Esimene blogijuubel

Täna on põhjust võtta aega mõtisklemiseks, tagasivaatamiseks, analüüsimiseks, uute sihtide seadmiseks, edasiviiva kriitika ja abistavate õpetussõnade kuulamiseks, aga eelkõige tänulik olemiseks. Ja seda viimast ma olen kogu südamest ja kogu hingega, sest aeg-ajalt ikka kiikab mõni silmapaar minu jutupäevikusse ja kui veel paar sõna kommentaarikski jäetakse, siis on põhjust tänulik olla küll. Miks just täna? Tegelikult eile, kui minu veebipäevikul jõudis kätte esimene pisijuubel – 5!

Mäletan seda hilisöist netis kolamist, et leida asjatundjate poolt kirja pandud õpetusi, kuidas blogimisega alustada WP-s. Kulus aega, läksid mõned närvirakud ja tulid ehk juurde mõned hallid karvadki, aga hakkama sain ja nüüdseks olen juba päris mitu korda oma veebipesa ka tuuninud ja muutnud. Jah, mulle meeldib see rohekassinine värvitoon siin tekstide taustaks ning tundub, et blogi kujundust vaadates, saab juba päris palju aimu selle taga oleva inimese kohta, kes vaid vaevub põhjalikumalt peatuma.

Päisepilt kevadistest ära-unusta-mind-lilledest on ju selge sõnum selle kohta, et kui käisid siin ja meeldis, siis oled alati tagasioodatud! Tüdruk, kes rääkis silmadega ei ole sõna-sõnalt võetav. Loomulikult on mulle antud ka võimalus tekitada heli ja moodustada sõnu suud avades, mille eest olen siiralt tänulik. Küll aga ütleb see minu kohta seda, et seltskonnas olles ei kipu ma esiridades oma arvamust avaldama või maast ja ilmast tundide kaupa lobisema. Mulle väga meeldib viibida huvitavate inimeste seltsis, mulle meeldib kuuluda nende hulka, kes on sõnaosavad ja seda oskust suurepäraselt väljendavad. Aga mulle sobib kuulaja roll ideaalselt ning kui miski eriti sügavalt puudutab või rõõmustab, siis eks ütlen seda ka välja.

Silmad ON hinge peegel ja kui meil on aega neid ja neisse vaadata, siis leiab sealt palju infot inimese kohta, tema hetke hingeseisundi kohta, tema tervisliku seisundi kohta, tema soovide ja unelmate kohta. Vaadake peeglisse, kui ei usu! 😉 Vaadake oma lapse silmadesse! Vaadake oma kallima silmadesse! Kas näete erinevust hommikul puhanuna silmavaates ja õhtul uneootel olevas pilgus? Millised on silmad armastust jagades ja vastu võttes? Milline on pilk pahura inimese silmis? Miks mõnikord ootame, et inimesed loeksid meie soove silmadest? Sest sõnad võivad lõigata kibevalusalt ja iga tõde ei olegi alati parim päevavalgele toomiseks. 🙂

Tüdruk, kes rääkis silmadega… Jah, ma tunnistan, minus on väga palju lapselikkust, mängulisust, avastamisrõõmu ja iluotsimist igas eluhetkes. Mulle meeldib mängida – leludega, looduse pakutavaga läbi fotosilma, teiste inimestega, muusikaga, iseenda mõtetega ja eriti meeldib mulle mängida sõnadega – kõik see, mis meeldib igale lapsele. Laps minu sees on täiesti tegus iga päev. Jah, mõnikord tuleb ette, et see lapsemeelne lähenemine ei ole kõige parem variant olukordade lahendamiseks, aga vähemalt on see võimalus. Elu on mind siiani kätel kandnud ja hoidnud mind eemal muserdavast mustast muretaevast. Ikka paistab minu päevis õnnepäike ja kui seda hoolega otsida, siis leiab selle eredaid killukesi ka ahastamapanevate asjaolude kokkulangemisel, mil pigem lööks käega, kui otsiks lahendusi. Vahel vajan selleks vaid kõrvalseisja sõrmega suunamist päikese poole, kui oma pilk on maha pööratud.

Millest ma kirjutan?  Kindlasti ei kuulu ma põnevate arvamusblogide hulka, küll aga loen ma huviga teiste sõnavõtte kõige meid ümbritseva kohta. Mitte, et mul oma arvamus puuduks, see on täiesti olemas, aga mulle meeldib kõrvutada seda enda oma vaikselt teistega, kes samamoodi mõtlevad või siis kategooriliselt vastupidisel arvamusel on. Nii ma loen ja mõtlen kaasa. Kui nõustun, ohkan rahumeelselt, et on teisigi minusuguseid, kui kirjutatu ajab harja punaseks, lasen sel rahutusel kiirelt endast läbi käia ja liigun edasi. Minu tervis on olulisem, kui lubada ärritusel ennast piitsutada. Kõik on kinni ju suhtumises ja seda saab muuta. 😉

Kirjutan nendest elamustest ja kogemustest, mis täidavad mind heade emotsioonidega. Jätan siia jälje oma õnnehetkedest, mida kogen elu elamise ilus. Kajastamisele kuuluvad ka need hetked, milles tunnen end muutuvat, mis avavad mulle senitundmatut maailma. Sest elu on pidevas kulgemises ning iga päev avastan “uutmoodi-mina”. Räägin meie-projektidest, kuhu on kaasatud minu kõige lähedasemad ja kõige kallimad, olgu need siis lapsemängud õuemurul loomade ja mullipallidega või ka ühised koosolemisereisid. Viimase poole aasta postituste seas on omal kohal ka meie pesamuna Täpikese arengufotod ja sõnadesse pandud tunded, mida kooskasvamine meis tekitab. Neid ei ole ka nii palju, et peaksin blogi beebiteemaliste kausta tõstma.Minu igapäevane kaaslane on fotokaamera, millega jäädvustan looduse ilu ja võlu. Sellepärast on siin jutublogis tihti palju pildipostitusi, millel teksti juurde polegi vaja või siis ainult mõned pildiallkirjad. Hobikorras tegelen luuletamisega, loen palju teiste kirjutatut ning kogun meeldivaimat. Enda luuleridadest on valminud üks lasteraamatu versioon, mis on jäänud käsikirjana sahtlisse oma aega ootama. Tundeluulest on kokku panemisel pisike kogumik, millega on mul paari aasta pärast üks vahva plaan, aga seda täna veel ei avalda.  😉 Siiagi tekivad vahel piltide kõrvale riimiread, sest mõnikord on niimoodi lihtsam end väljendada. Ja ütlen ausalt, need tekivad kergelt ja nagu iseenesest, kui vaid õige hetk on tabatud.

Ma ei kirjuta meie igapäevaelust. Ma ei väida, et meie vahvas kärgperes pole argipäevamuresid või raskeid hetki, aga need ei vääri seda tähelepanu, mis nad kasvama paneks või suurendaks nende mittemeeldivat mõju meile. Jäägu nad peale läbielamist sinnapaika ja saagu unustatud. Elu on liiga lühike selleks, et rääkida negatiivsest, kurvaks tegevast, vihale ajavast, tüdimuseni viivast. Jagan pigem õnnelikke lugusid, sest neid on kordades rohkem ja nende väärtus on kordades suurem. Nii püsin ise ja ka minu lähedased rõõmsameelsemad ning iga uus päev on jälle ilus kingitus!

Ma ei arutle maailmas toimuva üle, sest vähem on ilusaid uudiseid ja nii palju on kurba kuulda. Seda teevad teised blogijad, kes haaravad igast võimalusest kinni, et käia ümber tigedakstegeva-teemapudru nagu kass. Vahel nad ampsavad sealt tükikese  või rabavad käpaga ning annavad valjuhäälselt teistelegi teada, kuidas üks või teine “uudis” “maitses”. Nende kirjutiste alla ilmuvad siis kiirelt kahe käega poolt järgijad ja ka vastasleer, ning kiitmine-laitmine lähebki lahti. Eks ma ikka loen neid sõnavõtte ja liigitan ennastki, kas poolt või vastu grupiliikmeks, aga oma sõna sekka ütlen vaid harva.

Ma ei tee reklaampostitusi (aga äkki võiks?), välja arvatud need hingele ilusad paigad, kus olen ise elu ilu kogenud (nt Haapsalu  või jäätisekokteil Inglikohvikus). Need väärt kogemused, mis mulle endale on heameelt pakkunud, neist kirjutan küll, et millalgi tagasivaadates või mõnd ilusat seika elus otsides, oleks hea meenutada. Kus käidud, mida nähtud-kuuldud, mida põnevat tehtud.

Kes on minu blogi külastajad? Saan rõõmuga öelda, et ainult headsoovivad ja sõbralikud lugejad, kes viitsivad minu lugusid ja luulet lugeda, kes armastavad minu pildipostitusi looduses käimistest ja kes ei väsi lugemast, kuidas meie Täpike kasvab. Inimesed, kes loevad ja kui midagi meeldib, siis ka kirjutavad paar sõna kommentaariks. Nende üle on mul siiralt hea meel. Ja eriti meeldib, et inimesed ei loe üleridade ega vaata vaid pilte, vaid kirjavigu või mõnd sisulist ebakõla märgates viitavad sellele sõbralikult, mis aitab  mul enda teksti veel rohkem kontrollida, kui siiani seda teen. Suur tänu kõigile, kes leiavad tee minu blogini, selle avavad ja sellest ka mingi emotsiooni saavad. Kui minu tekstid ja pildid mitte midagi ei paku, siis võib ka sellest kommentaari vihje jätta, saan siis midagi muuta. Tänaseni on olnud tõesti ainult üks selline inimene, kes lubas, et siia enam tagasi ei tule. See ongi ainuõige samm, sest valik, mida lugeda, on tohutu lai.

Mida muuta? Kuhu ja kuidas edasi? Ma ise olen mõelnud sellele päris tihti, et kui hakkaks miskit üht rada liikuma. Meie Pisipiiga on kasvamas ja temaga koos kasvab ka võimalus seda sündmusterohket aega jäädvustada sõnas ja pildis, et siis beebiblogist pereblogiks? Aga ainult tema esimesi sõnu ja samme ja oskusi kajastada ka ei taha, sest kuhu siis jääksid minu looduspildid? Kaalusin siiasamasse WP- i ka fotoblogi tegemist, aga jätsin selle mõtte pooleli, sest tundus, et piltidele pikka juttu juurde kirjutada pole mahti ja nii tegin oma fotopesa hoopis FB-sse. Kutsun kõiki külla!

Kui minu blogi lugejate seas on kellelgi mõni hea idee, mida võiksin muuta või midagi täiesti uut katsetada, siis olen väga nõus ära kuulama kõik soovitused ja ettepanekud.  Ootan ka lugejate arvamust, mis meeldib ja mis üldse ei meeldi. See on edasiviiv kriitika ja tuleb kindlasti kasuks.

Suur ja südamlik tänu kõigile, kes selle 5 aasta jooksul on siia veebipäevikusse sattunud! Kõigile, kes on leidnud aega lugeda minu lugusid! Kõigile, kes on võtnud aega jätta oma arvamus loetu alla. Iga kaasamõtlemine ja hea sõna on nagu kingitud lilleõis, mis silma ja südant rõõmustavad! TUHAT TÄNU! 

DSC05704

Iga hea sõna on nagu lilleõis selles kimbus, mis rõõmustab silma ja südant. Aitäh! 

 

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂

 

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring

DSC_3377

Istun suure vesihalli pleedi sees maja välistrepil ja vaatan päikesele järele. Nagu igal õhtul,  nii ka täna puudutasid tema viimased kiired naabrimaja katust ja õunapuid enne, kui ta lõplikult lahkub. Päeval möllanud tuul on raugenud ning vaid veidi sahistab puude vahel lehtedele unejuttu vestes.

Taevas minu selja taga muutub tumedamaks ja raskemaks. Õhk on siiski jahe ning pika istumise vahepeal oleks vaja end liigutada, et luud-liikmed soojad oleks ja külm naha vahele pugedes liiga ei teeks. Seisan korraks. Üksikud ööliblikad lendlevad muru kohal, lehvitades oma õrnade tiibadega lahkuvale päevale.

On üllatavalt vaikne, külast kostub vaid harv koera haugatus. Täna pole isegi meie õue toonekurge näha, kes muidu ühtegi õhtut vahele ei jäta. On teine kuidagi üksi, aga samas väga julge. Kõnnib otse trepi ees, kartmata meie sakslast, kes alati valju haukumisega õue tormab.

DSC_3561

Kesköö on käes. Kalendris muutus kuupäev ja minu eluraamatus pöördus uus lehekülg. Nüüd võin öelda, et olen viimased 365 õnnelikku päeva elamist nautinud. Võtan enda jaoks  möödunud aasta kokku ja astun lootusrikkalt ning rõõmsalt uude. Elu on jätkuvalt elamist väärt.

Möödunud aasta oli värvikirev, sündmusterohke, teguderohke. Minu-meie suurim unistus täitus sel aastal – meie ellu tuli südamest soovitud väike armas printsess. See hõlmaski suurema osa aastast – kaks triipu, arsti kinnitus, süda paha – iiveldus – hea – süda paha…, väsimus, sügelus, väsimus, sügelus ja sealt ta tulebki… Õnn, rõõm, tänu! 🙂

Arvan, et möödunud eluaasta muutis minus nii mõndagi. Kõige rohkem õppisin tundma iseend oma kõige kallima kaudu. Tänu temale olen hakanud julgemalt pead tõstma, end väärtustama, ennast pildile seadma esiritta, mitte viimasesse pinki halli hiirekese kombel pea õlgade vahel. Olen leidnud endas palju avastamata omadusi, mis vajavad igapäevaselt tööd ja tähelepanu. Olen näinud armastuse jõudu ja väge, kuidas selle tunde sees olles ja ühiselt pingutades on kõik võimalik. Sain tunda, mida tähendab otsida end teise inimese silmist ja südamest. Ja tunda leidmisrõõmu.

Kõige hirmutavamalt sain tunda seda, mida teeb meiega aeg, kui me laseme tal enda üle võimust võtta. Kui me allume ajale ning oleme tema nupud mängulaual. Tänu sellele õppisin paremini oma vajadusi märkama ja tegevusi planeerima. Ausalt endale otsa vaadates, elimineerisin nii mõnegi mittevajaliku ettevõtmise oma päevist ja nii jäi aega tegeleda südamelähedaste asjadega.

Taamal kuldab metsa loojuva päikese puna. Mind on avastanud üksikud sääsed ja teised tundmatud siti-satikad. Tõmban pleedi tihedamalt endale ümber ja kuulan veel veidi öö vaikust. Nii hea on olla. Nii ilus on olla. Lasta sel vaikusel end kanda imelistesse unedesse. Selle tundega soovin maailmale rahulikku ööd ja astun tuppa, kus ootab mind magusasti nohisev Täpike. Kallimalt musid ja kallid kaasa ning poen ka teki alla. Selline on minu sünniöö, ärgates algab minu sünnipäev. 🙂

 

Jätkub…

 

Suvele vastu

Ära nüüd kiirusta! Alles sa tulid ju, hingepugev kingitus! Päike, soojus, valgus, lillelõhn, mesilaste sumin, värvid, värskus, kargus, pikad õhtud ja valged hommikud – sina jah, KEVAD!

Nii kirjutasin ma enam kui kuu aega tagasi. Täna avasin selle ja avastasin, et aeg on tõeline kiirkõndija või lausa sprinter – kevadest on tänase seisuga saanud SUVI!

Samad sõnad sullegi! Ole nüüd siin kõigi oma üllatuste ja kingitustega. Ava oma külluslik ehtelaegas ning lase inimestel nautida neid valgeid öid, pikki varje, kastemärgi hommikuid, maasikamagusaid ja mustikasiniseid näppe ning musisid. Lase meil olla selle soojuse ja valguse sees, et kosutada oma keha ja vaimu selleks ajaks, kui sinu valitsusaeg läbi saab ning sügis-talv ohjad enda kätte võtab. Luba meil hingata sinu karget suveöö hõngu, paita meid oma kuldsete päikesekiirtega, laota meie ümber oma sume öötekike, ärata meid oma õrna uduloori pehmusega, kaunista meie ümber kõik õite ja lõhnadega.

Tänane päev on täiesti suvele omaselt möödunud. Kõike, mis suve juurde kuulub, on olnud piisavalt. Varahommikul äratas meid tugev tuuleiil, mis pani viljapõllud lainetama ja rebis puudelt lehti-oksi. Lõuna algas ilusa päikesesäraga, kuid lõppes juba ähvardavate hallide pilvedega, millest ka tihe vihmahoog ei jäänud tulemata. Kuid õhtu saabudes tuul vaibus, viimased vihmapärlid kuivasid ning päikeseloojang on endiselt lummavalt kaunis.

Ilusat, õnnelikku, rõõmurohket ning päikeseküllast suve kõigile!

 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Armastab, ei armasta

Nüüd, mil mu silmad on teid näinud… Ei, sellele ei järgne midagi fataalset nagu armastatud filmiklassikas, vaid hoopis supersuurepärane emotsioon valdab mind. 🙂

… nüüd on minu jaoks suvi alanud! 🙂

Ma millegipärast arvan, et enamusel inimestest on oma lemmikud. Juba lapsena hakatakse meie käest küsima, missugune toit sulle kõige rohkem meeldib, missugune värv sulle kõige rohkem meeldib, mida sulle teha kõige rohkem meeldib jne. Täna tahan kirjutada lilledest, lemmiklilledest.

Trummipõrin!!!

Number 1 – härjasilmad! Pole ma kunagi lähedalt ühelegi härjale silma vaadanud, et selle nimega nõustuda, aga ometi on see kusagilt ju tulnud, keegi on neid niimoodi nimetama hakanud. 😉 Pakun välja, et see on suuresti lapsepõlvest kaasa tulnud emotsioon, kui suved möödusid vabaduses ärgata ja toimetada oma sisemise soovi ja kella järgi. Nii ma enamasti hommikuti mööda heinamaid jalutasingi. Mõnikord ka vanemate palvel, kui oli vaja naabritädi käest minna mune tooma või kolhoosi suurfarmi appi lehmi karjatama. Aga mäletan, et mu pilk oli ikka rohkem maas kui kusagil kõrgustes ja nii need armsad valged õied oma lihtsa puhtusega mind ära võlusidki. Juba lapsena meeldis mulle enda jaoks välja mõelda lugusid haldjatest, kes nende õite sees elavad, nende eest hoolitsevad ja nendelt tormituule ja vihmasagara eest varju leiavad. Kuidas nad igal hommikul neid tervitavad ja õhtuti nende ümber pidutsevad. Armastan neid! Ja sellepärast ei nopi ma neid ise kunagi vaasi, vaid võtan kaasa kaamera vahendusel.

Ehk on need valged härjasilmad minu südame võitnud ka seetõttu, et olen sündinud jaaniööl ja enamasti sel ajal on nad veel õites ning nendest ja veel mõnest õrnast põllulillest-kõrrelisest tehtud kimbuke on parim minu sünnipäevalauda ehtima. Selle aasta esimesed kaunitarid on juba koha minu pildipangas leidnud!

 

Mida eelistad sina – väikest õrna põllulille või tugevat jõulist roosi? 😉