Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

Advertisements

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Oh, aeg!

Oh, august! Uduvalgete hommikute kuu! Pihlakapunaste päevade kuu! Valmisviljade maitsev kuu! Soojade kastemärgade õhtute kuu! Loojuva päikesekullane kuu! Vihmamärgade õite kuu! Esimeste kirjude lehtede kuu! Küpsuse kuu!

 

Just selline sa oledki ja just sellisena ma sind mäletan ikka aastast aastasse. Mõned nädalad tagasi sai kell 5 õue lipata vaevalt särgike seelikus, nüüd aga tuleb varahommikusi pilte jahtima minnes ikka rohkem õlule tõmmata. Nii endale, kui tublile seltsilisele. 🙂 Eks ma pean oma Täpikese toidulauda ju hoolikalt hoidma, sest kõigi eelmiste lastega olen rinnapõletiku läbi elanud, seekord ei taha! Ega keegi taha, lihtsalt ei märka, et augustiõhk on juba jahedam, ning paljajalu plätudega hommikukastes silgates võib kiirelt külmetuda. Pildi tegemise ajaks tuleb ju pikemalt peatuda ning siis see võibki juhtuda, et hasart võrgukudujate kaunist tööd tabada viib mõtted ja meeled ainult imetlustemaile ning enda tervise peale mõtlemine unub sel hetkel sootuks. Ei saa ju pahaks panna, kui selline imeline peen kunst kutsub end jäädvustama. Varsti saab seegi aeg otsa, mil neid kuuseheki kaunistusi jagub.

 

Kui hommikud kingivad jätkuvalt päikesepärleid märjal rohul või lilleõiel, siis õhtud on muutunud! Õhtud on muutunud tubasemaks. Võiks ju öelda, vara veel, aga nii see on. Viimase aja vihmasagar kastab kenasti lilleamplites veel õitsevaid petuuniaid ning kosutab kohe-kohe end avanema sättivaid astreid ja gladioole. Seega kastmise pärast pole põhjust end õue vedada. Uute püsikute jaoks on peenar valmis, ootan veel, millal tellitud taimed kohale jõuavad. Aga sellest teen ka eraldi “mälu paberil”  postituse. 😉 Paaril õhtul olen tundnud kihku haarata käte vahele miski näputöö, mõnus tegevus, millega ikka pimedal talveajal aega sisustan. Nii mõnigi idee on juba olemas, vaja veel materjalivarud üle kaeda.

 

Aeg on aga väga suhteline mõiste. See, mis minu jaoks on õhtu, on teistele veel tegus toimetuste aeg. See, mida mina pean raisatud tundideks päevast, ehk siis ärkamine hiljem, kui kell 7-8, on teiste jaoks magus uneaeg. Ja kui mõnele on august alles suve keskpaik, siis mina, tahtmata ette rutata, pean seda ümbruse muutumist silmas pidades juba pisut sügiseks. Kuldsed viljapõllud saavad iga päevaga kuivatisse vuravateks viljakoormateks. Kase alt võib leida tuulega tantsides mahakukkunud kollaseid lehti. Metsas nagunii, aga ka kodumuru sees uudistavad maailma seenekübarad. Ja kauplused meelitavad juba augusti algusest koolikaupa valima. Kui peres on kooliealisi lapsi, siis sõna “september” ongi see, mis ühe hetkega teeb suvele lõpu. Südamest loodan sel aastal nautida päikesepaistelist vananaistesuve, mis on võrdväärselt hingekosutav aeg sirelilõhnalise kevadega, võilillekollase suvega ning hõbehärmas pakasega talvel.

 

Ma ei küsi – aeg, kuhu sa tõttad? Ma tean, et see on paratamatu ja minu tahtest sõltumatu nähtus. Kui kirsimarjad paluvad puus korjamist, kui sõstrad põõsas ootavad mahlaks saamist, kui kastanilt kukuvad murule esimesed siilipallid, siis lihtsalt tean, et aeg liigub oma rada. Et käes on küpsuse aeg, viljakuse aeg. Aeg korjata ja varuda ande, mis loodus nii lahkelt pakub või siis oma käega külvatud seemnetest suureks sirgunud “nunnud” ootavad – saak salve ning õnnelikult talvele vastu!

 

Kas sinu jaoks kestab veel kuldne suvi või liigub mõtetes värvikirevat sügist?

Külm. Kaunis. Karge.

Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla. Eriliselt hästi on laulusõnadesse pandud meie viimaste päevade talveilu. Silme ette kerkis kohe pilt härmas leinakasest, mille pikki oksi katavad külma käes sädelevad lumejuuksed. Tegin kiirelt tiiru ümber maja ning midagi sai pildilegi.

Kuigi akna taga on miinuskraadid, hoiab toas soojust rõõm ja armastus. Hetkel jällenägemisrõõm. Kui mees end Hollandisse koolitusele minema asutas, siis loomulikult palusin ma kaasa tuua midagi sellele maale iseloomulikku. Ning täna on meilgi laual tulbid, millest laulab ka üks minu lemmik Marek Sadam. Oleks ju tore uskuda,et ta need oma arvutikotis kohale toimetas, aga mõte loeb… 😍 😍 😍 dsc_0866

Kohiseb, mühiseb – muusika minu kõrvadele

Polnud just kõige parem ilm, aga ega ma iga päev pealinna ja joale nii lähedale satu. Vihmavari kaasa ja minek. Oleks vaid naelad all olnud, poleks nii ohtlikult libisenud mööda kiilasjääd, mis Jägala joale mind päris lähedale viis. Õnneks oli ka julgustav käsi olemas, et kukkumise korral kusagilt kinni haarata. Nagu öeldud sadas sel päeval mingit kahtlast ollust taevast alla, sest seda vihmaks või lumeks nimetada oleks liiga hea. Aga vaatamata märjale olemisele oli enesetunne suurepärane. Ma sain oma tahtmise. Ma sain kuulata mõne meetri kauguselt seda võimsat kohinat. Olime seal vist oma veerand tundi, klõpsisime kaunist looduse kätetööd – pitsilised kardinad kõrgemal ja kaunikujulised purikad allpool. Kuidas üles tagasi saab? No ega muud, kui jalg jala ette ja minek. Ja ei läinud kolme päevagi, kui jälle parklasse auto juurde jõudsime. Vaid mõned tagasilibisemised ja siis edasilibisemised.

Ilus oli olla! Suvel tahaks seda korrata ja siis ka teisi veevoolamise näiteid külastada. Põhja-Eestis neid ju jagub.

Juga.jpg

langeb.jpg

purikad.jpg

Uduhallide unistuste päeval

Veel on värve ka detsembris

kaunil külmal aa’l.

Veel ei võimutse vaid valge

kaunil Eestimaal.

Veel on laste särasilmis

helesinist ootust,

veel on lumesajupilvis

uue päeva lootust.

Veel saab anda kallimale

säravkuldse kingi.

Et siis teineteise seltsis

käia eluringi.

Veel on kodukolde kuma

soojendamas südameid.

Näitab helekollast valgust

neil, kel käia talveteid.

Veel on uduhallil päeval

põues paistmas päikene,

sest jõulukuul said selle sinna

siis, kui olid väikene.

lumi

marjad

roheline

seen

õitsenud

Lumi ja korralikud külmakraadid olid 1. detsembril, teised pildid on tehtud täna, 6.- rõõmsavärviline detsember! 🙂