Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

Advertisements

10 täis

Aeg on sammunud oma rada ja kinkinud meile kuhjaga kuldseid hetki. Kinkinud meile koosolemiserõõmu, avastamiserõõmu, mängurõõmu, märkamiserõõmu, kasvamiserõõmu, kallistamisterõõmu, kaisusolemiserõõmu ja kõige rohkem õnnelike hetkede nautimise rõõmu koos sinuga, me armaskallis Täpike. ❤ Ja kui midagi on palju, siis soovime seda ka teistega jagada. Palju-palju ilusat rõõmu kõikide minu blogilugejate päevadesse! ☺

DSC_6245

Sel kasvamisekuul on sinust saanud suurepärane püstitõusja, asjade haaraja, mänguasjade korvist väljatõstja, imepisikeste leidude suhupeitja, mööda tugesid kõndija, äraminejatele lehvitaja, lauludele kaasaplaksutaja, muusika rütmis kiigutaja, osav põlvitaja, hommikul unemagusalt naerataja, kiledalt kilkava häälega appihüüdja, arvutiklahvidest huvituja, toolidest käimistoe tegija, lemmikpüree valija, viinamarjade ja mandariiniga maiustaja, öösel korda 4-5 ärkaja, seinal kärbse märkaja, koera vuntsidest tõmbaja, kassi vastukarva silitaja, venna tuppa soovija, issi tehtud häälte ja unelaulu matkija, abiga pepu ees voodi pealt maha tulija, fööni mürina pelgaja, tolmuimeja juhtme tagaajaja, koerakausist krõbinate näppaja, õues magamisest loobuja, raamatulehtede keeraja, omas keeles ja žestikuleerides koeraga pahandaja, kiikhobu kiigutaja, voodis rõõmus trallitaja, põrandal veerevale pallile järelejõudja, emme telefonist laulude nõudja, suus mullide tegija, diivani alt mänguasja otsija, peeglititaga vestleja, mähkmevahetuse ajal ennast vibuksviskaja, küdevast kaminast eemalehoidja, moosipurkide põrandal veeretaja, uinumisel tissist juues oma luti käes hoidja, vannivees sulistamise armastaja, võõraste inimeste võõrastaja ja kõige selle vahele meie päevi ja öid lõpmatu armastusega täitja.

Lisan veel sinu täpsel sündimisepäeva kuupäeval valminud väikese salmikese.

Tänasel ööl, kui keerati kella

 ja minul ei tahtnud uni tulla,

 ma kuulasin – kell tik-tak käis

nii said mul kümme elukuud täis.

Kell 6 lõin hommikul silmad lahti

ning kohe ma emmega mängida tahtsin,

kuid siis tuli issi, mind sülle haaras ta.

 Mind kõrgele tõstis ja hüüdis hurraa!

10 korda sain laeni ma lennata,

10 korda sain kalli ja musi ka.

10 küünalt mu tordile täna ei pandud,

kuid söömiseluba on minule antud.

Mul maitsevad maasikad, mustikad ka –

 neid sõin ja olin õnnelik ma.

Kuid siis, kui ma söömise lõpetand olen,

miks kuulen ma emme suust vaikset ohet?

 Ma aitaks ju pesta ja kraamida,

kuid selleks liiga väike veel ma.

Said maasikavärvi mu kleit ja me tuba,

kuid emmeke armas, näe naeratab juba,

sest abi on soojast kraaniveest

ja issist, kel alati rõõmus meel.

Küll tulevad ajad, mil ise kõik teen

ja palju puhtamalt mängin ja söön.

Praegu ma oskan vaid hea laps olla

ja kallistuseks teile sülle tulla.

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Üheksa õnnekuud sinuga

Imeilus septembrihommik – päike tungib läbi tiheda udu, maapind on kaetud hommikuhaldjate õrnõhukeste looridega ning nende vahel on juba esimesed värvilised vahtralehed. Sügis on jõudnud oma värvipotist nii mõndagi kaunistada, vahtrapuud veretavad, kaskedel on kuldkollased rüüd, pihlad punavad ning kastani all ei soovita seista – aeg-ajalt potsatab sealt murule mõni armas “siilike”. Aga mängida on nendega suur rõõm, kui nende okkalise koore seest sügavpruunid munakesed välja vupsavad.

Kallis, Täpike! Täna on taas Sinu Päev – oleme üheskoos jõudnud 9-kuuseks kasvada. See aeg on olnud täis suurimat õnne, mida vanemad oma lastelt tahta võiks.

Sinu hommikune äsjaärganud sasipea ja unemagusad silmad on selline vaatepilt, mida mitte üheltki kunstinäituselt ei leia. Ja see armas haigutus, kui su suuke venib ja ja venib ning kohe järgneb sellele ka päikest täis naeratus.

DSC_0465

Sinu kavalust täis pilk ja sihikindel soov jõuda koera toidukausini või köögipõrandal olevate moosipurkideni on nii tugev, et kordi 10 peame sind takistama – sinu enda ohutusele mõeldes. Küll aga on sul selge selle köögikapi ukse avamine, milles on sinule lubatud “mänguasjad” – põnev on iga karpi ja iga kaant välja tõsta. Tagasi panemine on küll veel mõne sinust vanema inimese töö, aga küllap sa õpid. Samuti on lemmikuks kastanimunade ämbrist püüdmine, pabertaskurätikutest “lume rebimine”, niiskete salvrätikute “loendamine”  või meie riidekappides inventuuri tegemine ning otseloomulikult jääb koristamine sellele, kellele segadus ei meeldi.

Järjest kindlamalt seisad sa elutoas diivanilaua ääres ning liigud sellest vaid ühe käega kinni hoides edasi ja tagasi. Vahepeal on aga oluline kõik, mis vähegi käeulatuses, laua pealt maha tõsta. Ja su käekesed ulatuvad ikka väga kaugele juba, üllatavalt kaugele. Sest tuppa tulles avastame põrandalt ka neid asju, mida arvasime väga kaugel olevat. Siin on sulle igati abiks ka päkkadel seismine.

Sinu jaoks tõsine ettevõtmine, meie jaoks ülimalt lõbus vaatemäng, on kärbse jälgimine ja sõrmede vahele püüdmine. Sa oled nii osav juba. Alguses vaatad, siis lähened ja siis sirutad oma käekese, et seda põnevat pisiputukat kätte saada. Ei ole veel õnnestunud, aga sinu visadust teades, küllap sa ühel päeval tuled meie juurde ja näitad võidurõõmsalt üht siplevat kärbse-Kärti sõrmede vahel.

DSC_0640

Ma olen õnnelik ema, sest mul väga usin abiline sinu näol nüüd olemas. Panen mina tolmuimeja tööle, aitad sina, et saaks ikka võimalikult pikalt ja kaua ühte pisikest pinda puhastada. Asun õunamoosi jaoks õunu lõikuma, oled sa kibekiirelt abis õunu igasse toanurka veeretama. Suure õe sünnipäeval arvasid sa ka vist, et toa põrand võiks olla ühtlaselt kaetud muffinipuruga, palju lõbusam astuda, kui kristalselt puhtal pinnal. Ning õe peegel oli ka igavalt puhas, tulid appi vahvaid näpujäljemustreid peale joonistama.

Tegelikult meeldib sulle ikka lapse moodi ka mängida. Emme ehitab rõngastest torni, sina ajad selle ühe liigutusega laiali. Venna ehitab puzzlemati tükkidest kuubiku, sina ainult seisad selle najal ja ongi see laiali nagu Nif-Nifi õlgedest maja. Õde korjab kastanimunad ämbrisse, sina arvad, et ilusam oleks, kui nad on põrandal laiali. Tähtis on see, et sa vaatad huviga, kuidas venna ehitab või õde korjab ning ühel päeval teed seda sina ise.

Emmega meeldib sulle raamatust pilte vaadata ning eriline lemmik on kella pilt, kuhu juurde teen tik-tak, tik-tak. Muusika on ka sinu südame võitnud! Kui aga laulukoer laulma hakkab või lõvi muusikat mängib, asub sinu pisike tantsukeha kohe selle taktis liikuma. Ja vahet pole, kas sa istud või seisad – peaasi on liikuda! Autosõit on ikka pigem kohustuslik koha peal istumine kui lõbus ajaviide ning seal päästab ka nutujorust kõige kiiremini laulukoer, youtube-st Hilarius Hiiri videod või emme laul. Ikka “Äike-päike” ja “Põu-põu-põu püksid jalga…”. Emmega juuksuris käimine läks samuti lõbusamalt laulu saatel. 😀

Mul on hea meel, et sa jätkuvalt armastad õues olla. Magamine on seal küll harvemaks jäänud, sest nüüd kasutame vankri asemel jalutuskäru, aga igal võimalusel oled sa ka kärust väljas murul või batuudil või lihtsalt süles. Miks on õues olemise fotodel sul alati lutt suus? Sest sinu näpuosavus ja kiirus päädivad tavaliselt sellega, et pean su suust välja õngitsema puulehti või lilleõisi. Ennetades seda… 🙂

Magad sa nüüd päeva ajal kolm korda ning enamasti oma voodis. Kui seal uni otsa saab, siis tissi abiga magad veel meie suures voodis pea tunnikese edasi. Sinu uinumiseks on vajalik vaid väheke vaiksem ruum ning emme ja uni tulebki. Mõnikord kiiremini, aga valel ajal üritades leiame sind hoopis mööda aknalauda uitamas enne, kui uni kohale jõuab. Ööuni tuleb tavaliselt kella 21-22 vahel ning äratus kella 7 paiku. Sinna vahele mahub ka 2-3 korda lohutust emme kaisus tissiga. Meie oleme rahul ning sina vist ka – kasvad kenasti ning oled särasilmne ja õnnelik laps! Ilma põhjuseta suu virilaks ei vea ning pigem särad nagu päike meie päevades. 😍 🌞😍🌞

DSC_0844DSC_0436.JPG

Palju-palju õnnelikke hetki üheskoos, meie kallis Täpike! See armastus, mis meid seob on kasvamas iga päevaga, iga õpitud uue oskusega, iga “esimesega”. Oleme tänulikud, et meil on see võimalus näha sinu sirgumist, kasvada ja rõõmustada koos sinuga. ❤

 

 

 

 

Püsikud aeda vol.2

Juhani puukool

http://plantpost.eu/product/n/Elulong-‘Piilu’-T/pid/1406/bid/1431 707009uus

http://plantpost.eu/product/n/Tervelehine-elulong-‘Arabella’-T/pid/3451/bid/5545 clematis Arabella

Lilium speciosum ‘Rubrum’ (Liilia ‘Rubrum’ (kaunis liilia) 18/20) lilium-speciosum-var-rubrum-uchida-10445

Chionodoxa forbesii (Forbesi kirgaslill)

 chionodoxa-forbesii

 

Lillepoiss.ee

http://lillepoiss.ee/pood/kaunis-aster-purple-dome/

http://lillepoiss.ee/pood/hiina-astilbe-maggie-daily/

http://lillepoiss.ee/pood/karvane-kadakkaer-silberteppich/

http://lillepoiss.ee/pood/madal-aster-anneke/

Lillepoiss kahjuks ei vastanud rohkem mu kirjadele, milles palusin panga andmeid, et kauba eest maksta. Ju neil pole siis raha vaja.

 

Luunja taimetalu

 

21. Aedkukekannus Hiidide segu Delphinium cultorum.jpg

Aed-kukekannus ´Hiidide segu´ (Delphinium cultorum)

Kõrgus: 180 cm Õitseb: juuni – august

Istutuskaugus 40
Kõrgus 180
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik

1053. Eriline õnnehein Ilus mix Erigeron speciosus.jpg

Eriline õnnehein roosa-lilla mix (Erigeron speciosus)

Kõrgus: 80 cm Õitseb: juuni – august
Istutuskaugus 40
Kõrgus 80
Lehestik Roheline
Õite värv Värvide mix
Õitseb: juuni – august
Taimetüüp Püsik
80027. Harilik karukell Pulsatilla vulgaris Blue Violet Shades.jpg

Harilik karukell ´Pinwheel™ Blue Violet Shades´ (Pulsatilla vulgaris)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: aprill – mai

Istutuskaugus 30
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Violetne
Õitseb: aprill – mai
Taimetüüp Püsik
IMG_7414.JPG

Kare päikesesilm ´Solnechny Graf´ (Heliopsis scabra)

Kõrgus: 100 cm Õitseb: juuli – september
Istutuskaugus 50
Kõrgus 100
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuli – september
Taimetüüp Püsik

288. Missuuri kuningakepp Oenothera macrocarpa.jpg

Missuuri kuningakepp ´Kuldne´ (Oenothera missouriensis)

Kõrgus: 25 cm Õitseb: juuni – september
Istutuskaugus 20
Kõrgus 25
Lehestik Roheline
Õite värv Kollane
Õitseb: juuni – september
Taimetüüp Püsik
6000. Kurd-hiidiisop Frant Agastache anisata.jpg

Kurd-hiidiisop ´Frant´ (Agastache anisata)

Istutuskaugus 50
Kõrgus 90
Lehestik Roheline
Lisaomadused: Maitse- ja ravimtaim
Õite värv Lilla
Õitseb: juuni – august
Omadused Hea meetaim, aromaatne
Taimetüüp Püsik

http://www.lillesibulad.ee/et/home

Sügisaster Crimson Brocade

Keskmine aster kasvab kuni 80 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud erksate, tumeroosakas punakate õitega , vastupidav sort . Talvekindel, rikkalikku õitsemise soodustamiseks on soovitav jagada 6 aasta tagant.

jaunbelgijas_ziemastere_crimson_brocade

Aster professor Anton Kippenberg

 Madala aster kasvab 40 cm kõrguse laia kompaktse puhmana, lehed on tumerohelised,õisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni.  Pooltäidetud puhassiniste õitega , vastupidav sort .

anton kippenberg 40-50 cm

Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂

Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363