Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Advertisements

Külm. Kaunis. Karge.

Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla. Eriliselt hästi on laulusõnadesse pandud meie viimaste päevade talveilu. Silme ette kerkis kohe pilt härmas leinakasest, mille pikki oksi katavad külma käes sädelevad lumejuuksed. Tegin kiirelt tiiru ümber maja ning midagi sai pildilegi.

Kuigi akna taga on miinuskraadid, hoiab toas soojust rõõm ja armastus. Hetkel jällenägemisrõõm. Kui mees end Hollandisse koolitusele minema asutas, siis loomulikult palusin ma kaasa tuua midagi sellele maale iseloomulikku. Ning täna on meilgi laual tulbid, millest laulab ka üks minu lemmik Marek Sadam. Oleks ju tore uskuda,et ta need oma arvutikotis kohale toimetas, aga mõte loeb… 😍 😍 😍 dsc_0866

Kohiseb, mühiseb – muusika minu kõrvadele

Polnud just kõige parem ilm, aga ega ma iga päev pealinna ja joale nii lähedale satu. Vihmavari kaasa ja minek. Oleks vaid naelad all olnud, poleks nii ohtlikult libisenud mööda kiilasjääd, mis Jägala joale mind päris lähedale viis. Õnneks oli ka julgustav käsi olemas, et kukkumise korral kusagilt kinni haarata. Nagu öeldud sadas sel päeval mingit kahtlast ollust taevast alla, sest seda vihmaks või lumeks nimetada oleks liiga hea. Aga vaatamata märjale olemisele oli enesetunne suurepärane. Ma sain oma tahtmise. Ma sain kuulata mõne meetri kauguselt seda võimsat kohinat. Olime seal vist oma veerand tundi, klõpsisime kaunist looduse kätetööd – pitsilised kardinad kõrgemal ja kaunikujulised purikad allpool. Kuidas üles tagasi saab? No ega muud, kui jalg jala ette ja minek. Ja ei läinud kolme päevagi, kui jälle parklasse auto juurde jõudsime. Vaid mõned tagasilibisemised ja siis edasilibisemised.

Ilus oli olla! Suvel tahaks seda korrata ja siis ka teisi veevoolamise näiteid külastada. Põhja-Eestis neid ju jagub.

Juga.jpg

langeb.jpg

purikad.jpg

Uduhallide unistuste päeval

Veel on värve ka detsembris

kaunil külmal aa’l.

Veel ei võimutse vaid valge

kaunil Eestimaal.

Veel on laste särasilmis

helesinist ootust,

veel on lumesajupilvis

uue päeva lootust.

Veel saab anda kallimale

säravkuldse kingi.

Et siis teineteise seltsis

käia eluringi.

Veel on kodukolde kuma

soojendamas südameid.

Näitab helekollast valgust

neil, kel käia talveteid.

Veel on uduhallil päeval

põues paistmas päikene,

sest jõulukuul said selle sinna

siis, kui olid väikene.

lumi

marjad

roheline

seen

õitsenud

Lumi ja korralikud külmakraadid olid 1. detsembril, teised pildid on tehtud täna, 6.- rõõmsavärviline detsember! 🙂