Kui mänguaeg kolib õue (täielik pildipostitus)

Esimesed isevalmivad mullaõunakoogid on tehtud.

Pall on üks tänuväärt mänguasi! Nii kaua, kui teda on…

Ja veelgi õhulisemad mullid-pallid, aga rõõmu jätkus taevani.

Kui oma õuemurust ei piisa, võib alati veidi kaugemale minna.

Ka päris kaugele, kus võib kohata ägedaid liikumisvõimalusi.

Enne õhtut veel väike metsaretk.

 

Advertisements

Kevadine – päikest, tuult, lilli ja lõhnu

Kell on kaheksa, hommikul. Päike särab taevas ning tuuleke vaid õrnalt jalutab ümber maja. Kui ma ennast ja Täpikest riidesse hakkan sättima, meenub juba lapsepõlvest meeldinud lauluke multifilmist “Karupoeg Puhh”, Vene variandis –

“Kes hommikuti külas käib,

see asjatult ei longi,

sest teada on, ta-ram-ta-ra,

et selleks hommik ongi!”

Saime 1-2-3 koos lauluga riidesse ning olimegi valmis külaskäiguks. Astusin mina ees ja lootsin, et Täpike minu järel rõõmuga käib, sest kärus istumine sobib viimasel ajal ainult uinumiseks, aga korda kolm, kui mitte viis, pidin teda sülle haarama, et ta jalakesed ja nina ikka samasse suunda keerata, kuhu mina minna tahtsin. Nii me kahekesi kulgesime umbes samas tempos nagu tee peal meie seltsilisteks olevad teod. Kohale me jõudsime.

Esimesena tervitasid meid lehiseprouad, kes end juba kevadpeoks sättima on asunud – roosad kleidid seljas. Ilusad on nad kevadel ja kui neid veel rohkem ühel oksal, siis seda enam.

DSC03898

Kaunis roosas kostüümis lehise emaskäbi

Edasi võtsime suuna kollaselt kutsuva pajupõõsa poole, milleni jõudmiseks tuli aga  oma sada meetrit maha käia. Esialgu astusime mõlemad oma jalul. Veidi maad käidud, otsustasid Täpikese kollased kummikud, et ei neid või mööda külateed pori sees kulutada – võtku ma nemad koos kandjaga sülle. Nii ma siis astusin oma armsa kaaslasega. Vahepeal oli mahti nina taeva poole pöörata ja ülelendavale linnuparvele lehvitada.

Mida lähemale pajupuule jõudsime, seda selgemaks ja kaunimaks muutusid tema uhked karvapallid. Jõudsime kohale, sulgesin silmad ja pistsin nina põõsasse  – oh, see lõhn! Mmmm… Kevadelõhn on kollane!  Sel isendil siis isasurvad need kaunid kuldkollased, kes meelitavad nii oma värvi kui lõhnaga putukaid tolmeldama või on suureks abiks ka tuul. Kui meie seal end sisse sättisime – Täpike tee äärest kivikesi korjama ja mina võsas kõige kaunimatest urbadest pilte klõpsima – oli tuul veel täiesti heatujuline ja liigutas väheke vaid neid oksi, millel olevaid urbi ma pildikaamerasse püüdsin saada. Isegi usin töömesilane oli kohal ja ei lasknud end meie kohalolekust sugugi segada – töö tahtis ju tegemist.

Pildid tehtud, kivikesed korjatud, asutasime end tagasiteele. Needsamad meetrid tuleb ju uuesti läbida, et koduni jõuda. See meeldis Täpikesele kohe kordades rohkem ning hakkas aga usinalt astuma. No nii 10 sammu ehk ja siis tuli meelde, et kui kandsid mind siia, siis kanna koju ka! Nii me tasapisi kord süles, kord ise sammukesi tehes jõudsimegi koduse kuusehekini. Pistsin nina kohe päris lähedale, et leiaks kinnitust minu teadmine – kuuseroosid õitsevad juba!

Koduõel on Täpike avastanud, et peale kõndimise on võimalik oma pisikeste jalakestega ka kiiremaid liigutusi teha ning õnneks on meil olemas ka väike küngas, millelt naerulaginaga alla jooksmine on üks vahva mäng. Ja ilma selleta tuppa minna küll ei tohi. Enamasti jõuab ta sealt künkast alla ikka püstiasendis, aga vahel võtab ka sellise hoo üles, et lõpetab lõbusasti nina murus. Nii tänagi… 😀

Külas käidud, jooksutrenn tehtud, kohalik kuldnokapaar kastani otsas tervitatud, lillepeenrad kontrollitud – kes on järgmised õitsejad? Kui sul on oma maalapike ja peenras ka silmailuks mõned õrnad õied, siis koos esimeste soojadega hakkad ka esimesi õitsejaid ootama. Mina vähemalt teen nüüd iga päev korra aias lilletiiru – kes alustab, kes lõpetab õitsemist? Krookused tegid sel aastal eriti kiire etteaste – juba nad on norus ning ilu kadunud. Kellukesed sätivad samuti oma pille kotti, aga sinililled ja kirgaslilled jätkavad veel rõõmustamist ning esimesed nartsissid on juba lahti!

Kell on vahepeal reipalt edasi liikunud ning pilk õue ütleb, et sõber Tuul on millegipärast tujust ära – hommikuga võrreldes marutab ta nüüd ikka nii suure hooga, et ega välja minna väga ei taha. Aga minema peab, sest meie Väike Päike otsustas, et tema toas magama ei jää. Riided jälle selga, käru rattad tee poole ja teeme siis ühe uinutava ringi. Oh, sa poiss! Käru tee peal hoidmiseks tuleb ikka korralikult jõudu rakendada, sest hoog on Tuulepoisil eriti võimas. Tegin lühikese retke pisut eemal asuva vana veski juurde ning tagasi. Mina sain taevas perutavatest pilvedest pildi ja Täpike oma magusa lõunaune.

DSC03993

Üks veski seisab…

Ei ole halba ilma…. 😉 Või mis teie arvate?

Lapsele rõõmu, emale …. ka rõõmu

Emasid on erinevaid. Mina liigitan end julgelt nende hulka, kes lastele tegevust ja lusti pakkudes on valmis selleks ka kõvasti panustama – oma aega, oma oskusi, oma tahet olla koos, teha koos ja pärast koristada, parimal juhul koos.

Hetkel on meie pesamuna veel selles eas, mil kõik on lõbus mäng ning koristamine kaasaarvatud. Luba ainult oma hari ja kühvel minu kätte, luba mul endal tolmuimejat hoida ja nuppe vajutada või anna mulle ka märg! mop, et saaksin põrandaid pesta.

Seega juhtus nii, et meie pühademunade värvimine venis sel aastal veidi pikemaks. Ei olnud ainult 1-2-3 riided ribadeks, sibulakoored selle peale, siis muna ning riie niidiga kinni ja potti ning kor-ra-ta! Meie pisike tubli Täpike arvas, et kõige ilusamate pühademunade jaoks tuleb sügisest saadik hoolega hoitud sibulakoorte seest valida välja need kõige kullakarvalisemad! Andsin talle siis ülejäägiga karbi kätte ja tema tegutses!

Kuidas silmad särasid! Kuidas kõlas õnnelik naer, kui ta avastas sealt paar kuivanud sibulat ja neid visates meie pere kiisu need kohe mänguasjaks ristis ning mööda kööki taga ajama hakkas. Milline rõõm oli näha valguse käes langemas neid läbipaistvaid kergeid koori, mida väikesed käekesed üle pea õhku lennutasid. Nii lõbus ju! Kuidas sa lõpetad ära selle vahva mängu?

Kui juba üsna pikalt oli möllatud sibulakoorte sees ja neid oli nii Täpikese juustes kui koeratoidukausis, hakkasin tasapisi harjaga seda etteastet kokku pühkima. Ja läkski õnneks – kui viimaste koortega prügikasti jõudsin, sai preilil ka mänguisu täis. Ei mingit keelamist, ei käte kokkulöömist ega ahhetamist – “Mis nüüd küll saab?” Sai mängitud, sai koristatud, said munadki värvitud! Kõik looduslik, ohutu vanemaga koos ning lõbus pealekauba. Laps õnnelik, ema õnnelik, kassist rääkimata… 😀

 

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Väikesed käekesed teevad…

Meie väike Päikesekiir Täpike on tänaseks juba 11 kuud ja paar nädalat pealegi meid rõõmustanud. Viimastel päevadel ka kurvastanud minu emasüdant oma õhtuse nuturalliga, millele põhjust ja lahendust leida on päris keeruline.

Suus on näha 7 imepisikest valget kikut, aga tulemas neid ju veel omajagu. Kas teevad sulle need igeme seest väljapressijad valu? 7. detsember on väga tähtis kuupäev, kuna siis tõusid sa ise püsti ja hakkasid astuma. Videolt lugesin kokku 17 iseseisvat sammu. Tubli-tubli! Ja seda kuuldes sa loomulikult plaksutad ise endale koos meiega.  Kas on see suur arenguhüpe sinu nutu põhjuseks? Sul on palju rohkem tahtmist ja jõudu olla ärkvel ning oled oma lõunauned vaid ühele korrale sättinud. Kas võib see muutus ja ehk ka üleväsimus põhjustada õhtuseid nutuhooge?

Igatahes päevad on meil jätkuvalt tegutsemistahet ja mängurõõmu täis. Selgeks on saanud asjade välja tõstmine ja emmele ulatamine. Seepärast läheb pesu kuivama riputamine ja kuiva pesu kokkupanek veidi kauem kui tavaliselt. Kõik riided, mis sa kusagilt kätte saad, paned endale pähe või ümber kaela ja siis algab käpuli maraton mööda tubasid. Mõnikord vajub see riideese päris silmile, aga ega see pidurda sind.

Sinu väikesed käekesed armastavad pai teha koerale, kassile, emmele ja teed sa seda kohe hooga! Samuti kasutad sa oma käsi paberi ja muu võimaliku rebimiseks ning tükeldamiseks. Plastiliin Looduspere poest on juba ootamas, aga enne, kui sellega mängima hakkame ilma suhu pistmata, on õnneks jõuluaeg kohe käes. Ja sellega koos ka piparkoogilõhn meie kodus. Andsin sullegi tükikese tegutsemiseks. Tükikesi tegid ja suhugi panid, aga ega see väga maitsenud sulle, õnneks.

24956848_1570490776368423_174320408_o

Teiseks otsisime jälle välja oma näpuvärvid. Issi kannab uhkusega sinu väikeste käejälgedega kaunistatud T-särki, mis me isadepäevaks kinkisime. Seina aga kaunistavad sinu kujundatud 4 aastaaega. Pildid ja lugu on nähtav siin. Nüüd lasin sul mõnuga mütata suure tapeedirulli peal. Selle tulemusena valmis meie ühine koostöö – sinult ehted, minult oksad – meie oma kuuseke. Ikka veel käisid sõrmed suust ka läbi, aga nagu pakendilt lugesin, ei tohiks need värvid sulle mingit ohtu kujutada. Tähtis on see, et sa ei karda käsi määrida ja riided on ju pestavad!

 

 

Esimesed kunstiteosed

Mulle meeldib isetegemine. Mulle meeldib välja mõelda. Mulle meeldib kujutleda. Mulle meeldib luua. Mulle meeldib mängida. Enamasti on minu käes mänguvahenditeks sõnad, aga seekord võtsin kasutusele värvid. Ja ühe väikese armsa abilise.

Täpike on nüüd juba 10 kuud meid rõõmustanud oma võluva kuuehambalise naeratuse ja teeme-kõike-koos olemisega. Juba ta hakkab aru saama, et kellegagi koos on palju põnevam aega mööda saata kui iseenda seltsis vaid. Seetõttu veedan mina ja teised pereliikmed üsna palju aega temaga mänguasju uudistades ja juba mängides.

Esimesed mängud on nt “pall veereb – püüa kinni!”, “ehitan sulle torni – sina lükkad ümber”, korjan klotsid karpi – sina võtad välja” jne. Mõni tegevus on aga täiesti köitev juba ning sa vaatad huviga raamatust pilte, rebid ajalehest tükikesi, lükkad midagi voodi alla ja lähed ise roomates järele, paned laulukoera laulma ja teed midagi tantsuliigutuste sarnast samal ajal, võtad ükskõik millise riidest eseme ja paned seda endale pähe ja kaela.

DSC_1007

Lillede korjamise mäng

Selle kõige vahele mahutasin ära mõned esimesed kunstitegemise katsed. Need on veel täiesti täiskasvanu juhendatud ja tulemus suuresti minu ettekujutuse vili, mitte veel sinu Täpikese looming, aga samas tegutsemisrõõmu jagus meile mõlemale.

Esimene koostegemine oli selline salajane ja üllatusliku eesmärgiga, et valmiks kingitus meie issile isadepäevaks. Kasutasin Loodusperest tellitud näpuvärve, mis eeldatavasti on igati inimsõbraliku koostisega ja sõrme suhu sattumisel pole ohtu lapse tervisele. Minu värvivalik, Täpikese teostus (suuresti suunatud ja abiga muidugi), aga valmis armas kujundus issi T-särgile. Selle juurde käis salmike:

Olen alles väike, väike on mu käsi.

Seepärast armas issi mind hoidmast eal ei väsi.

Teine ise- ja koostegemine tekkis siis, kui JYSK- is lõuendeid silmasin. Ma pole kunagi mingi suur maalija olnud, aga sügaval sisimas mulle meeldib see. Mulle meeldib värve paberile kanda, neid omavahel segada ja neist midagi luua. Ostsin endale elu esimese lõuendi, mitte väga suure. See ootab hetkel vaba aega ja head ideed. Täpikesele aga ostsin kohe hulgim pisikesi 15×15 lõuendeid ja minigrip kotikesi ka. Mul pole midagi koristamise vastu, aga tahtsin proovida ei-mäleta-kelle-blogis nähtud päris puhast maalimise võimalust. 😉

Taas on praegu veel idee ja värvivalik minu oma, aga teostus seekord täiesti Täpikese enda moodi. Kõigepealt ta vaatas, siis võttis kätte selle lõuendi. Natuke hakkasid sel moel värvid segunema. Panime koos lõuendi põrandale ja mitte ühe sõrmega, vaid terve käega läks lahti lõbus “nühkimine”. Paremat sõna selle tegevuse kohta lihtsalt pole. Nii kaunistab meie seina nüüd aastaring Täpikese moodi:

 

10 täis

Aeg on sammunud oma rada ja kinkinud meile kuhjaga kuldseid hetki. Kinkinud meile koosolemiserõõmu, avastamiserõõmu, mängurõõmu, märkamiserõõmu, kasvamiserõõmu, kallistamisterõõmu, kaisusolemiserõõmu ja kõige rohkem õnnelike hetkede nautimise rõõmu koos sinuga, me armaskallis Täpike. ❤ Ja kui midagi on palju, siis soovime seda ka teistega jagada. Palju-palju ilusat rõõmu kõikide minu blogilugejate päevadesse! ☺

DSC_6245

Sel kasvamisekuul on sinust saanud suurepärane püstitõusja, asjade haaraja, mänguasjade korvist väljatõstja, imepisikeste leidude suhupeitja, mööda tugesid kõndija, äraminejatele lehvitaja, lauludele kaasaplaksutaja, muusika rütmis kiigutaja, osav põlvitaja, hommikul unemagusalt naerataja, kiledalt kilkava häälega appihüüdja, arvutiklahvidest huvituja, toolidest käimistoe tegija, lemmikpüree valija, viinamarjade ja mandariiniga maiustaja, öösel korda 4-5 ärkaja, seinal kärbse märkaja, koera vuntsidest tõmbaja, kassi vastukarva silitaja, venna tuppa soovija, issi tehtud häälte ja unelaulu matkija, abiga pepu ees voodi pealt maha tulija, fööni mürina pelgaja, tolmuimeja juhtme tagaajaja, koerakausist krõbinate näppaja, õues magamisest loobuja, raamatulehtede keeraja, omas keeles ja žestikuleerides koeraga pahandaja, kiikhobu kiigutaja, voodis rõõmus trallitaja, põrandal veerevale pallile järelejõudja, emme telefonist laulude nõudja, suus mullide tegija, diivani alt mänguasja otsija, peeglititaga vestleja, mähkmevahetuse ajal ennast vibuksviskaja, küdevast kaminast eemalehoidja, moosipurkide põrandal veeretaja, uinumisel tissist juues oma luti käes hoidja, vannivees sulistamise armastaja, võõraste inimeste võõrastaja ja kõige selle vahele meie päevi ja öid lõpmatu armastusega täitja.

Lisan veel sinu täpsel sündimisepäeva kuupäeval valminud väikese salmikese.

Tänasel ööl, kui keerati kella

 ja minul ei tahtnud uni tulla,

 ma kuulasin – kell tik-tak käis

nii said mul kümme elukuud täis.

Kell 6 lõin hommikul silmad lahti

ning kohe ma emmega mängida tahtsin,

kuid siis tuli issi, mind sülle haaras ta.

 Mind kõrgele tõstis ja hüüdis hurraa!

10 korda sain laeni ma lennata,

10 korda sain kalli ja musi ka.

10 küünalt mu tordile täna ei pandud,

kuid söömiseluba on minule antud.

Mul maitsevad maasikad, mustikad ka –

 neid sõin ja olin õnnelik ma.

Kuid siis, kui ma söömise lõpetand olen,

miks kuulen ma emme suust vaikset ohet?

 Ma aitaks ju pesta ja kraamida,

kuid selleks liiga väike veel ma.

Said maasikavärvi mu kleit ja me tuba,

kuid emmeke armas, näe naeratab juba,

sest abi on soojast kraaniveest

ja issist, kel alati rõõmus meel.

Küll tulevad ajad, mil ise kõik teen

ja palju puhtamalt mängin ja söön.

Praegu ma oskan vaid hea laps olla

ja kallistuseks teile sülle tulla.

Kui mänguasju osta ei taha

DSC04740

Ja üks õnnekastan kindlasti taskupõhja

Käes on ilus üleminekukuu päikeselisest suvesoojast uduhalli sügisvaikusesse. Minu jaoks võrdub suvi melu, möllu ja rõõmuhõisetega ning mida rohkem väljas külmemaks läheb, seda vaiksemaks jääb minu sees. Ehk tuleb see alateadlikust enesealalhoiust talvekülmadele vastu astudes. Igatahes muutuvad päev-päevalt mõtted ja  teod tubasemaks. Seepärast kuivab meie mõnusal puudega köetaval pliidil kaks suurt pesukausitäit kastaneid. Miks nii palju, võib ju küsida? Sest enamus läheb suurde põrandavaasi esikut ehtima ja head energiat kodus hoidma, aga tegelikult olen mõtetes juba uues aastas.

Olen oma kolm vanemat last üles kasvatanud mänguasjakasti kõrval, milles päris suur hulk poest ostetud mänguasju. Tunnistan oma isiklikku vaimustumist lelupoe riiulite vahel käies ja ikka märkasin end sinna kasti midagi jälle juurde ostmas, sel hetkel “oi-kui-ilus-ja-vajalik” ning hiljem kasutult seisma jäänud vidin. Tänaseks on meie peres kasvamas 9-kuune pesamuna Täpike ja minus on kasvamas soov seda poestostetavate mänguasjade hulka hoida nii väikesena kui võimalik. Seetõttu on minu soov rahulikus keskkonnas kasvada ning tema tegutsemisvalmidus need, mis mind juba kaugemale vaatama panevad. Kevadeks-suveks on ta valmis katsuma, kallama, veeretama, täitma, viskama ja ehk juba ka sorteerima. Järgmised kastanid valmivad aga alles aasta pärast. Seega on meil igavate vihmailmade lõbustamiseks vahendid olemas.

Samal eesmärgil kogun juba värvilisi  pudelikorke ja pesulõkse, wc-paberi ja köögirätikurulle, millega on võimalik mängida, mängida, mängida.

Pudelikorgid sobivad suurepäraselt sorteerimiseks, kujundite ladumiseks, templitrükiks, kui vanust rohkem. Esmalt lihtsalt ühte nõusse panemise ja sealt teise kallamise harjutamiseks. See, et üks pappkast võib lapsele suurel hulgal rõõmu valmistada, pole enam tänapäeval üldse harv nähtus. Kui sinna kinnisesse karpi aga augud sisse lõigata, saab neisse toppida peale pudelikorkide ka neidsamu kastaneid, lõngajuppe, joogikõrsi, karvatraaditükke, riidetükke jms.

Pesulõksud on ühed maagilised mänguasjad. See, et nende avamine ja kuhugi külge panemine on peenmotoorika koha pealt tarvilik oskus, on oluline täiskasvanu jaoks. Lapsel on lihtsalt lõbus “leida” neid oma riiete või kardinate küljest, laudlina või voodikatte küljest, et näpuosavust arendada.

See tohutu mängumaa, mida pakuvad wc-paberirullid, ei hakka ma siia kirja panema. Ütlen vaid, et hea tahtmise juures on see lõputute mängude ja mänguvahendite meisterdamise võimalus, kui interneti otsing vaid avada. Kuna aga praegu on meie Täpikesel veel see kõige keelega katsumise etapp käsil, siis kastanimunad veerevad meil mööda pikka toru nt diivani pealt vaibale asetatud purki. Üheskoos paneme kastani pikaks ühendatud köögirätikurullidesse veerema, kuulame veeremise heli ja purgist võtavad pruuni muna välja väikesed osavad sõrmekesed. Ja milliseid põnevaid käike ja kurve, tõuse ja laskumisi saab neist rullidest teha, kui piiga kasvab ja ise mängu valmistamisel saab abiks olla.

Juba praegu on sellele 9-kuusele tüdrukule huvitav ja üks kiirelt omandatud oskus kusagilt seest asju välja tõsta või tõmmata. Arvan, et meie piiga pole ainuke, kes niiskete salvrätikute paki on kätte saanud ja taibanud, et sealt saab neid vahvaid lapikesi ükshaaval välja tõmmata. Esimesel korral läks suurem tähelepanu muidugi nende tekstuuri ja niiskuse kompimisele, prooviks jõudsid esimesed isegi suhu, aga järgmistel kordadel on põhieesmärk siiski võimalikult suur kogus salvrätte pakist kätte saada. Et laps saaks seda huvipakkuvat tegevust teha ja kuhjaga mängulusti ka, tegin talle tühjaks saanud pakki analoogse erivärvilistest ja erineva tekstuuriga kangalappidest “tema oma paki”. Tänu millele jääb üks “ei tohi” jälle ütlemata.

Värvid purgis. Meie pere suurte laste lemmik soe jook on kuum kakao. Seepärast ostan seda pulbrit just läbipaistvas plastpurgis. Purgid seisavad praegu puhtana riiulil reas ja hakkavad järjest täituma värvidega. Ehk siis igal purgil on oma värv ja omad pisi-asjad, mis sinna sisse mahuvad: korgid, paelad, paberi- või papitükid, nööbid, patsikummid, lilleõied… Kõikvõimalik, mis ühel tegevuse otsimise hetkel pakub avastamisrõõmu ja mängulusti ning samal ajal saab ka värvid selgeks. Ootan juba seda kollase värvi hommikut või sinist õhtupoolikul, mil käsi purki pista ja uurida, mis seal leidub! 😉

Olen kindel, et mänguasju ostame (ja oleme juba ostnud 🙂 ) ka sellele lapsele poest, aga need ostud on tõesti läbimõeldud ja -arutatud ning püüan vältida hetkeemotsioonide ajel tehtud oste. Olgu selleks siis lihtsalt lapsele rõõmu valmistamine või vastupidi paha tuju lohutuseks.

Huvitav, kui palju on minuga sarnaseid kaasamõtlejaid-tegutsejaid? Kuidas toimid sina?

Üheksa õnnekuud sinuga

Imeilus septembrihommik – päike tungib läbi tiheda udu, maapind on kaetud hommikuhaldjate õrnõhukeste looridega ning nende vahel on juba esimesed värvilised vahtralehed. Sügis on jõudnud oma värvipotist nii mõndagi kaunistada, vahtrapuud veretavad, kaskedel on kuldkollased rüüd, pihlad punavad ning kastani all ei soovita seista – aeg-ajalt potsatab sealt murule mõni armas “siilike”. Aga mängida on nendega suur rõõm, kui nende okkalise koore seest sügavpruunid munakesed välja vupsavad.

Kallis, Täpike! Täna on taas Sinu Päev – oleme üheskoos jõudnud 9-kuuseks kasvada. See aeg on olnud täis suurimat õnne, mida vanemad oma lastelt tahta võiks.

Sinu hommikune äsjaärganud sasipea ja unemagusad silmad on selline vaatepilt, mida mitte üheltki kunstinäituselt ei leia. Ja see armas haigutus, kui su suuke venib ja ja venib ning kohe järgneb sellele ka päikest täis naeratus.

DSC_0465

Sinu kavalust täis pilk ja sihikindel soov jõuda koera toidukausini või köögipõrandal olevate moosipurkideni on nii tugev, et kordi 10 peame sind takistama – sinu enda ohutusele mõeldes. Küll aga on sul selge selle köögikapi ukse avamine, milles on sinule lubatud “mänguasjad” – põnev on iga karpi ja iga kaant välja tõsta. Tagasi panemine on küll veel mõne sinust vanema inimese töö, aga küllap sa õpid. Samuti on lemmikuks kastanimunade ämbrist püüdmine, pabertaskurätikutest “lume rebimine”, niiskete salvrätikute “loendamine”  või meie riidekappides inventuuri tegemine ning otseloomulikult jääb koristamine sellele, kellele segadus ei meeldi.

Järjest kindlamalt seisad sa elutoas diivanilaua ääres ning liigud sellest vaid ühe käega kinni hoides edasi ja tagasi. Vahepeal on aga oluline kõik, mis vähegi käeulatuses, laua pealt maha tõsta. Ja su käekesed ulatuvad ikka väga kaugele juba, üllatavalt kaugele. Sest tuppa tulles avastame põrandalt ka neid asju, mida arvasime väga kaugel olevat. Siin on sulle igati abiks ka päkkadel seismine.

Sinu jaoks tõsine ettevõtmine, meie jaoks ülimalt lõbus vaatemäng, on kärbse jälgimine ja sõrmede vahele püüdmine. Sa oled nii osav juba. Alguses vaatad, siis lähened ja siis sirutad oma käekese, et seda põnevat pisiputukat kätte saada. Ei ole veel õnnestunud, aga sinu visadust teades, küllap sa ühel päeval tuled meie juurde ja näitad võidurõõmsalt üht siplevat kärbse-Kärti sõrmede vahel.

DSC_0640

Ma olen õnnelik ema, sest mul väga usin abiline sinu näol nüüd olemas. Panen mina tolmuimeja tööle, aitad sina, et saaks ikka võimalikult pikalt ja kaua ühte pisikest pinda puhastada. Asun õunamoosi jaoks õunu lõikuma, oled sa kibekiirelt abis õunu igasse toanurka veeretama. Suure õe sünnipäeval arvasid sa ka vist, et toa põrand võiks olla ühtlaselt kaetud muffinipuruga, palju lõbusam astuda, kui kristalselt puhtal pinnal. Ning õe peegel oli ka igavalt puhas, tulid appi vahvaid näpujäljemustreid peale joonistama.

Tegelikult meeldib sulle ikka lapse moodi ka mängida. Emme ehitab rõngastest torni, sina ajad selle ühe liigutusega laiali. Venna ehitab puzzlemati tükkidest kuubiku, sina ainult seisad selle najal ja ongi see laiali nagu Nif-Nifi õlgedest maja. Õde korjab kastanimunad ämbrisse, sina arvad, et ilusam oleks, kui nad on põrandal laiali. Tähtis on see, et sa vaatad huviga, kuidas venna ehitab või õde korjab ning ühel päeval teed seda sina ise.

Emmega meeldib sulle raamatust pilte vaadata ning eriline lemmik on kella pilt, kuhu juurde teen tik-tak, tik-tak. Muusika on ka sinu südame võitnud! Kui aga laulukoer laulma hakkab või lõvi muusikat mängib, asub sinu pisike tantsukeha kohe selle taktis liikuma. Ja vahet pole, kas sa istud või seisad – peaasi on liikuda! Autosõit on ikka pigem kohustuslik koha peal istumine kui lõbus ajaviide ning seal päästab ka nutujorust kõige kiiremini laulukoer, youtube-st Hilarius Hiiri videod või emme laul. Ikka “Äike-päike” ja “Põu-põu-põu püksid jalga…”. Emmega juuksuris käimine läks samuti lõbusamalt laulu saatel. 😀

Mul on hea meel, et sa jätkuvalt armastad õues olla. Magamine on seal küll harvemaks jäänud, sest nüüd kasutame vankri asemel jalutuskäru, aga igal võimalusel oled sa ka kärust väljas murul või batuudil või lihtsalt süles. Miks on õues olemise fotodel sul alati lutt suus? Sest sinu näpuosavus ja kiirus päädivad tavaliselt sellega, et pean su suust välja õngitsema puulehti või lilleõisi. Ennetades seda… 🙂

Magad sa nüüd päeva ajal kolm korda ning enamasti oma voodis. Kui seal uni otsa saab, siis tissi abiga magad veel meie suures voodis pea tunnikese edasi. Sinu uinumiseks on vajalik vaid väheke vaiksem ruum ning emme ja uni tulebki. Mõnikord kiiremini, aga valel ajal üritades leiame sind hoopis mööda aknalauda uitamas enne, kui uni kohale jõuab. Ööuni tuleb tavaliselt kella 21-22 vahel ning äratus kella 7 paiku. Sinna vahele mahub ka 2-3 korda lohutust emme kaisus tissiga. Meie oleme rahul ning sina vist ka – kasvad kenasti ning oled särasilmne ja õnnelik laps! Ilma põhjuseta suu virilaks ei vea ning pigem särad nagu päike meie päevades. 😍 🌞😍🌞

DSC_0844DSC_0436.JPG

Palju-palju õnnelikke hetki üheskoos, meie kallis Täpike! See armastus, mis meid seob on kasvamas iga päevaga, iga õpitud uue oskusega, iga “esimesega”. Oleme tänulikud, et meil on see võimalus näha sinu sirgumist, kasvada ja rõõmustada koos sinuga. ❤

 

 

 

 

Kallis kaheksane

Kohe, kui sinu seitsmes minisünnipäev läbi sai ja sa hakkasid iga uue päevaga kaheksa poole liikuma, oli mul kindel plaan alustada seda juttu. No lihtsalt sellepärast, et kõik need päevad olid erilised! Sina, meie päikesekiir, olid ja oled eriline! Nii palju uut juhtus iga päev, nii palju “esimesi” sain pildile ja videolegi. Ma olen nii-nii õnnelik, rõõmus, elevil, puhevil iga sinu uue oskuse üle.

DSC_0342

Sinu esimesed roosikingad

Tegelikkus kukkus aga välja ikka nii nagu alati. Kirjutamist alustasin just hetk tagasi ja nüüd siis piltide põhjal saangi sinu 8. kuu kokku panna.

DSC_0123

Jätkub LIIKUMINE! Roomamine sai kuu keskpaigaks nii selgeks, et hetk oled sa elutoas oma mängumatil ja teine hetk juba tervitad mind rõõmsa naeratusega köögi uksel. Kuna köögipõrandal on kiviplaadid, siis püüame sind rohkem tubades liikumas hoida. Aga kui ikka pikad püksid jalas, siis pole  mingit vahet, kus sa oled. Mina olen pisarateni liigutatud, et sa nii kärmelt juba liigud, aga sa ise ka! Nalja ja kilkamist jätkub kohe pikemaks ajaks.

DSC_0045

Roomamine on lõbus!

Kui natuke roomatud, siis paned oma käekesed toredasti lõua alla ja nagu puhkaksid, aga tegelikult vist valid uut suunda või objekti, milleni edasi liikuda. Igatahes oskad sa ennast hoida ja ei väsita liigse kiirustamisega oma keha. 😉

DSC_0054

Puhkehetk

6.augustil roomasid meie suures voodis aknalauani ja siis ajasid end selle najal püsti. Ja kui sa said aru, kui vahva on aknast välja vaadata, siis harjutasid sa seda püsti ajamist kohe igal võimalusel. Mis selge, see selge.

DSC_0101

Esimene ronimine aknalauale

Õues sind vankrisse magama saada on päris tükk tegemist ja peavalu. Sa võid olla silmnähtavalt unine, aga jorina saatel nõuad siiski istuma panemist, et saaksid mööduvaid autosid uudistada, liblikaid ja linde pilguga püüda, Thaila kukerpallide ja putukapüüdmise etendust naerdes nautida. Loomulikult ei saa siis magamisest juttugi olla, kui elu keeb su ümber. Aga mingi aeg sa siiski annad alla ja loobud vastupuiklemast või on tõsine uni ikka silmas ning magadki magusasti.

 

Kuna augustikuu kinkis päris palju oodatud suvesooja, siis said sa kenasti õues murul aega veeta, seni kui mina meie peenardel ja lilleaias tegelesin. Muru meelitas sind kangesti napsama oma kahe väikese sõrme vahele rohelisi liblesid. Näpitsvõte on täitsa selge ning juhtus ikka, et kui kohe ei märganud su käbedaid liigutusi sõrme vahelt suhu, siis tuli oma sõrmega su suust need kõrred või ristikulehed kätte saada. Enamasti olid suur õde või vend ikka õues abis, et ma saaksin pisut rohkem, kui minut tööd ja kümme sinuga mängimist, tulemuslikult aega veeta.

9.augustil ajasid end ise esmakordselt istuma, jälle meie suurel voodil. Abilisena kasutasid minu dressipükste paela. Tean, et ükskõik mis esemest käes piisab, et tasakaalu hoida. See oli nii suur asi minu jaoks! Aga nagu öeldakse, ega palju head korraga pole ka hea ja nii me pidime kohe mitu päeva ootama, enne kui sa taas üritasid ise istuda. Õnnestus see siiski rohkem pehmel pinnal, mitte põrandal. Ja mina siis püüdsin selle hetke kinni ja panin kohe turvaliselt sulle padja selja taha, et kui kukud…. Aga ei kukkunudki, õnneks.

DSC_0140.JPG

Esimene iseistumine

Kukkumisi on siiski juhtunud. Ja seda järgmise uue oskuse harjutamisel. Kui voodilt aknalauale ja põrandalt televiisori all olevale riiulile enda püsti ajamiseks oli kõrgus umbes 20cm, siis edasi tuli vallutada oma voodi kõrgus. Ennetades seda, lasi issi juba varakult sinu voodi põhja ka allapoole. 16.august oligi see päev, mil nägin sind esimest korda end voodis püsti ajamas, õigemini kätega end püsti tõstmas. Imeline! Aga seda hakkasid sa tegema nüüd juba igal pool. Ja siis need mõned pepuli-selili kukkumised juhtusidki, sest tasakaal ja koordinatsioongi on veel kehvake.

DSC01890

Esimene iseseismine omas voodis

Harjutamine on sind augustikuu lõpuks tõesti meistriks teinud ning nüüd oled juba ka järgmise etapi kallal. Samme sa veel seistes väga ei tee, küll aga püüad nt diivani ääres seistes  ühe käega toetada lauale ning voodis samamoodi ühest servast hoiab üks käsi ja teisest teine. Oled selles veel pisut ebalev ja ebakindel, aga aega on. Küll tulevad ka uued oskused, las õpitu saab kõigepealt kinnistatud.

DSC_0299

Esimene iseseismine laua juures

Seda, et sa ennast neljakäpukil olles vahvalt edasi-tagasi õõtsutasid, oli lõbus vaadata juba varem. 8.augustil sai sulle selgeks, et kui kätt edasi tõsta ja jalga ka, siis ei juhtugi midagi hirmsat, vaid saab hoopis edasi liikuda nagu roomateski. Ja taas tegid sa seda esmakordselt voodil, siis oma tegelustekil elutoas ning siis juba kuu lõpuks igal pool. Igatahes roomamine on tänaseks juba vähem tähtis, liigud hoopis ringi nagu väike kutsa ja päris kiiresti. Ja mitte lihtsalt ei liigu ringi, vaid täiesti teadlikult tuled minu või issi juurde, et end sülle kaubelda.

DSC_0295

Käpuli liikuda on vahva

Sülle kauplemine ei käi sugugi vaikides meie jalgade juurde jõudes, vaid ikka jutuga. Ja kui sina juba jutustama hakkad, siis pikalt ja valjult. Jälle on kuulda sinu kõnes “Aitäh”. Ära tunned sa sõna “tita”, sest nii kui endast tehtud pilte näed (mis meil näitusena seinal väljas on või emme-issi telefonis), läheb suu kohe kõrvuni. Teine rõõmsa tuju tekitaja on Thaila, kes väga hoolitsevalt sinuga koos kasvab ja sind kiivalt kass Pätu eest kaitseb, valvab ja limpsib sind igal võimalusel. Eriti siis, kui oleme kodust kauem ära olnud, siis tervituseks saad sina esimesena Thaila käest oma “musi” kätte.

DSC_0251

Ohhoo-suu

Sa tead väga hästi, et suu pole ainult rääkimiseks. Kui on aeg vitamiinitilk ära võtta, siis on kohe suukene lahti. Kui laual on magusaid maasikaid, hakkavad käed-jalad kiiremini liikuma ja särasilmad ootavad, millal antakse. Aga sa oskad oma suuga ka juba naljakaid vigureid teha. Hästi tuleb välja sul puristamine ja ära oled õppinud nina krimpsutamise ja suu torru ajamise. Kui püreest või pudrust isu täis saab, siis ajad viimastel päevadel oma keele kenasti terves pikkuses suust välja ja seda muidugi koos toiduga, et me ikka taipaksime lõpetada.

DSC_0273

Kõhutäis vanaema pool

Sellesse kuusse mahub ka emme kasvatamise seik, mil saime pileti lõbusale suveetendusele “Kõrboja perenaine”. Issi pakkkus lahkelt, et ta hoiab sind ja meie vanaemaga saame etendust nautida. Kestis see koos vaheajaga 2 ja pool tundi. Esimene kord sinust eemal olla tund aega järjest. Kuna etendus oli haarav ja väga hästi mängitud, siis aeg läks kiirelt ning vaheajal sain sinu tissituska käia leevendamas. Teist vaatust sa enam nii hästi vastu ei pidanud, sest uneaeg hakkas tulema. Kui sinuni jõudsin ja sa kiirelt süüa said, saabus ka vaikus autosse, mil kodu poole sõitsime. Magamajäämised on meil jätkuvalt ainult tissiga. Kaua veel, ei tea.

DSC_0241

Etenduse vaheajal kohtusime

Ja ega autosõit pole ikka veel mingi lõbu sinu jaoks, vaid alguses 10-15 minutit ja siis edasi seisa või pea peal, et sa oma nutujoru ei laseks valla. Nii on meie kaugemad sõidud (nt Põlvasse vanaema-vanaisa poole või meie mitme pere ühisreis Ida-Virumaale) teostatavad ainult siis, kui keegi on sinuga tagaistmel ja sind lõbustab. Kauplustes on aga vaatamist nii palju, et viimane kord pidasid sa kenasti 2 tundi vastu, küll kärus, küll süles. Peaasi, et keegi võõras ootamatult ligi ei tule või otsa ei vaata, sest võõrastada oskad sa hästi ja ikka pisarateni.

DSC_0309

Esimene poetiir kärus istudes

DSC01280

Õhtul Toila rannas

Kordan küll meie toredat FP laulukoera, mis tihti sedasama lausub, aga MA ARMASTAN SIND, alati ja igavesti! Olen kulmukarvadeni liigutatud ja õnnelik, et saame koos kasvada, sinu igapäevast arenemist jälgida ning rõõmustada kõigi “esimeste” üle.

Palju päikeselist õnne sulle, meie armaskallis särasilm Täpike!

Ja värske pildike tänasest Järvamaa detsembribeebide kokkusaamisest Paides. DSC_0363