Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

Advertisements

10 täis

Aeg on sammunud oma rada ja kinkinud meile kuhjaga kuldseid hetki. Kinkinud meile koosolemiserõõmu, avastamiserõõmu, mängurõõmu, märkamiserõõmu, kasvamiserõõmu, kallistamisterõõmu, kaisusolemiserõõmu ja kõige rohkem õnnelike hetkede nautimise rõõmu koos sinuga, me armaskallis Täpike. ❤ Ja kui midagi on palju, siis soovime seda ka teistega jagada. Palju-palju ilusat rõõmu kõikide minu blogilugejate päevadesse! ☺

DSC_6245

Sel kasvamisekuul on sinust saanud suurepärane püstitõusja, asjade haaraja, mänguasjade korvist väljatõstja, imepisikeste leidude suhupeitja, mööda tugesid kõndija, äraminejatele lehvitaja, lauludele kaasaplaksutaja, muusika rütmis kiigutaja, osav põlvitaja, hommikul unemagusalt naerataja, kiledalt kilkava häälega appihüüdja, arvutiklahvidest huvituja, toolidest käimistoe tegija, lemmikpüree valija, viinamarjade ja mandariiniga maiustaja, öösel korda 4-5 ärkaja, seinal kärbse märkaja, koera vuntsidest tõmbaja, kassi vastukarva silitaja, venna tuppa soovija, issi tehtud häälte ja unelaulu matkija, abiga pepu ees voodi pealt maha tulija, fööni mürina pelgaja, tolmuimeja juhtme tagaajaja, koerakausist krõbinate näppaja, õues magamisest loobuja, raamatulehtede keeraja, omas keeles ja žestikuleerides koeraga pahandaja, kiikhobu kiigutaja, voodis rõõmus trallitaja, põrandal veerevale pallile järelejõudja, emme telefonist laulude nõudja, suus mullide tegija, diivani alt mänguasja otsija, peeglititaga vestleja, mähkmevahetuse ajal ennast vibuksviskaja, küdevast kaminast eemalehoidja, moosipurkide põrandal veeretaja, uinumisel tissist juues oma luti käes hoidja, vannivees sulistamise armastaja, võõraste inimeste võõrastaja ja kõige selle vahele meie päevi ja öid lõpmatu armastusega täitja.

Lisan veel sinu täpsel sündimisepäeva kuupäeval valminud väikese salmikese.

Tänasel ööl, kui keerati kella

 ja minul ei tahtnud uni tulla,

 ma kuulasin – kell tik-tak käis

nii said mul kümme elukuud täis.

Kell 6 lõin hommikul silmad lahti

ning kohe ma emmega mängida tahtsin,

kuid siis tuli issi, mind sülle haaras ta.

 Mind kõrgele tõstis ja hüüdis hurraa!

10 korda sain laeni ma lennata,

10 korda sain kalli ja musi ka.

10 küünalt mu tordile täna ei pandud,

kuid söömiseluba on minule antud.

Mul maitsevad maasikad, mustikad ka –

 neid sõin ja olin õnnelik ma.

Kuid siis, kui ma söömise lõpetand olen,

miks kuulen ma emme suust vaikset ohet?

 Ma aitaks ju pesta ja kraamida,

kuid selleks liiga väike veel ma.

Said maasikavärvi mu kleit ja me tuba,

kuid emmeke armas, näe naeratab juba,

sest abi on soojast kraaniveest

ja issist, kel alati rõõmus meel.

Küll tulevad ajad, mil ise kõik teen

ja palju puhtamalt mängin ja söön.

Praegu ma oskan vaid hea laps olla

ja kallistuseks teile sülle tulla.

Kui mänguasju osta ei taha

DSC04740

Ja üks õnnekastan kindlasti taskupõhja

Käes on ilus üleminekukuu päikeselisest suvesoojast uduhalli sügisvaikusesse. Minu jaoks võrdub suvi melu, möllu ja rõõmuhõisetega ning mida rohkem väljas külmemaks läheb, seda vaiksemaks jääb minu sees. Ehk tuleb see alateadlikust enesealalhoiust talvekülmadele vastu astudes. Igatahes muutuvad päev-päevalt mõtted ja  teod tubasemaks. Seepärast kuivab meie mõnusal puudega köetaval pliidil kaks suurt pesukausitäit kastaneid. Miks nii palju, võib ju küsida? Sest enamus läheb suurde põrandavaasi esikut ehtima ja head energiat kodus hoidma, aga tegelikult olen mõtetes juba uues aastas.

Olen oma kolm vanemat last üles kasvatanud mänguasjakasti kõrval, milles päris suur hulk poest ostetud mänguasju. Tunnistan oma isiklikku vaimustumist lelupoe riiulite vahel käies ja ikka märkasin end sinna kasti midagi jälle juurde ostmas, sel hetkel “oi-kui-ilus-ja-vajalik” ning hiljem kasutult seisma jäänud vidin. Tänaseks on meie peres kasvamas 9-kuune pesamuna Täpike ja minus on kasvamas soov seda poestostetavate mänguasjade hulka hoida nii väikesena kui võimalik. Seetõttu on minu soov rahulikus keskkonnas kasvada ning tema tegutsemisvalmidus need, mis mind juba kaugemale vaatama panevad. Kevadeks-suveks on ta valmis katsuma, kallama, veeretama, täitma, viskama ja ehk juba ka sorteerima. Järgmised kastanid valmivad aga alles aasta pärast. Seega on meil igavate vihmailmade lõbustamiseks vahendid olemas.

Samal eesmärgil kogun juba värvilisi  pudelikorke ja pesulõkse, wc-paberi ja köögirätikurulle, millega on võimalik mängida, mängida, mängida.

Pudelikorgid sobivad suurepäraselt sorteerimiseks, kujundite ladumiseks, templitrükiks, kui vanust rohkem. Esmalt lihtsalt ühte nõusse panemise ja sealt teise kallamise harjutamiseks. See, et üks pappkast võib lapsele suurel hulgal rõõmu valmistada, pole enam tänapäeval üldse harv nähtus. Kui sinna kinnisesse karpi aga augud sisse lõigata, saab neisse toppida peale pudelikorkide ka neidsamu kastaneid, lõngajuppe, joogikõrsi, karvatraaditükke, riidetükke jms.

Pesulõksud on ühed maagilised mänguasjad. See, et nende avamine ja kuhugi külge panemine on peenmotoorika koha pealt tarvilik oskus, on oluline täiskasvanu jaoks. Lapsel on lihtsalt lõbus “leida” neid oma riiete või kardinate küljest, laudlina või voodikatte küljest, et näpuosavust arendada.

See tohutu mängumaa, mida pakuvad wc-paberirullid, ei hakka ma siia kirja panema. Ütlen vaid, et hea tahtmise juures on see lõputute mängude ja mänguvahendite meisterdamise võimalus, kui interneti otsing vaid avada. Kuna aga praegu on meie Täpikesel veel see kõige keelega katsumise etapp käsil, siis kastanimunad veerevad meil mööda pikka toru nt diivani pealt vaibale asetatud purki. Üheskoos paneme kastani pikaks ühendatud köögirätikurullidesse veerema, kuulame veeremise heli ja purgist võtavad pruuni muna välja väikesed osavad sõrmekesed. Ja milliseid põnevaid käike ja kurve, tõuse ja laskumisi saab neist rullidest teha, kui piiga kasvab ja ise mängu valmistamisel saab abiks olla.

Juba praegu on sellele 9-kuusele tüdrukule huvitav ja üks kiirelt omandatud oskus kusagilt seest asju välja tõsta või tõmmata. Arvan, et meie piiga pole ainuke, kes niiskete salvrätikute paki on kätte saanud ja taibanud, et sealt saab neid vahvaid lapikesi ükshaaval välja tõmmata. Esimesel korral läks suurem tähelepanu muidugi nende tekstuuri ja niiskuse kompimisele, prooviks jõudsid esimesed isegi suhu, aga järgmistel kordadel on põhieesmärk siiski võimalikult suur kogus salvrätte pakist kätte saada. Et laps saaks seda huvipakkuvat tegevust teha ja kuhjaga mängulusti ka, tegin talle tühjaks saanud pakki analoogse erivärvilistest ja erineva tekstuuriga kangalappidest “tema oma paki”. Tänu millele jääb üks “ei tohi” jälle ütlemata.

Värvid purgis. Meie pere suurte laste lemmik soe jook on kuum kakao. Seepärast ostan seda pulbrit just läbipaistvas plastpurgis. Purgid seisavad praegu puhtana riiulil reas ja hakkavad järjest täituma värvidega. Ehk siis igal purgil on oma värv ja omad pisi-asjad, mis sinna sisse mahuvad: korgid, paelad, paberi- või papitükid, nööbid, patsikummid, lilleõied… Kõikvõimalik, mis ühel tegevuse otsimise hetkel pakub avastamisrõõmu ja mängulusti ning samal ajal saab ka värvid selgeks. Ootan juba seda kollase värvi hommikut või sinist õhtupoolikul, mil käsi purki pista ja uurida, mis seal leidub! 😉

Olen kindel, et mänguasju ostame (ja oleme juba ostnud 🙂 ) ka sellele lapsele poest, aga need ostud on tõesti läbimõeldud ja -arutatud ning püüan vältida hetkeemotsioonide ajel tehtud oste. Olgu selleks siis lihtsalt lapsele rõõmu valmistamine või vastupidi paha tuju lohutuseks.

Huvitav, kui palju on minuga sarnaseid kaasamõtlejaid-tegutsejaid? Kuidas toimid sina?

Üheksa õnnekuud sinuga

Imeilus septembrihommik – päike tungib läbi tiheda udu, maapind on kaetud hommikuhaldjate õrnõhukeste looridega ning nende vahel on juba esimesed värvilised vahtralehed. Sügis on jõudnud oma värvipotist nii mõndagi kaunistada, vahtrapuud veretavad, kaskedel on kuldkollased rüüd, pihlad punavad ning kastani all ei soovita seista – aeg-ajalt potsatab sealt murule mõni armas “siilike”. Aga mängida on nendega suur rõõm, kui nende okkalise koore seest sügavpruunid munakesed välja vupsavad.

Kallis, Täpike! Täna on taas Sinu Päev – oleme üheskoos jõudnud 9-kuuseks kasvada. See aeg on olnud täis suurimat õnne, mida vanemad oma lastelt tahta võiks.

Sinu hommikune äsjaärganud sasipea ja unemagusad silmad on selline vaatepilt, mida mitte üheltki kunstinäituselt ei leia. Ja see armas haigutus, kui su suuke venib ja ja venib ning kohe järgneb sellele ka päikest täis naeratus.

DSC_0465

Sinu kavalust täis pilk ja sihikindel soov jõuda koera toidukausini või köögipõrandal olevate moosipurkideni on nii tugev, et kordi 10 peame sind takistama – sinu enda ohutusele mõeldes. Küll aga on sul selge selle köögikapi ukse avamine, milles on sinule lubatud “mänguasjad” – põnev on iga karpi ja iga kaant välja tõsta. Tagasi panemine on küll veel mõne sinust vanema inimese töö, aga küllap sa õpid. Samuti on lemmikuks kastanimunade ämbrist püüdmine, pabertaskurätikutest “lume rebimine”, niiskete salvrätikute “loendamine”  või meie riidekappides inventuuri tegemine ning otseloomulikult jääb koristamine sellele, kellele segadus ei meeldi.

Järjest kindlamalt seisad sa elutoas diivanilaua ääres ning liigud sellest vaid ühe käega kinni hoides edasi ja tagasi. Vahepeal on aga oluline kõik, mis vähegi käeulatuses, laua pealt maha tõsta. Ja su käekesed ulatuvad ikka väga kaugele juba, üllatavalt kaugele. Sest tuppa tulles avastame põrandalt ka neid asju, mida arvasime väga kaugel olevat. Siin on sulle igati abiks ka päkkadel seismine.

Sinu jaoks tõsine ettevõtmine, meie jaoks ülimalt lõbus vaatemäng, on kärbse jälgimine ja sõrmede vahele püüdmine. Sa oled nii osav juba. Alguses vaatad, siis lähened ja siis sirutad oma käekese, et seda põnevat pisiputukat kätte saada. Ei ole veel õnnestunud, aga sinu visadust teades, küllap sa ühel päeval tuled meie juurde ja näitad võidurõõmsalt üht siplevat kärbse-Kärti sõrmede vahel.

DSC_0640

Ma olen õnnelik ema, sest mul väga usin abiline sinu näol nüüd olemas. Panen mina tolmuimeja tööle, aitad sina, et saaks ikka võimalikult pikalt ja kaua ühte pisikest pinda puhastada. Asun õunamoosi jaoks õunu lõikuma, oled sa kibekiirelt abis õunu igasse toanurka veeretama. Suure õe sünnipäeval arvasid sa ka vist, et toa põrand võiks olla ühtlaselt kaetud muffinipuruga, palju lõbusam astuda, kui kristalselt puhtal pinnal. Ning õe peegel oli ka igavalt puhas, tulid appi vahvaid näpujäljemustreid peale joonistama.

Tegelikult meeldib sulle ikka lapse moodi ka mängida. Emme ehitab rõngastest torni, sina ajad selle ühe liigutusega laiali. Venna ehitab puzzlemati tükkidest kuubiku, sina ainult seisad selle najal ja ongi see laiali nagu Nif-Nifi õlgedest maja. Õde korjab kastanimunad ämbrisse, sina arvad, et ilusam oleks, kui nad on põrandal laiali. Tähtis on see, et sa vaatad huviga, kuidas venna ehitab või õde korjab ning ühel päeval teed seda sina ise.

Emmega meeldib sulle raamatust pilte vaadata ning eriline lemmik on kella pilt, kuhu juurde teen tik-tak, tik-tak. Muusika on ka sinu südame võitnud! Kui aga laulukoer laulma hakkab või lõvi muusikat mängib, asub sinu pisike tantsukeha kohe selle taktis liikuma. Ja vahet pole, kas sa istud või seisad – peaasi on liikuda! Autosõit on ikka pigem kohustuslik koha peal istumine kui lõbus ajaviide ning seal päästab ka nutujorust kõige kiiremini laulukoer, youtube-st Hilarius Hiiri videod või emme laul. Ikka “Äike-päike” ja “Põu-põu-põu püksid jalga…”. Emmega juuksuris käimine läks samuti lõbusamalt laulu saatel. 😀

Mul on hea meel, et sa jätkuvalt armastad õues olla. Magamine on seal küll harvemaks jäänud, sest nüüd kasutame vankri asemel jalutuskäru, aga igal võimalusel oled sa ka kärust väljas murul või batuudil või lihtsalt süles. Miks on õues olemise fotodel sul alati lutt suus? Sest sinu näpuosavus ja kiirus päädivad tavaliselt sellega, et pean su suust välja õngitsema puulehti või lilleõisi. Ennetades seda… 🙂

Magad sa nüüd päeva ajal kolm korda ning enamasti oma voodis. Kui seal uni otsa saab, siis tissi abiga magad veel meie suures voodis pea tunnikese edasi. Sinu uinumiseks on vajalik vaid väheke vaiksem ruum ning emme ja uni tulebki. Mõnikord kiiremini, aga valel ajal üritades leiame sind hoopis mööda aknalauda uitamas enne, kui uni kohale jõuab. Ööuni tuleb tavaliselt kella 21-22 vahel ning äratus kella 7 paiku. Sinna vahele mahub ka 2-3 korda lohutust emme kaisus tissiga. Meie oleme rahul ning sina vist ka – kasvad kenasti ning oled särasilmne ja õnnelik laps! Ilma põhjuseta suu virilaks ei vea ning pigem särad nagu päike meie päevades. 😍 🌞😍🌞

DSC_0844DSC_0436.JPG

Palju-palju õnnelikke hetki üheskoos, meie kallis Täpike! See armastus, mis meid seob on kasvamas iga päevaga, iga õpitud uue oskusega, iga “esimesega”. Oleme tänulikud, et meil on see võimalus näha sinu sirgumist, kasvada ja rõõmustada koos sinuga. ❤

 

 

 

 

Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363

7 õnnelikku kooskasvamiskuud

DSC00154

Koos sinuga, kullakallis Täpike, kasvab ka minu rõõm ja suureneb armastus. Imelised 7 kuud on olnud täis õnnelikke hetki ning kuhjaga heldimuspisaraidki. Igas kuus on midagi, mis paneb südame kiiremalt põksuma ja tahaks käsi kokku pannes õhata-tänada elu selle imelise kingituse eest – sinu eest! 😍 DSC_3728

Viimase kuu märksõna on kindlasti liikumine. Nägin meie suure voodi peal sinuga mõnusasti mängides, et varsti-varsti oled sa valmis minema. Iga päevaga said sa rohkem selgemaks, kuidas ennast ihaldatud objektini lähemale tõmmata. Loomulikult aitas kaasa ka voodil oleva teki enda poole sikutamine ja nii tuli ka meelisese ise sinu juurde, aga ikkagi. Käed tegid tööd ja sa liikusid! Põrandal see veel eriti ei õnnestunud. Aga miks mitte alustada turvaliselt pehmel alusel ja siis sealt edasi juba igal pool? Seda sa ka tegid. Ja nüüd on meie ainuke ülesanne oma üht silmapaari suurima tähelepanuga töös hoida, et sinul oleks liikumine võimalikult ohutu-valutu. No need ukse lävepakud alguses hoidsid sind küll tagasi, aga harjutamine tegi sind kiiresti meistriks ning kõht maast lahti ja hops! üle. Selge!

Kui su põrandale panime, et sinu äraõpitud oskust imetleda, saime su liikuma emme prillide suunas ja muidugi televiisori pult on teine asendamatu magnet. Tõmbasid ennast hoogsalt käte abil edasi ja olidki soovitud asjade juures! Nädal hiljem hakkasid sa ka jalgu kasutama edasi liikumiseks, eriti paljajalu oli väga mõnus endale hoogu juurde lükata. Super! Meie issiga ainult ohhetasime ja ahhetasime õnnest ja loomulikult saime selle esimese korra ka videole, mida hiljem tore koos vaadata.

Lisaks roomamisele üritad sa juba ennast ka toe najal püsti ajada. Päris hästi õnnestus see sul suurele õele toetudes, aga kuna jalad veel pikalt ei kanna, vaid tudisevad all, siis see oli vaid hetkeks. Küllap see varsti kindlamaks muutub ja sinu võrevoodi tuleb sel juhul juba madalamaks lasta. Samuti proovid sa ikka vahel käpuli asendist ka istuma minna. Oskad küll pepu peale ennast ühele küljele lasta, aga püsti sealt veel ei saa, tasakaal kaob ära. Aga küll seegi tuleb!

Kuna sul on nüüd liikumisega nii palju tegemist, siis magamine on viimasel ajal üsna tähtsusetu. Varasema 2-3 tunni asemel magad nüüd 1-2 tundi ja sedagi ikka õues vankris. Aga magamajäämine seal on tõsine vägitegu, sest vaja on ju autosid kuulata ja tuuleõhku nautida ja lillekest maitsta ja puulehti katki rebida. Ühesõnaga maailma avastamine on praegu sinu suurim töö ja see ongi õige. Kui ikka tukk peale tuleb, küll siis ka magad. Selili pole sa enam nõus sekunditki kusagil olema, seega õueuned on samuti kõhuli.

Õues oled sa rõõmuga igal võimalusel, sest paraku on meil teha selliseid töid, mida tuppa kuidagi ei too ning sina oledki siis meiega igal pool kaasas. Olgu need siis õhtused lillekastmised või varahommikused (kell 6 nt) emmega pildistamised.

Selleks, et oleks jõudu mööda tube liikuda ja õues ümbrust jälgida, tuleb korralikult süüa. Selleks on sul suus juba 2 hammast, tähtis kuupäev on 09.07, kui peale 3 km kõndimist sa ainult jorisesid vaikselt vankris ja magamajäämisest polnud juttugi. Sinu lemmik on jätkuvalt rinnapiim, aga lisaks sööd sa lõuna ajal juurikapüreed lihaga, vahepalaks aiast või poest kõike värsket (maasikat, vaarikat, tikreid, virsikut, viinamarja, arbuusi) ning õhtul sobib hästi puuviljadega või küpsistega puder. Maitse-eelistustest olen tähele pannud, et veiselihaga püreed meeldivad sulle rohkem kui kanalihaga. Aga üldjuhul pole kurtmiseks küll põhjust, sest kui lusikat näed, siis su suu on kohe lahti nagu linnukesel.  Esimese unetsükli magad sa kenasti omas voodis, sest sel ajal toimetame meie veel teises toas, aga siis edasi jääd juba meie kahe vahele. Paar korda ikka ärkad ja kui ainult lutist ei piisa, siis tissiga koos magame ikka edasi. Ööunne lähed tavaliselt 22 ajal ning ärkad enamasti 7-8 vahel.DSC_0015

Lisaks kiirele liikumisele tuleb sul järjest paremini välja ka juturääkimine. Ja mitte vaikselt ja viisakalt nagu printsessile kohane, vaid ikka jõuliselt ja valjuhäälselt hõigates. Üks lemmikmäng on sul issiga kaanonit teha, kus sinu “eeeee” võ “ääää” vaheldub issi omaga ja sa ootad alati vaikides ära, kui issi lõpetab, et siis saaksid sina alustada. Omaette mängides mänguasja ühest käest teise pannes, on kuulda “aitäh”. Kui kõht on tühi ja ma ennast sinu kõrvale pikali sätin, et sööma hakata, siis võib kuulda isegi “anna”. Ja nutujorina seast võib juba eristada “emme”-t. Puristamine on vahepeal moes ning pa-pa-pa käib ka mingite mängude juurde. Peale selle, et sa ise räägid, oskad sa ka väga hästi teisi kuulata. Nt telekast multikakanali reklaami kuuldes jääb kõik muu pooleli ja sa kuulad tuttavat häält ning muusikat, kas oled telekaga samas toas või mitte, pole vahet.

Sel kuul oli meil päris mitu põnevat autosõitu. Avatud talude päeval käisime ja sellest on pikem jutt siin. Mere äärde ja metsa jõudsime ka paar korda ning isegi lõbustuspargis sai suurte õdede-vendadega käidud. Sinuga on hea sõitu alustada siis, kui sul on tulemas uneaeg, sest turvahälli kinnitatuna ei meeldi sulle seal väga pikalt  istuda. Aga oma käimised saame ikka käidud, kui sinu juures tagaistmel on keegi, kes youtube-ist sulle “Äikest-päikest” laseb. 😀

Võõrastamine on täiesti selge. Kui ikka ärgates vaatavad otsa võõrad näod või mänguhoos ilmub kusagilt vaatevälja vanaisa, keda harva näeme, siis on emmet vaja, et nuttu peatada. Aga ei olegi tarvis ju kohe ja kõigile naeratada, ikka ettevaatlikult harjudes. Ja veidi aja pärast oled sa nõus juba kõigi sülle minema.

Ütlen ausalt, et järjest rohkem tahan sinna põrandale sinu tegelustekile laskuda ja sinuga mängida, sest iga päevaga muutud sa järjest rohkem Lapse moodi, pole enam beebi. Aga kui ma telefonist sulle sinu enda pilte näitan ja sinna kõrvale “beebi” ütlen, siis läheb sul nägu nalja täis ja silmad hakkavad särama! Tunned ennast ikka beebina ka hästi.

DSC09945

Väga lõbus on see kooskasvamine. Mina õpin sinu jutust aru saama ja veel suurema hoolega kodu koristama ning ohtlikke asju järjest sinu käeulatusest eemaldama, sest sinu väikesed näpukesed oskavad näpitsvõttes ka kõige pisema prahikese üles võtta ja see rändab ju kohe suhu. Sina teed iga päev midagi uut, midagi esmakordset, midagi südamepõhjani rõõmustavat, midagi õnnepisarateni üllatavat! Sa oled imeline väike inimene! Palju õnne meile!

 

 

Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!

 

 

Ah, meri…

Kui siin ilmas on midagi, mis mu silmad eriliselt särama paneb, siis on see meri. Loomulikult on võluvägi ka lapse naeratusel või kallima kaisutusel, aga siiski meri. Olen sellest varemgi pajatanud, kuidas ma veega sõber ei ole ja suurimad õudusunenäod on alati veega seotud, aga miski maagia on ses meres. Või on see tema hällitav laintelaul? Või on see tema tuuline tormitants? Või tema kaldaid kaunistavad imekivid, mida tahaks alati seljakotiga koju vedada?

Minu jaoks on meri alati kõige parem kaaslane ja pole vahet, kas istuda seal rannal keset palavat suvepäeva või hüpata üle rannakivide külma talvetuisku trotsides. Meri kutsub! Ja seda kutset eirata on väga raske. Sest alguses tunnen seda õrnalt tukslemas oma peas, mõtetes, unistustes ja siis hakkab tung minna järjest tugevamalt endast märku andma. Laulud, mida Täpikesega laulame, on mereteemalised. Salvrätikud, mida poes silman ja ostukorvi laon, on meresinised. Uued kardinad, mis vanad välja vahetavad, on sinisel taustal kuldse päikesevärvi lillelised. Isegi õhuvärskendaja, mis tavaliselt on mingi lillelõhnaline, saab seekord ostetud merelainete hõnguline. Rääkimata sellest, et ühel eriti tugeval mul-on-merd-vaja-päeval võtan välja oma kivikogu ja veedan aega neid kauneid vaadates ja meenutades, kuidas nad minuni jõudnud on. Et see palavikuline soov saaks rahuldatud, aitab ainult see, kui autorattad suunata sinnapoole, kus lähim meri minu rahutut hinge paitaks. Sedasi ka täna hommikul kulmineerus megasuur tahtmine minna sõiduga Pärnu poole.

Kuna minekuks läks suht eksprompt ja aega väga ettevalmistusi teha polnud, siis jäi ka piknikukorv täitmata ja kaasa võtmata, samuti jäi tegemata kodune töö, mille käigus välja valida parimad kivised rannad. Ja et minu tänasesse (ja ka igasse järgmisesse) reisiseltskonda kuulus meie armas  pisipiiga (täna 4-kuune), siis leppisin võimalusega kiirelt merele “Tere!” öelda ja veidi seda rahu endaga kaasa võtta. DSC09793

Päike saatis meid terve tee ja soojendas jalgade puhkamiseks puupalki rannas, millelt vaade merele küll hetkel mingi maaliline polnud, aga see meid ei häirinud. Ikka tundsin iga sammuga mere poole liikudes, kuidas ma õhulisemaks muutun ja kõnd kergemaks läheb. Suunurgad tõusid ilma igasuguse põhjuseta ülespoole ning süda, aimates head, jättis ehk nii mõnegi löögi vahele. 😉

Ja seal ta oligi. Meri – mu südame turgutaja, mu akude laadija, mu hingehaavade paitaja, mu katki-olemise-tuju lohutaja, mu  inspireerija. Mu suurim sõber, keda pole juba kaua aega näinud ja kelle meloodilist lainte rullimislaulu kuulnud ning kelle päikese käes sillerdavat pinda näinud. Nii hea oli taas teda kohata! Nii hea oli seal märjal liival kõndida. Nii hea… Ja süda sai rahu täis. Aitäh! Kohtume peagi taas! Ma luban. 🙂

P.S. Kaks kivi tõin ikka taskus koju ka. 😛

 

Laskem päikesel särada

Hei, sina väike päike! 🌞 No tegelikult julgen ikka liialdamata väita, et sa oled kogu meie maailm, seega suur ja soe päike. Tänaseks oleme koos veetnud väga toredad 4 kooskasvamise kuud ning iga päevaga tunnen järjest rohkem ja suuremat õnne! See on imeline aeg, saame sinuga jagada iga hetke täis naeratusi, paisid, kilkeid, puristamist, silitamist, laule, hüpitusi, liisutamisi, käehoidmisi, unemagusaid mõminaid ja armastust! Kõike seda pakub elu sinuga!

Viimane kasvukuu on olnud silmnähtavalt ja kõrvadele kuuldavalt põnevust, vallatust,uusi oskusi ja “esimesi” täis. Sa oskad vägagi häälekalt endast märku anda, kui mänguasi on käest kukkunud või mähe vajab vahetamist. Sinu sõnavara on täienenud mingi silbilaadse väljendiga nagu “emm” või “ämm”. 😀 Kui sa voodikarussellil pöörlevaid sõpru vaatad, siis püüad neid loomulikult ka kätte saada. Mõnikord see õnnestubki ja siis rändab Tiiger või Iiah ikka lõbusa kilkamise saatel kohe suhu ka.DSC_2285

Vahepeal avastasid sa, kuidas kõik sinuga koos eksisteerivad kehaosad pakuvad võimalusi mängimiseks. Varbad! Jee, nüüd sa saad neid jalgade küljes olevaid pisikesi pallikesi kätte! Eriti lõbus on mängida keelega. No ja täiskasvanud kõik muidugi naeravad selle üle, kui sa keelt näitad ja seda kohe päris pikalt. Aga keelega oled õppinud ka uut häält tegema, mis meenutab juba natuke puristamist. Vaatame, mis sellele järgneb. Igatahes oled sa üks lõbus pliks, kes oma erinevate näoilmetega meile head tuju ja lõbu pakub.DSC_2170

DSC_2240

Mul on hea meel, et sa iga päev järjest rohkem juba kõhuli oled nõus olema ning sellega ilma suure kisata lepid. Loomulikult on siis abiks värvikirevad mänguasjad või hoopis meie armas kuts Tai. Tema on sinu jaoks hetkel parim seltsidaam. Nii kui ta sulle läheneb või meie kutsumise peale kohale jookseb, siis sinul nägu nalja täis ja demonstreerid oma häälega naermise oskust. Samuti naerad sa siis, kui emme sinuga hommikuti õhuvannide ajal võimleb (kaenla all on ju kõdi koht) või issi oma musimasina käima paneb ja su nendega üle külvab.DSC_2115

Meil on ka ühised trenni- ja lauluhetked, millest saame mõlemad kasu. Mina selili voodil, sina minu jalgade peal ning siis muusika saatel tasakaaluharjutusi teeme. Tore on see, et sa ei karda lennukina lennata ega küljelt küljele veereda. Vahva on vaadata, kuidas sa pingutad, et end minu jalgadel hoida, ehkki mina kallutan päris palju küljele. Ja sinu mälu areneb! Meie enimkasutatud laulud-mängud “Kuts läks karja…”, “Üle ja alla…”, “Kinni-lahti…”, “Mul on kaks pliksukätt…” on sulle juba nii tuttavad, et neid kuuldes venib sinu armas suuke koheselt rõõmsaks naeratuseks. Samuti kaob nutujoru, kui riidessepanemise ajal laulame “Põu-põu-põu püksid jalga…” või lihtsalt lõbusas tujus “Äike-päike!”. Sa tunned need kohe kiirelt ära ning naeratus on kindlalt garanteeritud.

Palju rõõmu teeb see, et sa järjest rohkem naudid õuesmagamist. Kui tubased uned on sul viimasel ajal lühikesed – 30-45 min, siis õues jätkub tihti und lausa paariks tunniks. Ei karda me vihma ega tuult ja isegi aprillikuu viimaste päevade üllatust – lumesadu, kui vähegi võimalik, läheme õue.DSC_2342

Proovin sind ikka väikese lutiga ka sõbrunema meelitada, aga ega sa sellest väga  midagi ei arva. Küll aga oma pöidlad on sul alati valmis ja lohutamistvajavatel hetkedel kiirelt suus. Seda eriti öösel, kui oled just peale söömist uinumas, aga miski sind häirib, siis läheb pöial suhu ja uni ongi kohal. Hea küll, praegu oled sa pisike ja seda on vahva vaadata, meie Pöial-Lii, aga loodan, et sa sellest ikka mingi aeg loobud, ilma võitluseta.DSC_2377

Homme algab kaunis maikuu. Kevad venib sel aastal oma soojade ilmade näitamisega ja ülepäeviti puistab pilvedest lund ja rahet alla, aga küllap see soe ikka kohale jõuab. Ootan väga kirsside ja toomingate ning tulpide-nartsisside õitsemiseaega. Ja kuna sul seljalt kõhule keeramiseks veel vaid veidi abi on vaja, siis kindlasti pakub uus kuu palju põnevaid uusi oskusi. Harjutamine teeb sind varsti suureks meistriks ja pakub emmele issile tähelepanelik-olemise tööd juurde!

Pea meeles, et sa oled ainulaadne ja eriline, kes iga päev kohaneb eluga siin maailmas! Et see võimalikult kergelt ja säravalt kulgeks, anname sulle eluteele kaasa killukesi oma tarkusest, oma tugevusest, oma armastusest! Et sinu sära kunagi ei tuhmuks! Aitäh, et saame sellest kõigest osa. Palju päikeselist õnne sulle, armas Täpike!

Armastusega, emme ja issi! ❤

DSC09782

Love of our life

Ega ma muudmoodi oskagi nimetada seda kõike, mis sinuga koosveedetud aeg hõlmab, armas Täpike! Ikka rõõm, rahulolu, pisike murekübe, kui sa nutad, aga suurim annus siiski puhast ja südamlikku armastust. Sest sa lihtsalt oled kõige, kõige, kõige… nende teiste “kõigedega” koos.

Collage 2017-03-27 06_42_17

Tänase seisuga oled sa juba 3! Päris abitust titast on saanud imearmas pisike laps. Sa jälgid oma sõstrasilmadega iga meie liigutust. Sa leidsid üles oma käed, oma sõrmed, oma pöidlad, mida nii magusasti suhu paned, kui uneaeg tulemas või lihtsalt väike nutujoru külas. Vaatan sind praegu siin enda kõrval Unemaale vajumas, pöidlake suus. Ja ma vaataksin sind veel ja veel, aga samas tahan ka kiirelt kõik sinu uued oskused ja olemised kirja panna sel ajal, kui sina tudud. Siis ärgates olen jälle sinu jaoks olemas, mängime koos, laulame koos, võimleme koos, võtame voodis päikeselaigus õhuvanne ja naeratame teineteisele.

Sulle meeldib oma mängukaare all loomi vaadata, peeglititale naeratada ja kui lõvi oma muusika lõpetab, siis hõikad meid kohale, et see uuesti mängima pandaks. Ostsime sulle ka voodikarusselli, et see ehk aitaks sul oma voodis uinuda. Aga seal ju Puhh, Tiiger ja Iiah käivad muusika või linnulaulu saatel ringi ja no magama sa seal küll ei ole jäänud. Alguses tekitasid nad sinus isegi veidi kartust, sest nutt tuli kiirelt, kui nad su pea kohal tiirutasid, aga nüüd sulle meeldib neid vaadata.

Jätkuvalt meeldib sulle ikka selili olla. Kõhuli oled sa mõne minuti rahul ainult siis, kui saad seda teha minu süles või kui keeran sulle rinna alla tekikese, et saaksid kohe kõrgemalt ilma ja inimesi uudistada. Aga ühel ööl tegid sa imet! 🙂 Võtsid kätte ja keerasid end ise kõhuli ning magasid rahulikult nii kuni hommikuni. Mis sa arvad, kas mina julgesin edasi magada? Muidugi mitte! Olin valvel nagu sõdur, kes kohe valmis appi sööstma, kui pisikestki piiksu kuulen. Ja üldse oled sa öösel ärgates eriline Rõõmupall ja Jutulind! Ühel ööl, kui issi sinuga vestles, sa isegi kilkasid korra suurest rõõmust – keegi on veel üleval minuga koos! 😀

Nüüd on sul enam-vähem väljakujunenud ööunne minemise aeg – 20-21 vahel. Aga päevased magamised ja söömised on ikka nii nagu sina soovi avaldad. Tavaliselt hommikul peale ärkamist ja puhastamisprotseduure oled veidi üleval ja teed siis umbes 45 minutilise uinaku. Siis tuleb söögi- ja mänguaeg ning siis oleme juba ilusate ilmadega õue läinud. Vankris sa magad küll, kui see liigub. 😛 Ja enamasti ikka tund või kakski. Siis tuleb toas veel üks lühike suikumine mängimise vahele. Aga enne ööund on sul mingi kaval nutuaeg ka päevaplaani kirjutatud. Siis ei sobi ei emme tiss, ega issi süli – viskad ennast vibuks ja kisad nii nagu kogu maailma kurbus oleks sinu õlgadel kanda. Lohutamine on siis päris raske ettevõtmine. Hoiame kätel ja kõnnime, istume kiiktoolis ja lubame sul televiisoripilti piiluda, paneme turvahälli ja kiiiiiigutame, laulame ise ja laseme youtube-ist mussi, pakun sulle isegi väikest lutti, aga see on suht mõttetu, kuna sa ei tea, mida sellega tehakse…  Ei ole me veel seda võluvitsakest avastanud, mis mõjuks. Katsetame jätkuvalt. 🙂

Enamuse ajast oled sa ikka särav ja naerusuine piiga. Ja sulle otsa vaadates, kaovad kohe ka emme-issi murepilved taevast ning päike loob kõigele lahendusi ning annab tohutult tahtmist ja jõudu elada. Suured õed-vennad on juba harjunud sinu nututrallidega, kes vähem, kes rohkem. Aga armastame me sind kõik ja kogu südamest! Sest sa oled parim kingitus igas meie päevas! Kasvame koos ja avastame maailma!

paint

Ja üks pildike ilusa päeva lõpuks ka… 2017-03-29-19-22-05