Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!

 

 

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

Laskem päikesel särada

Hei, sina väike päike! 🌞 No tegelikult julgen ikka liialdamata väita, et sa oled kogu meie maailm, seega suur ja soe päike. Tänaseks oleme koos veetnud väga toredad 4 kooskasvamise kuud ning iga päevaga tunnen järjest rohkem ja suuremat õnne! See on imeline aeg, saame sinuga jagada iga hetke täis naeratusi, paisid, kilkeid, puristamist, silitamist, laule, hüpitusi, liisutamisi, käehoidmisi, unemagusaid mõminaid ja armastust! Kõike seda pakub elu sinuga!

Viimane kasvukuu on olnud silmnähtavalt ja kõrvadele kuuldavalt põnevust, vallatust,uusi oskusi ja “esimesi” täis. Sa oskad vägagi häälekalt endast märku anda, kui mänguasi on käest kukkunud või mähe vajab vahetamist. Sinu sõnavara on täienenud mingi silbilaadse väljendiga nagu “emm” või “ämm”. 😀 Kui sa voodikarussellil pöörlevaid sõpru vaatad, siis püüad neid loomulikult ka kätte saada. Mõnikord see õnnestubki ja siis rändab Tiiger või Iiah ikka lõbusa kilkamise saatel kohe suhu ka.DSC_2285

Vahepeal avastasid sa, kuidas kõik sinuga koos eksisteerivad kehaosad pakuvad võimalusi mängimiseks. Varbad! Jee, nüüd sa saad neid jalgade küljes olevaid pisikesi pallikesi kätte! Eriti lõbus on mängida keelega. No ja täiskasvanud kõik muidugi naeravad selle üle, kui sa keelt näitad ja seda kohe päris pikalt. Aga keelega oled õppinud ka uut häält tegema, mis meenutab juba natuke puristamist. Vaatame, mis sellele järgneb. Igatahes oled sa üks lõbus pliks, kes oma erinevate näoilmetega meile head tuju ja lõbu pakub.DSC_2170

DSC_2240

Mul on hea meel, et sa iga päev järjest rohkem juba kõhuli oled nõus olema ning sellega ilma suure kisata lepid. Loomulikult on siis abiks värvikirevad mänguasjad või hoopis meie armas kuts Tai. Tema on sinu jaoks hetkel parim seltsidaam. Nii kui ta sulle läheneb või meie kutsumise peale kohale jookseb, siis sinul nägu nalja täis ja demonstreerid oma häälega naermise oskust. Samuti naerad sa siis, kui emme sinuga hommikuti õhuvannide ajal võimleb (kaenla all on ju kõdi koht) või issi oma musimasina käima paneb ja su nendega üle külvab.DSC_2115

Meil on ka ühised trenni- ja lauluhetked, millest saame mõlemad kasu. Mina selili voodil, sina minu jalgade peal ning siis muusika saatel tasakaaluharjutusi teeme. Tore on see, et sa ei karda lennukina lennata ega küljelt küljele veereda. Vahva on vaadata, kuidas sa pingutad, et end minu jalgadel hoida, ehkki mina kallutan päris palju küljele. Ja sinu mälu areneb! Meie enimkasutatud laulud-mängud “Kuts läks karja…”, “Üle ja alla…”, “Kinni-lahti…”, “Mul on kaks pliksukätt…” on sulle juba nii tuttavad, et neid kuuldes venib sinu armas suuke koheselt rõõmsaks naeratuseks. Samuti kaob nutujoru, kui riidessepanemise ajal laulame “Põu-põu-põu püksid jalga…” või lihtsalt lõbusas tujus “Äike-päike!”. Sa tunned need kohe kiirelt ära ning naeratus on kindlalt garanteeritud.

Palju rõõmu teeb see, et sa järjest rohkem naudid õuesmagamist. Kui tubased uned on sul viimasel ajal lühikesed – 30-45 min, siis õues jätkub tihti und lausa paariks tunniks. Ei karda me vihma ega tuult ja isegi aprillikuu viimaste päevade üllatust – lumesadu, kui vähegi võimalik, läheme õue.DSC_2342

Proovin sind ikka väikese lutiga ka sõbrunema meelitada, aga ega sa sellest väga  midagi ei arva. Küll aga oma pöidlad on sul alati valmis ja lohutamistvajavatel hetkedel kiirelt suus. Seda eriti öösel, kui oled just peale söömist uinumas, aga miski sind häirib, siis läheb pöial suhu ja uni ongi kohal. Hea küll, praegu oled sa pisike ja seda on vahva vaadata, meie Pöial-Lii, aga loodan, et sa sellest ikka mingi aeg loobud, ilma võitluseta.DSC_2377

Homme algab kaunis maikuu. Kevad venib sel aastal oma soojade ilmade näitamisega ja ülepäeviti puistab pilvedest lund ja rahet alla, aga küllap see soe ikka kohale jõuab. Ootan väga kirsside ja toomingate ning tulpide-nartsisside õitsemiseaega. Ja kuna sul seljalt kõhule keeramiseks veel vaid veidi abi on vaja, siis kindlasti pakub uus kuu palju põnevaid uusi oskusi. Harjutamine teeb sind varsti suureks meistriks ja pakub emmele issile tähelepanelik-olemise tööd juurde!

Pea meeles, et sa oled ainulaadne ja eriline, kes iga päev kohaneb eluga siin maailmas! Et see võimalikult kergelt ja säravalt kulgeks, anname sulle eluteele kaasa killukesi oma tarkusest, oma tugevusest, oma armastusest! Et sinu sära kunagi ei tuhmuks! Aitäh, et saame sellest kõigest osa. Palju päikeselist õnne sulle, armas Täpike!

Armastusega, emme ja issi! ❤

DSC09782

Love of our life

Ega ma muudmoodi oskagi nimetada seda kõike, mis sinuga koosveedetud aeg hõlmab, armas Täpike! Ikka rõõm, rahulolu, pisike murekübe, kui sa nutad, aga suurim annus siiski puhast ja südamlikku armastust. Sest sa lihtsalt oled kõige, kõige, kõige… nende teiste “kõigedega” koos.

Collage 2017-03-27 06_42_17

Tänase seisuga oled sa juba 3! Päris abitust titast on saanud imearmas pisike laps. Sa jälgid oma sõstrasilmadega iga meie liigutust. Sa leidsid üles oma käed, oma sõrmed, oma pöidlad, mida nii magusasti suhu paned, kui uneaeg tulemas või lihtsalt väike nutujoru külas. Vaatan sind praegu siin enda kõrval Unemaale vajumas, pöidlake suus. Ja ma vaataksin sind veel ja veel, aga samas tahan ka kiirelt kõik sinu uued oskused ja olemised kirja panna sel ajal, kui sina tudud. Siis ärgates olen jälle sinu jaoks olemas, mängime koos, laulame koos, võimleme koos, võtame voodis päikeselaigus õhuvanne ja naeratame teineteisele.

Sulle meeldib oma mängukaare all loomi vaadata, peeglititale naeratada ja kui lõvi oma muusika lõpetab, siis hõikad meid kohale, et see uuesti mängima pandaks. Ostsime sulle ka voodikarusselli, et see ehk aitaks sul oma voodis uinuda. Aga seal ju Puhh, Tiiger ja Iiah käivad muusika või linnulaulu saatel ringi ja no magama sa seal küll ei ole jäänud. Alguses tekitasid nad sinus isegi veidi kartust, sest nutt tuli kiirelt, kui nad su pea kohal tiirutasid, aga nüüd sulle meeldib neid vaadata.

Jätkuvalt meeldib sulle ikka selili olla. Kõhuli oled sa mõne minuti rahul ainult siis, kui saad seda teha minu süles või kui keeran sulle rinna alla tekikese, et saaksid kohe kõrgemalt ilma ja inimesi uudistada. Aga ühel ööl tegid sa imet! 🙂 Võtsid kätte ja keerasid end ise kõhuli ning magasid rahulikult nii kuni hommikuni. Mis sa arvad, kas mina julgesin edasi magada? Muidugi mitte! Olin valvel nagu sõdur, kes kohe valmis appi sööstma, kui pisikestki piiksu kuulen. Ja üldse oled sa öösel ärgates eriline Rõõmupall ja Jutulind! Ühel ööl, kui issi sinuga vestles, sa isegi kilkasid korra suurest rõõmust – keegi on veel üleval minuga koos! 😀

Nüüd on sul enam-vähem väljakujunenud ööunne minemise aeg – 20-21 vahel. Aga päevased magamised ja söömised on ikka nii nagu sina soovi avaldad. Tavaliselt hommikul peale ärkamist ja puhastamisprotseduure oled veidi üleval ja teed siis umbes 45 minutilise uinaku. Siis tuleb söögi- ja mänguaeg ning siis oleme juba ilusate ilmadega õue läinud. Vankris sa magad küll, kui see liigub. 😛 Ja enamasti ikka tund või kakski. Siis tuleb toas veel üks lühike suikumine mängimise vahele. Aga enne ööund on sul mingi kaval nutuaeg ka päevaplaani kirjutatud. Siis ei sobi ei emme tiss, ega issi süli – viskad ennast vibuks ja kisad nii nagu kogu maailma kurbus oleks sinu õlgadel kanda. Lohutamine on siis päris raske ettevõtmine. Hoiame kätel ja kõnnime, istume kiiktoolis ja lubame sul televiisoripilti piiluda, paneme turvahälli ja kiiiiiigutame, laulame ise ja laseme youtube-ist mussi, pakun sulle isegi väikest lutti, aga see on suht mõttetu, kuna sa ei tea, mida sellega tehakse…  Ei ole me veel seda võluvitsakest avastanud, mis mõjuks. Katsetame jätkuvalt. 🙂

Enamuse ajast oled sa ikka särav ja naerusuine piiga. Ja sulle otsa vaadates, kaovad kohe ka emme-issi murepilved taevast ning päike loob kõigele lahendusi ning annab tohutult tahtmist ja jõudu elada. Suured õed-vennad on juba harjunud sinu nututrallidega, kes vähem, kes rohkem. Aga armastame me sind kõik ja kogu südamest! Sest sa oled parim kingitus igas meie päevas! Kasvame koos ja avastame maailma!

paint

Ja üks pildike ilusa päeva lõpuks ka… 2017-03-29-19-22-05

Little moments, big memories

Tere!

Kui ma kaks kuud tagasi plaanisin hakata siia ilma emme-issi rõõmuks tulema, siis oli kuupäev kalendris 28.12. Andsin juba õhtul emmele märku, et võtku aga issi see kena roosa-ruuduline kott õlale ja sõidutagu emme arstide hoole alla. Sinna ju tervelt 30km maad. No emme veel sebis toa ja wc vahel, käis pesemas, luges suurematele õele-vendadele sõnu peale, mis kõik teha ja kuidas olla, kui teda kodus pole ning lõpuks maandus ikka autoistmel ka. Vaikselt valutades ja ärevalt telefonis vaheaegu jälgides. Haigemajja saabusime 20.30 ja mina oleksin ka südaööks nende õnnelike nägudega kohtunud, aga emmel see kõik nii kiiresti ei läinud. Ja nii ma sündisingi hoopis uue päeva esimestel tundidel. Mis sellel 29. kuupäeval ikka viga? Ei midagi. Ainult et keegi onu Gregorius tegi sellise vahva kalendri, et minu teine minisünnipäev jääkski tähistamata. Pole lihtsalt sel aastal veebruaris sellist kuupäeva.

Ega pidu sellepärast pidamata saa jääda. Kuna märtsikuusse kirjutas ajaarvamise-onu vastukaaluks kohe palju rohkem päevi, laenasime sealt ühe, et mul ka ikka teine tähtis kuu saaks pildile ja no issi pidi ju tordiga koju tulema. Emme võttis kokku kogu oma julguseraasukese ja puhus minu auks täis isegi 2 õhupalli. Õnneks ei ole veel minu 11. minisünna, see oleks emmele küll päris karm väljakutse. 😀

Mis ma siis selle vahepealse kuuga ära olen õppinud?

Kõige oodatum kingitus on kindlasti minu naeratus. 🙂 Tean, kuidas emme-issi ja kõik teised toredad uudistajad on põnevil oodanud, millal ma neile oma shining-light smile-i näitan. Sel kasvukuul ma seda tegin! Emme tuleb minu juurde ju alati nii magusarmsa häälega nunnutama ning issi vahva karvane nägu ajab juba iseenesest naerutuju peale. Naeratan! Ja siis nad sulavad. Emme poetas isegi kord pisara, issi aga kiidab iga kord, et ma olen ikka maailma ilusaim laps. Tänan teid! Kellele siis meelitused ei meeldiks!? 😉dsc_1100

Esimese elukuu lõpus hakkasid mind huvitama need värvilised ja helisevad lelud, mida emme mulle iga päev näitas. Esialgu ei saanud ma suurt sotti, mis asja nad sebivad siin minu silmade kohal, aga ühel päeval mu pilk selgines – hakkasin püüdma selle mängukanni liikumist. Ja ega emme rumal ole, liigutas seda kõlisevat kalalelu ikka ühele poole ja teisele poole ning mina siis silmadega järele. Oh, seda rõõmu! Emme haaras kohe telefoni ja pani uue oskuse kirja – 9.02 2017 jälgib silmadega kõrina liikumist. Isegi filmis mind, kui tublid silmad mul on! Peale seda on see meie igapäevane mäng. Ja ma saan jätkuvalt kiita, sest pööran ikka pead ka kaasa koos silmadega.

Kui emme mulle vahel kõrina või minu armsa kaisulamba jala peopessa paneb, proovin ka ikka midagi teha, et oleks tal põhjust rõõmustada ja minule õnnelikult kiitust jagada. No see asja hoidmine vajab veel harjutamist. Veidi aega isegi püsib, aga siis hakkavad käed ju jälle oma elu elama ja nii lasevadki sõrmed selle vahva lambukese lahti.

Ühel ilusal päeval, kui suur õde meile külla sõitis, emme minuga pikema poeringi-sõidu ette võttis ja issi sini-must-valge küünla paistel televiisorist ühe tädi kõnet kuulas, tahtsin mina ka jälle tubli olla. Lesisin emme-issi suurel voodil, kus emme ja õde juttu puhusid ning hakkasin ajaviiteks oma kätt vaatama. Tõstsin  ta üles ja uudistasin oma ilusat rusikat. Kui ma olin sellega emme tähelepanu ja ülevoolava kiituse taaskord ära teeninud, liikus rusikas nagu iseenesest suu juurde. Oh, see oli küll tore! Nüüd ma tean, kuidas end kuuldavaks teha. Ei olegi vaja nutta. Panen rusika suhu, lutsutan seda mõnuga ja selle hääle peale jooksevad kõik kohale – minu ülipabistav issi, kes arvab, et mul on vaja kindlasti abi ning veidi rahulikum emme, kellele see matsutamine kõvasti nalja teeb. Ja tema telefoni märkmikust võib leida sellise lause: 24.02,2017 Jälgib oma kätt,paneb rusikat suhu.

dsc_1202-01

Kätest veel rääkides, on vahva, kui emme nad mõlemad end kätte võtab ja natu-natukene aitab mul end tõsta. See mulle kohe väga meeldib, aitan ise ka kaasa, pingutan oma selja kauniks kaarsillaks ja vupsti! saangi emme abiga istuma. Aga siis emme muidugi võtab mõlemad minu pisikesed käed oma ühte kätte ja teisega toetab mu pead. No ei kuula see ümmargune pall veel sõna ega seisa paigal.

Õues meeldib mulle käia küll, kui kiisu-Pätu mulle minu vankrit loovutab, sest see karvakera armastab seal samamoodi magamas käia. 😛 Eriti tore on siis, kui vanker liigub, aga kui uni juba sügavam, siis magan kohe pikemalt värskes õhus. Vannivesi on ka vahva! Issi hoiab mind kätel ja emme peseb. Viimane kord mõtlesin ennast julgemalt seal tunda ning peale seda pidi emme köögi põrandat lausa lapiga kuivatama. 😛

dsc_1192

Söögiks kõlbab mulle jätkuvalt emme rinnapiim. Paar nädalat tagasi oli mul aga selline kiire kasvamisega, et rapsisin ja sahmisin, haarasin ja lasin lahti, enne kui sööma hakkasin. Targad tissiteadlased väidavad, et see olevat kasvuspurt ja mina tellin endale vajaliku koguse piima. Võib-olla on neil õiguski. Aga praegu saan sellest kenasti kõhu täis. Ning mähkme sisse tuleb ka parasjagu mitu korda päevas seda “kollast kohupiima”. Ja ikka on minu lemmik kakamise asend kellegi peopessa, kes mind parasjagu oma süles hoiab. OK. Ärge nüüd arvake, et mind paljalt hoitakse. Ei, ikka mähkme sisse läheb see ports, ainult tavaliselt on kellelgi käsi mind pepu alt toetamas. 😀

Midagi on siiski, mis mulle ei meeldi ka, aga emme arvab, et just seda on vaja järjekindlalt iga päev minult nõuda. Selleks paneb ta mind oma suures voodis kõhuli ja ootab, et ma oma pead tõstaksin. Pea on ju nii raske veel! No ei taha ma kaua aega niimoodi olla. Ja sellest annan ma valjuhäälselt teada ka, siis saan jälle selili tagasi ning maailm mu ümber on jälle õigetpidi. Või noh meie toa valge lagi, kus saan imetleda läikivat laelampi. Vahel on seal mind alati hoidmas ja jälgimas minu kaitseingel ning kellele ma lõbusalt naeratan. Või vähemalt emme arvab nii. Olgu tal siis õigus. 🙂

_20170216_144917

Kasvada on lõbus ja iga päev saan midagi uut jälle selgeks. Mul on ka emme-issiga vedanud, nad on kogu aeg minu jaoks olemas ja nii me üheskoos suuremaks saamegi. Suuremaks just nimelt, sest kosusin kuu ajaga ikka korralikult. Õde ütleb, et ma olen sõõrik. Issi natuke leevendas seda nime ja pakkus välja, et ma võiks olla sõõrikuvabriku mannekeen. Eks vaatame, mida järgmise kuu numbrid näitavad.

Aitäh!

Täpike

dsc08694

Kollasest kohupiimast ja täishäälikutepeost seltsidaami pilgu läbi

 Ta nuttis, kui ta teada sai, et ta sind ootab. Ta nuttis, kui sa sündisid. Ta nuttis õnnest. Ta nuttis, sest kui sina sündisid, sündis ka tema. Enne ei olnud ta veel ema.

Järjest rohkem saab minu jaoks kinnitust tõsiasi, et südamest soovitud soovid ja nendesse kogu hingega uskumine, loob neile võimaluse täitumiseks. Olen nüüd 46 päeva olnud jälle – uuesti – värske – taaskord – üliõnnelik EMA ühele väga oodatud ja armsale tüdrukule. Üle jääb olla vaid tänulik, kogu oma meele, hinge ja kehaga. Ma tänan! 🙂 Just seda ma kõige rohkem iga päev tunnengi, sest neljakümnendates veel neljandat last saada kuulub mingite kategooriate järgi ju riskirühma ja vajab seetõttu ka pingelisemat jälgimist ja kontrolli. Meil läks kõik suurepäraselt, polnud vaja erilisi protseduure ega teste läbida.

Minu keha sai hakkama ka ootuspäraselt – esimesed kuud iiveldades, rahutute jalgade sündroom ja rahuldamatu magusaisu algusest lõpuni, alates 5. kuust tuttav üle-keha sügelemine, püsti olla on parem liikudes, kui ühe koha peal seistes ja muidugi väsimus peale väiksematki tegutsemist, mis väljendus soovist pikali olla ja et keegi aitaks hingata, sest ise lihtsalt ei jõua. 😉

Kuulun nende hulka, kellele meeldib rase olla rohkem kui sünnitada, aga eelmist pikka  lauset lugedes see just nagu oleks välistatud. Siiski kõik see 9 kuud tajuda enda sees kasvava uue elu märke, on midagi nii uhket ja ilusat, mille vastu ei saa ükski teine tunne. Hea küll, kui see sinu antud elu esimest korda kõhule pannakse ja sa reaalselt näed, kuuled ja tunned tema olemasolu, on ka samaväärselt imeline hetk. 🙂fb_img_1486873866373

Emaks olemine on kõige tasuvam töö maailmas, sest palka makstakse puhtas armastuses.

Ma võiks ju olla juba kogemustega ema, kel kuhjaga teadmisi, oskusi ja kannatlikkust asuda sellesse rolli. Olla tark ja teadlik lapsevanem ning osata tegutseda nii nagu pisibeebi soovib. Aga inimesele on antud mälu ja mälestused, et kõrvutada kõiki sarnaseid läbielatud kogemusi. Minul siis neljas kord ja on nii sarnaseid seiku kui ka täiesti uusi ja üllatavaid. Suuremate õdede-venna kohta puuduvad mul üksikasjalikud üleskirjutised, aga nüüd tahaks need enda mälu säästmiseks kirja panna.

Sulle, Täpike!

SÕNAD   

1)Huvitav, mis ta esimene sõna on, kui ta rääkima hakkab? küsis paar päeva tagasi pesamuna staatusest loobuma pidanud suur vend. Selle peale lõime lahti tema beebiraamatu, millest selgus, et tema esimesed sõnad olid emme, anna. Jääme ootama Sinu sõnu. Praegu (1,5 kuu vanuselt) hakkad sa iga päev järjest rohkem meile tutvustama oma emakeeleoskusi – sinu õrn hääleke toob kuuldavale terve eesti keele täishäälikutest koosneva monoloogi. 🙂

2)Aga ma ise? Vaatan sind ja iga kord tuleb esimesena kuuldele Sa oled nii armas! Sa oled niiii kallis! Armastan sind väga-väga!

3)Tundub igati loomulik kiita sind kõige eest, mis teed. Hakkasid ilma rapsimata-nutmata-kätega vehkimiseta-mõmmi moodi mõmisemata sööma – Tubli tüdruk! Kakasid korralikult (ja selleks on sul oma lemmikasend – näoga minu poole käte peal istudes), nii et seda “kollast kohupiima” jätkus ka mähkme vahelt pükstele – Tubli tüdruk! Peale söömist õnnestub sul nii mõnigi kord emme õlal sisseahmitud õhk välja “krooksutada” – Tubli tüdruk!

4) Taban ennast rääkimas sinuga nagu suure inimesega – selgitan sulle, miks me mähet vahetame, miks on vaja sööki kõhus hoida, mitte seda emme või issi  pluusile kaunistuseks välja lasta, miks on vaja õueminekuks müts pähe panna. Juhendan sind mänguasja vaatama, kõhuli olles innustan pead tõstma, eredamate hetkede jäädvustamisel hüüan sulle Naerata! 😀

ISEENESESTMÕISTETAVUSED 

1) Seda olen küll juba varemgi kuulnud-lugenud, et kui naine võtab imiku sülle, siis laps toetub harilikult tema vasakule käele, südamele lähemale. Sind sülle võttes, ma ei arutle ju, kummale poole ma sind nüüd võtan, aga kui olen selle meenudes sind vaadanud, siis “istud” sa tõesti minu südame juures. Ja seetõttu meeldib mulle ka see lause, et ema kannab oma last kauem kui üheksa kuud, ainult peale sündi mitte südame all, vaid südame ligi.

2)Täiesti loomulik on võttes sind sülle, kõigepealt saad musi laubale, siis nuusutan su pehmet beebilõhna ja siis hakkan ma iseennast märkamatult kiigutama või sind kätel õrnalt hüpitama, kussutama ja koheselt ning iseenesest tekib minu näole naeratus, kui sind vaatan. Tegelikult kehtib see 100% imikule naeratamine iga pisikese inimese puhul.

3) Sellele lisandub tavaliselt mõne tuntud lastelaulu ümisemine-laulmine või siis sellesama laulu omaloodud sõnadega laulmine. Nt lemmik on see( Põdra maja viisil) – meie armas Lii Marii, emme-issi päiksekiir, hoian sind ja armastan, kallistan ja kaisutan! 

4) Ja kui ma suu avan, et ükskõikmida öelda, siis  on minu igapäevane hääletoon võluväel asendunud malbe, õrna, maheda “nunnutamisega” (seda märkas meie suur õde ja ei mõistnud alguses, miks ma seda teen 🙂 ).

5) Vaatan sind kui sa magad, vaatan ka öösel, ehkki ise võitlen unega, sest sa oled nii armas ja teiseks tahan veenduda, et sinuga on kõik korras. Seda, kas sa magamise ajal hingad, käin ikka ka vahepeal kuulamas (eriti siis, kui sa tegeled võimsa unemaratoniga, mis sinu puhul tähendab 3 tundi und).orca-image-1486879095213-jpg_1486879095313

KUMMALISUSED (ma ei tea, kas sellist sõna üldse olemaski on :P)

1) Alates esimese elukuu lõpust on minu hea abiline telefon, kuhu panen kirja, mis kell ja kumba rinda sa sööd. Varem sa sõid ja jäid kohe magama sellele küljele, mille poolt ka rinda said. Nüüd sa ju vajad enda päeva ka mänguhimulist õuenarri ja lustliku loomuga seltsidaami, kes sinu lühikest ärkvelolekuaega sisustaksid. Olen need rollid kenasti omaks võtnud ning vahel ka issiga vahetanud, et preili printsessi päev oleks tegusalt sisustatud ja vajadused rahuldatud. Kõige elavamalt reageerid sa just nendele kiiksuga häälitsustele – puristamised, põristamised, matsutamised jne. 😀

2) Ma tean, et ei ole ilus Sinu naljakate näoilmete ja suu veidra gümnastika peale naerda, aga kui sa ikka järjepidevalt hääletult oma pisikest keelekest meile näitad, siis see teeb nalja ja tänu sellele, said sa issilt ka uue hüüdnime – meie Sisaliku-beebi! 🙂

 

Olen 1 kuu uus!

Täpikese esimese kuu arengufotole sai enamus olulisest kirja, aga juttu jätkub ka beebiraamatusse. Olen seda meelt, et kõik, mis vähegi väärib ülestähendamist sellel kiirel kasvuajal, tuleb kohe kirja panna. Muidu unub või kaob lihtsalt argipäeva askelduste vahele see tähtis ära ja sellest on hiljem väga kahju. Sirvin ikka oma vanemate laste kirjutisi ja seal oleks võinud ju ka rohkem infot olla. Kindlasti peaks saama kirja ka issi arvamused, mõtted, märkamised, mis võivad vägagi erineda minu omast, kes ma pidevalt lapsukesega koos olen. Isad, märkavad hoopis teisi asju, olles vahepeal täiesti teises keskkonnas, teiste inimeste ja olukordade keskel(näiteks töölkäivad isad). Juba praegu kuulen üllatavalt armsaid ütlemisi neiu kohta, mis minu silmisse ja mõttemaailma pole veel üldse jõudnud. Eks meelitan ka meie issi sinna raamatusse mõne tähelepaneku kirja panema. 😉

Täpikese ilunumbrid on kenasti fotol, aga panen siia pisut teistsugused enda omad ka. 😛

Arvele võttes kaalusin: 67,8 kg

Raseduse lõpus kaalusin: 73,2 kg

1 kuu peale sünnitust kaalun: 64,5 kg

Nüüd tuleb seda viimast numbrit hoida või isegi veidi vähendada, millele aitavad kindlasti kaasa vankriga tagasingikulutamiskõnnid. 😀 Kasuks tulevad ka kõhulihaste turgutamistrennid, aga nendega veel ei alusta, sest aeg-ajalt esineb mul vaevumärgatavat kõhuvalu ning selg väsib ootamatult kiiresti, kui Täpikesega voodi kohal tegelen. Mähkimislaud oleks vist siinkohal abiks olnud, aga loobusin selle ostmisest.

Mõnusat ja meeldejäävat teist kasvukuud meile! Ja kõigile külalistele lõbusat tuisu-,vastla-, sõbra- ja Eestimaa pidupäevakuud! 🙂