Ootuses

2018-03-20-13-43-53

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Advertisements

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

28170047_1993714973977164_1186997416_o

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

10 täis

Aeg on sammunud oma rada ja kinkinud meile kuhjaga kuldseid hetki. Kinkinud meile koosolemiserõõmu, avastamiserõõmu, mängurõõmu, märkamiserõõmu, kasvamiserõõmu, kallistamisterõõmu, kaisusolemiserõõmu ja kõige rohkem õnnelike hetkede nautimise rõõmu koos sinuga, me armaskallis Täpike. ❤ Ja kui midagi on palju, siis soovime seda ka teistega jagada. Palju-palju ilusat rõõmu kõikide minu blogilugejate päevadesse! ☺

DSC_6245

Sel kasvamisekuul on sinust saanud suurepärane püstitõusja, asjade haaraja, mänguasjade korvist väljatõstja, imepisikeste leidude suhupeitja, mööda tugesid kõndija, äraminejatele lehvitaja, lauludele kaasaplaksutaja, muusika rütmis kiigutaja, osav põlvitaja, hommikul unemagusalt naerataja, kiledalt kilkava häälega appihüüdja, arvutiklahvidest huvituja, toolidest käimistoe tegija, lemmikpüree valija, viinamarjade ja mandariiniga maiustaja, öösel korda 4-5 ärkaja, seinal kärbse märkaja, koera vuntsidest tõmbaja, kassi vastukarva silitaja, venna tuppa soovija, issi tehtud häälte ja unelaulu matkija, abiga pepu ees voodi pealt maha tulija, fööni mürina pelgaja, tolmuimeja juhtme tagaajaja, koerakausist krõbinate näppaja, õues magamisest loobuja, raamatulehtede keeraja, omas keeles ja žestikuleerides koeraga pahandaja, kiikhobu kiigutaja, voodis rõõmus trallitaja, põrandal veerevale pallile järelejõudja, emme telefonist laulude nõudja, suus mullide tegija, diivani alt mänguasja otsija, peeglititaga vestleja, mähkmevahetuse ajal ennast vibuksviskaja, küdevast kaminast eemalehoidja, moosipurkide põrandal veeretaja, uinumisel tissist juues oma luti käes hoidja, vannivees sulistamise armastaja, võõraste inimeste võõrastaja ja kõige selle vahele meie päevi ja öid lõpmatu armastusega täitja.

Lisan veel sinu täpsel sündimisepäeva kuupäeval valminud väikese salmikese.

Tänasel ööl, kui keerati kella

 ja minul ei tahtnud uni tulla,

 ma kuulasin – kell tik-tak käis

nii said mul kümme elukuud täis.

Kell 6 lõin hommikul silmad lahti

ning kohe ma emmega mängida tahtsin,

kuid siis tuli issi, mind sülle haaras ta.

 Mind kõrgele tõstis ja hüüdis hurraa!

10 korda sain laeni ma lennata,

10 korda sain kalli ja musi ka.

10 küünalt mu tordile täna ei pandud,

kuid söömiseluba on minule antud.

Mul maitsevad maasikad, mustikad ka –

 neid sõin ja olin õnnelik ma.

Kuid siis, kui ma söömise lõpetand olen,

miks kuulen ma emme suust vaikset ohet?

 Ma aitaks ju pesta ja kraamida,

kuid selleks liiga väike veel ma.

Said maasikavärvi mu kleit ja me tuba,

kuid emmeke armas, näe naeratab juba,

sest abi on soojast kraaniveest

ja issist, kel alati rõõmus meel.

Küll tulevad ajad, mil ise kõik teen

ja palju puhtamalt mängin ja söön.

Praegu ma oskan vaid hea laps olla

ja kallistuseks teile sülle tulla.

2 päeva ja 2 ööd

Veel 2 päeva ja 2 ööd, pole sind, mul ärev meel. Veel 2 päeva ja 2 ööd, sind me väga ootame.

Tehtud meil kõik tööd, mis vaja. Katus peal on seisnud majal. Loomad hoitud, lapsed ka. Mina ühes nendega.

Kui sa läksid, oli suvi. Vahepeal siin sügis tuli. Kinkis ilma ilusa, hing seepärast rõõmustab.

Päike kuldab metsi-maid, värvib vahtraid punavaiks. Täna vara olin teel, et näeks päikest järveveel.

Sinul algab kodutee, üle suure laia vee. Hoia end ja nagu tead – igatseme sind, me kallis ja hea!

IMG_20170923_105544_393

 

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

DSC_0677

Täna köitsin sügist kimpu

6 ööd ja 6 päeva

Täna sulgesin varakult ukse. Päris lukku keerasin. Olen omaette, olen üksi. Sind kaugele teekond viib.

Võtsin vaadata vanu pilte. Tegin tassi kuuma teed. Selga passisin vanu kleite, juba unustet olin need.

Selga kleite, hinge soojust. Tahtsin näha, kuis sobivad need. Akna taga vettinud loodus, kõle tuul ja vihmaveed.

Jätan aknale põlema tule. Tea, juba ma igatsen sind. Väike käsi peos, silmad sulen. Küllap rahuneb süda ja hing.

Homme jälle on uus hommik. Homme jälle ma igatsen sind. Homme päeva kui valgustab koidik. Homme jälle ma ootan sind.

IMG_20170917_093356_615

Päikesesüda 

 

Alles august

Alles august kalendrilehel vastu vaatab,

siiski tuleb kohe-kohe lapsed kooli saata.

Tuleb võtta kätte korv ja sõita seenele,

männimetsa vaikus, rahu kosutuseks hingele.

Alles august. Annab aimu suvelõpu rõõmudest,

kõht see tänab juba marjamahla sõõmudest.

 

Valmimas on jõhvikad rabaradadel,

punapõskseid pohli leiab metsas kändudel.

Alles august. Lubab vihmavetes lustida,

lubab õuel mängides vingeid tuuli trotsida.

Lubab käia nina taevas, pihlapuna kaeda.

Teha nende marjadest kaunistusi kaela.

Alles august kalendrilehel vastu vaatab

laululinnud siiski tuleb peagi teele saata.

Nende koorilaulu asemel on vareslinnu kraaks

viljapõllul parvedes otsivad, kus saak.

Alles august, aga suvesoe on pausi peale pandud

tinahall pilvemass üle taeva kandub.

Solgutab vihma ja uputab maad –

vihmaussil, teol ja konnal pidu-pillerkaar.

Seegi august finišisse oma päevad veab,

sügisele väravaid avama end seab.

Südameisse jäägu suvemälestus,

rõõmustagu see meid, kui kallis kingitus.

sc3b5strad

Küpsed sõstrad punased

Luuleline kevadine

Märtsipäike kõrgelt käis,

tippis aia õisi täis.

Käes on ammugi aprill,

ikka õitseb veel see lill.

Urvatibud pehmed, hallid

muutunud on kuldseks palliks.

Esimesed maiasmokad

sumisevad igal oksal.

DSC09340

Kuidas küll lehiseprouad teavad,

millal ehtima end peavad?

Veidi päikest peale nüüd

ja avanbeki roosa rüü.

DSC09347

Poes on kallid lillehinnad,

tuleb loodusesse minna.

Imetle, kui kaua soovid –

õitsemas on kuuseroosid.

DSC09353

Sinise kleidiga uhkeldab aias

sinilill – suur päikesemaias.

Varjus on kinni see kaunis õis,

valguse väel ent särama lõi.

 

Esimene õnnekuu

Sõnadesse on raske panna seda tunnet, mis meid valdab iga päeva sinuga koos alustades ja unekaisus lõpetades. Nii armastuserohkeid väljendeid lihtsalt pole, mida pakub iga hetk sinuga. Tähtis ongi tunda seda kogu oma hinges ja südames ning väljendada silmades. Ega neid muidu ei kutsutaks “hinge peegliteks”. 🙂

Aitäh Sulle, armas Täpike, et lubad meil osa saada oma kasvamiseloost. Me ainult naudime seda kõike!! Naudime iga sinu vallatut huultegümnastikat, mille kohta on meil juba omad terminid olemas – “ohhoo-suuke”, “piilupardi-suuke”, “onu-Haigu”:-D ; naudime esimesi muhedaid hääleharjutusi meie jutule vastata; naudime sinu megaarmsat Jaak Joala naeratust, kui sa arvatavasti unes rebast näed 😉 ; naudime sinu püüdlusi silmadega tabada helisevat mänguasja, mis meelitab pead keerama; naudime sinu tõsist tööd kõhuli olles pead tõsta ja hoida; naudime seda naljakat heli, mis kostab, kui su suuke oma pisikese rusika üles leiab ja seda mõnuga matsutab. Ja kõike-kõike ilusat, mida pakub kooskasvamisest pisikese inimesega. Sinna kuuluvad ka nutujorud, kui õueminekuks riidesse paneme või söögipausid hea une tõttu pikaks venivad või tekib tahtmine lihtsalt issi kõhu peal lebotada. Seda nutulaulu me ei naudi, vaid püüame ikka kiirelt lohutust pakkuda.

Palju õnnehetki meile kõigile! Kuna sina magusasti magad, saan mina tordi ära kaunistada. 🍰 Kohe kui ilunumbrid teada saame, panen need ka kirja. 🙂

Armastusega ❤