi, siis pidin ka neile pakkuma. Vastasel juhul ei tohtinud ma ka ise süüa. Ja külla minna ei tohtinud kunagi tühjade kätega, sest kes tuleb, see toob.
  • TÖÖKUS Meie kodus kehtis kindel reegel – kui suuremaid töid tehakse, siis teevad kõik (kodu koristamine, kartulipanek, kartulivõtmine, heinategu, aiamaa harimine jne).  Samuti sai varakult selgeks, et töötegija juures niisama ei passita.
  • ABIVALMIDUS Sel ajal käisid suuremad talgud ikka terves külas korraga ja kui endal said kartulid võetud, aga naabrid alles poole peal, siis läksime oma kambaga ikka alati üle põllu appi. Samuti ajasime kogu oma suure suguvõsa kokku, kui oli suvine heinategu ja polnud mingi probleem sõita venna Java tagaistmel 30 km memme-taadi tallu tööle.
  • MUUSIKA ON RÕÕMU JAOKS Olgu töö, milline tahes, muusika saatel saab see alati kergemalt tehtud! Ja kui pidutseda, siis korralikult. Meie suguvõsas pole vist kedagi, kes muusikast lugu ei peaks ning ühislaulmised on eriliselt meeldiv osa igal kokkusaamisel. Boonusena valdavad üle ühe meie seast ka mingit muusikariista ning siis seda lõbusam sinna juurde laulu lasta ja jalga keerutada.
  • Ilma õppimata on minugi tegemistes äratuntavad mõned asjad, mida ema eeskujul teen:
  • Minulgi on köögilaual paber ja pliiats. Kui mingi toiduaine või muu vajalik asi saab otsa, panen selle kohe kirja ja poenimekiri saabki alguse.
  • Aastaid tegi ema naljakaid-lõbusaid-kummalisi kuupäevaliselt vormistatud ülestähendusi oma punasesse märkmikku. Nt pesin ära 24 paari sokke, koorisin 45 kartulit, keldrisse viidi 10 purki moosi jne. See on saanud ka omamoodi meie pere kroonikaks, kust hea uurida, kui midagi vaja meenutada. Ehk on sealt alguse saanud ka minu päevikupidamine?
  • Kilekotte voldin siiani kokku ja ei taha kuidagi kasutada neid, mis lihtsalt kokku käkerdatud.
  • Toidutegemise ajal maitsmiseks kasutatav lusikas käib selle taldriku peale, mida ise söömiseks kasutan.

Sellele nimistule lisaks tahan aga kirja panna ka need asjad, mida ma oleksin tahtnud, et ema mulle õpetaks. Need oskused, millest ma ise täiskasvanuks saades puudust tundsin.

Ma oleksin tahtnud, et ema:

  • oleks mind rohkem kutsunud söögitegemise ajal enda kõrvalt õppima või äratanud suuremat huvi toiduvalmistamise kohta. Praeguseni ei tee ma süüa suure hurraa ja rõõmuga, vaid see ikka rohkem kohustus minu jaoks.
  • oleks mulle õpetanud naiselikke nippe, kuidas end sättida või vajadusel jumestada. Minu ema ainuke meikimisvahend on siiani punane huulepulk. 🙂
  • ei oleks olnud nii ohvrimeelne ja oleks enda peale ka mõelnud. Alati, kui läks mõne eriti hea maiuse või toidu jagamisekS, siis tema lause oli ikka: “Ah, ei mina taha! Jagage teie kolme vahel ära.”
  • oleks näidanud välja oma tundeid minu vastu. Aga see vist oli tolle ajastu eripära, et lastele, ei öeldud: “Ma armastan sind!”, “Ma olen uhke su üle!”, “Sa oled kallis!”. Samuti ei kuulnud-näinud ma kunagi ema isaga kallistamas, kudrutamas, hellusi jagamas, musidest rääkimata.
  • oleks mind õpetanud arutlema, pidanud minuga hilisõhtuseid ema-tütre vestlusi, küsinud minu arvamust maailmaasjade kohta.

Nagu näha, siis suurem osakaal on kõigel heal, mida ema mulle on eluteele kaasa andnud. Need viimased oleksid on mulle endale olnud elus tähtsal kohal, et oma laste kasvatamisel neid ei korduks. Sest ma tahan olla oma neljale lapsele just selline ema, kellele mõeldes saaksid nemad kunagi kirja panna samuti rohkem head.

Mida sinu ema sinule lastetoast kaasa pakkis? Kas on midagi, mida sa oleksid veel tahtnud, sest ruumi ju on…

Meid lahutavad paarsada kilomeetrit ja ma pole kindel, kas emadepäeval ema juurde saan. Aga mõtetes oleme kogu aeg koos. Jätan igaks juhuks ema lemmikud siia. 🙂

580743_341633695920810_1506320827_n

Ema lemmik – punane roos

 

 

Laskem päikesel särada

Hei, sina väike päike! 🌞 No tegelikult julgen ikka liialdamata väita, et sa oled kogu meie maailm, seega suur ja soe päike. Tänaseks oleme koos veetnud väga toredad 4 kooskasvamise kuud ning iga päevaga tunnen järjest rohkem ja suuremat õnne! See on imeline aeg, saame sinuga jagada iga hetke täis naeratusi, paisid, kilkeid, puristamist, silitamist, laule, hüpitusi, liisutamisi, käehoidmisi, unemagusaid mõminaid ja armastust! Kõike seda pakub elu sinuga!

Viimane kasvukuu on olnud silmnähtavalt ja kõrvadele kuuldavalt põnevust, vallatust,uusi oskusi ja “esimesi” täis. Sa oskad vägagi häälekalt endast märku anda, kui mänguasi on käest kukkunud või mähe vajab vahetamist. Sinu sõnavara on täienenud mingi silbilaadse väljendiga nagu “emm” või “ämm”. 😀 Kui sa voodikarussellil pöörlevaid sõpru vaatad, siis püüad neid loomulikult ka kätte saada. Mõnikord see õnnestubki ja siis rändab Tiiger või Iiah ikka lõbusa kilkamise saatel kohe suhu ka.DSC_2285

Vahepeal avastasid sa, kuidas kõik sinuga koos eksisteerivad kehaosad pakuvad võimalusi mängimiseks. Varbad! Jee, nüüd sa saad neid jalgade küljes olevaid pisikesi pallikesi kätte! Eriti lõbus on mängida keelega. No ja täiskasvanud kõik muidugi naeravad selle üle, kui sa keelt näitad ja seda kohe päris pikalt. Aga keelega oled õppinud ka uut häält tegema, mis meenutab juba natuke puristamist. Vaatame, mis sellele järgneb. Igatahes oled sa üks lõbus pliks, kes oma erinevate näoilmetega meile head tuju ja lõbu pakub.DSC_2170

DSC_2240

Mul on hea meel, et sa iga päev järjest rohkem juba kõhuli oled nõus olema ning sellega ilma suure kisata lepid. Loomulikult on siis abiks värvikirevad mänguasjad või hoopis meie armas kuts Tai. Tema on sinu jaoks hetkel parim seltsidaam. Nii kui ta sulle läheneb või meie kutsumise peale kohale jookseb, siis sinul nägu nalja täis ja demonstreerid oma häälega naermise oskust. Samuti naerad sa siis, kui emme sinuga hommikuti õhuvannide ajal võimleb (kaenla all on ju kõdi koht) või issi oma musimasina käima paneb ja su nendega üle külvab.DSC_2115

Meil on ka ühised trenni- ja lauluhetked, millest saame mõlemad kasu. Mina selili voodil, sina minu jalgade peal ning siis muusika saatel tasakaaluharjutusi teeme. Tore on see, et sa ei karda lennukina lennata ega küljelt küljele veereda. Vahva on vaadata, kuidas sa pingutad, et end minu jalgadel hoida, ehkki mina kallutan päris palju küljele. Ja sinu mälu areneb! Meie enimkasutatud laulud-mängud “Kuts läks karja…”, “Üle ja alla…”, “Kinni-lahti…”, “Mul on kaks pliksukätt…” on sulle juba nii tuttavad, et neid kuuldes venib sinu armas suuke koheselt rõõmsaks naeratuseks. Samuti kaob nutujoru, kui riidessepanemise ajal laulame “Põu-põu-põu püksid jalga…” või lihtsalt lõbusas tujus “Äike-päike!”. Sa tunned need kohe kiirelt ära ning naeratus on kindlalt garanteeritud.

Palju rõõmu teeb see, et sa järjest rohkem naudid õuesmagamist. Kui tubased uned on sul viimasel ajal lühikesed – 30-45 min, siis õues jätkub tihti und lausa paariks tunniks. Ei karda me vihma ega tuult ja isegi aprillikuu viimaste päevade üllatust – lumesadu, kui vähegi võimalik, läheme õue.DSC_2342

Proovin sind ikka väikese lutiga ka sõbrunema meelitada, aga ega sa sellest väga  midagi ei arva. Küll aga oma pöidlad on sul alati valmis ja lohutamistvajavatel hetkedel kiirelt suus. Seda eriti öösel, kui oled just peale söömist uinumas, aga miski sind häirib, siis läheb pöial suhu ja uni ongi kohal. Hea küll, praegu oled sa pisike ja seda on vahva vaadata, meie Pöial-Lii, aga loodan, et sa sellest ikka mingi aeg loobud, ilma võitluseta.DSC_2377

Homme algab kaunis maikuu. Kevad venib sel aastal oma soojade ilmade näitamisega ja ülepäeviti puistab pilvedest lund ja rahet alla, aga küllap see soe ikka kohale jõuab. Ootan väga kirsside ja toomingate ning tulpide-nartsisside õitsemiseaega. Ja kuna sul seljalt kõhule keeramiseks veel vaid veidi abi on vaja, siis kindlasti pakub uus kuu palju põnevaid uusi oskusi. Harjutamine teeb sind varsti suureks meistriks ja pakub emmele issile tähelepanelik-olemise tööd juurde!

Pea meeles, et sa oled ainulaadne ja eriline, kes iga päev kohaneb eluga siin maailmas! Et see võimalikult kergelt ja säravalt kulgeks, anname sulle eluteele kaasa killukesi oma tarkusest, oma tugevusest, oma armastusest! Et sinu sära kunagi ei tuhmuks! Aitäh, et saame sellest kõigest osa. Palju päikeselist õnne sulle, armas Täpike!

Armastusega, emme ja issi! ❤

DSC09782

Love of our life

Ega ma muudmoodi oskagi nimetada seda kõike, mis sinuga koosveedetud aeg hõlmab, armas Täpike! Ikka rõõm, rahulolu, pisike murekübe, kui sa nutad, aga suurim annus siiski puhast ja südamlikku armastust. Sest sa lihtsalt oled kõige, kõige, kõige… nende teiste “kõigedega” koos.

Collage 2017-03-27 06_42_17

Tänase seisuga oled sa juba 3! Päris abitust titast on saanud imearmas pisike laps. Sa jälgid oma sõstrasilmadega iga meie liigutust. Sa leidsid üles oma käed, oma sõrmed, oma pöidlad, mida nii magusasti suhu paned, kui uneaeg tulemas või lihtsalt väike nutujoru külas. Vaatan sind praegu siin enda kõrval Unemaale vajumas, pöidlake suus. Ja ma vaataksin sind veel ja veel, aga samas tahan ka kiirelt kõik sinu uued oskused ja olemised kirja panna sel ajal, kui sina tudud. Siis ärgates olen jälle sinu jaoks olemas, mängime koos, laulame koos, võimleme koos, võtame voodis päikeselaigus õhuvanne ja naeratame teineteisele.

Sulle meeldib oma mängukaare all loomi vaadata, peeglititale naeratada ja kui lõvi oma muusika lõpetab, siis hõikad meid kohale, et see uuesti mängima pandaks. Ostsime sulle ka voodikarusselli, et see ehk aitaks sul oma voodis uinuda. Aga seal ju Puhh, Tiiger ja Iiah käivad muusika või linnulaulu saatel ringi ja no magama sa seal küll ei ole jäänud. Alguses tekitasid nad sinus isegi veidi kartust, sest nutt tuli kiirelt, kui nad su pea kohal tiirutasid, aga nüüd sulle meeldib neid vaadata.

Jätkuvalt meeldib sulle ikka selili olla. Kõhuli oled sa mõne minuti rahul ainult siis, kui saad seda teha minu süles või kui keeran sulle rinna alla tekikese, et saaksid kohe kõrgemalt ilma ja inimesi uudistada. Aga ühel ööl tegid sa imet! 🙂 Võtsid kätte ja keerasid end ise kõhuli ning magasid rahulikult nii kuni hommikuni. Mis sa arvad, kas mina julgesin edasi magada? Muidugi mitte! Olin valvel nagu sõdur, kes kohe valmis appi sööstma, kui pisikestki piiksu kuulen. Ja üldse oled sa öösel ärgates eriline Rõõmupall ja Jutulind! Ühel ööl, kui issi sinuga vestles, sa isegi kilkasid korra suurest rõõmust – keegi on veel üleval minuga koos! 😀

Nüüd on sul enam-vähem väljakujunenud ööunne minemise aeg – 20-21 vahel. Aga päevased magamised ja söömised on ikka nii nagu sina soovi avaldad. Tavaliselt hommikul peale ärkamist ja puhastamisprotseduure oled veidi üleval ja teed siis umbes 45 minutilise uinaku. Siis tuleb söögi- ja mänguaeg ning siis oleme juba ilusate ilmadega õue läinud. Vankris sa magad küll, kui see liigub. 😛 Ja enamasti ikka tund või kakski. Siis tuleb toas veel üks lühike suikumine mängimise vahele. Aga enne ööund on sul mingi kaval nutuaeg ka päevaplaani kirjutatud. Siis ei sobi ei emme tiss, ega issi süli – viskad ennast vibuks ja kisad nii nagu kogu maailma kurbus oleks sinu õlgadel kanda. Lohutamine on siis päris raske ettevõtmine. Hoiame kätel ja kõnnime, istume kiiktoolis ja lubame sul televiisoripilti piiluda, paneme turvahälli ja kiiiiiigutame, laulame ise ja laseme youtube-ist mussi, pakun sulle isegi väikest lutti, aga see on suht mõttetu, kuna sa ei tea, mida sellega tehakse…  Ei ole me veel seda võluvitsakest avastanud, mis mõjuks. Katsetame jätkuvalt. 🙂

Enamuse ajast oled sa ikka särav ja naerusuine piiga. Ja sulle otsa vaadates, kaovad kohe ka emme-issi murepilved taevast ning päike loob kõigele lahendusi ning annab tohutult tahtmist ja jõudu elada. Suured õed-vennad on juba harjunud sinu nututrallidega, kes vähem, kes rohkem. Aga armastame me sind kõik ja kogu südamest! Sest sa oled parim kingitus igas meie päevas! Kasvame koos ja avastame maailma!

paint

Ja üks pildike ilusa päeva lõpuks ka… 2017-03-29-19-22-05