Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Advertisements

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

28170047_1993714973977164_1186997416_o

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

Ei ole puu, aga lehed on; ei ole inimene, aga jutustab.

21469636_1483057518445083_992131784_nSiin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Laialt levinud ning paljukasutatud rebase tsitaat “Väikesest printsist”. Raamat, mis on nii sügavamõtteline ja samas kingib elule loomingulisuse. Minu laste raamaturiiulis on see olemas ning päris mitu korda üheskoos loetud-arutletud. Selle raamatu imelisele tekstile on boonuseks autori illustratsioonid, mida vaadates võib hakata nägema sõnade taha, pildi sisse ja kaugemale. Need kutsuvad last küsimusi esitama, mis on suurepärane mõtlemise arendamise seisukohalt.

Millal ilmusid minu laste mängumaale raamatud? Nähtaval ja käeulatuses on nad kogu aeg olnud, huvi nende vastu tekib igal lapsel erineval ajal. Praegu näen meie pesamuna oma papiraamatuid haaramas, hoidmas, avamas, sulgemas.  Minu jaoks oluline on esimese kokkupuute ajal õpetada lapsele raamatu hoidmist. Raamat saab kõigepealt pai, sest ta on seda väärt. Raamatut vaatame puhaste kätega ning kui oleme sealt pildirõõmu ja jutupõnevuse kätte saanud, paneme raamatu alati tagasi riiulisse. Sest seda õpetab lastele ju ka Sipsikust tuttav lugu, kuidas Ilseni kassi pilk võis reeta vassimise ja millele järgnes vahelejäämine.

Ma ei ütle, et meie oma autorite raamatud on ainult head ja tõlkeraamatuid väldin. Riiulis on seda ja teist. Küll aga olen seda meelt, et esimene raamaturõõm oleks täiuslik. Mida pisem vaataja, seda suurem ja selgem pilt ning pildile osutav sõna on piisav. Edasi tulid lapse huvist lähtuvalt, kas printsesside ja ükssarvikute lühikesed lood või karupoeg Puhhi ja tema sõprade vahvad jutud. Muinasjutte pole ma kunagi lastele ette lugenud, neid me mängisime läbi päeva ajal ning unele minnes jutustasin nii, et sain näha lapse kohest reaktsiooni, sest minu silmad ei olnud kinni raamatu tekstis. Ja see oli igati vajalik, sest kurja hundi põrsapüüdmise ajal tuli alguses julgustavalt käest kinni hoida ning Lumivalgekese ja Pöialpoiste lõbusat laulu ja vilekoori kuuldes naeruturtsatusi vaigistada.

“Hei, Nöpsik! Mis sa teed seal?” küsin oma umbes 5-aastaselt tütrelt, kui märkan tal õlgadel erkkollast diivanikatet, peas printsessikrooni ning  issi hiiglaslikke säärikuid jalga panemas. “Lähen Kullakest* päästma!” kuulen vastuseks. “Kus su Kullake on?” “Kuri Draakon viis ta oma lossi ning hoiab kinni.” “Aga miks sul issi jalanõud jalas peavad olema?” “Kuidas ma siis seitsme maa ja mere taha saan? ” Jalgu järele lohistades suundus vapper Printsess-Rüütel lastetoa nari poole, mille ülemisel asemel lebas Kullake ja ootas all Väikend-Draakoni käest päästmist. Jäin vagusi pealtvaatajaks ning tõdesin, et kuuldud lood elavad rõõmsasti oma elu laste mängudes edasi. *Selle nime pani tütar oma esimesele beebinukule.

Ehk tänu raamatutele ja varajasele lugemisoskuse omandamisele on tütar (täna juba 15) siiani väga elava kujutlusvõimega, suurepärase mälu ning põneva arutlusoskusega. Huvi lugemise vastu pole kadunud ka arvuti ning nutiseadmete pealetungiga meie igapäevaellu. Kohustuslik kirjandus loetakse kiirelt läbi kõigi oma lemmikutele lisaks. Pojale (12) seevastu on raamatutekstist enam mõju avaldanud illustratsioonid. Tal on omanäoline joonistamiskäekiri, millega ta oma juttude juurde pilte maalib. “Raamatuid” on siiani valminud kaks, suuresti tänu koolis korraldatud “oma raamatu nädalale”. Viimase juures tooksin välja, et juttu jätkus kahte 12-leheküljelisse vihikusse.

Olen nende kahe lapse (väga kahju, et vanima tütre (24) kasvamise ajal ei osanud ma nende tähtsust märgata) esimesed kritseldused ning edaspidi juba äratuntavad joonistused kenasti kokku köitnud ja neist sain inspiratsiooni oma lastele mõeldud luuleraamatu koostamiseks. Soovisin just neid kasutada illustratsioonidena, aga targad tegijad arvasid, et selline raamat ei leia lugejaskonda ning nii see käsikiri sahtlisse jäigi…

Enda lapsepõlvest mäletan suviseid koolivaheajakuude õhtuid vanaema juures, kui memm kogus kõik oma lapselapsed suurde voodisse ja läks muinasjutu vestmiseks ning mõistatuste küsimiseks. Ootasin neid õhtuid erilise huviga, sest nii nagu meie memm oma mahedal häälel jutustas, ei olegi ma peale Piret Pääri kedagi kuulnud. Mõnikord muutus see kaks-ühes mänguks, sest samal ajal tegid käed tööd – memme magus jutuvada sai keritud lõngakeradesse ning sealt edasi sokkideks-kinnasteks. Vanaema raamaturiiul oli meie parim kaaslane ka vihmailma korral, mil haarasime virna “Tähekesi” kaenlasse ja algas suur etlemispidu – kordamööda lugesime üksteisele luuletusi ette, kes julges, pani sõnadele omaloodud viisi ka juurde ja sellest kujunes üks oodatud kontsert.

Head emad teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. See tarkus on pärit raamatust “Peeter Paan”. Lugesin seda kohe mitu korda ja taipasin, kui suur väärtus sellel on. Minu jaoks. Jah, ma saadan meie pere suuremad lapsed ning pisikese pesamuna Unemaailma alati heade mõtetega. Ma pole usklik, selle religioosses tähenduses, aga usun siiralt, et meie ümber on teatud nähtamatu maailm, mille olevused meid toetavad, aitavad, hoiatavad, kui meie vaid märkaks neid märke. Seega saadan igal õhtul oma kaitseingliga teele soovi, et meie pere ja meie kodu oleks kaitstud ja tänan selle eest!

 

 

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Õnne jaanisünnipäevaks

Tihti just seda väljendit kasutavad inimesed minu õnnitlemiseks, sest sünnipäev ju jaaniööl. 😉

Õnne tuli ka sel aastal kuhjaga ning osakese sellest voolisin ise oma kätega valmis ehk kasutasin ära kingitud krõbiseva. Mulle väga meeldib, kui külaline küsib, mida sa soovid. Siis olen kindel, et kingitus valmistab 100% rõõmu ja leiab ka kindlasti kasutust. Ja nii ma saingi oma raamatu-soovi-nimekirjast järgmisele linnukese taha teha – olemas! 🙂

DSC02776

Tänaseks on see raamat ka juba läbi loetud ning head mõtted sealt ka juba kasutust leidnud.

Teinegi kingitus õnnestus saada “tänu” sellele, et kodutehnika mingi aeg lihtsalt vajab väljavahetamist. Nii ma saingi endale uued abilised kööki.

DSC02775

Kolmanda kingituse peale tulin siis, kui omale aeda püsikuid tellisin (kohal ja istutatud tänaseks). Ja nii saingi endale uhke pojengipõõsa ning mõned viljapuud – martsipan, valge klaar, ploom ja virsik. Viimane on eriliselt põnevust tekitav, kas saaki ka saab? 😛

DSC02644

Sünnipäeva puhul sai kodutrepp endale pisut palli-kaunistust ning ühele pildile püüdsin ka mõned õnneõied.

Jaanilaupäeva varahommikul (kell 5) käisin aga kaameraga pisut õues ringi. Selliseid ilusaid hetki tabasin. 🙂

Pildike ka meie väikesest kohustuslikust jaanilõkkest. DSC02714

Tänane päev aga tegi ühe üllatuskingituse – mõnusa ülisooja suveilma, mis annab põhjust ennast mõne veekogu äärde vedada. Kohalikus järves täna juba käisime, aga minu hing ihkab meretuult ja laintelaulu. Küllap ka see soov täitub! 🙂

Sündinud sinisel päeval

Daniel Tammet on kujutlematute vaimsete võimetega autistlik geenius, kes oma tõelist perenime hoiab saladuses. Eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Ühtaegu hinge puudutav ja kütkestav mälestusteraamat “Sündinud sinisel päeval” kirjeldab tema helges mõistuses peituvat maailma seniolematul moel.  See on inspireeriv lugu, mis räägib vahetult, mida tähendab olla eriline. Temast on valminud dokumentaalfilm “Brainman” ajendatuna filmist “Rainman”, mis eesti keeles kannab pealkirja “Geenius”.

Ma olen sündinud 31. jaanuaril 1979 – kolmapäevasel päeval. Ma tean, et see oli kolmapäev, sest see kuupäev on mul meeles sinisena ja kolmapäevad on alati sinised, nii nagu number 9 või valjud vaidlevad hääled. (9)

Mäletan, kuidas ma lapsena otsisin tundide kaupa raamatut, millel oleks minu nimi. Nüüd, kui olen 26-aastane, tean juba paremini. Selleks, et saaksin leida oma nimega raamatu, pean kõigepealt selle kirjutama. (21)

Mõnikord toppisin sõrmed kõrvadesse, et vaikusele lähemale pääseda. Kui ma sulgesin silmad, siis nägin seda pehme ja hõbedasena. (34)

Mulle meeldis joonistada mitmesuguse suurusega ringe. Ring oli minu lemmikkujund. (37)

Mu isa eristas mööda koridore kõndivaid ametimehi nende sammude põhjal. Ühele pani ta nimeks “säärsaapad”. (44)

Ma ei tundnud häbi ega kimbatust, kui ma teistest lastest maha jäin; nad lihtsalt ei kuulunud minu maailma. (49)

Professor Snyder väidab, et igaühel võib olla savanti võimeid, ainult et enamik ei suuda neid lukust lahti teha. (53)

Oma esimestest kooliaastatest ei mäleta ma ühegi lapse nime ega nägu – tundsin alati, et nad oleksid nagu miski, millega tuleb hakkama saada ja rahul olla, kellest tuleb mööda navigeerida, mitte aga nagu inimesed, keda võib tundma õppida ja kellega mängida. (59)

Mul on väga raske taustamüra välja filtreerida ja mul on tavaks näppe kõrvadesse toppida, mis aitab mind keskenduda. Kui märkasin mingit plekki või viga, siis kustutasin kõik maha ja alustasin otsast peale. (61)

Muinasjutt “Kivisupp” – rändav sõdur jõuab ühte külla ja palub süüa ja peavarju. Külaelanikud ihnsad ja hirmunud, ei andnud talle midagi, ja selle peale kuulutab sõdur, et tema teeb neile kivisuppi ega vaja selleks enamat kui potti, vett ja ühte kivi. Külaelanikud kogunevad sõduri ümber vaatama. “Loomulikult on kivisupp kapsaga kõige parem,” ütleb sõdur ja üks külaelanik toobki kapsa. jne (63)

Ühes stseenis langevad lumehelbed õhust alla ja lapsed püüavad need oma kätte, misjärel nad muutuvad võluväel tähtedeks, mis moodustavad sõnu (saladuse võti, mis aitab lastel leida ühte puuduvat elujõu osa) (65)

Mulle oli oluline kõike ette teada, mingit viisi tajuda kontrolli antud olukorras, mingil moel oma erutust vaos hoida, vähemalt ajutiseltki. (79)

Mu vanematel tuli mõte, kuidas aidata mul paremini oma emotsioonidega toime tulla, ja nimelt õpetada mind hüppenööriga hüppama. (81)

Ajaviiteks moodustasin ma omaenda koode, näiteks kodeerisin “24 1 79 5 3 62” sõna Daniel. (82)

Mõnikord suudan kuulda iga sõna ja välja noppida iga detaili, mida mulle räägitakse, kuid samas ei suuda neile adekvaatselt vastata. See on nagu värviraamatus, kus sa näed iga täppi, kuid mitte seda, mis need kokku tõmmates kujutavad. (89)

Käimise ajal, isegi väljas tänaval, hoidsin alati pead kõvasti maas ja jälgisin oma jalgu, kuidas need liiguvad. (101)

Samuti on mul raske mitte märgata igasuguseid pisiasju ja see mõjutab mu keskendumisvõimet: näiteks, kui keegi ohkab valjusti ruumi teises otsas. (120)

Mõte, et olen sunnitud kasutama pesemiseks ühist pesemisruumi, oli minu meelest ebameeldiv ja selle nädala jooksul ma ärkasin igal hommikul vara, et jõuda vannituppa ja sealt välja enne, kui keegi teine ärkab. (132)

Olin lõpuks jõudnud arusaamisele, et sõprus on õrn, aeganõudev protsess, mida ei saanud tagant kiirustada või kinni püüda, vaid sel tuli lasta omasoodu kujuneda. (156)

Autismihäirega inimesed võivad tuua palju kasu mõnele kompaniile või organisatsioonile, kuna neile on omane usaldusväärsus, ausus, kõrgetasemeline täpsus, märkimisväärne võime märgata üksikasju ning hea fakti- ja arvumälu. (163)

Põnev oli märgata muutusi, kuidas majast sai kodu. (164)

Hea on teha midagi, millest igaüks erinevatel põhjustel rõõmu võib tunda. (166)

Selle töö eeliseks oli, et sain töötada kodus, mis minu puhul oli parim võimalik variant, arvestades rahutust, mis võib mind tabada, kui sattun keskkonda, mida ma ei suuda kontrollida ja kus ma end hästi ei tunne. (167)

Teatud olukorrad võivad kutsuda minus esile ärevust, näiteks kui mõni sõber või naaber otsustab etteteatamata külla tulla. Kui sööme restoranis, eelistan istuda nurgalauas või seina ääres, et teised inimesed ei ümbritseks mind. (172)

Mul on väga hea nägemismälu, ja kui ma loen mõnda sõna või lauset kirjapildis, siis sulen silmad, näen seda oma peas ja suudan seda täiuslikult meelde jätta. Minu mälu on palju kehvem, kui ma üksnes kuulen mõnd sõna või väljendit, aga ei näe seda. Ma ei karda vigu teha, vaid püüan kõigest väest neid mitte korrata, kui mind on parandatud. (177)

Andsin oma keelele nimeks Mänti. Kui ma mõtlen või räägin Mäntis, siis tunnen, nagu maaliksin ma sõnadega. (188)

Mulle meeldib end vaimselt mingiks sündmuseks ette valmistada, läbi mõelda erinevaid võimalusi või permutatsioone, kuna mingi äkilise või ootamatu sündmuse toimumine on mulle vastuvõetamatu. (206)

Kim Peek on ime. Ta suudab lugeda raamatust üheaegselt kahte lehekülge, kumbagi ühe silmaga, jättes peaaegu kõik loetu meelde. (216)

Tema sõnum on: “Selleks ei pea sa olema vigane, et teistest erineda, sest kõik inimesed on erinevad.” (218)

Hoian õepoja pilti kapi peal. Selle vaatamine aitab mul meenutada elu ja armastuse imesid. (234)

Retsept on nagu matemaatiline summa või võrdus; tulemus on osade summa. (235)

öeldakse, et kõik kogevad vahel harva täislikku hetke, täielikku rahu ja ühtekuuluvust, nagu vaadates alla Eiffeli tornist või jälgides langevat tähte öises taevas. Mul ei ole palju niisuguseid hetki, kuid Neil ütleb, et sellest pole midagi, sest millegi haruldase kogemine muudabki hetke erakordseks. Kujutlen neid hetki nagu kilde või kübemeid üle eluaja laiali pillatuna. Kui inimene suudaks need kõik kuidagi kokku korjata ja ühte siduda, oleks tal käes täiuslik tund või isegi täiuslik päev. Ja ma mõtlen, et selle tunni või päeva jooksul jõuaks ta lähemale müsteeriumile, mis tähendab olla inimene. See oleks nagu hetkeks taevasse piilumine. (243)

Käsi ära väsi

Kirjutanud olen kaua, juba minuaegsetes lasteväljaannetes ilmusid esimesed suleproovd, nii ajakirjas “Täheke”, kui ka ajalehes “Säde”. Puberteetiku suur väljaelamissoov “kui-keegi-ei-kuula-siis-kirjutan” jõudis isegi ajakirja “Noorus” kaante vahele. Aasta tagasi vormistasin oma esimesed luuletused käsikirjaks lasteraamatukonkursile, aga kuna esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii jäi ka minu esimene sahtlisse oma aega ootama. Kuigi töös lastega kasutan neid siiski ja nii nad elama hakkavadki minu meeltes ja laste mängudes. 🙂

Eile osalesin aga teistmoodi lugude loomise ideeõhtul, kus käsi oli mängus küll, aga sõnad ei olnud üldse olulised. Uurisin iseennast hoopis läbi joonistuste, sümbolite, piltide. Nii nagu iga laps avastab maailma imelisust enda ümber.

Joonistanud pole ma kunagi, küll aga vihikuteviisi lõiganud ja kleepinud kokku pilte. Seega oli selle kohtumise suurim pluss see, et “lase vabaks!” ja joonista! Ümberringi olevad sõbralikud naeratused ja hoolivad silmavaated tegid asja muidugi lihtsamaks. Lõppkokkuvõttes tajusin selgelt, et mõni inimene väljendab end sõnadega, teine piltidega ja nii ongi lõbusam! Jään rõõmuga oma liistude ehk siis sõnade juurde.

Minu luulekogu sai alguse siis, kui sündis minu esimene laps(21 aastat tagasi) ja tema esimeste kritselduste juurde hakkasin mina salmikesi kirjutama. Kui konkursil osaleda soovisin, küsisin igaks juhuks, kas lapse käega joonistatud pildid võivad olla raamatu illustratsioonideks? Vastus oli peidetud ridade vahele ja  “mittesobilik” – leidke ikka kunstnik! Leidsin siis, aga kes võiks olla ehedam, parim lasteraamatu illustraator, kui laps ise!? Kõigi kolme laste joonistused on saanud minu poolt lisaks sõnad ja luuletustesse olen pannud ka nende enda kommentaarid piltide kohta. Nimilugu,  mille järgi ka luulekogule nime andsin, sobib hästi tänast postitust lõpetama.

JOONISTATUD MINA

Ühel päeval tahtsin väga

joonistada inimest.

Paberile pliiatsiga

tegin mitu ringikest.

 

Kõige suuremast sai pea,

väike selle alla.

Pisikesed silmadeks.

Käed ja jalad külge.

 

Issi uuris pilti vähe,

kiitis: „Ilus nukk!“

Emme ütles seda nähes:

„Laps saab kunstnikuks!“

 

Vaatasin neid tarku suuri,

mina, kõige pisem.

Kuni tõde kostus huulilt:

„See on MINA ISE!“

kirjutan

Tahtmisest teada saada

Ühel hetkel hakkab inimene küsima neid küsimusi – kes ma olen? miks ma siin olen? miks ma just sellisena siia sündisin? miks ma just selle elu elada valisin? Minu noorem tütar küsis juba varakult – 8-aastasena. Siis asusin uurima ja vastuseid otsima, tegime koos läbi Rännaku meetodi. Pisut avanes värav vastusele lähemale, aga kohale veel ei jõudnud. Mina tundsin tahtmist teada saada sel suvel.

Tean, et igale küsimusele on vastus minu enda sees olemas. Tean ka seda, et vastuse leidmiseks juhatab nähtamatu sõrm mind õige inimese, raamatu, koolituse või kogemuse juurde. Leidsin just õigel hetkel internetist inimese, kes teab rohkem kui mina ja suhtlesin temaga. Rääkides tuttavaga sel teemal, sain vihje raamatule, millest nüüd mõned enda jaoks olulised lõigud siia kirja panen.

hinge-saatus

Siin on meil võimalus heita pilk tulevikku ja katsetada erinevaid kehasid, enne kui teeme valiku. Hinged valivad vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi.

Hinged ühinevad oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud, nii et neil on piisavalt arenenud aju, mida enne kehastumist kasutada. (19)

Paljud uurijad on täheldanud, et maailmas leiduvad pühad paigad, mis kiirgavad intensiivselt magnetilist energiat. Mõned pühad paigad on avalikkusele hästi teada, näiteks kaljune Sedona Arizonas, Machu Picchu Peruus, Ayers Rock Austraalias. Nendes paikades viibivad inimesed tajuvad kõrgenenud teadvuse seiundit ja füüsilist heaolu. (114)

Emotsionaalsed ja füüsilised traumad kurnavad meie energiavarusid. Üks parimaid võimalusi oma enegia elustamiseks on teha seda une ajal.(116)

Mis toimub hingega, kes tervet keha omades sooritab enesetapu? Need hinged väidavad tundvat end teejuhtide ja grupikaaslaste silmis kehvemana, sest nad rikkusid eelmises elus lepingut. Elu on kingitus ja seda on palju kaalutud, milline keha meie kasutusse anda. Me oleme selle keha hooldajad ja see tähendab püha vastutust.(149)

Purunenud suhetest saame hindamatuid õppetunde. Kui tõelist armastust ei tule, siis lase end vabaks ja saa aru, et võid olla siin teistsuguste õppetükkide pärast. Kui sinu sugulashing peab välja ilmuma, siis ta ka astub su ellu, sageli siis, kui sa seda kõige vähem ootad.(241)

Iga elu on tükike kangast, mis kokku moodustab meie eksistentsi vaiba. Igal võetud rollil elus on oma eesmärk. Kui sa oled üles kasvanud eriti karmi vanema käe all, siis küsi endalt, millist tarkust oled tänu sellele inimesele õppinud ja millest oleksid ilma jäänud, kui teda poleks su elus olnud?(261)

Pärast füüsilist surma säilitavad meie hinged kõik armsad mälestused maisest elust. (266)

Hiina vanasõna ütleb: “Oma hädasid loendame hoolega, oma õnnistusi võtame vastu pikemalt mõtlemata.”(303)

Karma ei ole seotud ainult meie tegudega, sel on ka sisemine pool, mis peegeldab meie mõtteid, tundeid, impulsse – kõik on seotud põhjuse ja tagajärjega. Karma on midagi enamat kui teise inimese suhtes õigete tegude sooritamine, see hõlmab ka kavatsust nii toimida.(326)

Enamasti tuleme me siia, kaasas kõik vajalik, et enda eest hoolt kanda. Paljusid väljakutseid oma elus oleme me ette teadnud ja valinud headel eesmärkidel. Hinged ei pea kehadega toimuvaid õnnetusi sugugi juhuslikeks. Meil on vabadus pärast katastroofi oma elu ümber korraldada, kui tahame vastutust selle eest enda peale võtta. (336)

Elul on kaks poolt

Selline on viimane raamat, mida lugesin. Luule Viilmast. Jätan siia enda jaoks jälje neist ridadest, mis mind oluliselt puudutasid.

Mida materialistlikum on inimene, seda haigem on varem või hiljem tema keha. (39)

Iga elu lõppedes jätame oma kulutatud keha maha ja läheme vaimumaailma, kus teeme õpitust kokkuvõtteid ja järeldusi, loome oma arenguplaani tulevase elu tarbeks. (51)

Kõik, millega inimene elus kokku puutub, on talle millekski vajalik. Keegi ei ole süüdi. Halva, mis minule tuleb, tõmban ma vale mõtlemisega enda külge. (56)

Kui me teeme midagi armastusest, siis tulemus on armastus. Kui me teeme seda asja hirmust, süütundest või vihast, mille nimi on tahtmine midagi tõestada, siis on tulemus hirmutav, süüdistav või vihastav. Kui sa teed tööd armastusega, mitte armastusest, siis on see nagu tüki südamest äravõtmine. Ja ise jääme ilma sellest tükist. (59)

Stresside keele oskus on vajalikum kui ükskõik missuguse võõrkeele oskus, sest stresside keeles räägib inimesega tema enda elu. (76)

Inimesel on täpselt nii kaua raske, kuni ta ei saa aru, et me kõik oleme siin vaid rännakul. Me oleme teelised, kaaslased. Keegi ei tule siia ilma kellegi pärast, igaüks tuleb elama oma elu. (99)

Ainult siis väärtustame tõelist armastust, kui oleme truudusetuse kibedaid vilju maitsnud. Aga nii me õpime. (109)

Mitte vabakasvatus, vaid olukorra lahtiseletamine vabastab lapse hingelisest kriisisest . Laps vajab oma ema-isa elutõde, sest sarnane tõmbab sarnast ja laps on tulnud neile vanemaile just teatud sarnasuse tõttu. Vabakasvatus on kasvatuse puudumine. See on olukord, kus vanemad ei ole oma vanemlikke kohustusi täitnud. (114)

Laps vajab karmi tõtt, mitte ilusaid valesid. Ainult läbi tõe õpitakse. Tõde teeb vabaks. Laps vajab, et igas konfliktsituatsioonis talle öeldakse, kas see on tingitud temast või millestki muust. (114)

Kõik, mis inimene teeb, saab ta topelt tagasi. Seega – küvad tuult, lõikad tormi!

1. Laps valib oma vanemad nende hea ja halvaga, mitte vastupidi. Süüdistada ei ole kedagi.

2. Laps = puhasvaim tuleb oma vanemaid alati armastama. Vanemate eesmärgid on seevastu sageli väga omakasupüüdlikud. (115)

Mees loob vormi, naine sisu.

Mees sünnitab ideid, naine lapsi.

Mees ehitab maja, naine kaunistab kodu.

Mees on jõud, naine hingesoojus.

Mees on mõistus, naine tunded. (121)

Naisel on peo peal tunded, mehel jõud. Naisel on varjatud jõud, mehel tunded. Tunded määravad tervise ja eluea pikkuse. See ongi naiste tugevus. Naine, kes püüab mehe tundeid avada, teeb mehe tundeelu tugevamaks, seega eluea pikemaks. Naised võitlevad oma tunnete puhtuse eest, tehes selles võitluses nii head kui halba, aga kui naine elab mehest kauem, siis ta on teinud õigesti. (122)

Inimkond eksisteerib ajast aega, olenemata sellest, kas kodu on koopas või lossis. Määrav ei ole jõukus, vaid hingerahu. (124)

Mees, kes vangitseb oma tundeid, kaotab nad, sest ainult teisele saadetud tunne tuleb topelt tagasi. Sellest ka meeste lühem eluiga. Mehe hing on hapram, füüsis tugevam. (125)

Meie keha on nagu väike laps, kes on pidevalt armastuse ootel. Kui hommikul ärgates öelda:“ Tere hommikust, minu keha! Ma armastan sind! Täna tuleb tore päev!“, siis tuleb täna ilus päev. Ja õhtul:“ Head ööd, minu keha! Ma armastan sind! Uni tuleb hea!“ Ja uni tulebki parem. (132)

Kui tahate terveks saada, siis peab lülisamba sirgeks saama. Niikaua, kuni inimene ei mõista, et tema kehahoiakust sõltub tema tervis, ei ole teda mõtet  edasi ravida – nagunii ta ei parane täielikult. (134)

Kõige parem on sirutusharjutused kõval toolil istudes. Pange peopesad reitele, randmekohad toetagu kõhu alaosale. Kontsentreerige oma mõte lülisambale. Alustage õndraluust(sabaluust). Kui te veel mõttes kujutlete, kuidas iga lüli eraldi tõuseb otse üles oma õige koha peale, ja aeglaselt käte jõudu abiks võttes tõstate selga, võib varsti saavutada tervenemise. Õlgu tõstmata on käed vabalt sirged, hingamine on vaba, selg on sirge. Ei ole liiga pikki käsi, on liiga lühikeseks vajunud selg. Nüüd lõdvestage õlad ja sirutage kaela, rohkem kukalt kui lõuga. (135)

Negatiivne side vabaneb, kui ma ütlen:

  1. Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid.
  2. Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin.
  3. Ma palun oma kehalt andeks, et ma sellega oma kehale halba tegin.
  4. Ma armastan oma keha. (139)

Armastus on positiivseim tunne, ta sisaldab kõike head.  Armastades haigust – negatiivsust, lisame talle armastust – positiivsust. Mida rohkem armastust, seda rohkem haigus väheneb. Öelge valutavale kohale: „Ma armastan sind!“ Lugege, mitu sõna „armastan“ vajab teie valutav koht. Nii palju olete talle armastust võlgu. (145)

Hirm, et mind ei armastata on suurim hirm. Sellise hirmuga inimene muutub orjameelseks, peaasi, et keegi armastaks. Aga kuna tal on stress – ta peab ju saama tunda, et teda ei armastata, siis teda teenetele vaatamata ei armastata. Paljud nutavad ja kurdavad pettunult, kui palju nad on teistele head teinud, aga lõpuks teine tõukab ta endast ära. Pidigi tõukama, sest orja ju ei armastata. Ärge otsige süüd teistes, vaid vabastage oma hirm. (152)

Istuge ja tunnetage enda ees musta udupilve – see on teie hirm. Öelge sellele hirmupilvele: „ Ma annan sulle andeks, et sa minusse tulid. Ma annan endale andeks, et ma su endasse võtsin. Kallis keha, anna mulle andeks, et ma sellega sinule halba tegin. See oli õppimine, aga nüüd ma olen targemaks saanud.“ (170)

Keha parem pool on naisenergia kandja.

Keha vasak pool on meesenergia kandja.

Keha esipool on tundeenergia väljendaja.

Keha tagapool on tahteenergia väljendaja.

Keha ülemine pool tähendab tulevikku suunatud energiat.

Keha alumine pool tähendab minevikku suunatud energiat. (191)

Miks vanasti inimesed rahulikud olid? Vanasti palus inimene hingamispäeval andeks oma vead ja sellega õnnistas tulevikku. (193)

Aino Kabe: „Mida suurem on konarus teokarbis, seda suurem ja väärtuslikum on pärl. Mida suurem on valu inimsüdames, seda võimelisem on ta looma. Rõõmust ei sünni midagi piisavat. Selleks et luua, peab kannatama.“ (202)

Fotojaht – illustratsioon tekstile/luuletusele

Paar nädalat tagasi avaldati lasteraamatu konkursi võitjad. Sel korral ma sinna ei mahtunud, jään järgmist võimalust ootama. Aga siia võin oma käsikirjast siiski mõne salmi koos illustratsiooniga panna. Luuletuste ainet annab iga tööpäev koos lastega. Pildid joonistas hea kolleeg.

  SAJAJALGSE PESUPÄEV   SERVER-BH-C70001414

 Sajajalgsel kausis vesi,

Seal ta oma sokke pesi.

Sokid puhtaks loputas,

nööri peale riputas.

Päike kuivatada aitas,

ussikese peadki paitas.

Nüüd võid õue minna sa,

kui kõik sokid jalga saad.

**********************************************************

KÜSIMUSED  SERVER-BH-C70001415

Kuhu päike tuttu läheb,

siis kui öösel taevas tähed?

Miks minema peab varju alla

siis, kui õues vihma kallab?

Kuidas linnulapsed teavad,

millal pesema end peavad?

Mitu okast siilil seljas?

Miks kass võib käia öösel väljas?

Kummal pool on, kas sa tead,

töökal vihmaussil pea?

Kas on tõesti tõsi, et

kaladel on suu täis vett?

***********************************************************

UNELAMBAD  SERVER-BH-C70001411

Unelambad tantsu löövad

uneliiva peal.

Vahel unerohtu söövad,

ei nad väsi eal.

Neil on teha tähtis töö

peale unejuttu.

Siis kui kätte jõuab öö,

panna lapsed tuttu.

**********************************************************

PÄKAPIKU PUDER SERVER-BH-C70001412

Ühel päkapikuemal

oli väike mure.

Iga kord kui valmis temal

magus lõhnav puder

päkapoisil kinni suu.

Putru ta ei taha.

Ütleb: „Tahan miskit muud,

hoopis jäätist tahan!“

Ema teab, miks päkamajas

kõigil putru süüa vaja.

„Sa ei jõua teha tööd,

kui sa ainult jäätist sööd.

Päkapikk ju sussi sisse

lastel’ kommi potsab.

Aga sinul pojukene

enne jõud saab otsa!“

Teiste tekstid ja pildid

 P.S. Kuna olen selles minu jaoks põnevas ettevõtmises üsna uustulnuk, siis soovin jätkamist, olles tänulik asja vedajale ja mõnusale seltskonnale!