Ei ole puu, aga lehed on; ei ole inimene, aga jutustab.

21469636_1483057518445083_992131784_nSiin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Laialt levinud ning paljukasutatud rebase tsitaat “Väikesest printsist”. Raamat, mis on nii sügavamõtteline ja samas kingib elule loomingulisuse. Minu laste raamaturiiulis on see olemas ning päris mitu korda üheskoos loetud-arutletud. Selle raamatu imelisele tekstile on boonuseks autori illustratsioonid, mida vaadates võib hakata nägema sõnade taha, pildi sisse ja kaugemale. Need kutsuvad last küsimusi esitama, mis on suurepärane mõtlemise arendamise seisukohalt.

Millal ilmusid minu laste mängumaale raamatud? Nähtaval ja käeulatuses on nad kogu aeg olnud, huvi nende vastu tekib igal lapsel erineval ajal. Praegu näen meie pesamuna oma papiraamatuid haaramas, hoidmas, avamas, sulgemas.  Minu jaoks oluline on esimese kokkupuute ajal õpetada lapsele raamatu hoidmist. Raamat saab kõigepealt pai, sest ta on seda väärt. Raamatut vaatame puhaste kätega ning kui oleme sealt pildirõõmu ja jutupõnevuse kätte saanud, paneme raamatu alati tagasi riiulisse. Sest seda õpetab lastele ju ka Sipsikust tuttav lugu, kuidas Ilseni kassi pilk võis reeta vassimise ja millele järgnes vahelejäämine.

Ma ei ütle, et meie oma autorite raamatud on ainult head ja tõlkeraamatuid väldin. Riiulis on seda ja teist. Küll aga olen seda meelt, et esimene raamaturõõm oleks täiuslik. Mida pisem vaataja, seda suurem ja selgem pilt ning pildile osutav sõna on piisav. Edasi tulid lapse huvist lähtuvalt, kas printsesside ja ükssarvikute lühikesed lood või karupoeg Puhhi ja tema sõprade vahvad jutud. Muinasjutte pole ma kunagi lastele ette lugenud, neid me mängisime läbi päeva ajal ning unele minnes jutustasin nii, et sain näha lapse kohest reaktsiooni, sest minu silmad ei olnud kinni raamatu tekstis. Ja see oli igati vajalik, sest kurja hundi põrsapüüdmise ajal tuli alguses julgustavalt käest kinni hoida ning Lumivalgekese ja Pöialpoiste lõbusat laulu ja vilekoori kuuldes naeruturtsatusi vaigistada.

“Hei, Nöpsik! Mis sa teed seal?” küsin oma umbes 5-aastaselt tütrelt, kui märkan tal õlgadel erkkollast diivanikatet, peas printsessikrooni ning  issi hiiglaslikke säärikuid jalga panemas. “Lähen Kullakest* päästma!” kuulen vastuseks. “Kus su Kullake on?” “Kuri Draakon viis ta oma lossi ning hoiab kinni.” “Aga miks sul issi jalanõud jalas peavad olema?” “Kuidas ma siis seitsme maa ja mere taha saan? ” Jalgu järele lohistades suundus vapper Printsess-Rüütel lastetoa nari poole, mille ülemisel asemel lebas Kullake ja ootas all Väikend-Draakoni käest päästmist. Jäin vagusi pealtvaatajaks ning tõdesin, et kuuldud lood elavad rõõmsasti oma elu laste mängudes edasi. *Selle nime pani tütar oma esimesele beebinukule.

Ehk tänu raamatutele ja varajasele lugemisoskuse omandamisele on tütar (täna juba 15) siiani väga elava kujutlusvõimega, suurepärase mälu ning põneva arutlusoskusega. Huvi lugemise vastu pole kadunud ka arvuti ning nutiseadmete pealetungiga meie igapäevaellu. Kohustuslik kirjandus loetakse kiirelt läbi kõigi oma lemmikutele lisaks. Pojale (12) seevastu on raamatutekstist enam mõju avaldanud illustratsioonid. Tal on omanäoline joonistamiskäekiri, millega ta oma juttude juurde pilte maalib. “Raamatuid” on siiani valminud kaks, suuresti tänu koolis korraldatud “oma raamatu nädalale”. Viimase juures tooksin välja, et juttu jätkus kahte 12-leheküljelisse vihikusse.

Olen nende kahe lapse (väga kahju, et vanima tütre (24) kasvamise ajal ei osanud ma nende tähtsust märgata) esimesed kritseldused ning edaspidi juba äratuntavad joonistused kenasti kokku köitnud ja neist sain inspiratsiooni oma lastele mõeldud luuleraamatu koostamiseks. Soovisin just neid kasutada illustratsioonidena, aga targad tegijad arvasid, et selline raamat ei leia lugejaskonda ning nii see käsikiri sahtlisse jäigi…

Enda lapsepõlvest mäletan suviseid koolivaheajakuude õhtuid vanaema juures, kui memm kogus kõik oma lapselapsed suurde voodisse ja läks muinasjutu vestmiseks ning mõistatuste küsimiseks. Ootasin neid õhtuid erilise huviga, sest nii nagu meie memm oma mahedal häälel jutustas, ei olegi ma peale Piret Pääri kedagi kuulnud. Mõnikord muutus see kaks-ühes mänguks, sest samal ajal tegid käed tööd – memme magus jutuvada sai keritud lõngakeradesse ning sealt edasi sokkideks-kinnasteks. Vanaema raamaturiiul oli meie parim kaaslane ka vihmailma korral, mil haarasime virna “Tähekesi” kaenlasse ja algas suur etlemispidu – kordamööda lugesime üksteisele luuletusi ette, kes julges, pani sõnadele omaloodud viisi ka juurde ja sellest kujunes üks oodatud kontsert.

Head emad teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. See tarkus on pärit raamatust “Peeter Paan”. Lugesin seda kohe mitu korda ja taipasin, kui suur väärtus sellel on. Minu jaoks. Jah, ma saadan meie pere suuremad lapsed ning pisikese pesamuna Unemaailma alati heade mõtetega. Ma pole usklik, selle religioosses tähenduses, aga usun siiralt, et meie ümber on teatud nähtamatu maailm, mille olevused meid toetavad, aitavad, hoiatavad, kui meie vaid märkaks neid märke. Seega saadan igal õhtul oma kaitseingliga teele soovi, et meie pere ja meie kodu oleks kaitstud ja tänan selle eest!

 

 

Advertisements

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Õnne jaanisünnipäevaks

Tihti just seda väljendit kasutavad inimesed minu õnnitlemiseks, sest sünnipäev ju jaaniööl. 😉

Õnne tuli ka sel aastal kuhjaga ning osakese sellest voolisin ise oma kätega valmis ehk kasutasin ära kingitud krõbiseva. Mulle väga meeldib, kui külaline küsib, mida sa soovid. Siis olen kindel, et kingitus valmistab 100% rõõmu ja leiab ka kindlasti kasutust. Ja nii ma saingi oma raamatu-soovi-nimekirjast järgmisele linnukese taha teha – olemas! 🙂

DSC02776

Tänaseks on see raamat ka juba läbi loetud ning head mõtted sealt ka juba kasutust leidnud.

Teinegi kingitus õnnestus saada “tänu” sellele, et kodutehnika mingi aeg lihtsalt vajab väljavahetamist. Nii ma saingi endale uued abilised kööki.

DSC02775

Kolmanda kingituse peale tulin siis, kui omale aeda püsikuid tellisin (kohal ja istutatud tänaseks). Ja nii saingi endale uhke pojengipõõsa ning mõned viljapuud – martsipan, valge klaar, ploom ja virsik. Viimane on eriliselt põnevust tekitav, kas saaki ka saab? 😛

DSC02644

Sünnipäeva puhul sai kodutrepp endale pisut palli-kaunistust ning ühele pildile püüdsin ka mõned õnneõied.

Jaanilaupäeva varahommikul (kell 5) käisin aga kaameraga pisut õues ringi. Selliseid ilusaid hetki tabasin. 🙂

Pildike ka meie väikesest kohustuslikust jaanilõkkest. DSC02714

Tänane päev aga tegi ühe üllatuskingituse – mõnusa ülisooja suveilma, mis annab põhjust ennast mõne veekogu äärde vedada. Kohalikus järves täna juba käisime, aga minu hing ihkab meretuult ja laintelaulu. Küllap ka see soov täitub! 🙂

Sündinud sinisel päeval

Daniel Tammet on kujutlematute vaimsete võimetega autistlik geenius, kes oma tõelist perenime hoiab saladuses. Eesti nime Tammeti leidis ta internetist ja võttis endale, kuna see kõlab hästi. Ühtaegu hinge puudutav ja kütkestav mälestusteraamat “Sündinud sinisel päeval” kirjeldab tema helges mõistuses peituvat maailma seniolematul moel.  See on inspireeriv lugu, mis räägib vahetult, mida tähendab olla eriline. Temast on valminud dokumentaalfilm “Brainman” ajendatuna filmist “Rainman”, mis eesti keeles kannab pealkirja “Geenius”.

Ma olen sündinud 31. jaanuaril 1979 – kolmapäevasel päeval. Ma tean, et see oli kolmapäev, sest see kuupäev on mul meeles sinisena ja kolmapäevad on alati sinised, nii nagu number 9 või valjud vaidlevad hääled. (9)

Mäletan, kuidas ma lapsena otsisin tundide kaupa raamatut, millel oleks minu nimi. Nüüd, kui olen 26-aastane, tean juba paremini. Selleks, et saaksin leida oma nimega raamatu, pean kõigepealt selle kirjutama. (21)

Mõnikord toppisin sõrmed kõrvadesse, et vaikusele lähemale pääseda. Kui ma sulgesin silmad, siis nägin seda pehme ja hõbedasena. (34)

Mulle meeldis joonistada mitmesuguse suurusega ringe. Ring oli minu lemmikkujund. (37)

Mu isa eristas mööda koridore kõndivaid ametimehi nende sammude põhjal. Ühele pani ta nimeks “säärsaapad”. (44)

Ma ei tundnud häbi ega kimbatust, kui ma teistest lastest maha jäin; nad lihtsalt ei kuulunud minu maailma. (49)

Professor Snyder väidab, et igaühel võib olla savanti võimeid, ainult et enamik ei suuda neid lukust lahti teha. (53)

Oma esimestest kooliaastatest ei mäleta ma ühegi lapse nime ega nägu – tundsin alati, et nad oleksid nagu miski, millega tuleb hakkama saada ja rahul olla, kellest tuleb mööda navigeerida, mitte aga nagu inimesed, keda võib tundma õppida ja kellega mängida. (59)

Mul on väga raske taustamüra välja filtreerida ja mul on tavaks näppe kõrvadesse toppida, mis aitab mind keskenduda. Kui märkasin mingit plekki või viga, siis kustutasin kõik maha ja alustasin otsast peale. (61)

Muinasjutt “Kivisupp” – rändav sõdur jõuab ühte külla ja palub süüa ja peavarju. Külaelanikud ihnsad ja hirmunud, ei andnud talle midagi, ja selle peale kuulutab sõdur, et tema teeb neile kivisuppi ega vaja selleks enamat kui potti, vett ja ühte kivi. Külaelanikud kogunevad sõduri ümber vaatama. “Loomulikult on kivisupp kapsaga kõige parem,” ütleb sõdur ja üks külaelanik toobki kapsa. jne (63)

Ühes stseenis langevad lumehelbed õhust alla ja lapsed püüavad need oma kätte, misjärel nad muutuvad võluväel tähtedeks, mis moodustavad sõnu (saladuse võti, mis aitab lastel leida ühte puuduvat elujõu osa) (65)

Mulle oli oluline kõike ette teada, mingit viisi tajuda kontrolli antud olukorras, mingil moel oma erutust vaos hoida, vähemalt ajutiseltki. (79)

Mu vanematel tuli mõte, kuidas aidata mul paremini oma emotsioonidega toime tulla, ja nimelt õpetada mind hüppenööriga hüppama. (81)

Ajaviiteks moodustasin ma omaenda koode, näiteks kodeerisin “24 1 79 5 3 62” sõna Daniel. (82)

Mõnikord suudan kuulda iga sõna ja välja noppida iga detaili, mida mulle räägitakse, kuid samas ei suuda neile adekvaatselt vastata. See on nagu värviraamatus, kus sa näed iga täppi, kuid mitte seda, mis need kokku tõmmates kujutavad. (89)

Käimise ajal, isegi väljas tänaval, hoidsin alati pead kõvasti maas ja jälgisin oma jalgu, kuidas need liiguvad. (101)

Samuti on mul raske mitte märgata igasuguseid pisiasju ja see mõjutab mu keskendumisvõimet: näiteks, kui keegi ohkab valjusti ruumi teises otsas. (120)

Mõte, et olen sunnitud kasutama pesemiseks ühist pesemisruumi, oli minu meelest ebameeldiv ja selle nädala jooksul ma ärkasin igal hommikul vara, et jõuda vannituppa ja sealt välja enne, kui keegi teine ärkab. (132)

Olin lõpuks jõudnud arusaamisele, et sõprus on õrn, aeganõudev protsess, mida ei saanud tagant kiirustada või kinni püüda, vaid sel tuli lasta omasoodu kujuneda. (156)

Autismihäirega inimesed võivad tuua palju kasu mõnele kompaniile või organisatsioonile, kuna neile on omane usaldusväärsus, ausus, kõrgetasemeline täpsus, märkimisväärne võime märgata üksikasju ning hea fakti- ja arvumälu. (163)

Põnev oli märgata muutusi, kuidas majast sai kodu. (164)

Hea on teha midagi, millest igaüks erinevatel põhjustel rõõmu võib tunda. (166)

Selle töö eeliseks oli, et sain töötada kodus, mis minu puhul oli parim võimalik variant, arvestades rahutust, mis võib mind tabada, kui sattun keskkonda, mida ma ei suuda kontrollida ja kus ma end hästi ei tunne. (167)

Teatud olukorrad võivad kutsuda minus esile ärevust, näiteks kui mõni sõber või naaber otsustab etteteatamata külla tulla. Kui sööme restoranis, eelistan istuda nurgalauas või seina ääres, et teised inimesed ei ümbritseks mind. (172)

Mul on väga hea nägemismälu, ja kui ma loen mõnda sõna või lauset kirjapildis, siis sulen silmad, näen seda oma peas ja suudan seda täiuslikult meelde jätta. Minu mälu on palju kehvem, kui ma üksnes kuulen mõnd sõna või väljendit, aga ei näe seda. Ma ei karda vigu teha, vaid püüan kõigest väest neid mitte korrata, kui mind on parandatud. (177)

Andsin oma keelele nimeks Mänti. Kui ma mõtlen või räägin Mäntis, siis tunnen, nagu maaliksin ma sõnadega. (188)

Mulle meeldib end vaimselt mingiks sündmuseks ette valmistada, läbi mõelda erinevaid võimalusi või permutatsioone, kuna mingi äkilise või ootamatu sündmuse toimumine on mulle vastuvõetamatu. (206)

Kim Peek on ime. Ta suudab lugeda raamatust üheaegselt kahte lehekülge, kumbagi ühe silmaga, jättes peaaegu kõik loetu meelde. (216)

Tema sõnum on: “Selleks ei pea sa olema vigane, et teistest erineda, sest kõik inimesed on erinevad.” (218)

Hoian õepoja pilti kapi peal. Selle vaatamine aitab mul meenutada elu ja armastuse imesid. (234)

Retsept on nagu matemaatiline summa või võrdus; tulemus on osade summa. (235)

öeldakse, et kõik kogevad vahel harva täislikku hetke, täielikku rahu ja ühtekuuluvust, nagu vaadates alla Eiffeli tornist või jälgides langevat tähte öises taevas. Mul ei ole palju niisuguseid hetki, kuid Neil ütleb, et sellest pole midagi, sest millegi haruldase kogemine muudabki hetke erakordseks. Kujutlen neid hetki nagu kilde või kübemeid üle eluaja laiali pillatuna. Kui inimene suudaks need kõik kuidagi kokku korjata ja ühte siduda, oleks tal käes täiuslik tund või isegi täiuslik päev. Ja ma mõtlen, et selle tunni või päeva jooksul jõuaks ta lähemale müsteeriumile, mis tähendab olla inimene. See oleks nagu hetkeks taevasse piilumine. (243)

Käsi ära väsi

Kirjutanud olen kaua, juba minuaegsetes lasteväljaannetes ilmusid esimesed suleproovd, nii ajakirjas “Täheke”, kui ka ajalehes “Säde”. Puberteetiku suur väljaelamissoov “kui-keegi-ei-kuula-siis-kirjutan” jõudis isegi ajakirja “Noorus” kaante vahele. Aasta tagasi vormistasin oma esimesed luuletused käsikirjaks lasteraamatukonkursile, aga kuna esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii jäi ka minu esimene sahtlisse oma aega ootama. Kuigi töös lastega kasutan neid siiski ja nii nad elama hakkavadki minu meeltes ja laste mängudes. 🙂

Eile osalesin aga teistmoodi lugude loomise ideeõhtul, kus käsi oli mängus küll, aga sõnad ei olnud üldse olulised. Uurisin iseennast hoopis läbi joonistuste, sümbolite, piltide. Nii nagu iga laps avastab maailma imelisust enda ümber.

Joonistanud pole ma kunagi, küll aga vihikuteviisi lõiganud ja kleepinud kokku pilte. Seega oli selle kohtumise suurim pluss see, et “lase vabaks!” ja joonista! Ümberringi olevad sõbralikud naeratused ja hoolivad silmavaated tegid asja muidugi lihtsamaks. Lõppkokkuvõttes tajusin selgelt, et mõni inimene väljendab end sõnadega, teine piltidega ja nii ongi lõbusam! Jään rõõmuga oma liistude ehk siis sõnade juurde.

Minu luulekogu sai alguse siis, kui sündis minu esimene laps(21 aastat tagasi) ja tema esimeste kritselduste juurde hakkasin mina salmikesi kirjutama. Kui konkursil osaleda soovisin, küsisin igaks juhuks, kas lapse käega joonistatud pildid võivad olla raamatu illustratsioonideks? Vastus oli peidetud ridade vahele ja  “mittesobilik” – leidke ikka kunstnik! Leidsin siis, aga kes võiks olla ehedam, parim lasteraamatu illustraator, kui laps ise!? Kõigi kolme laste joonistused on saanud minu poolt lisaks sõnad ja luuletustesse olen pannud ka nende enda kommentaarid piltide kohta. Nimilugu,  mille järgi ka luulekogule nime andsin, sobib hästi tänast postitust lõpetama.

JOONISTATUD MINA

Ühel päeval tahtsin väga

joonistada inimest.

Paberile pliiatsiga

tegin mitu ringikest.

 

Kõige suuremast sai pea,

väike selle alla.

Pisikesed silmadeks.

Käed ja jalad külge.

 

Issi uuris pilti vähe,

kiitis: „Ilus nukk!“

Emme ütles seda nähes:

„Laps saab kunstnikuks!“

 

Vaatasin neid tarku suuri,

mina, kõige pisem.

Kuni tõde kostus huulilt:

„See on MINA ISE!“

kirjutan

Tahtmisest teada saada

Ühel hetkel hakkab inimene küsima neid küsimusi – kes ma olen? miks ma siin olen? miks ma just sellisena siia sündisin? miks ma just selle elu elada valisin? Minu noorem tütar küsis juba varakult – 8-aastasena. Siis asusin uurima ja vastuseid otsima, tegime koos läbi Rännaku meetodi. Pisut avanes värav vastusele lähemale, aga kohale veel ei jõudnud. Mina tundsin tahtmist teada saada sel suvel.

Tean, et igale küsimusele on vastus minu enda sees olemas. Tean ka seda, et vastuse leidmiseks juhatab nähtamatu sõrm mind õige inimese, raamatu, koolituse või kogemuse juurde. Leidsin just õigel hetkel internetist inimese, kes teab rohkem kui mina ja suhtlesin temaga. Rääkides tuttavaga sel teemal, sain vihje raamatule, millest nüüd mõned enda jaoks olulised lõigud siia kirja panen.

hinge-saatus

Siin on meil võimalus heita pilk tulevikku ja katsetada erinevaid kehasid, enne kui teeme valiku. Hinged valivad vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi.

Hinged ühinevad oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud, nii et neil on piisavalt arenenud aju, mida enne kehastumist kasutada. (19)

Paljud uurijad on täheldanud, et maailmas leiduvad pühad paigad, mis kiirgavad intensiivselt magnetilist energiat. Mõned pühad paigad on avalikkusele hästi teada, näiteks kaljune Sedona Arizonas, Machu Picchu Peruus, Ayers Rock Austraalias. Nendes paikades viibivad inimesed tajuvad kõrgenenud teadvuse seiundit ja füüsilist heaolu. (114)

Emotsionaalsed ja füüsilised traumad kurnavad meie energiavarusid. Üks parimaid võimalusi oma enegia elustamiseks on teha seda une ajal.(116)

Mis toimub hingega, kes tervet keha omades sooritab enesetapu? Need hinged väidavad tundvat end teejuhtide ja grupikaaslaste silmis kehvemana, sest nad rikkusid eelmises elus lepingut. Elu on kingitus ja seda on palju kaalutud, milline keha meie kasutusse anda. Me oleme selle keha hooldajad ja see tähendab püha vastutust.(149)

Purunenud suhetest saame hindamatuid õppetunde. Kui tõelist armastust ei tule, siis lase end vabaks ja saa aru, et võid olla siin teistsuguste õppetükkide pärast. Kui sinu sugulashing peab välja ilmuma, siis ta ka astub su ellu, sageli siis, kui sa seda kõige vähem ootad.(241)

Iga elu on tükike kangast, mis kokku moodustab meie eksistentsi vaiba. Igal võetud rollil elus on oma eesmärk. Kui sa oled üles kasvanud eriti karmi vanema käe all, siis küsi endalt, millist tarkust oled tänu sellele inimesele õppinud ja millest oleksid ilma jäänud, kui teda poleks su elus olnud?(261)

Pärast füüsilist surma säilitavad meie hinged kõik armsad mälestused maisest elust. (266)

Hiina vanasõna ütleb: “Oma hädasid loendame hoolega, oma õnnistusi võtame vastu pikemalt mõtlemata.”(303)

Karma ei ole seotud ainult meie tegudega, sel on ka sisemine pool, mis peegeldab meie mõtteid, tundeid, impulsse – kõik on seotud põhjuse ja tagajärjega. Karma on midagi enamat kui teise inimese suhtes õigete tegude sooritamine, see hõlmab ka kavatsust nii toimida.(326)

Enamasti tuleme me siia, kaasas kõik vajalik, et enda eest hoolt kanda. Paljusid väljakutseid oma elus oleme me ette teadnud ja valinud headel eesmärkidel. Hinged ei pea kehadega toimuvaid õnnetusi sugugi juhuslikeks. Meil on vabadus pärast katastroofi oma elu ümber korraldada, kui tahame vastutust selle eest enda peale võtta. (336)

Elul on kaks poolt

Selline on viimane raamat, mida lugesin. Luule Viilmast. Jätan siia enda jaoks jälje neist ridadest, mis mind oluliselt puudutasid.

Mida materialistlikum on inimene, seda haigem on varem või hiljem tema keha. (39)

Iga elu lõppedes jätame oma kulutatud keha maha ja läheme vaimumaailma, kus teeme õpitust kokkuvõtteid ja järeldusi, loome oma arenguplaani tulevase elu tarbeks. (51)

Kõik, millega inimene elus kokku puutub, on talle millekski vajalik. Keegi ei ole süüdi. Halva, mis minule tuleb, tõmban ma vale mõtlemisega enda külge. (56)

Kui me teeme midagi armastusest, siis tulemus on armastus. Kui me teeme seda asja hirmust, süütundest või vihast, mille nimi on tahtmine midagi tõestada, siis on tulemus hirmutav, süüdistav või vihastav. Kui sa teed tööd armastusega, mitte armastusest, siis on see nagu tüki südamest äravõtmine. Ja ise jääme ilma sellest tükist. (59)

Stresside keele oskus on vajalikum kui ükskõik missuguse võõrkeele oskus, sest stresside keeles räägib inimesega tema enda elu. (76)

Inimesel on täpselt nii kaua raske, kuni ta ei saa aru, et me kõik oleme siin vaid rännakul. Me oleme teelised, kaaslased. Keegi ei tule siia ilma kellegi pärast, igaüks tuleb elama oma elu. (99)

Ainult siis väärtustame tõelist armastust, kui oleme truudusetuse kibedaid vilju maitsnud. Aga nii me õpime. (109)

Mitte vabakasvatus, vaid olukorra lahtiseletamine vabastab lapse hingelisest kriisisest . Laps vajab oma ema-isa elutõde, sest sarnane tõmbab sarnast ja laps on tulnud neile vanemaile just teatud sarnasuse tõttu. Vabakasvatus on kasvatuse puudumine. See on olukord, kus vanemad ei ole oma vanemlikke kohustusi täitnud. (114)

Laps vajab karmi tõtt, mitte ilusaid valesid. Ainult läbi tõe õpitakse. Tõde teeb vabaks. Laps vajab, et igas konfliktsituatsioonis talle öeldakse, kas see on tingitud temast või millestki muust. (114)

Kõik, mis inimene teeb, saab ta topelt tagasi. Seega – küvad tuult, lõikad tormi!

1. Laps valib oma vanemad nende hea ja halvaga, mitte vastupidi. Süüdistada ei ole kedagi.

2. Laps = puhasvaim tuleb oma vanemaid alati armastama. Vanemate eesmärgid on seevastu sageli väga omakasupüüdlikud. (115)

Mees loob vormi, naine sisu.

Mees sünnitab ideid, naine lapsi.

Mees ehitab maja, naine kaunistab kodu.

Mees on jõud, naine hingesoojus.

Mees on mõistus, naine tunded. (121)

Naisel on peo peal tunded, mehel jõud. Naisel on varjatud jõud, mehel tunded. Tunded määravad tervise ja eluea pikkuse. See ongi naiste tugevus. Naine, kes püüab mehe tundeid avada, teeb mehe tundeelu tugevamaks, seega eluea pikemaks. Naised võitlevad oma tunnete puhtuse eest, tehes selles võitluses nii head kui halba, aga kui naine elab mehest kauem, siis ta on teinud õigesti. (122)

Inimkond eksisteerib ajast aega, olenemata sellest, kas kodu on koopas või lossis. Määrav ei ole jõukus, vaid hingerahu. (124)

Mees, kes vangitseb oma tundeid, kaotab nad, sest ainult teisele saadetud tunne tuleb topelt tagasi. Sellest ka meeste lühem eluiga. Mehe hing on hapram, füüsis tugevam. (125)

Meie keha on nagu väike laps, kes on pidevalt armastuse ootel. Kui hommikul ärgates öelda:“ Tere hommikust, minu keha! Ma armastan sind! Täna tuleb tore päev!“, siis tuleb täna ilus päev. Ja õhtul:“ Head ööd, minu keha! Ma armastan sind! Uni tuleb hea!“ Ja uni tulebki parem. (132)

Kui tahate terveks saada, siis peab lülisamba sirgeks saama. Niikaua, kuni inimene ei mõista, et tema kehahoiakust sõltub tema tervis, ei ole teda mõtet  edasi ravida – nagunii ta ei parane täielikult. (134)

Kõige parem on sirutusharjutused kõval toolil istudes. Pange peopesad reitele, randmekohad toetagu kõhu alaosale. Kontsentreerige oma mõte lülisambale. Alustage õndraluust(sabaluust). Kui te veel mõttes kujutlete, kuidas iga lüli eraldi tõuseb otse üles oma õige koha peale, ja aeglaselt käte jõudu abiks võttes tõstate selga, võib varsti saavutada tervenemise. Õlgu tõstmata on käed vabalt sirged, hingamine on vaba, selg on sirge. Ei ole liiga pikki käsi, on liiga lühikeseks vajunud selg. Nüüd lõdvestage õlad ja sirutage kaela, rohkem kukalt kui lõuga. (135)

Negatiivne side vabaneb, kui ma ütlen:

  1. Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid.
  2. Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin.
  3. Ma palun oma kehalt andeks, et ma sellega oma kehale halba tegin.
  4. Ma armastan oma keha. (139)

Armastus on positiivseim tunne, ta sisaldab kõike head.  Armastades haigust – negatiivsust, lisame talle armastust – positiivsust. Mida rohkem armastust, seda rohkem haigus väheneb. Öelge valutavale kohale: „Ma armastan sind!“ Lugege, mitu sõna „armastan“ vajab teie valutav koht. Nii palju olete talle armastust võlgu. (145)

Hirm, et mind ei armastata on suurim hirm. Sellise hirmuga inimene muutub orjameelseks, peaasi, et keegi armastaks. Aga kuna tal on stress – ta peab ju saama tunda, et teda ei armastata, siis teda teenetele vaatamata ei armastata. Paljud nutavad ja kurdavad pettunult, kui palju nad on teistele head teinud, aga lõpuks teine tõukab ta endast ära. Pidigi tõukama, sest orja ju ei armastata. Ärge otsige süüd teistes, vaid vabastage oma hirm. (152)

Istuge ja tunnetage enda ees musta udupilve – see on teie hirm. Öelge sellele hirmupilvele: „ Ma annan sulle andeks, et sa minusse tulid. Ma annan endale andeks, et ma su endasse võtsin. Kallis keha, anna mulle andeks, et ma sellega sinule halba tegin. See oli õppimine, aga nüüd ma olen targemaks saanud.“ (170)

Keha parem pool on naisenergia kandja.

Keha vasak pool on meesenergia kandja.

Keha esipool on tundeenergia väljendaja.

Keha tagapool on tahteenergia väljendaja.

Keha ülemine pool tähendab tulevikku suunatud energiat.

Keha alumine pool tähendab minevikku suunatud energiat. (191)

Miks vanasti inimesed rahulikud olid? Vanasti palus inimene hingamispäeval andeks oma vead ja sellega õnnistas tulevikku. (193)

Aino Kabe: „Mida suurem on konarus teokarbis, seda suurem ja väärtuslikum on pärl. Mida suurem on valu inimsüdames, seda võimelisem on ta looma. Rõõmust ei sünni midagi piisavat. Selleks et luua, peab kannatama.“ (202)

Fotojaht – illustratsioon tekstile/luuletusele

Paar nädalat tagasi avaldati lasteraamatu konkursi võitjad. Sel korral ma sinna ei mahtunud, jään järgmist võimalust ootama. Aga siia võin oma käsikirjast siiski mõne salmi koos illustratsiooniga panna. Luuletuste ainet annab iga tööpäev koos lastega. Pildid joonistas hea kolleeg.

  SAJAJALGSE PESUPÄEV   SERVER-BH-C70001414

 Sajajalgsel kausis vesi,

Seal ta oma sokke pesi.

Sokid puhtaks loputas,

nööri peale riputas.

Päike kuivatada aitas,

ussikese peadki paitas.

Nüüd võid õue minna sa,

kui kõik sokid jalga saad.

**********************************************************

KÜSIMUSED  SERVER-BH-C70001415

Kuhu päike tuttu läheb,

siis kui öösel taevas tähed?

Miks minema peab varju alla

siis, kui õues vihma kallab?

Kuidas linnulapsed teavad,

millal pesema end peavad?

Mitu okast siilil seljas?

Miks kass võib käia öösel väljas?

Kummal pool on, kas sa tead,

töökal vihmaussil pea?

Kas on tõesti tõsi, et

kaladel on suu täis vett?

***********************************************************

UNELAMBAD  SERVER-BH-C70001411

Unelambad tantsu löövad

uneliiva peal.

Vahel unerohtu söövad,

ei nad väsi eal.

Neil on teha tähtis töö

peale unejuttu.

Siis kui kätte jõuab öö,

panna lapsed tuttu.

**********************************************************

PÄKAPIKU PUDER SERVER-BH-C70001412

Ühel päkapikuemal

oli väike mure.

Iga kord kui valmis temal

magus lõhnav puder

päkapoisil kinni suu.

Putru ta ei taha.

Ütleb: „Tahan miskit muud,

hoopis jäätist tahan!“

Ema teab, miks päkamajas

kõigil putru süüa vaja.

„Sa ei jõua teha tööd,

kui sa ainult jäätist sööd.

Päkapikk ju sussi sisse

lastel’ kommi potsab.

Aga sinul pojukene

enne jõud saab otsa!“

Teiste tekstid ja pildid

 P.S. Kuna olen selles minu jaoks põnevas ettevõtmises üsna uustulnuk, siis soovin jätkamist, olles tänulik asja vedajale ja mõnusale seltskonnale!

Lugemiseks

Eestikeelsed raamatud:

Lynne McTaggart – “Väli”, teaduslikud tõestused universumi saladustest.

Brenda Anderson  – “Kvantväljal Mängimine”

Kaido Pajumaa – blogi sisekosmos.ee ja kõik tema e-raamatud.

Rhonda Byrne – “Saladus”, “Vägi”, “Maagia”

Napoleon Hill – “Mõtlemist Muutes Rikkaks”

Eckhart Tolle – “Siin ja Praegu”

Tom Valsberg – “Kuidas Rännata Ilma Hirmuta”

John Assaraf & Murray Smith – “Vastus”

Robert Kiyosaki – “Rikas Isa, Vaene Isa”

Ma otsin oma rada

See muusikapala on mind juba mitmeid aastaid saatnud.. Tunnen end vahel väsimatu astujana, otsijana, valikute kaaluja ja tegijana. Olen veel teel…otsin oma rada… 🙂

Kingitus on loetud. Suur tänu autorile, Merit Rajule! Ka sellest raamatust  – “Leia oma tee”  – (nagu igast, mida kätte võtan) on tehtud valik, mida tahaks meeles pidada, mida aeg-ajalt üle lugeda ja meenutada. Panen need read siia enda jaoks kirja.

Et elada sulle sobival moel, pead sa teadma väga tähtsat sulle rakenduvat loodusseadust, mille nimi on kahe jala seadus. See on see, et sa võid alati mentaalselt või füüsiliset ära kõndida, kui sulle olud ei meeldi.

IMGP0064

Peatükist Maailm, kus ma tahaksin elada leidsin lõigu, mida lugedes tundsin vaid siirast heameelt! Ma olen siiani arvanud samamoodi ja ka käitunud igal võimalusel samamoodi. Sellises maailmas on inimesed aru  saanud, et nende lapsed vajavad tunnustamist, imetlemist, pai, vanemate lähedust, võimalikult pikka ja turvalist lapsepõlve, puhast mitmekesist toitu ning arendavaid mänge ja suhteid rohkem kui õhtul tööst kurnatud tujutuid vanemaid ning kompensatsiooniks ostetud mänguasju. Nad vajavad eeskuju. Ja mitte eraldi tuba teisel korrusel, vaid oma emme ja issi kaissu. Mitte karistust, vaid selgitust ja mõtlemisaega, mitte telekat, vaid lemmiklooma, mitte käske, vaid valikuid. 

IMGP0066

Jälgi oma enesetunnet! Aga just nii me seda teadlikkust õpime. Teed midagi – jälgid mõju. Ütled midagi – jälgid mõju. Tunned mingit emotsiooni – jälgid reaktsiooni, tagajärgi, mõju.

Oma mõtete jälgimist olen nüüd praktikasse viinud juba paar aastat. Siiski taban end vahel kritiseerimas, halvustamas, sarkastiliselt ütlemas.. Õnneks taipan kiiresti ka neid negatiivseid tühistada, kuigi mitte alati. Sama käib ka suheldes teistega – kuulates kaaslase juttu, analüüsin nüüd teadlikult iga öeldud sõna, lauset. Märkan, kui palju on meie tavavestluseski ärategemist, naljatamisi narrimist, salvavaid märkusi. Teadlikult muudan nüüd oma negatiivsed mõtted positiivseteks, et toita vaid head hunti oma hinges.    Iga kord, kui panustame millessegi raha või aega või pelgalt mõtleme millelegi, anname sellele energiat, toetame seda. Kes olulisi asju enese jaoks lahti mõtestab on õnnelikum, rahulolevam, tervem ning tervemate suhete ja kõrgema emotsionaalse intelligentsusega. 

DSC06296

Kui su väärtus enese jaoks sõltub paljuski välispidisest tunnustusest, siis hakkad sa segi ajama oma eneseteostuse vabadust tunnustusevajadusega. See on libe tee, sest siis sa hakkad tegema asju, et teistele meeldida. Et nad tänaksid ja kiidaksid sind. Enese säästmiseks on oluline teada, MIKS ma midagi teen. Ja kui see on kellegi või millegi välise pärast, siis katsu teha rohkem enese pärast, jaoks ja nimel. Ja seda, mis PÄRISELT MEELDIB. Mingil eluetapil, ehk 20 aastat tagasi, nautisin ma esinemist rahva ees (eks praegugi veidi 😉 ) ja oluline oli kuulajate-vaatajate tagasiside. Tahtsin teha kõike vaid hästi või väga hästi, vastasel juhul keeldusin üldse tegemast. Olen nüüd natuke endale ka vigu lubanud, kuid päriselt vabanenud perfektsionismist pole õnnestunud. Muutunud on aga see, et igal sammul ei püüa ma enam oma tehtuga teistele meele järele olla, nüüd hindan rohkem seda, kas ma ise olen asjaga tegeledes õnnelik ja rahulolev.

Ebameeldivates olukordades tuleta endale meelde, et igal inimesel ja igal olukorral on oma ülesanne meie elus. Vägivallatu suhtlemine on hooliv, aga kehtestav. Mitte süüdistav, kontrolliv ega ennastohverdav. Vägivallatu suhtleja on hea kuulaja. Kritiseerijat tasub alati tänada. Peale ränka elumuutust, mis mind pani väga tõsiselt elu üle järele mõtlema, õppisin ära  oskuse jääda ka hetkel tunduvas jubedas olukorras kahe jalaga maa peale. Oskan nüüd seda minuga juhtunut vaadelda ja küsin iga kord – huvitav kogemus, milleks seda mulle vaja on ja mis on selles halvas hoopis head ja õpetlikku?

Me peame korraldama ja planeerima tegelikult palju vähem, kui me arvame tarvilik olevat, sest elus on juhuseid, mis tulevad meie juurde, kui teeme neile ruumi ja paneme neid tähele. 

DSC06507