Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Advertisements

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt

Pisike perepuhkus Ida-Virumaal

Traditsioonid on tähtsad raamid meie kiire argipäeva kooshoidmisel. Traditsioonide loomine peres või veel suuremas grupis, on see alustala, millele ehitada õnnelikku elu – koosveedetud aeg, ühised jõupingutused, sarnased soovid ja tehatahtmised, õnnestumised, rõõmustamised, nõu ja jõuga abistamised, kõige pisematest eakamateni kooskasvamine. Suurim heaolutunne selle kõige sees on “ise teeme, ise naudime”!

Minu ja minu vendade pered on pidanud oluliseks ikka mõned korrad aastas leida aega, mis sobiks kõigile, et olla koos, kas kodusel Eestimaal või kaugemal. Nii ongi alati oodatud jõulukohtumised Lõuna-Eestis vanema venna lahkes kodus ning igasuvised ringreisid kusagil looduskaunis või lihtsalt põnevas avastamistväärt kohas.

Selle suve retk sai planeeritud Ida-Virumaale, sest mõned meist (mina näiteks 🙂 ) pole veel Narvaski käinud. Kuna meie reisiseltskonnast üks osa on lõunas ja teine põhjas, otsustasime, et kohtume esimese päeva õhtupoolikul ööbimiskohas Toilas. Nii saime soovi korral pool päeva väisata erinevaid kohti, mis kellelegi teele jäid.

Meie alustasime Eestimaa südamest liikumist veidi enne lõunat. Ilmateade ennustas 30-kraadist kuumust ja äikest-päikest. Kuna sihtkohas ootas meid meri, siis oli see lubatud soojus muidugi suurepärane, pikne võiks ainult olemata olla. Enne ärasõitu tõmbasime kõik olulised instrumendid vooluvõrgust välja ja aknad said ka kõik kinni. Kotti aga pakkisime ka kõige pisemale rannariided. 😉

DSC_0169Esimene jäätise-hot dogi-kohvi-peatus oli Mäos. Tanklast kehakinnitust ja turgutavat kohvi ostes jõudis vahepeal päikese asemel hakata vihmakest sabistama. Ei lasknud meie end sellest segada, lootsime vaid, et kiirelt mööda läheb. Veidike sõitu ning juba oligi vihmapilv möödanik. Võtsime nõuks läbi käia neid radu, mis meie perepeale tuttavad ja tema jutustusi neist paigust on huvitav kuulata. Emotsionaalsed mälestused on need, mis endast tuttavasse paika jõudes märku annavad ning tore, kui neid on kellegagi jagada. Selles mahajäetud Järva-Madise farmis sai raske tööga teenitud 6. klassi lõpetanud poisil oma esimene korralik palk, 50 pulli eest hoolitsemisega.

 

DSC_0178

Seidla tuuleveskist möödaviiv tee, oli aga igapäevane koolitee, sest sel ajal seal kooli polnud. Tuulikutes on mingi salapära, mis mind alati lähedalt kaema meelitavad. Sellesamuse juurest leidsime ühe päris edeva veskikiisu, kes end igal võimalusel igast küljest demonstreeris.

Kui me seal juba olime, siis käisime oma silmaga vaatamas ka Tammsaare elupaika – Vargamäed. Minu jaoks jälle esmakülastus. Kohale jõudes tervitas meid metsik parmudeparv, aga sain ikka pildile siiani säilinud ilusa aia ja rookatuse. Siin siis need lood sündisidki ja kirja sai pandud.

Edasi läks sõit läbi Aravete ja Käravete, kus sel hetkel oli eluolu veel laupäevaselt vaikne ning miski ei viidanud sellele, et hilisõhtuks jõuab siia marutuul, mis murrab puid ja viib majadelt katuseid. Tapale jõudes saime aga esimsese sahmaka äikesevihma kätte. Kõik teavad, kuidas mina pikset pelgan ning hakkasin aga kohe peale välku sekundeid lugema, et saada aimu, kui kaugel ta siis ikka on. Ühise arutelu käigus jõudsime ka lahti seletada, miks seda peab tegema? Kuna hapniku liikumise kiirus õhus olevat 1,08 sekundit. Igati hariv, aga ega see hirmu  ei vähendanud. Ainus, mis luges, oli tõsiasi, et ma pole sel hetkel üksi.

DSC01229

Sõidutunnid möödusid ning oli aeg keha kinnitada. Söögikohaks valisime Viitnas asuva Arturi. Kohale jõudes säras taevas taas päike, inimesi oli palju, järjekord pikk, aga õnneks toidu ooteaeg mitte väga. Ühiselt nentisime, et tellitud šašlõkk oli igati maitsev ning prae suurus selline, et täiskõhutunne jätkub ikka kauaks ajaks.

DSC_0191

Järgmine peatus oli plaanis kusagil seal, kust ööbimiskohta õhtuse grilli  jaoks ja miskit hommikusöögilauale saaks osta. Jõhvi Konsum sobis selleks hästi. Nüüd tuleb see osa reisiseiklustest, mida nõrganärvilised ei pea lugema. Tubli Täpike sai teel olles aeg-ajalt marjasmuutit limpsida ning oli üldiselt tubli. Aga Jõhvi jõudes sain kogeda ülepeakaela kakase lapse puhastamist auto tagaistmel. Boonuseks see, et 7-kuune tahab turvahällist välja saades ju kohe keerata-pöörata-uudistada-katsuda ja mitte mingil juhul olla selili. Seetõttu lisandus lapse puhastamisele ka turvahälli, autoistme ning minu riiete puhastus ning beebi täiskomplektis garderoobi vahetus. Kui seiklus, siis ikka täie raha eest! 😀 Igatahes puhtaks me saime ning poeski käidud.

Õnnelikult jõudsime kokkulepitud ööbimiskohta. Jällenägemisrõõm meie lõbusa “Adamsite suguseltsiga”,  eriti Inglismaalt koju käima tulnud vennapoja ja tema elukaaslasega. Tervitused, kallistused ning kiire amps. Siis palve sauna kütmiseks kämpingu perenaisele ning ise parki jalutama ja mereranda mõnulema. Minna oli käruga päris lõbus sellest pikast laskumisest, aga pärast tuleb sealt ju üles ka saada. Enamus nautis veemõnusid, mõned aga kivikaldal pikutamist. Mina hingasin sügavalt mereõhku endasse ja olin lihtsalt õnnelik. Meri ja mina! Kõik, mis vaja… 🙂

DSC01282

Tagasiteel leidsime vaba pingi purskkaevu juures ning põikasime sisse kaunisse roosiaeda.

Kämpingute juurde jõudes saime infot, et äikesetorm on uputamas  juba Rakvere kandis ning laastamas Käravete ümbrust. Olge siis valmis loodusjõudu kohtama ka siin. See, kuidas tuul järjest tugevamaks muutus, andis kindlalt aimu, et ega meiegi tormist pääse. Kähku liha grillile, samal ajal said soovijad veel võrkpalliplatsil allesjäänud energiat kulutada ning siis koos saunalistega kolisimegi rohkem varjulisemasse kohta.

Kiirelt muutus ümbrus pimedaks ning mina suundusin Täpikesega ära oma kämpingusse, kuna kellaaeg oli tavapärane magaminekuaeg kodustes tingimustes. Vihm tuli, aga uni mitte. Õhk oli iseenesest soe ning võtsin Täpikese teki sisse ja liitusin ülejäänud seltskonnaga. Peagi hakkasid äikesenautijad nägema hirmilusat vaatemängu taevalaotuses. Vihm muutus vahepeal ikka nii tugevaks, et üle õue tagasi kämpingusse minekuks tuli oodata saju vaibumist. Ja ühel sellisel vaheajal lippasimegi kiirelt ära oma kuivale asemele. Vihmasadu katusel uinutas meid mõnusasti magama. Kui öösel Täpikesega ärkasime, oli ümberringi juba vaikus, kõuekõmin kadunud ja vihmgi oma teed läinud.

received_296026114139843

Hommikul võttis meid vastu hoopis teine õhk. Jahe, temperatuur eilse 30 asemel vaevalt 17 ja päike pilvede vahel peidus. Nagu arvata võis, olime meie Täpikesega esimesed ärkajad.

Nii kaua, kui teised tasapisi järjest ärkasid, käisime meie Täpikesega oma esimesel jalutuskäigul, mille lõpuks mina sain mõned vahvad looduspildid kaamerasse ja Täpike une silmisse. Ärkas peagi temagi ning peale ühist hommikusööki, koristamist ja majade üleandmist-tänamist liikusime üheskoos edasi. Sihiks võtsime Narva-Jõesuus mereranna ja Narva kindluse.

DSC01454

Minu suurimaks õnneks ja rõõmuks sain taas täiendada oma merepiltide kogu. Ilus, nii ilus on see rand seal ning sinna tahaks järgmine kord kindlasti tagasi minna ja pikemalt peatuda. Randa viiva tee äärde jäi jäätiseputka, millest soovijad endale ka magusa maiuse ostsid. Suvi, meri, rand, jäätis, parim seltskond – imeline! Hing ja ihu puhkasid täielikult ja korralikult. Meie reisiseltskond mahtus kenasti ühisele pildile “Tank T-34” juures. DSC01688

Sealt edasi läks suurem osa meist Narva kindlust külastama. Kuna meie pereliikmetest on seal osad käinud, keerasime meie oma autonina kodu poole. Meid ootas seal kuts, kes vajas õuelaskmist.

Tore oli näha armsaid sugulasi. Rõõmustav oli kuulda, et lähedased on õnnelikud. Ilus oli olla mere ääres. Hingekosutav oli koosveedetud aeg oma perega. Hirmutav oli olla äikesetormis  ja tunda end samas turvaliselt. Suurepärane akude laadimise koht!

INX_2363

 

Kui loodus kutsub vol.2

Tervis on korras närvid ja normaalne elutempo, terved lapsed ja säilinud elurõõm. Õnn ja rahulolu sünnivad meie peas ning selleks pole tarvis suuri rikkusi, puhas loodus ning rahulik ümbrus aga on jätkusuutlikud ning need, kes seda hinnata oskavad, elavad, kasvavad ja arenevad koos loodusega – elavad ning puhkevad iga kevad taas õide!  🙂

Helena-Reet Ennet

Võtsin need laused endale siia juba mitu aega tagasi, sest kohe, kui lugesin, lõi lambike peas põlema – see on just see õige ja minumoodi elule lähenemine.

Kui väga me ka tahaksime, ei saa me ennast loodusest hetkekski eraldada või mõelda, et keset suurlinnasaginat ei puuduta loodus meid nii lähedalt. Selleks ei pea minema nädalavahetusel vanavanemate juurde “maale” seenele ja sauna, et olla looduses, tunda loodust. Selleks piisab, kui hommikul silmi avades tervitab sind päikesekiir põsel või vihmakrabin katusel. Piisab, kui avad kraani, et pesta unenäohaldjad oma palgeilt. Piisab ka sellest, kui märkad ärgates oma esimest hingetõmmet, sinu ümber on hapnik, mis annab sulle elujõu, Selleks on aga väga vaja loodust.

Mina olen nii palju kui võimalik looduses ja loodusega koos. Juba seetõttu, et armastan loodusfotograafiat ning käin ise enamasti lühemaid või pikemaid jalutuskäike tehes ikka kaamera kaelas. Armastan kuulata tuule sosinaid ja talvekülma kriuksumist saabaste all. Armastan laulda koos merelainetega või kevadel laksutavate ööbikutega. Armastan õrna pajukiisude puudutust või tunda käe all männipuu krobelise koort. Armastan astuda paljajalu hommikukastes või päikesekuumal rannaliival. Armastan otsida üllatavaid pilvepilte taevas või peegelpilte siledal järveveel. Armastan…. loodust, tema ilu ja võlu, tema ainulaadsust ja kordumatust, tema loomiskirevust ja loomingulisust.

Kas tead, mida tähendab tunne, kui “loodus kutsub”? Mitte see, mida me kahel jala kõndijad nimetame “inimlike vajaduste rahuldamiseks”, vaid see sügav, inspireeriv, kogu keha ja olemust õnnelikult ärritav tunne, mis meelitab sind igal võimalusel vaba(stava)sse keskkonda meie ümber.

Millal sina seda viimati tundsid? Mina olin selle kütkes täna hommikul kell 4. Kiire pilk aknast välja näitas lummavat udu ümberringi ja ma olingi kohe valmis minema, aga pisike preili esitas enda soovi hoopis kaissu saada ja keha kinnitada.  Kell 5.30 uus pilk õue ja juba läksingi. No ei saa edasi magada, kui ta nii tugevalt kutsub, et varbaotsad keeravad juba voodis ukse poole…

Hingama endasse seda hommikust jahedat õhku.

Kuulama vaikust ja selle seest kostuvaid ammuvaid hääli, mida pakun, et tegid kusagil taamal veised farmis.

Imetlema päikese jõudu sirutada oma kaunid kiired läbi udumassi maa poole, et meid, inimlapsi, uue päeva algusest teavitada ja helge suvehommikuga rõõmustada.

Hiilima õrnalt kastemärjal õiel ärkava putuka-mutuka ligi, et teda koos värviliste piiskadega pildile püüda.

Tabama õige nurga alt päikesekuldseid pärlikeesid, mida usinad ämblikud igal ööl meisterdavad.

 

Pole mu lähimas koduümbruses, kuhu minutitega jõuaks astuda, mingeid erilisi vaatamisväärsusi, et saada imelist loodusfotot. Nende tegemiseks tuleb autoga veidi sõita ja seega jäävad need edaspidiseks, mil meie pesamuna ei vaja enam ärgates minu kohalolu. Aga see, mis on siinsamas ja pakub ilu ning rõõmu hingele, sellest püüan ka parima pildile ja kogun ka oma FB fotopessa. Oled teretulnud vaatama! 🙂

Kui sul on samuti see loodusfotograafia pisik küljes ja oled nõus oma “haigusest” tingitud kauneid võtteid jagama, siis võid julgelt viidata oma fotodele. Oleksin väga tänulik!

Õnnelikku taasõitsemist meile!

Kui loodus kutsub vol.1

 

Suvi on! Suvi on?

 

Ma ei ütle uskumatu, aga mõtlen salamisi küll. Ongi läinud kaks suvekuud ning jäänud on veel viimane – august.

Südasuvised soojakraadid jäid küll kesiseks, aga vähemalt oli siiski suve moodi – ei sadanud 24/7 vihma, rahet, pussnuge ja pisikesi poisse.

Sai magada lahtise aknaga, ilma tekita (seda viimast harrastavad meie peres eriti mees ja pisipiiga).

Suveks ostetud seelikud-pluusid on seljas olnud ja kampsunit on vaja vaid kaasas vedada, sest mine sa tea seda Eestimaa ilma. 😉

Sügavkülmast on peaaegu alati jäätist võtta ja pliidi ääres vaaritamise asemel on tihti söögiks kiire-kerge ahjupada ja miski salat kõrvale.

Varahommikud on pakkunud võrratuid “siil-udus” ning võrgutatud piisapilte täpselt nii palju, kui olen viitsinud end koeraga välja vedada. Mõnel hommikul aga suisa kolmekesi, sest ka Täpikese unetsüklid on sellised, mis sobivad empsiga kell 6 varahommiku kargust nautima. Mina kaameraga mööda kastemärga muru päikesekuldseid pilte jahtides ja tema oma tõllas loodusega tutvudes.

received_1445542288863273

Mõtlik Täpike uduhommikul õues 

Merevees on käidud ning augustisse on planeeritud veel vähemalt üks reis, mille jooksul peaks kindlasti mereranda sattuma ja küllap siis ka mereäärseid pilte saab.

Koduaias lõpetavad järjest ühed kaunikesed õitsemist ja teised alustavad, kolmandad loovad alles õienupukesi.

Lubatud pauguga vihm ja äikesetorm meieni ei jõudnud ja selle üle on mul päris hea meel, sest kui ma midagi väga kardan, siis on see kõmisev kõu ning sel ajal üksi olla kohe üldse ei tahaks.

Säravkollased rapsipõllud on muutunud rohelisteks ning rohelised viljapõllud kuldkollasteks. Põllumehel käed tööd täis!

Augusti algusega hakkan järjest rohkem mõtlema ka mida koolilastele selga-jalga vaja ning poetiirudel ikka vaatan juba pakutavat kaupa ja tõstan korvigi.

Nii see suvi kulgeb, pole kiiret, pole tähtaegu, pole sundi, pole kella peale ärkamisi. On soojus, valgus, selgus ja rõõm. On pikad ärkamised pooles päevas ning hilised jututunnid peaaegu öös. On lihtne elamine ja olemine, päikese järgi, soojuse järgi. Ja hing on rahul. 🙂

Ise pole veel 7-kuunegi, aga on känguru näinud

… ehk lugu sellest, kuidas me Avatud talude päeval käisime.

Juba möödunud aastal, kui üle Eesti taludesse tutvumisretkele inimesi oodati, oli mul kihk minna. Aga kuna sel ajal kasvatasin hoolega kõhtu ja olemine oli vähem kui hea, siis loobusime. Sel aastal polnud aga takistuseks mitte midagi ning nii ma viisingi end eelmisel õhtul asjaga kurssi. Mis? Kus? Missugune?

Valikus oli sel aastal peaaegu 300 talu. Õnneks andis ürituse kodulehekülg lisaks aukoha järgi ka võimaluse valdkonniti otsida. Määravaks sai kaugus, sest Täpike ei armasta väga turvahällis istuda, kui just und ei ole. Nii vaatasin eelkõige lähimaid ehk Järva- ja Viljandimaal asuvaid talusid. Teine tingimus oli see, et meeldima peaks peale meie endi ka meie pere kolmele noorele. Iluaiad jäidki seetõttu välja, ehkki ma ise oleks seal tänases päikesepaistes rõõmuga jalutanud ja usinate aednike tööd nautinud. Kuna tehnikat  ja vanavara pakkus vaid üks talu ja see oleks meeldinud vaid meie meesperele, siis jätsime sellegi kõrvale. Nii jäid üle veel loomad-linnud. Tuntumaid veiseid-lambaid-kitsi oleme ikka näinud, seega oli huvi millegi eksootilisema vastu. Ja nii langes meie valik Viljandimaal asuva Pollioja talu kasuks.

Ilm oli kuldne, sõidu ajal nautisime head nalja ja maasikaid ning tee kulges kiiresti. Kohale jõudes saime aimu, et see talu on vist päris populaarne, sest autod seisid ikka talust väga kaugel metsateel.

Õuele astudes võttis meid vastu lahke naeratusega proua, kel seljas erkkollane talu nimega põll ning pakkus pikalt sõidust tulijatele maasikaid ja õunamahla. Meil endil veel sõrmed maasikatest punased, seega loobusime viisakalt pakkumisest ja seadsime sammud edasi sinna, kus inimesi rohkem liikumas.

Esimesena sulasid meie südamed kohe imearmsaid kassipoegi mängimas nähes. Kiisusid valvav pisike perenaine lubas neid silitada ja neist pilte teha. Triibikud olid silmnähtavalt inimestega harjunud ja mõnulesid meilt pai saades.

DSC09325

Jätsime kiisud omavahel mürama ja läksime edasi mehisemate instrumentide suunas, kus meie meespere juba uuris ja puuris erinevaid põllutööriistu. Midagi oli tuttavat, mõni jäi ka küsimärgina õhku, sest kedagi selgitusi jagamas näha ega kuulda polnud. Hiljem, kui end lahkuma sättisime, sõitiski traktoriga õuele ehk taluperemees, sest keegi peab ju tööd ka tegema. Kui loomad talus, siis ei ole inimestel riigipühasid ega puhkepäevi.

DSC09327

Liikusime edasi sinnapoole, kus aiaga eraldatud alal paistis olevat erilisi isendeid, sest huvilisi oli seal palju ja sisse lubati jaokaupa. Olime jõudnud oodatud loomade-lindudeni.

Kõigepealt tervitasid meid valjuhäälsed naljakate “pükstega” kanad ja kuked ning nende pisikesed tibud. Tundus, et nad olid päeva lõpuks juba leppinud sellega, et inimesi tuleb ja läheb ning lubasid meil oma tibukesi, kes mulla seest jahedust otsisid, pildistada ja üks eriti uhke lind poseeris ise ka kenasti. Kui ma õigesti mäletan, nimetas samuti kollase talu nime kandva särgiga proua nende tõunimetuseks Braama. Peale vahvate sulepükste pakkus silmailu ka nende kaunis sulemuster seljas.

Sealsamas oli kuulda ka hobuste hirnumist, kes palavaga pigem tallis olid, kui inimestele vaatamiseks koplisse tuleksid. Talli välisseina külge oli  kinnitatud hulk puure, milles elasid pikk-kõrvad. Suured ja väikesed, ehk emad ja lapsed. Olid nemadki puuri tagaseinas vaikselt lebamas, selle asemel, et uudistajatele vaatemängu pakkuda.

Küll aga saime seda näha veidi edasi astudes ning meie tänase päeva oodatuimat looma kohates, kelleks oli känguru. Kujutluspilt kusagil kaugel elavast inimesepikkusest loomast oli muidugi eksitav. Aias rohu sees seisis neljal jalal ehk meetrikõrgune ja liikudes tagumistel jalgadel veidi kõrgem isane noorloom. Enamasti meist kaugele hoides, seisis ta ühe koha peal. Kui aga lapsed aia ümber vallatlema kippusid, hakkas ka loomake liikuma, et neist eemale saada. Emane olevat ka, aga tema oli hetkel ametis tallisolevate hobuste kiusamisega. Kohalik proua teadis rääkida, et kängurud saadi vahetuskaubana hobuste vastu ning nad loodavad, et tulevikus saab neil kahel ka järglasi olema.

Seda kaunikest oleks kohe pikemalt vaadanud, aga nagu ma mainisin oli just selle “vaatamisväärsuse” juurde jõudmiseks vaja oma järjekorda oodata ja nii me jätsime temaga hüvasti, et järgmised huvilised saaksid oma uudishimu rahuldada. Kui meie end lahkuma sättisime, tulid tallist välja ka hobused. Kaks paari vanem-varssa ruttasid meile pilkugi heitmata  heinakuhja poole, mille juures märkasime pikutamas üht mustvalget vasikat, ma arvan. Hobused mulle väga meeldivad, ehkki oma suuruse tõttu kardan neile läheneda. Varsad olid täielikult vana hobuse koopiad ja kohe eriliselt armsad. Neile oleks ma julgenud paigi teha, kui see võimalus oleks antud, aga nende juurde mittepääsemiseks oli aed ümbritsetud elektrikarjusega.

Siinkohal meie väike ringreis seal talu õuel ka lõppes, kui me ei arvesta põõsa all vilus magavat triibukiisude oletatavat mammat või papat, sest see unimüts oli täpselt samasugune vöödiline. Maasikalauast möödudes tänasime kutsujaid ning heade emotsioonidega laetult sõitsime tagasi kodu poole.

Aga mitte koju. Tänase palava ilmaga sobis kehakinnituseks jahutav jäätisekokteil. Ja parimat, mida siiani oma elus olen saanud, pakub Pilistveres asuv suvekohvik Ingel,  kus töötavad ülitoredad noored inimesed. Kel huvi, leiab neid üles, mina soovitan soojalt. Lisaks kohvikule saab kõrvalasuvas järves ujuda, järvel sõita vesirattaga või paadiga ning üle romantilise valge silla minnes saab ka suure külakiigega kiikuda.

Olen väga tänulik, et Eestimaal selline kena talude külastamise traditsioon on tekitatud. Usun, et kõik tänased väljakuulutatud avatud talud olid vaatamist väärt ning külastajaid jätkus igale poole, kus oli ootajaid. Suur tänu teile, kes te seda maaelu hinges kannate ja au sees hoiate. Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂

 

 

 

Suvesegased jutujupid

Võtsin külmikust hapukoore. Pakil parim enne 10.08. Hetkeks tundus see uskumatu, kas tõesti tõsi? Kas tõesti juba august seab samme siiapoole? Kas meie suve nime kandev kummaline aastaaeg on juba poole peal? Kas varsti ongi käes aeg hakata mõtlema, mida uueks kooliaastaks lastele vaja on? Nii ta on. Aeg ei peatu…

Täna aga naudin kesksuvele omast 20-kraadist sooja ja päikesepaistet mõnusas lebotoolis. Võtan korraks aja enda jaoks, sest Täpike magab magusasti kastani all vilus oma lõunaund. Siin vaikse tuulekese saatel on mõnus oma mõtetes seigelda ja midagi saab ka kirja pandud. Kohe kindlasti ei tule sisutihedat ja voogavat lugu, pigem hetkel endast märkuandvad mõttejupid, mis juba mitu päeva ennast meelde tuletavad.

No näiteks see, et ülepäeviti näen Aiaelu grupis inimeste muret hobukastani pärast, mille lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Meil ju ka aias mitu vana kastanit, mille alt sügiseti suurde põrandavaasi oma õnnekastanid olen korjanud. Sel aastal on meiegi isendid haiged, lehed üleni pruunid juba ja langevad maha. Targad inimesed oskavad rääkida, et see on keerukoi, kellest pole enam ei Eestimaal ega terves Euroopas pääsu. Ausalt, kurb on neid puid vaadata. Ladvas veel on rohelist ja mõned kastanidki küljes. Loodan, et need jõuavad valmida ja saan omale vähemalt ühegi, mida taskupõhjas kanda.

Juba teist hommikut olen enne kukke ja koitu ehk kella 4 ajal ärganud. Kiire pilk aknast välja sunnib riidesse panema ja suveöö ilu jäädvustama minema. Väljas on kastest päris märg ning seda ilusamad on päikesekumas tehtud pildid. Nisupõllu tagant hakkab kullakera paistma ning peagi katab puid ja maid tuhmkollane hommikuhelk. Ja milline udu on laiumas põldudel ja aasadel. Kahju, et praegu veel kodust kaugemale pildistama ei saa minna, sest Täpike magab küll öösel hästi, aga kui ärkab, siis on ikka emmet ja tissi vaja. Jätan need öised klõpsimised edaspidiseks ja püüan kaamerasse seda, mis koduümbruses näha.

 

Ja kuulda… Majatagune heinamaa on täis sookurgi ja neile seltsiks ka mõni toonekurg. Ega nad nii vara palju liigu, enamuse ajast seisavad nagu hallid kivid ühe koha peal. Üksi varavalges mööda õue kõndides ja mõnd kastepiiska madalal maadligi pildistades, unub kõik ümberringi ja siis see ootamatult kõvasti kõlav sookure huige võtab lausa võpatama. Annavad teada, et nad on selle heinamaa ja seal asuvad heinapallid sel suvel enda omaks tunnistanud. Nii mõnigi seisab vapralt seal palli peal. Et neid märkamatult pildile saada, selleks peaksin vist juba õhtul end mõne palli taha varjesse sättima, sest nad ikka üsna kaugel ja vahele jääb naabrimehe kartulimaa ka, seega üle põllu minnes nad kindlasti fikseeriks läheneja ära.

Minu päev õues algab tavaliselt tunniajase jalutuskäiguga Täpikese esimese uinaku ajal. Ja kui vähegi on sooja ja päikest, siis meie kulgemist saadavad heinakõrte vahel või rapsiõite kohal lendlevad liblikad. Ikka peatun alati, kui mõni neist end korraks õiele või rohuliblele istuma sätib. Aga no on nemad ikka kiired oma äralennuga. Jõuan kaamera valmis panna ja vajutada ja läinud nad ongi. Seetõttu ei ole sel suvel mul ka eriliselt palju liblikapilte, aga mõned siiski. Ja taas tänu FB liblikagrupile olen saanud kohe kõvasti targemaks, kes on kes ja kui vaja määrata, siis sealt saan kindlasti abi. Koduaias mingit suurt õitemerd mul hetkel pole ja sellepärast ei näe neid siin ka lendamas.

DSC08613

Pildile püütud niiduvaksik

Suvi, maasikad ja vahukoor kuuluvad ju iseenesestmõistetavalt kokku. Tänu heale naabriperele, kel korralik maasikakasvatus, olen saanud neid niisama nautimiseks kui ka talveks moosiks. Ainus aeganõudev töö on puhastamine, sest moosi teeb valmis usin abiline saumikser.

DSC08473

Maasik-lill või lill-maasikas?

Viimane kord pojaga koos marju puhastades, rääkisime veidi juttu, mis pole sugugi tavaline, nagu arvata võiks. Täpike harjutas usinalt meie juures roomamist ja kilkamist ning vahel ikka kiitsin teda, et ta nii kiiresti kasvab ja nii palju juba oskab. Poja kuulas, vaatas õde ja ütles sellise lause: “Mina tahan igavesti lapseks jääda!” Loomulikult oli mul hea meel, et siit saan nüüd veidigi mingit vestlusteemat hakata arendama, et ta ennast natukenegi avaks ja mina teda tundma saaks õppida. Mõtlesin hetkeks, et millist radapidi juttu suunata ja küsisin: “Miks sulle meeldib laps olla?” Vastuseks sain midagi sellist, et suurtel on nii palju töid, mida teha ja mina ei pea siis ise mõtlema, vaid sina ütled, mida on vaja teha.” Hea küll, mõtlesin endamisi ja tahtsin teda tsipakene veel rääkima meelitada. Selgitasin talle, et täiskasvanuks olemisel on ka omad head küljed, saad ise otsustada, mida ja millal sa teed, või kas üldse teed. Ainult, kui otsuse vastu võtad, siis pead vastutama ka oma tegemise või tegematajätmise pärast. Ja selle peale öeldi mulle, et see ongi keeruline.

Sealt edasi meie jutulõng katkes, aga veidikeseks jäi see mind painama küll. Kuidas suunata ja julgustada last iseotsustama, planeerima, vastutama. Tegelikult ta teeb seda küll, kui pakun talle võimaluse midagi üheskoos teha või kuhugi minna, siis ta enamasti ju valib mitteosalemise variandi. Järelikult teeb ju otsuse, et ta ei taha kinno minna, külla minna, peole minna. Näide eile õhtust. Kutsusin teda jäätisekohvikusse kokteili jooma ja ta loomulikult loobus, sest “sa ju tead, et mulle maitse jäätisekokteil”. Mina põhjendasin oma kutsumist sellega, et saad kodust välja ja mulle meeldib sinuga koos aega veeta. Aga sellele sain vastuseks, et “usu mind, mul on kodus väga hea olla.” Otsus tehtud ju ja ilma minu pealesurumiseta. Ja tema puhul muidugi sund ja surumine ei töötaks ka, vaid annaks hoopis vastupidise tulemuse.

Igatahes on mul hea meel, et tänu Täpikese sünnile, olen saanud ka pojale rohkem lähemale, südameligi ja hinge sisse. Temas on seda nähtamatut elutarkust, mida ta siis oma väheste väljaütlemistega tõestab. Tore ja põnev on see laste kasvamise aeg. Üks harjutab ja avastab enda liikumasaamist, teine enda mõtete väljaütlemist. Mina olen lihtsalt õnnelik ema! ❤

DSC_3805

Poja ja Täpikesega Tivolis pööraseid atraktsioone nautivaid sõpru eemalt vaatamas

 

Unetu jutustab

DSC07288

Kell on suvi. Täpsemalt suveöö. Veel täpsemalt varajane hommikutund. Päris täpselt päikesetõusus ärkav maa – natuke enne nelja.

Olen mõned tunnid maganud ja nüüd istun unetult diivanil. Tulin just õuest. Loomulikult nii ei saagi magada,  kui keha viib su punetavat idataevast pildistama, ehkki mõistus kisub pikali teiste nohisevate kõrvale. Kordan ennast vist, aga küll talvel jõuab magada.  😉

DSC07244

Nagu mainitud tegin juba ühe tiiru mööda aiaääri kuuskede vahel. Vaikne oli. Ainus kõrvukostuv heli oli vana vahtrapuu lehtede sahin. Sellesama puu alt vudis üle muru kõrgema rohu sisse meie oma siilike, kui ma pisut eemal olin mõneks ajaks kükkis asendi sisse võtnud, et mõned kõrrepildid teha. Eks tal ole hea sibada oma olematute jalakestega, sest õhtul talle pandud koerakrõbinad olid tublisti ära söödud. Praegu vaatan, et liigub veel keegi seal hommikuvalguses – meie teine kodustamata koduloom, õigemini lind – kureonu. Ikka üksi, astub vaikides oma peenikestel jalgadel suurt keha kandes. Ju see keha nõuab toitmist, aga kust sa leiad konnakest, kui pole juba mitu päeva piiskagi tulnud. Hästi madalalt, nagu golfiväljakul, niidetud muru, ootab samuti kastjat, muidu saab peagi rohelisest kollane.

Aeg ei peatu. Pistan laualt puhastamist ootavate maasikate seast põske paar punast ja astun uuesti hommikusse. Ka päike on oma maalimistööga edasi liikunud, taevakaarel on lisaks roosale tõmmatud ka väheke kollast-oranži triipu ja see annab lootust, et päikese uneaeg saab peagi otsa. Vara rõõmustasin siiski. Seda õiget päikesevalgust ei näinudki täna, korraks hommikutundidel piilus pilvede vahelt ja nüüd juba tibab neist pilvist vihmakest. Mis on ainult rõõmustav, sest muru, lilled ja aedvili ootavad kosutavat vett.

Meeldivad mulle need vaiksed hommikud. Tänasest vaikusest lõikus hetkeks läbi sookurgede hõige. Vaikus taas. Siis kuulsin heinamaalt ka rukkiräägu toimetamist ning veidi aja pärast jätkus kurgede koorilaul. Aga siis olin end juba tuppa toonud.

Kuhu siis uni kadus? Ehk on see emadele omane pisike närv ja pabistamine, kui tead, et kohe-kohe tuleb laps üles äratada, et ta esmakordselt viia 80 km kaugusele suvelaagrisse. Ega ma muidu üle mõtlekski, käisin ju ise terve ühe suvekuu samas vanuses pioneerilaagris, aga poja ju pisut erilisem laps kui teised. Kas saab enda ja teistega sõbralikult hakkama? Kas suudab jälgida/järgida päeva juhi viiteid, korraldusi? Kuidas tuleb toime eneseväljendusega, et teda mõistetaks ja tema mõistaks seda, mida temalt oodatakse? No ja muidugi toitlustamine – täna seal menüüs supipäev, mida minu poja ju ei söö. Vahetusjalanõudele lisaks pistsin targu suure Twixi talle seljakotti, et ikka päeva vastu peaks. Muidugi on olemas ju telefonid, aga tahaks talle ikka jätta seda iseolemise , omavastutuse, kohusetunde võimaluse. Lohutuseks on vaid see, et kogu laagri tegevus peaks olema 100% talle meeldiv – legod, robootika ja jäätisekohviku külastus.

Hommikukohv aurab tassis ning kõige kallimate särasilmad ning musid-kallid on juba tervituseks saadud. Maasikad on moosiks-saamiseks valmis ning võibki alustada päeva. Rahu, ainult rahu… 🙂

DSC07339

 

 

Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Suvele vastu

Ära nüüd kiirusta! Alles sa tulid ju, hingepugev kingitus! Päike, soojus, valgus, lillelõhn, mesilaste sumin, värvid, värskus, kargus, pikad õhtud ja valged hommikud – sina jah, KEVAD!

Nii kirjutasin ma enam kui kuu aega tagasi. Täna avasin selle ja avastasin, et aeg on tõeline kiirkõndija või lausa sprinter – kevadest on tänase seisuga saanud SUVI!

Samad sõnad sullegi! Ole nüüd siin kõigi oma üllatuste ja kingitustega. Ava oma külluslik ehtelaegas ning lase inimestel nautida neid valgeid öid, pikki varje, kastemärgi hommikuid, maasikamagusaid ja mustikasiniseid näppe ning musisid. Lase meil olla selle soojuse ja valguse sees, et kosutada oma keha ja vaimu selleks ajaks, kui sinu valitsusaeg läbi saab ning sügis-talv ohjad enda kätte võtab. Luba meil hingata sinu karget suveöö hõngu, paita meid oma kuldsete päikesekiirtega, laota meie ümber oma sume öötekike, ärata meid oma õrna uduloori pehmusega, kaunista meie ümber kõik õite ja lõhnadega.

Tänane päev on täiesti suvele omaselt möödunud. Kõike, mis suve juurde kuulub, on olnud piisavalt. Varahommikul äratas meid tugev tuuleiil, mis pani viljapõllud lainetama ja rebis puudelt lehti-oksi. Lõuna algas ilusa päikesesäraga, kuid lõppes juba ähvardavate hallide pilvedega, millest ka tihe vihmahoog ei jäänud tulemata. Kuid õhtu saabudes tuul vaibus, viimased vihmapärlid kuivasid ning päikeseloojang on endiselt lummavalt kaunis.

Ilusat, õnnelikku, rõõmurohket ning päikeseküllast suve kõigile!