Kolm seelikut

Väljas on veebruar täna… 🙂 Ega ole seda õiget tuisukuu tunnet, kui külmapügalad jäävad vaid 10 kraadi juurde ja tihti tõusevad kõrgemalegi. Enamasti saab kerge jopega õues kõik asjad aetud. Nii kiirustavadki mõtted ja unelmad üle lumeporiste külateede algavasse kevadesse ja sealt mööda sirelilõhnalist nurmeteed võililleväljadele.

Piltidele tekivad õnnelikud inimesed imelist hetke nautima – soojus, valgus, armastus ja rõõm. Suures koguses rõõmu ja säravad silmapaarid on minu kujutluspiltidel võilillede sees keerlevatel inimestel.

Võililleküllases kollases astuvad suured ja kannavad kätel üht väikest. Neid seob soov olla koos ning imelised õhkõrnad seelikud, mis muudavad suuredki sel silmapilgul väikesteks – haldjapiigadeks. Keset lustilist tantsu, peatuvad nad mõneks viivuks, et vaadata teineteise silmisse, näha seal õrnust, südamesoojust ja ülimat hoolivust ning juba nad liiguvadki kuuldamatu muusika saatel edasi. See südamemuusika on kuuldav ainult tantsijatele, keda meloodia kannab kergel võilillekollases vahus. Vahel segunevad lilledekuld ja päikeselõõm omavahel ning aru ei saa, kus taevas, kus maa, aga rõõm jääb ja suureneb üha. 

Nii seiklesid minu kujutlustes kolm kaunist seelikut, mis veebruaris said õmbleja poolt tellitud. Minule jäi valmimise ootus, tänu suurele tellimustehulgale kujunes see kuudepikkuseks. Meie kolm kaunikest jõudsid kohale maikuu viimastel päevadel, õigel ajal, et neid saaks kevadistel lõpupidudel kanda. Sel ajal kaunistasid Eestimaad ka lopsakad kollased lillepõllud.

Meie seelikupildid jäid aga sel suvel võilillede sees tegemata, sest soovitud fotograafi juurde lihtsalt enam aegasid ei jagunud. Aga mis ühel hetkel tundub kurb, saab järgmisel kohe rõõmustavaks, sest just pilditegija poolt tuli ettepanek kohtuda hoopis mererannal. Nõus! Nõus! Nõus! Mina ja meri!! Teist korda ei ole kunagi vaja öelda. 🙂

Kuupäev, mis kõigile sobis, sai kokkulepitud ning oodata jäi ainult Ilmataadi heldusele, et sel päeval pisikesi poisse ja pussnuge taevast alla ei sajaks. No ei sadanud, aga selle eest andis ta meile katsumuseks metsiku tuule. See polnud mingi vaikne tuuleke, mis mere ääres on tavaline, vaid ikka korralikult keerutav marutuul. Kui ma olin oma pisikese preiliga juba selle 100 km teekonna sihiks võtnud, siis mingi hinna eest ei olnud ma enam valmis loobuma.

Sõit sujus kenasti ja meri oligi käega katsuda, kõrvaga kuulda, silmaga näha ja hinges tunda. Ja taas ma heldisin, sulasin, särasin, kui mööda puudevahelist pikka laskumist lõpuks mereni jõudsin. Ja mitte ainult see kohin ja õhk ja värvid, vaid seal olid ka ühed kaunimad linnud, keda tean – nõtked luiged. Ja neid oli palju. Loomulikult tegin kõigepealt ise kiiresti mõned pildid.

Maris (1 of 44)

Kõigepealt teen ise mõned pildid 

Ja siis läkski tuulega võidu piltide püüdmiseks. Oli nalja ja naeru, oli hõiskeid, plaksutamist, nipsutamist, kõditamist ja mida kõike veel, et saada selle pisiinimese tähelepanu ja silmad vaatama fotograafi suunas. Oli õrnust, hoidmist ja armastust ning kõige rohkem rõõmu koosolemisest. Me saime hakkama! Meid ei peata isegi mitte tugevaim tuul, sest meie imeline inimene kaamera taga oskas selle nagu võluväel taltsutada, kui oli õige hetk. 🙂

Sellest päevast jääb meie albumisse suur hulk kauneid võtteid, mõned jätan siia ka.

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

HHH

Pealkirja järgi võiks ju pakkuda, et juttu tuleb naljast ja naerust – ha-ha-ha, aga ei. Samuti ei peitu nende tähtede all hobused, hiired ja herned, mis iseenesest oleks väga põnev vestlusteema. 😉 Hoopis kauaoodatud-planeeritud suvisest ühisest väljasõidust väike ülevaade – Haapsalu, Hiiumaa ja nende pikalt ettekavatsetud asjadega kaasneb ju alati Hope ehk lootus parimale. Parimale ilmale, mis omakorda tähendab, et praamiühendus on olemas ja meie soovitud “näitame lastele teist Eestimaa suurt saart” saab teoks. Samuti lootus, et inimesed ja tehnika peavad vastu ning kõik on algusest lõpuni rahul ja õnnelikud.

Meie suurest seltskonnast – mina ja minu kahe venna pered,  – pidid mõned tööinimesed siiski loobuma sellest suvetripist, aga õnneks võimaldavad tänapäeva tehnikavidinad salvestada ja jagada parimaid hetki ka nendega, kes kaugel. Nii sai ikka päris palju ülesvõtteid tehtud, et oleks meenutades abiks.

Haapsalu võlust ja ilust olen juba märgi maha jätnud ning seetõttu olin ka väga elevil, et sinna taas minna. Siinkohal vajasime eriti palju lootust, et pidev vihmasajune ilmake ometi muutuks ning annaks võimaluse kaunil promenaadil jalutada ning merevaadet nautida. Alustasime oma ringkäiku piiskopilinnuses, kus paljud polnud käinud. Samal ajal, kui teised mööda käike ja treppe ronisid ning kauneid vaateid kõrgustest imetlesid,

jäädvustasin mina loodust madalamal.

Kui olime lähedalasuvas Cafe Hugos keha kinnitanud jäigi aega jalutamiseks. Kasutasin seda võimalust kiirelt ära. Kiirelt, sest kuiva hetke kauaks ei jagunud, saime ikka vihmakest ka. DSC04613

Haapsalu linna peal me seekord ei jaluseerinudki ja nii jäid need armsad välikohvikud ja madalad puumajakesed vaatamata, aga õnneks on mul olemas teadmine, et nad on selles toredas linnakeses olemas.

Pöörasime autoninad sadama suunas ja lootsime kenasti oma broneeritud piletitega praamile saada ja üle vee ka. Taevas ja tuul olid nii ja naa, aga meri oli üsna rahulik ning üle me saime.DSC04629

Ööbimiskohaks valisime sadama lähedal asuva Allika hosteli,

kus ühes suures majas kõik “head lambad” mõnusasti end ära mahutasid. Õhtu- ja öösöögiks sai tehtud väike grill ja lõbusate inimestena möödusid tunnid mängude, naljade, ühislaulmise, pillimängu ja tantsu saatel kibekiiresti. Mõned tunnid und ja uus päev pakkus uusi seiklusi.

Hommikukohv joodud, asutasime end ringreisile mööda saart. Siinkohal võin kindlalt väita, et üks päev (tegelikult 5 tundi vaid) on ilmselgelt liiga vähe. Aga midagi me ikka nägime ka ja ülejäänud toredused jäävad järgmiseks korraks. Kohtusime hiidlaste vägimehe Leigeriga, kelle lugu ma siiani ei teagi. Ühel päeval loen tema tegudest kindlasti.DSC04783

Edasi sõites saime ülesandeks laduda kividest oma nimi. Ühele teepervele me kõik siis oma nimed jätsimegi. Ja neid oli seal teisigi ja päris pikalt. Seejärel siirdusime ürgorgu, kus voolas kaunis jõgi ja vaade oli lummav. Minu jaoks. Ja mitte ainult vaade, vaid ka juba end näitavad sügisvärvid. 🙂

Ronida saime peagi jälle, sest vaatamisväärsust pakkus kõrge mäenõlv koos vaateplatvormiga. Nooremad ja nobedamad jõudsid sinna muidugi kohale. Mina aga laskusin samal ajal hoopis madalamale, kilpjalgade tasemele.

Ning siis ootas mind parim osa reisist – jõudsime merele eriti lähedale – Surfiparadiisi. Tuul oli võimas ja tõi randa uhkeid valgeid vahuseid laineid. Võrratu ja võimas tunne oli taas kogeda seda looduse jõudu ja võimu. Siin olles soovisin ma, et meil oleks rohkem aega, sest auguga õnnekivi jäi leidmata, aga paraku pidime end asutama tagasiteele. Seepärast lähebki see reis kordusele,  et kõik soovid saaksid täidetud.

Loomulikult külastasime ka Kõpu tuletorni ning edasi viis tee mind metsa. 🙂 Mõnus segu sihvakatest mändidest, kaunist kanarbikust ning värvilisest mustika-pohla-sambla maailmast.

Nähtud sai ka kohalik Eiffeli torn, mille jalamil olevat teksti tahtsin enda jaoks talletada.DSC04957

Ning viimase punkti silmailule panid need lahedad lilletassid Kärdla linnas. DSC04958

Praamisõit, mis meid tagasi mandrile viis, ei olnud sugugi sama lõbus. Õõtsutas ikka korralikult ning minu olemine oli päris sant. Ei talu ma ju seda. Nii jäi minust pooleli ka seapraad ning kerisin end kiirelt lamamistooli kerra, et ikka ilma vahejuhtumiteta kohale jõuaks. 🙂

Kokkuvõtteks võin öelda, et meri ei ole korraks vaid vaatamiseks – teda tuleb hinge ligi lasta ja siis lubada endal olla selle hea tunde sees, mida meremüha ja laintelaul pakuvad. Seega veedame seal järgmine kord rohkem aega. Aga kõige kallimatega koosveedetud aeg on siiski kõige eredam pärl elukees, mis oma säraga pakub energiat, elurõõmu ja õnnetunnet. Seda ei muuda miski. Aitäh! 🙂

Pisike puhkusetrip saarele

Mere äärde olen alati nõus minema. Seekord saime oma nädalavahetuse veeta üheskoos Saaremaal. Koju jäid ainult kuhjaga kärbseid ja kassid, kes saavad paar päeva ise hakkama küll, kui toidukausid pilgeni täis ja joogivett jagub.

Jagan oma mälestustekillud seekord ära, sest nende kõigi kohta on midagi kirja panna.

EHITISED-HOONED

Siia alla võiks liigitada mönusad söögikohad, kus reisil olles keha kinnitada. Pole ma suurem etteplaneerija, et kodust toit kaasa võtta ja siis seda kusagil põlve peal manustada. Nii said väljas söömist eriti nautida lapsed, kelle lemmikuks on jätkuvalt friikad, dogi-d, nagitsad. Peatusi tegime üksjagu, juba seetõttu, et meie armas reisikaaslane – neljajalgne neiu Thaila saaks oma vajadusi rahuldada. 🙂 Õhtusöögikohaks valisime Mönusa Villemi ja teise päeva lõunat sõime Suures Töllus, kus Tai nautis ringijooksmist ja poisid batuuti. 🙂DSC03745

DSC04101

DSC04097

Ööbisime mõnusas männimetsas Mändajala Kämpingutes mere ääres.

Laupäeval tegime lastele väikese ajalootunni Kuressaare piiskopilinnuses. Mis meeldis? Poistele treppidest ronimine, relvad ja uhked meresõidumasinad, minule kohad, kus jalgu puhata ja tütrele vaated kõrgustest kaugele.

Tagasiteel käisime veidi väiksemaid ehitisi vaatamas – Angla tuulikuid. Ronimisrõõmu jätkus sealgi. 🙂

Iga kord sellest vahvast vanast kirikust mööda sõites, “kutsub” ta end vaatama. Seekord läksime ka. Kirik Metskülas. Kahjuks polnud seal ainsatki kirjutist, mis-kus-kuidas-millal?

DSC04193

LOODUS JA LOOMAD

Nagu mainisin, oli meie tore reisiseltsiline meie kuts Thaila, igapäevase nimega Tai. Ja ta pidas vapralt vastu kõik autosse-välja käimised ning eriliselt nautis ta merevett. Üldse märkasin nende päevade jooksul väga palju koeri. Kui pole võimalik lemmikule “lapsehoidjat” palgata, siis tulebki neil peremeeste sõidud kõik kaasa teha.

Erinevaid loomi-linde nägime ka tuulikute juures. Ühed ikka ilusamad kui teised ja ühed kohe mitte üldse ilusad. Vabandan kõigi loomaarmastajate ees, aga need linnud ju küll kenad pole?

Taimedest klõpsisin mõned pildid ikka ka. Ja just neist, mida meil mandril ei kohta või pole mina lihtsalt osanud vaadata. Kassiristik, palu-härghein, nõmm-liivatee, kadakas, tundmatu sinine kaunitar, tundmatu kollane kaunitar ja muidugi moonid!! 🙂

INIMESED JA ASJAD

Pojaga poseerisime linnuse hoovis. Panga panga suveniiride letist said poisid endale nimetähtedega kihvad kaela ja mina kadakapuust köögitarviku. Tütar sai istuda uhkes suures puutoolis. Need, kes ei jooksnud parajasti koeraga ringi, said ka päikesekella koolitusest osa. Mina ostsin endale mõned kristallid, millest tegin juttu siin.

 

MERI

Kõige kallima jätsin kõige viimaseks. Loomulikult said minu hingeakud taas laetud, kui veetsin varahommikul paar tundi mere seltsis. Ta oli täiesti vaikne, ei mingit vestlust. Välja arvatud kajakad, kes saavad ideaalselt ise hakkama vaikusesse kriiskavate helide toomisega ja ei vajagi vestluskaaslast. Mina ja meri, mina ja rannaliiv, mina ja kivid. Oh seda rõõmu ja rahulolu. Loomulikult tõin kotitäie koju ka. 😛

Olen väga rõõmus ja tänulik, et see pisike reis sai tehtud. Ja jätkuvalt kehtib lause, et igal pool mujal on hea, aga kodus on kõige parem. Kui kusagil ei käi, siis ei oska seda ju nähagi. 🙂

 

 

 

 

M – nagu…

M – nagu MERI. Eilse ilmaga oli igati paslik veeretada autorattad Kesk-Eestist Pärnu suunas ning nautida jahutavaid veemõnusid. Mina teadagi naudin rannamõnusid. Lapsed seevastu olid kohe täitsa õnnelikud! Õnne jagus mullegi ning sain oma merekohina-laksu korralikult kätte, sest merelt puhus päris tugev tuul ja tõi laineid randa. Küllap järgmine kord istun juba kivisel rannal ja mõnulen oma lemmikute – kivide – keskel. 🙂

M – nagu MAASIKAD. Käes on nende magusate mammude kõrghetk. Suvi ja maasikad kuuluvad kokku nagu laulusalmis – meri ja tuul. 🙂 Mulle sobivad nad ka igas vormis ja variandis – otse peenralt, moosina, koogi kaunistusena jne. 🙂

M – nagu MUUSIKA. Muusikat kuulan seinast seina, ainult väga raju rock ei kuulu minu playlist-i. Päris ilma muusikata ei kujuta ma aga üldse elu ette. See on saatnud mind sellest ajast, kui end mäletan. Tihti luban oma hinge paitada aga hoopis teistmoodi muusikal ja kuulan looduslikke instrumente ja artiste – tuule ja vihma esinemisi, tuisu ja tormi undamist, lehesahinapilli või lindudekoori. 🙂

Panen siia igati päevakajalise laulukese, sest lõpetasin just 20kg maasikate puhastamise. Ei imesta, kui neid nüüd uneski näen. 😉

Millised on Sinu MMM?

Hiidlaste maal

Pühapäeva varahommikul, (tõesti vara, sest hotelli hommikusöögilauas olime ainult meie 🙂 ) algas tee Hiiumaale. Minu jaoks elus esimene külastus. Triigi sadama poole liikudes haarasin kaamerasse ühe suuuuure kivi ning Angla tuulikud talverüüs. Minu kivide kirg on juba ammu kõigil teada, aga samas on ka tuulikutes mingi salapära. Ja mitte ainult need suured ja võimsad, vaid ka taluõuedel pisikesed tuulepüüdjad meelitavad mind. Kuidas nad seda teevad, sellele ma vastust ei tea. 😉

Sadam oli vaikne ja valge. Meri puhkab jääkaane ja lume all ning mingeid laintelaule ei kuulnud. Seda enam on mul põhjust soojemal ajal uus reis ette võtta. Rahulikult, kiirustamata nagu üldse saarlastele kombeks, liikus sadama poole ka märgatava hilinemisega praam, millega üle talvetee sõita.

Praami peal oli siiski teisigi üle vee tahtjaid ning sõit kulges kenasti. Võtsin julguse kokku ja läksin isegi välistekile, et enda jaoks talvisest merest taas mõni pilt teha. Praam liikus tasa-tasa.  Tegi endale teed suurte jääkamakate vahel, mis tagaosas tundus nagu hulpiv jääsupp. Mõnus oli vaadata, kuidas hetke pärast kadus keskelt tume veepiir ja kõik oli taas üks valge jääkaas.

Ja siis jõudsingi Hiiumaale. Nüüd võin Eestimaa kaardi peal sinnagi “linnukese” teha – käidud! Inimesi liikus vähe, pühapäeva hommik ju, aga selle eest oli näha-kuulda palju koeri. Eriliselt mõjusid mulle bussijaamad – ilus valge majake, tuled nagu koduuksest välja. Nii ilus! Ja oma äri reklaamimiseks tuleb ikka vaeva näha! 🙂

Tähelepanu köitsid ka purikad ja punamarjad. Sellel punaste marjade põõsal einestas ka paksuke musträstas, aga kahjuks oli tema kiirem kui mina oma kaameraga.

Talvine hiidlaste maa nähtud. Kindlasti tahan sinna suvel saada, et need kadakased karjamaad ja sinimeri pildile püüda. 😉