Hea ja ilus lugemine

Heal sõnal on väge! Seepärast soovin siia jätta natuke sellest kaasahaaravast emotsioonist, mida ma Sinu* raamatut lugedes sügavalt kogesin.

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

DSC08978

Esmalt panen kohe kirja, et pealkiri “Kuni armastus peale tuleb” viis juba kujutlused kõik uitama kuhugi mesimagusatele küsimustele. Miks selline pealkiri? Kas kaante vahel on vaid armulõõmast lõkkele löönud kiretuled? Kellele see armastus siis ikka niisama peale tuleb, otsi teist mööda laia ilma taga… Ei olnud sissejuhatavat “saateks eessõna”, milles see lahti oleks kirjutatud ega lugenud ma seda välja ka tagakaanel olevast kokkuvõtvast katkendist. Nii suur rõõm oli see avastada ühest sissekandest….

Ei öelda ju asjata, et ava raamat ja siis otsusta. Mulle aga sai vaid kergelt sõrmedega üle kaane silitades selgeks, et selle sees on peidus midagi müstiliselt kaasakutsuvat. Ja ma ei eksinud ega pidanud pettuma. Juba viies sissekanne selles n-ö “kõigi silmade jaoks päevikus” oli täiesti ja sajaprotsendiliselt minule.

Kuidas kivid võivad mõjuda erinevatele inimestele nii sarnaselt, kuidas meelitavad end korjama ja koguma ja annavad ühistegevuseks mõtteid. Nii minagi elan oma kiviusku elamist ja kõige suurema õnnepäeva nime kannavad just need, mil saan istuda kivisel rannal. Vabana maailmavalust ja hingekriipsudest, mis end argimelus ikka alatasa meelde tuletavad. Nii palju head on neis kivilugudes, mida ühest käest teise kukutades ja päikesepaistes nende sära imetledes kuulan ja taskupõhjas koju kaasagi võtan. Saatjaks raskustest tähtede poole..

Peale kiviülistuslaulu lubasin end raamatu seltsi juba õnneõhinal ning sinna end unustasingi kuni tagumine kaas mu käe all taas tänulikult silitet sai. Nii hea oli. Hea oli end kirjutatud ridade vahelt mitmeidki kordi ära tunda. Näiteks ajaviiteks või lihtsast heast harjumusest lauluviisi ümisemine on minugi igapäeva osa. Öeldakse, et see olla õnneliku inimese tunnus. Olgu siis! Või kastanimunade kasulik kasutus, mille ülimalt suurest tujuküllasest tundest  on minugi veebipäevikus pikem ülestähendus kirjas. Leida märkamatutest pisiasjadest see möödakarvapai ja panna ehedalt kirja, on Sinu raamatu see “kõige-kõige”.

DSC08971.JPG

Ma ei liialda, kui väidan, et nautisin iga lugu terve ihu ja hingega, sest tihti tõmbusid suunurgad õnneüllatusest muigele või kord pidin põselt midagi niisket pühkima. Nii suure hooga jooksid sõnad lehtedelt mu silmisse ja sealt südametuksetesse. Ei ole ma liigvesistav ega tähtsalt tuim ümbritseva mängu suhtes, kuid kuna Sinu kirjutatu oli läbi “emaprillide” nähtult kirjas, siis seda enam võtsid “ainult-ema-teab-võlusõnad” end minust kinni ja kandsid läbi tunnete kadalipu. Päris mitu korda küsisin endalt loo lõpus, mismoodi oleksin mina samas olukorras toiminud?

Suur tänu äratundmist, ühtemõtlemist ja ilulugemist pakkuva raamatu eest!

* Samad sõnad saatsin ka autorile tänuga, seepärast on tekst sina-vormis.

 

Advertisements

Luulest, luulevõistlusest, unistustest

Vahel on nii, et mõni teema elus saab saatjaks päevil ja öil. Mõnikord on see tunne, mõnikord suur soov. Mõnikord on see miski, mida teed ja teed ning selle tegemises on nii hea olla, et sellest saabki sinu elu saatemuusika.

Mina õppisin enda oma kuulama umbes kümme aastat tagasi. Sinnani käis see harva end minu juurde passitamas, kas sobib kaaslaseks. Sealt alates aga astus otsejoones elutuppa, istus mu unetute ööde õlgadel ja jäigi. Tuli ikka tihedalt meeltesse ja mõtetesse, millest said südamesõnumid riimideks ja salmideks. Mõni laulukski.

43426665_2490399054318771_4721196685064142848_n

Ja täna on ta juba lahutamatu kui vihaleht mu kuummärjal kehal, alati olemas, alati aitamas. Südamesosinaid sätib salmidesse, hingehõisked paneb helisema, lihtsad laused põimib lauluks..minu sees ja ka teistele kuulamiseks, kui kõrvu on.

Kes on see salapärane seltsiline?

Tänan sind, luulekeel!

43408537_1874807569306910_5513176241991057408_n

8 minutit oma luuletules põlemiseks

Igale inimesele on antud vägi luua midagi. Meis kõigis on see olemas ja lööb hõõguma, kui õigel ajal õige inimene sinu sütele oma hingejõuga peale puhub, annab hoogu sinu võlujõule lennata. Kui su ümber on inimesed, kes on igati toetavad ja julgustavad, et sa sa hoiaksid ise endas seda loometuld, mis sütitab sädemeid kuulajais. Et sus põlev tulekuma saaks nähtavaks ka väljaspool sind ennast. Et see kõlaks vastu kuulajate särasilmades, saaks jõudu nende naeratustest, aga samas oleks hoolikalt hoitud! Just selliseid inimesi on olnud minu elus viimastel aastatel, kes leegile õrnalt peale puhudes uue jõu annavad.

Tänu neile hoian ma enda teekonnal jätkuvat sihti nende imeliste inimeste poole, keda olen juba kaua enda eeskujuks pidanud. Kelle suurus minu silmis on nende andekuse julge kasutamine, mis loob imetlusväärset tulemust.

Kui ma oleksin…

Kui ma oleksin loov köögis nagu Jamie Oliver. Kui ma oleksin imelise häälega laulja nagu Enya. Kui ma oleksin vaatamakutsuvate fotode autor Remo Savisaar. Kui ma oleksin suurepärane jutuvestja ja oma lugudega sügavalt puudutav armas Piret Päär.

Minu õnn  on näha maailma ja kogeda elu, ümbritseda see oma hingehea ja südamerõõmuga ning panna kogu see ilu sõnadesse. Sõnad sättida riimideks. Riimid reastada salmideks. Salmidest sünnivad luuletused, milles on suur kogus mind ennast. See on minu suurus. Minu enda silmis. Ja see on see, mis loeb.

Kauni vahtravärvilise oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sai minus põlev luuletuli tunda õrna pealepuhumist ja kindlameelset hoidmist. Sain korraga kobeda koguse väga head riimi ja rütmi ning pisarateni liigutavat esitlust Kalju Lepiku luulevõistlusel Aruküla mõisas. Nägin, kuulsin ja tundsin, kui palju on noorte inimeste sees peidus ehedat siirust, puhast ausust, valusat julgust. Nägin sõna jõudu, kui sellele antakse südamesügavusest tõusmiseks hoogu. Nii väga soovin, et sel hetkel nende ilusate inimeste etteloetud Kurbus kuivas kokku, Nõrkus närtsis ja pudenes laiali, Pettumus kukkus kildudeks, Valu veeres vahtralehetede vahele ja Rõõm põimis end nende ümber nagu soe sall.

43408777_328127664619835_9058986720560676864_n

Suur tänu märkamast ja tunnustamast!

Selle kõige krooniks täitus minu järgmine unistus. Olin ühes loomeruumis inimesega, kelle suurus on tema eesti keelt kaunistavates sõnades, tema keelt rikastavates riimides, tema lahkete silmade soojuses. Vaadake ise!

Tänan sind, armas Leelo Tungal!

Tahtsin juba lapsena Sinu luuletusi “Tähekesest” lugedes, olla Sinu moodi. Osata samamoodi sõnu riimi seada. Täna liigun selle poole! Tänan, et oled eeskujuks! ❤

43551094_1541661225980288_8935757838186184704_n

Foto: Eva Linno

 

Eile nägin ma naist

Teisipäev, tööinimeste päev hakkab lõpule jõudma ja minul on algamas üritus hingele. Täiesti tavaline teisipäev, mille muutis eriliseks kohtumine täiesti tavalise, aga samas ka erilise inimesega. Naisega lavalaudadelt, naisega filmikaadritest, naisega teatrisaalidest, naisega elust. Oma sõnutsi täiesti tavalise naisega, kellele elu pole midagi kandikul ette kandnud,  kõik saavutatu on ikka enda töö, pingutuste ja valikute tulemus.

Tere, armas Inga Lunge!

Nägin teda päris lähedalt, kuna olles viimane saalisiseneja sain ka viimase vaba tooli, mis oli just külalise kõrval. (Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud salamisi õnnelik selle üle!) Ja nii armas oli kuulda, kuidas ta julgustuseks sinna istuda ütles, et ongi käehoidjat vaja. Istusin sinna rõõmu ja elevusega, sest teadsin temast vähe ja kuulda tahtsin palju. Mida ma nägin? Mida ma kuulsin?

Nägin kena naist,

kel seljas kaunis kirjumustriline kleit ning jalas igas olukorras päästvad kõrge kontsaga kingad. Juuksed õrnalt seotud ning enamus vabalt seljale langevad, mis rõhutasid veelgi tema naiselikkust ja nooruslikkust. Ilus inimene on alati õnnelik inimene. Ei olnudki vaja glamuurset õhtumeiki, sest tema hoolitsetud välimus andis mõista tema tähelepanelikkusest enda ja kõrvalolijate suhtes. Nägin sooja ja särasilmset naist.

Nägin arukat naist,

kes oma näitlejameisterlikkusega pajatas kuulajatele lugu oma suvekodu ostmisest. Põimis sinna osavasti sisse esiemade tarkuse ja ettenägelikkuse, kuidas elu pakutavates raskustes pinnal püsida. Kuidas hing kisendas selle “oma koha” järele ja nüüd on see olemas, Inga enda nimel, aga siiski kogu pere “oma koht”. Koht, kust kiiretel töösõitudel siiski alati läbi hüpata, korraks peatuda, istuda kivil ja minnes tunda nähtamatu seljakotina kaasas värskust, hingerahu, kosutust.

Nägin eneseteadlikku naist,

kes rääkis, kuidas ta oli ühel eluhetkel jõudnud arusaamiseni, et mitte midagi ei “pea” tegema, mida sa ei taha. Kui otsid tegevust ja peas vasardab üha, ma pean poodi minema, ma pean lapsele lasteaeda järele minema, ma pean tube koristama, siis oota, kuni see üle läheb. Sest kui sellele mittetegemisega aega anda, siis ühel hetkel muutub “ma pean” “ma tahan”-ks. Nii tundis temagi, et nüüd ma juba tahan poodi minna, ma juba tahan lasteada minna. Ja kui oled juba tükk aega neid tolmurulle toanurgas vaadanud, siis lõpuks tahad ka neid ära koristada.

Täpselt sama tarkus aitas tal ka teha otsust lahkuda seriaalist “PIlvede all” või ära öelda nii mõnelegi projekti pakkumisele, millest ei tulnudki seda “ma tahan”.

Nägin tarka lapsevanemat,

kes märkab oma laste vajadusi, nende sisemist tahtmist põleda, aga vajavad ehk mõnikord täiskasvanu tuge ja tuleläitmist. Nii loob ta oma lastele olukordi, kus neil hakkab igav, ei paku neile valmis lahendusi, et lapse enda loovus saaks areneda. Ja laps ei suuda kaua igavuses olla, natuke aega ja siis ta juba hakkab otsima, küsimusi küsima, uurima ja avastama, et oh, marjade korjamine võib olla täitsa põnev. 

Ja kui lasta lapsel endal pisutki pingutada, siis need töötunnid võivad saada ka väljaspool kodu tunnustust ja äramärkimist. Nii jõudis tema poja koolitööna loodud lauamäng näiteks tee trükkimiseni, et pakkuda mängurõõmu paljudele teistelegi.

Nägin hoolivat naist,

kes teab, et meie lapsed, see meie tulevik, on tähtsad. Neist ei kasva niisama suurepäraseid täiskasvanuid, kui neid lapsena ei kasteta, ei seota tugiposte nende toetamiseks, ei anta päikeserõõmu ja vihmakosutust nende avatud hingedele ja meeltele. Kui me jätame lapse mured märkamata, siis hiljem nad enam ei tule meid üles otsima, et neist rääkida.

Kuum teema” agressiivsed lapsed ning koolikiusamine” leidis tema silmis sellise lahenduse, mida ta oma pojale õpetab: “Ole sina esimene, kes märgates vägivalda, astub ligi ja ütleb: Nii ei ole ilus teha!””. Sest kõik seda ei suuda, kuna tänapäeal “hea olla” nõuab julgust. Palju lihtsam on mööda vaadata või halvema variandina ühineda halbadega.  Kõik saab siiski alguse lapsevanematest ja kodudest.

Nägin edukat naist,

kes oma tööelus järeleandmisi ei tee. Kui pingutab, siis kogu hingest ja nii ongi tema elama pandud rollid telekraanil või teatrilavadel vaimustavalt siirad, suursugused, aga kõigis neis on alles Inga ise. Sest naine teeb seda, mida ta tahab ja mis meeldib. Nii vaatab ta ettepoole ja pisut kaugemale Eestimaa piiridest, et anda ehk võimalusi võimsale naaberriigi filmitööstuses pakutavale.

Nägin uhket naist,

kes väärtustab enda tehtud tööd ja naudib edusamme. Kes märkab, et iseenda saavutused on piisavaks põhjuseks silitada enda pead, teha pai ja tunda uhkust. Kui ise juba nii tunned, siis märkavad seda ka kõrvalseisjad. Ja kui tunne on õige ja hea, siis tulebki seda endas hoida ning see valjuhäälselt välja öelda koos salasoovide ja unistustega. Seda head tunnet pakub talle äsjailmunud esimene lasteraamat “Nupukas Nora”, millele juba kavandatakse kordustrükki. On ikka põhjust uhke olla küll!

Mina tänan, et kodukoha raamatukogu töötajad kutsusid selle õnneliku naise inimestega kohtuma ja oma elust ning ettevõtmistest pajatama. Oli soe ja hubane õhtu.

Soovin sulle head, Inga Lunge!

Foto Võhma Linnaraamatukogu FB seinalt 

40321048_2146683922238760_7693000478333861888_o

Viimane vaba koht Inga kõrval sai täidetud 🙂

 

Südamepõhjani suves

Tere!

Kui nii suur auk on kahe külastuse vahel, siis tulebki nii viisakalt ja ametlikult alustada.

Ma ei hakka vabandama, kelle ees? Iseendaga saan asjad selgeks mõeldud ja kui siia mõni lugeja satub, siis see on rõõmus üllatus. 😉 Aga kuna olen juba loomult selline inimene, siis vähemalt mõtlesin korrraks, kas on viisakas vabandada? Samas, mille eest? Kellele ma midagi halba olen teinud sellega, et viimasel ajal võtab kõik muu tegevus ära minu vaba aja, mis väikesest inimesest, suurematest kaaslastest, loomadest ja majapidamisest alles jääb. Vahepeal on täiesti kosutav panna elu pausi peale ja lülitada sisse “mute”, et leida sellest info ja müra hulgast jälle üles iseennast.

Suvetorm käib ka meie õuel ringi, paneb sahmima siin ja seal, ikka liigutad miskit peenardel või põõsastes, toimetad tubaseid tegemisi ja pistad mõndagi talveks purki ja muidugi need kutsuvad suveteed… Istud aga jälle rooli taha ja keerad rattad õhtupäikese poole või lippad lihtsat varahommikul koos esimeste kiirtega mööda naabri põldu, et udus haigutavaid aiateibad pildile saada.

39468388_213674032832773_3912356044310839296_n

See ongi see suvi, kauaoodatud! Ilus, puhas rõõm ja nauding. Kell neli kodutrepile astudes ei ole vaja midagi selgagi panna, õhk on soe nagu saunas. Kuulad sookurgede laulu heinamaal ja pistad koos koeraga nina põõsastesse. Ainult eesmärk on meil erinev – mina ei aja rebase jälgi taga. 😀 Teda ennast küll pildistaks, kui va reinuvader veel kord meie kassidega “mängima” tuleks.

Mina keeran oma tähelepanu sajakraadiseks, et märgata väikest kastemärga kärbest lilleõiel või niidivedajate kaunist kätetööd kuusehekis. Milleks kõik looduse pisemadki esindajad on võmelised? Seda ju hommikukohvi köögilaua taga rüübates ei tunne, ei näe. Või isegi vastu päikest end istuma seades terrassi pingil, saad osa vaid vähesest – tuulehoog põsel päikesekiir nina otsa paitamas.

39020894_1198236990316213_3269312655990456320_n

Selleks tuleb lükata end käima enne, kui maanteel algavad kibekiired võiduajamised, kes jõuab kaugemale, kes saab ette. Enne, kui tubli talumees saadab põllule seda väikestki viljatera kombainiga korjama, mis kuiva tõttu kiratses ja vihmailma oodates kolletus. Enne, kui suvevabadust nautivad lapsed oma silmaluugid avavad ja viitsivad end vooditest välja vedada.

Kui seda ilu tahad kogu hingega endasse hingata, siis tulebki koos naabrikukega ühel ajal märjal murul astuda. Kükitada, et märgata neid helkivaid pärlikeesid või sillerdavaid piisku heinakõrtel. Tõusta ja lasta silmadega üle vaikse looduse, mis puhkamisest kohe-kohe virgub, et tuules õõtsudes kanda kaasa mõned seemned, et pisipääsukesed, kes üle katuseharja esimesi lennuharjutusi teevad, leiaksid ka pärast koha keha kosutamiseks.

DSC07079

Nii on. seda on rõõm näha. Selleks tulebki minna välja. Loodusesse. Olla osake sellest. Võtta vastu pakutav kergus, värskus, puhtus, ilu ja jagada seda. Ainult nii rahulolu ja õnnetunde seeme kasvama saab. Sest koledusi ja kirumisi, võitlusi ja vägivalda, viha ja viitsimatust, on meie ümber nii palju, et sellele tulebki headusega vastata. Siis saab hea kasvada ja halb vajuda…maassse, porri, sügavasse süngusesse.

Meie päevadest on kohutaval hulgal puudu helgusest, selgusest, kui me kuulame uudiseid, kui me loeme liikluskultuuri statistikat või õigemini selle olematust ja laseme selle info endasse. Ei tohi! Ei saa lubada, et see negatiivne võtab üle kontrolli meie mõtetest, meie ootustest, meie väärtustest. Hakkame ise muutuma ja muutma. Jätame delfi avamata, jätame AK vaatamata. Alustame täna loodusesaladuste online seriaali vaatamist ja elame temaga samm-sammult kõrvu astudes.

Tõuseme koos päikesega, uinume koos päikesega. Kasutame üdini ära kevadsuvevalguse aja ja anname endast rohkem kui tavaliselt ning laseme kehal ja vaimul puhata koos sügishämaruse ja talvepimedusega. Nii meid ju elama ongi loodud. Miks sellele siis vastu töötada? Miks mitte tõsta oma tahtmised nii kõrgele, et neist saaksid südamesoovid, mis täituvad? Miks mitte uskuda looduse väe ja võimu juhatusse? Need on ju meile endile ainult abiks ja teejuhatuseks antud.

38033495_1851721858245312_5666010978181971968_n

Kui loodus annab meile kapsad-kaalid ja mesimagusaid marjakobaraid, siis miks minna hamburgeri sappa kuhugi putkasse? Võta vastu see, mis sinu ümber sinu jaoks on loodud, et enda kehale kütust hankida. Punapõsksed õunad saagu pirukaks ning tomatipoisid mõnusaks mahlaseks salatiks.

Minu jaoks on see tohutu võitlus mugavuse ja oskamatusega, aga ma ei anna alla. Kui jooksma õpime joostes ja kõndima õpime kõndides, siis toidutegemist armastama õpin minagi ju ainult seda tehes. Vaid ilusaid isuäratavaid gurmeepilte vaadates ei teki oskused, ei saa harjumuseks haarata veetass enne kui kohvi tegema hakkan, ei tulegi kunagi ükski hõrgutis hõrk ja maitsemeeli paitav, kui ainult vaadata. Tegutsemine teeb targaks, annab kogemused ja viib edasi.

37993241_1845717158845782_13074378665230336_n (1)

Alustasin sel suvel muutmist. Olen valmis hakkama liikuma, katsetama, mis on midagi täiesti uut minu jaoks. Traditsioonilised kartul-kaste saagu haruldaseks ja salat-smuuti võtku kohad sisse minu toitumisharjumuste tagaaias. Kõike korraga ja kohe ei saa, seda tean. Ei seagi ootusi Jamie Oliveri või Imre Kose tasemele. Iga päev natuke midagi uut ja nii tasapisi ikka edasi. Saab tervisele tugev annus head ja vaimulegi, kui näen ennast kõrvalt köögis toimetamas. Tuleb lihtsalt algust teha. Potid-pannid lüüa läikima ja tegutsema. Olen südamest tänulik, et elan maal, kus mul on võimalik oma aiast saada silmailu ja kõhutäidet. Elu on ilus!

Ei, ma ei vabanda. See oleks küll minulik, aga täiesti mittevajalik. Teen, siis kui saan ja siis kui tahan. Tähtis on nautida seda, mida teen. Ja täna naudingi – iseendast arusaamist, iseendale ja teistele pühendatud aega ning elan – õnnelikult!

Sinagi!

39954979_2170449029694412_1229276973633634304_n

Mis tehtud, mis teoksil

Et mitte tekkinud vaikusepausi veel pikemaks venitada, võtan täna aega ja vaatan veidi tagasi ja miks mitte ka edasi. Möödunus seiklemine ei anna suurt midagi, kui ehk mõned ilusarmsad emotsioonid loovad head enesetunnet tänasesse juulikuu teise päeva.

Vihmailmad on kohal peale palavust ja põuda maikuust poole juunini. Vanarahvas ikka teadis, mida öelda ja neis ütlemistes on tõde. See, mida ja palju keegi usub, on suhteline ja seinast seina, õnneks ka täiesti vabatahtlik. Kellele meeldib Mangi nägemus eesootavast, kellele naabrimemm üksikus väikeses kodutalus, aga ilmast oskab vesta veel ja veel…

Jaan viskab jaheda kivi vette… Mitte ainult ei tundu tõene, vaid ongi nii. Olid mõned päikesekuldsed ilmad ka jaanikuu lõpus, aga eile-täna käib  korralik vihmaetendus tormituulega kahasse. Kui päev on selline, et rõõmuga toimetaks tubaseid tegemata-jätmisi, siis hämaruse saabudes Ilmataat ikka üllatab. Kord viskab imeilusa värvilise kaare üle ilmamaa, kord pakub võluvaid loojanguhetki. Ole vaid kohal ja püüa kinni.

 

Möödunud kuul tuli minu “elupuule” taas pisut küpsust juurde. Just nii tunnengi end oma sünnipäevale tagasi mõeldes. Aastad, mis toovad ju tegelikult vanust, on vaid numbrid. See, mida oma hinges tunned-kannad on kordades olulisem. Midagi on igast möödaläinud päevast üles noppida ja oma südames asuvasse elutarkuse laekasse talletada. Olgu selleks arusaamine iseendast või mõistmine aja-ruumi tähtsusetusest, kiiruse peatamise vajalikkus või andmisrõõmust pakatamine, uute võimaluste märkamine või hingele armsate sõnumite kuulmine. Igas päevas on midagi, mis õpetab, mis raputab, mis aitab, mis puudutab.

 

DSC07775

Kui selle kingituse realiseerimiseni jõuan, tuleb lisaks saamisele ka kuhjaga andmisrõõmu juurde – uue kaamera abil 😉

Jaanikuu tähtsündmuste hulka kuuluvad kindlasti ka meie pere koolilõpetajate ilusad aktused. Olen õnnelik ja tänulik ema, et vaatamata igasugustele elumuutustele, on minu lastes olemas need iseloomuomadused, mis aitavad neil elus edasi jõuda ilma suurte vaevade ja pingutusteta, küll aga vajaliku tööhulga ja arukusega – need on vastutustunne, eneseusk, julgus jääda igas olukorras iseendaks ning mõttekindlus. Poja valikud on veel meie suunata-mõjutada, aga tütrele antud valikuvabadus päädib loodetavasti meie kõigi rõõmu ja rahuloluga.

 

Kõige kirevam muster on siiski hetkel meie pesamuna elukangas, sest iga päev lisandub juurde mõni vahva tegu, mõni uus sõna, mõned üllatused ja mõned vallatused. Aasta ja pool on elatud siin ilmas. Kõik päevad on täis armastusest pakatavaid kallistusi, maasikamagusaid musisid, armsaid silmavaateid, õhkamapanevaid õnnehetki. Ja sinna vahele killukesi kavalaid krutskeid, mis nagu iseenesest selged ja mingit harjutamist ei vaja.

 

Igas päevas peab olema see miski, mis paneb silmad särama ja annab motivatsiooni tegutsemisteks. Oma laste õnnelikele särasilmadele lisaks on minul selleks jätkuvalt võimalus näha ja jäädvustada elamise ilu läbi kaamerasilma. Seepärast osalen ka sel aastal Suvisel fotojahil, kuhu lisatud fotod salvestan ka oma fotopessa Facebookis.

Leidke teiegi oma päevadest kirge ja sära, mis muudavad iga ettevõtmise pärliks teie suvemälestuste kees! 💞

 

 

 

 

Paar tundi pühapäevast

Nii mõnusarmas oli tänane hommik. Pisipiiga ärkas omal ajal nagu tavaliselt, enne seitset, aga ärkas naeratusega. Ei juhtu just alati, et ta ühest maailmast teise minnes omale õndsa näo jõuab ette teha. Üks silm veel pisut uneliivane ja käekesed mõnusasti piiikalt-piiikalt välja sirutamas unerammestust, säraski meie väike sõstrasilm peagi meie suurel voodil padjakuhila otsas. Ilus oli seda äsjaärganud last vaadata.  Ilus ja õnnelik oli olla. Kui neid hommikuid jätkuks vaid võimalikult kaua. No järgmised 6 aastat vähemalt, kui koolikohustusega vahepeal midagi ei muutu. Siis võib tulla hommikutesse kiirus, praegu on kogu maailma aeg meie päralt.

Meil on aega vaadata, kuidas ärkavad silmad, kõrvad, ninanöps, käekesed ja jalakesed. Kuidas suu on valmis teretama veel sõnatult algavat päeva ja emmet-issit, kes seda iluvõimlejat voodil imetluse ja armastusega vaatavad. Siis nagu kokkulepitult sirutavad mõlemad oma käed tütretirtsu poole, et päeva esimene kallipai saaks tehtud. Saabki, topelt. Saab topelt rõõmu ja armastust kaasa antud. Nii ilus on see üheskoos ärkamise aeg. On aeg silma vaadata, on aeg kallistada-kaisutada. On aeg lasta kehal ja vaimul rahulikult valmistuda tõusmiseks ja säramiseks. Sa oled ju meie päike!

Juuksed on silitatud ja silutud, käed ja jalad pikaks ringutatud, pea selgeks raputatud ning võibki Une-Katile öelda: “Aitäh, et minuga öö veetsid! Tule õhtul jälle!” Tegelikult meie suured, teame küll, et kosutav lõunauni on ka veel vahepeal, aga see kärsitu, tuleb tihtilugu poole mängu pealt. Lipsab kärnelt klotsitorni ehitamisse, surub end värvipildi värvimisse, viskab end kõhuli koos sinuga raamatuid vaatama ning mõnikord istub lausa sülle, kui jalutuskärus rataste all kivide pillerpalli oled kuulamas. Nii ta siis salamahti seda liivatolmu su silmisse heidab ning ega siis pole mõtet vastu punnida. Uni võidab nagunii!

Aga enne lõunaund jõuab veel nii palju teha! Pühapäevahommikune pannkoogilõhn on tuttavalt meelierutav ning maasikamoos käib sinna juurde ainult suurima rõõmuga. Klaasist külma piima kõrvale ning väike kõhuke tänab toitjat. Loomulikult käib sul kõik ISE! Istud oma toolis, sööd kahvliga ISE, jood tassist ise. Kui keegi just sinu poole ei vaata, siis ka viimase piimatilga tassipõhjast kallad lauale ISE, et seda oma väikeste sõrmedega lahedalt laiali vedada, nt päikeseks või hoopis lilleõieks!? Äsja selga pandud riided jäävad koogi-moosita vaid tänu põllele, mida sa õnneks lubad endale söömise ajaks ette panna. Aga kui oma toolist ära tuled, siis võtad ka põlle eest ISE ära. Kraanikausi juurde tooli lükkad sa ka ISE, ning kui vaid lubataks, peseksid käsi-suud samuti ISE ning pikalt ja põhjalikult. Seega tuleme sulle “appi”, et mitte peale sinu etteastet tervet kööki koristama-kuivatama hakata.

Kell on 7.45 ja me oleme õues. Päike on täna taas erakordselt silmapaistev sõna otseses mõttes ning seetõttu kasutamegi ära selle varahommikuse aja jalutuskäiguks. Päikesega võidu puhub ka päris tugev tuul, mistõttu pikad püksid ja väike kamps ei ole üldse liiast selle varajase kellaaja kohta. Seame sammud üle suure maantee mööda külateed astuma. Saab vabalt ISE istuda ja ISE astuda, sest tavaliselt on seal vaid mõnda autot päevas liikumas nähtud. Vastupidi tänasele hommikule, mil põllumees kiirustab loomadele heina varuma, sõidab sel teel veoautosid, traktoreid, isegi kombain. Järelikult tuleb olla valvas, hoida kaks paari silmi selja taga ja ees ning kõrvad peaksid ka hästi pestud olema. Reageerimiskiirus võiks olla samuti üle keskmise, sest kui juba pisike inimene seab endale sihiks astuda oma rada, siis tuleb emmel erilise hoolega valmis olla tee pealt heinamaale seda rada suunama.

Kõndisime, laulsime, naersime, kallistasime, märkasime linde ja lilli, korjasime väikeseid ja pisut suuremaid kive,  kuulasime tuule tuhinat viljapõllul ning jõudsimegi soovitud pisikese kaseni. See puu keset heinamaad on enda ümber hoida võtnud pisikesed härjasilmad. Möödunud aastal jättis niitja just selle lapikese kasvama, et kellegi silmad ja süda seda lilleilu saaks näha ja tunda. Sel aastal sealt veel niitmata. Loodan, et tänavugi neid kauaks jagub. Minu lemmikud ju!

Kui oleme kohale jõudnud, et seda habrast lilleilu kaameraga koju kaasa võtta, siis näemegi erinevaid masinaid pisut eemal olevale põllule sõitmas. Ei ole maamehel pühapäeva, kui töö tahab tegemist ja ilm on selleks kuldne. Nii me vaatasime madalalt lilleõite vahelt põrisevaid traktoreid ning saime ka soovitud pildid tehtud. Saime enamatki – lõbusat lillelist koosolemist. Mul on hea meel, et ka sina ei kipu ühtegi taime ise murdma. Sa küll vaatad ja nuusutad ja katsud käega, aga sellest piisabki. Mis looduses, see sinna jäägu. Seal, kus on ta kodu, õitseb ja kasvab iga taim palju paremini ja palju kauem.

Jõudsimegi koju tagasi. Kell on tunni võrra edasi liikunud, samuti päike on kohta vahetanud. Selle tõestuseks avavad oma õisi koduaia peenras järjest need lilled, mida päikesepai puudutab. Tuul on ainult samasugune – sahistab kastanipuus, kust ka kuldnokapere jutuajamist sekka kostub, kiigutab suure vahtrapuu võra, mille all paaril viimasel päeval olen märganud taas tuttavaid külalisi – vainurästaid. Hea, et me suveks garaaži ukse lahti jätsime – pääsukesed vuravad sisse-välja nii nobedalt, et neid pildile püüda kuidagi ei õnnestu, aga ju siis seal ikka kusagil pesa on ja pojad toitmist ootavad.

 

Lähme järjest palavama päikese eest varju. Vaatame üle tubased mängud ning haarame miskit mahedat-mahlast vahepalaks kõhule meeleheaks. Ja me vaatame silma, hoiame käsi käes, naerame, kallistame, emme sülest issi sülle ja oleme õnnelikud selles ilusas ajas. Jaanikuu kolmas päev, “püha päev”. Õnnerõõmu teiegi päeva!

Kiidan

Hing tahab jagada kiidusõnu. Nii kaunis on olnud see maikuu… tänaseni. Isegi mitte terve tänase, vaid lõunast saadik praeguse päikeseloojanguni. Kui ikka keset päeva pead maikuus laelambi põlema panema, siis on midagi müstilist lahti. See keskpäevane kunstlik valgus toas, et laps näeks raamatust pilte vaadata, oligi ise kummaline. Aga ilma ka ei saanud. Teadmine, et tegelikult on väljas suur valge, aga akna taga kõmistab kõva kõu ning sajab vihmale lisaks taevast alla pussnuge ja pisikesi poisse, andis hetkele kohe erilisema ilme. Salapärane kevadilm – müristab, välgutab, rabistab vastu aknaklaasi ja samas kastab kasvajaid ja toob õuele värskema õhu.

Enne tänast üllatas aga seesamune kena kevade meid ohtra suvesooja ja päikesepaistega. Muru hakkas rohetama ja siis ka peatselt võililledest kollendama. Mulda pistetud lilleseemned on tänaseks teada andnud, kus nemad kasvavad ja kuhu võib mitteidanemaläinute asemele midagi uut külvata. Palavusega võideldes jäid kaotajaiks varajased tulbid ja nartsissid, õitsevad praegu vaid vanaemadeaegsed lumivalged “poeedid”. Soojus ja päike meelitasid õitele nii mesilinde kui liblikaid, murumadalal ja maadligi olen kohanud päris toredaid pisikesi isendeid – kuue- ja kaheksajalgseid.

Hommikud on jälle “minu aeg”, kui kella viiest alates saab tuba mahedat päikesevalgust täis ja meelitab aga taevavärve või taimemustreid jäädvustama. Kui vähegi võimalik ja Täpike on rahulikult sügavas unes, siis ikka lippan märjale murule pildikesi tegema. Vabal päeval, kui issil aega Täpikesega kohe hommikust peale koos olla, kasutan juhust ja sõidan autoga kaugemale. Ühel hommikul sain selle eest tasuks imelised varsakabjad päikesekuldses vees ning toomingate pildile peaks kuidagi ööbiku laksutamise külge monteerima, siis oleks teilgi elamus täielik. Istusin seal kraavi kaldal, kuulasin , vaatasin ja nautisin seda kõike. See väike viiv andis nii palju, hingerahu ja elurõõmu ja teotahet…

Mõni õhtu teeb imelisi kingitusi. Ole ainult kohal ja võta vastu. No minu puhul siis  “püüa kaamerasse”. Ühel õhtul tegime Täpikesega sõidu raudteejaama, kust saime kätte oma armsa õekese rongi pealt. Vaatasin ühele poole – taevas lainetasid põnevad pilved, keerasin end ümber ja kullakera sättis end unele minema. Mulle meeldib mõelda, et kui päike endale metsa tekiks peale tõmbab, ärkavad muinasjutud ellu. Selles õhtus oli nii reaalset ilu kui ka muinasjutu võlu – linnud laulsid, õhk oli kuiv ja kuum, kui vaikselt olla, siis võis kuulda lillehaldjate unelaulu oma õitele.

Ja meie aias võib näha ning veel rohkem kuulda uut puuliiki – küünla-suminapuu. 🙂

Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Kevad on käes ja südames

Kevad on käes. Veel rohkem on teda silmis ja kõrvus, aga eriliselt suurena on ta südames. Kõik need värvid, lõhnad, hääled ja maitsed – kogu see ilmailu on korraga kohal! Täna ma tundsin end taas lapsena. Väike tüdruk minu sees oli õnne-õnnelik! Silgates varahommikul mööda kastemärga õuemuru, et enne päikesepaid saaks need võrratud pärlid pildile. Sain ja rõõmustasin. Iga väikseimgi rohulible kandis endal pisikest päikese käes säravat pärlit. Kui see ei ole ime, mis siis veel on? DSC06356

Soojad ilmad meelitavad oma peiduurgastest välja viimsegi mutuka-putuka. Kes kiirustab küll võilille lehtede alla peitu, kes aga astub julgelt oma teed ei kusagil. Õrnrohelised vahtrad ja õitelumes kirsid sumisevad nii hoogsalt, nagu ühtegi lilleõit enam polekski, millel mesimumm võiks peatuda. Kõigil on tuhin kasvada, sirguda, ülenduda päikese poole, et iga inimsilm ja hing võiks leida sellest oma rõõmu!

Ei nüüd ole mahti tubaseid toiminguid teha. Las mängud ja söögilaud kolivad õue.  Lapsed saavad olla lapsed – esimesed isevalmivad mullakoogid on maitstud, esimesed kollased võililled on nuusutatud, esimene lühikeste varrukatega õueskäik on tehtud. Aega meil on – vaadata pilvi, avastada lilli, tunda peos karedat kivi, kuulata lindude hõiskamisi puudel, olla üleni kevade sees. Nautida seda olemist. Unistada ja unustada.

Unistada helgest homsest… Miks homsest, miks lükata elu edasi? Unistada järgmisest viiest, kümnest, kahekümnest minutist? Unistada, et me ei unustaks hingata.  Hingata teadlikult.  Hingata endasse vabadust, joovastust, kirge, küllust, elurõõmu. Seda kõike pakub just praegu seesamune aeg, milles olen. Kui me vaid ei unustaks seda kõike märgata. Ja samas unustada kasvõi järgmiseks viieks minutiks kiirus, kohustused, hirm, kahtlused, ärritajad ja ängistus. Unustada need kõik omaette olema, kivise pinna alla, suutmatuse sügavikku, tahtejõuetu tormlemise taha. Mingu nad kus…. Mina olen siin, olen õnnelik, olen prii.