Mõnel päeval on taevas tumedam ja päikesekiirte maale jõudmiseks läheb vaja maagiat. Sellisel hetkel on aus võtta paus ning lasta tekkinud tundeil endast üle ja läbi tuhiseda. On hea astuda kõrvale, mitte luua ülemõtlemisega takistusi ning jääda selle hetke pealtvaatajaks.
Hingata. Hingata. Hingata.
Ja siis tulla tagasi. Tulla tagasi, et emmata enda kurbust. Et emmata enda valu. Et emmata enda hirmu.
Mina ei ole minu kurbus. Me võime tantsida koos ja siis ta lahustub. Mina ei ole minu valu. Me võime tantsida koos ja siis ta lahustub. Mina ei ole minu hirm. Me võime tantsida koos ja siis ta lahustub.
Mina jään. Oma rahulolu, tasakaalu ja kerguse ringi keerlema.
Talvetaat otsustas, et peale vihma tuleb sadu, lumesadu. Öösel, siis kui inimesed magavad. Et hommikul ärgates oleks neil üllatus suur. Oligi. Eelmisel õhtul saatis meid unele vihmapiiskade laul. Hommikul oli aknast vaadates kõik hoopis teisiti, ootamatult teisiti.
Valge, kohev, puhas, vaikne, särav, krudisev, libe ja palju muidki omadusi.
Kes naudib, kes kirub.
Mina haarasin rõõmuga kaamera ja tegin kohe hommikul enne tööd kiire ringi lähiümbruses. Seisin seal lumevalgusest lummatud ja hoidsin õnnest hinge kinni. Ilus, lihtsalt ilus.
Ma pole kunagi olnud suur eesmärkidest seada. Ehk seetõttu olen ka andnud oma elu juhtimise käest ja lubanud sel lihtsalt juhtuda. Täna tundus olevat õige hetk, et märgata. Mina ise juhingi oma rada. Ja täna tahan ma muutust enda ellu.
Muutust oma lemmiktegevuste tegemisel – kirjutamine, luuletamine, pildistamine, lugemine, käsitöö. Võtan end käsile ja mahutan igasse päeva natuke neist kõike.
Nii nagu kõndima õpime kõndides, rääkima rääkides ja armastama armastades, nii tuleb ka kirjutamistahe tagasi vaid kirjutades. Võtan südame asjaks kord päevas oma mõtted kirja panna, või vähemalt nädalas. 😉
Tänased pildilised sähvatused said sellised.
Kas peamegi selle imelise päka-maagia-ajaga hüvasti jätma? Või lubame tal aastaringi natuke naba ümbruses kõditada, elevust ja itsitusi pakkuda. Igasse päeva näpuotsatäis naeruturtsatusi ja “Ah, ära tee!” edvistust.
Jõuda oma väikestest eesmärkidest kõige suuremateni, lasta nad siis hooga veerema ja kui ka teel kukume, ikka püsti tõuseme. Päikese poole pilgu pöörame ning tõdeme: “Õnn on elada!” Oleme ju kõik päikese lapsed! 💛☀️💛
Tuli uus…. Numbrikombinatsioon. Mida peab vähemalt esialgu hoolega meeles pidama.
Tuli uus… Päev. Laupäev nagu iga teinegi. Lihtsalt natuke vaiksem, rahulikum, aeglasem. Vähemalt aknast vaadates ja iseendaga võrreldes.
Tuli uus… Meeleolu. Natuke nagu pidulikum, samas rahumeelsem, koduhoidvam, lahkem ja läbimõeldum. Teadmine, et väärtustan rohkem aega, mis antud.
Tuli uus… Võimalus. Ja neid on rohkemgi. Igas sammus, igas pilgus, igas sõnas või vaikusenoodis. Loo ja pilla laiali üle ilmamaa oma teos. Iga päev nagu puhas lõuend.
Tuli uus… Julgus. Välja öelda või lasta vaikusele kanda. Teha või tegemata jätta. Turnida raskuste kiuste kõrgustesse või lubada saatusel end kanda. Võtta või jätta.
Tuli uus… Nauding. Igas hetkes on killuke kui just mitte koormatäis. Tähtis on lubada südamel märgata ja tegutseda. Mõistus saab siis ise hakkama.
Kui ma peaksin valima ühe raske töö (et väljenduda sooneutraalselt ja mitte öelda „meestetöö”), mis mulle väga meeldib, siis oleks see PUUDE LÕHKUMINE. Miks? Kui ma isegi teaks… Ema-isa juures elades, tegi selle töö ära puulõhkumismasin. Meie ülesandeks oli aidata puid siis riitaladujale (kes ilmselgelt ei olnud mina, vaid kumbki minu vanematest vendadest), hunnikust kätte anda. Ja ma ei mäleta, et kunagi oleks mõni puuriit ümber kukkunud või viltu vajunud, nii hästi oli isa õpetanud oma pojad seda tööd tegema.
Kui mina tegin juttu, et tahan ise kirvega puid lõhkuda, oli isa meelsasti nõus õpetussõnu jagama. Esimene hoop peab olema kogu jõust ning mitte puupaku keskkohta, vaid ikka kuhugi vastu äärt. Kui sa oma jõudu ei rakenda, põrkab kirves kergest löögist aga tagasi ja võid hoopis oma randmed ära põrutada. Kindlasti pidi puulõhkuja hoidma jalad harkis, et kirvehoop ei vigastaks jalga. „Kõige kergem on puid lõhkuda talvel, kui ka mõni kraad külma on.”
Mõnedki metsast koju veetud puuhunnikud olen elu jooksul küttepuuparajaks lõhkunud. Ei kandideeri ma mingile „kõva naise tiitlile”, lihtsalt selles jõudu vajavas töös on oma võlu. Samas ka iga uue paku puhul äraarvamismäng – kas on selles oksakoht? kus on oksakoht? Ja kui on, siis tuleb mõne isendiga kohe eriti kaua vaeva näha, et ta alla annaks ja lõhki läheks. Olen sellegi töö enda jaoks mänguliseks muutnud – enne lõhkumist ennustan, mitmeks haluks selle löön. Peenema paku puhul lihtne – neljaks ja valmis, jämedamaga on juba lõbusam.
Tammsaare juba teadis, mida rääkis. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Võtsin täna eilsest pooleli jäänud töö jälle käsile ja sealt ta tuligi. Esimesest kirvehoobist.
Puude riita ladumine on aga täiesti kunst omaette. Mitte ainult protsess ise, vaid ka lõpptulemus. On ju võimalusi mitmeid ning nüüd tean, et ka kohti. Üks on aga kindel ja isegi laste multifilmis „Lumekuninganna” oli sees stseen, kus õpetati – koor peab olema peal pool.
Enamasti olid meie kandi puuriidad ikka tavapäraselt üksteise kõrvale laotud nagu pikad müürid. Mõnes paigas mäletan, et oli riida otstes nö kassiriit, mis tugevamalt riita toetas ja ümber kukkumast hoidis. Halud olid sel laotud esimesel kihil ühtepidi ja järgmine ristipidi ja nii edasi. Või oli otstesse püsti pandud kaks posti ning riida kekselt veeti ühest otsast teise ka traat, et ikka vaevanõudev töö kindlalt seisma jääks. Aga olen näinud ka vahvat puuriidast ümarvormi, kus puuhalud on laotud ringikujuliselt. Vot see nõuab minu silmis juba erilist täpsust ja väga sirgeid halge, et seesamune ikka püsti saaks ja püsti jääks.
Mandril elades käis puuriit ikka maha asetatud kahe pika puust lati peale. Saarerahvas on mind üllatanud sellega, et puuriit ei pea mitte olema ligi maad. Madalad kiviaiad sobivad ideaalselt puude hoiukohaks. Kivi ja puu üheskoos. Silmale ilus vaadata ja vanadest aegadest teada ka ratsionaalne – majandusõu, kõik tarvilik käe-jala juures. Täna on minugi praeguses elupaigas kiviaial toasooja-andjad uhkelt reas. Ei sobi see riit kindlasti väljanäitusele, sest on veidi kiivas siia- ja sinnapoole, aga oluline on see, et ise tehtud. Ja kui need talvekülmad jätkuvad, siis jõuame ehk kevadeks nad äragi kütta.
#12ust Veebruar – selles raamatus inimesed reisivad. Mina olen peategelane ja saadan oma reisilt koju kaardi.
Katrin Pauts “Minu salajane elu” (2019) 205 lk
Olles nüüd ise 7 kuud muhulane, oli see raamatusoovitus kohalikult vägagi teretulnud. Seda enam, et sobis ka sellesse “reisimise” väljakutsesse. Nagu autor ise ütleb, ei ole see tüüpiline reisikirjeldus, vaid pigem rännak iseendaga ja iseendas.
Katrin leidis, et Praha on tema varjupaik. “See osa, mis on minust puudu… elab seal selles linnas”. Nii olen minagi tundnud, et kadunud killukesed minust endast, on just siin Muhu kadakate ja kiviaedade vahel.
Müts maha põhjaliku uurimistöö eest, mida kannavad endas raamatut läbivad Tšehhi ajaloo ja reisi jaoks tähtsate inimeste elulugude kirjeldused.
Imetlen inimesi, kes oma isikliku elu eest nii julgelt eesriide ära tõmbavad. Jah, mõnikord on kirjutada tunnet kergem kui kogeda.
See on kolmas raamat Fredrik Backmani sulest, mida olen lugenud.
Iga Backmani raamatuga saab mulle selgemaks, et parima elamuse saan siis, kui võtan lugemiseks aega – ehk lugemine algusest lõpuni ilma vahepeausideta.
Ka selles krimisugemetega armastuse ja pantvangiloos on taas ohtralt elutarkusi ja suhetealaseid näpunäiteid. Ma enam ei imesta, et kuidas küll oskab üks inimene sõnadesse voolida kogu elamiseks vajaliku. Lihtsalt loen neid ridu ja luban sõnumil endast läbi liuelda, puudutades ühel või teisel moel mu enda elukogemust.
Igast tema raamatust olen leidnud midagi lahenduseks “sassis lõngakerale”, mis endal seni lahtiharutamata. Igas raamatus on oma veider tegelane või humoorikas kiiks. Käesolevas kutsus ikka muigama küll see “kakav küülik”.
Ehkki raamatu tutvustuses on sõna komöödia, lõppes seegi teos minu jaoks sooviga üksi olla ja miskit märga põskedelt pühkida. On see siis “emaprillide” süü, et silmad noppisid välja just need kirjakohad, mis lastega seotud?
Kas pole mitte kummaline kokkusattumus, et eile jagasin oma FB seinal meie pere pesamuna vahvaid “rosinaid”, millest üks kõlas: “Sa oled alati minu emme. Ära mind kunagi ära kaota.”
Ja täna loen raamatu lõpulehekülgedelt kahe teise lapse mõtteavaldust: “Meie ei karda sinda kaotada, ema. Me tahame ainult, et sa teaks, et sina ei kaota meid kunagi.” On ju lastes peidus kogu maailmatarkus…
Väljakirjutamist ootab nüüd suur hulk toetavaid, selgitavaid, silmiavavaid ja mõtlemapanevaid märkamisi… Suur tänu autorile!
“Kas sa tead, mis on igale lapsevanemale kõige hullem? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiigega vastu pead sai.”
Ükskord ütles konn, et ta kuulis ühte täiskasvanut bussis ütlemas, et “armastus teeb haiget”, ja ahv vastas, et võib-olla sellepärast ongi joonistatud südamel terav tipp.
“Kui keegi palus tal võtta kokku oma nägemus maailmast, tsiteeris ta Martin Lutherit: ” Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.””
Ema suudles ta pead ja ütles: “Kuidas elevanti süüakse, kullake?” “Tükkhaaval, ema.” “Me ei saa maailma muuta, sageli ei saa me muuta isegi inimesi. Mitte rohkem kui tükkhaaval.”
“Sadamas seisvad laevad on kindlas kohas, aga mitte selleks pole need ehitatud.”
“Su emal oli õigus, neist, kes teisi naerma ajavad, jätkub kogu eluks.”
Sest ta vanemad olid talle õpetanud teekonnal üle mägede, et huumor on hinge esimene kaitseliin, kuni me naerame, oleme elus…”
“Elus tantsitakse sellega, kellega peole tulid.”
“See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges.”
“Kõige raskem asi surma juures on grammatika, ajavormid, et naine ei saa vihaseks – ta ei saanud vihaseks.”
“Ta ütles, et teisi ei pea juhtima nii, et ütled neile, mida nad peavad tegema, juhtida saab ka nii, kui lased neil teha seda, mida nad oskavad.”
LV18: Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega John Green „Süü on tähtedel” 2013 Pegasus 270 lk
Mul on tegelikult hea meel, et mu mälu mind ikka vahel alt veab. Teadsin lugema asudes, et olen filmi ju näinud, aga mõned nüansid ja nurgatagused said tuttavaks alles raamatu lehti keerates. Ühinen raamatut lugenute vaikiva nutuühendkooriga, aga võib-olla laulan ka uhkelt soolot, sest nii ilusvalus lugu ju.
Samuti kuulun nende hulka, kes loevad harilik pliiats ja kustukumm näpus, sest kõik fraasid, mis vähegi kõhus õõnsaks teevad või teist korda üle lugema kutsuvad, saavad ka ära märgitud ning hiljem välja kirjutatud. (Ja tegelikult läheb alles siis kustukummi vaja, et raamatust see peaaegu nähtamatu punktike ära saaks kustutatud).
Mind paelus kogu loo traagilisuse juures noore armunute salajasest romantilisusest läbikumav flirtimisoskus. See ei olnud esirinnas ega pressinud end peale ka ainukeses armsuse jagamise stseenis, aga see avaldus iga kord nois ütlemata jätmistes ja loetud luuleridades.
Teiseks hoidis mu põsed kuivana huumor, millega elult karmi väljakutse saanud noored oma katkist hinge vee peal hoidsid ning mida autor vägagi peenelt on dialoogidesse pikkinud. Saad sa jääda tõsiseks, kui keegi arutleb selle üle, miks „munapuder hommikusöögi ainuõiguse sai?”…”Ma usun, et meil on siin maailmas õigus valida, kuidas kurbi lugusid rääkida, ning meie valisime naljaka versiooni…”
______________________________________
Autorile olen südamest tänulik, et ta siiski otsustas lugejale teada anda, kuidas „Ilmotsatu kannatus” lõppeb, sest oleksin vist ise ka tollele Van Houtenile nii kaua kirjutanud, kui oleks vastuse saanud.
Mulle meeldib vaadata ilusaid inimesi ja ma otsustasin mõnda aega tagasi, et ei kavatse endale keelata eksistentsi lihtsamaid rõõme. lk 22
Iga ta silp flirtis minuga. lk.22
Need ei tapa sind, kui neid mitte süüdata. Ja ma pole neist ühtegi süüdanud. See on metafoor, mõistad: sa paned tapva asja endale otse hammaste vahele, kuid ei anna sellele väge sind tappa. lk 25
Tuleb tunnistada, et minu Vähiime tulemuseks oli vaid natukene juurde ostetud aega. lk 30
Mulle meeldis viis, kuidas tema lugu lõppes kellegi teise omaga. lk 34
Mõnikord ei mõista inimesed lubadusi tehes, mida nad päriselt lubavad. lk 59
Aga autori ja lugeja vahel on kirjutamata leping ja mulle tundub, et oma raamatu poolelijätmine nagu rikuks seda lepingut. lk 64
Kui me need elutuppa vaasi paneksime, oleksid need kõikide lilled. Ma tahtsin, et need oleksid minu lilled. lk 78
Majade juures on naljakas see, et nad näevad peaaegu alati niimoodi välja, nagu ei toimuks nende sees kunagi midagi, kuigi nad sisaldavad suuremat osa meie elust. lk 126
Mõnel eluhetkel Sa avastad, et üks hästi öeldud tarkusetera võiks päästa päeva. Aga nagu Mr Murphy ikka ütleb, siis “Sel hetkel, kui sul seda vaja on, pole seda kusagilt võtta.” On siis märkmik kadunud või mälu veab alt.
Nii ma ennetangi seda olukorda ja panen järjest loetud raamatutest need parimad read siiagi kirja. Kui mul vaid õigel hetkel on aega siit tulla otsima. 🙂
MARI TARAND “AJAPILDI SEES”
FB grupis Lugemise väljakutse grupis on peale lugemist minult kirjas sellised mõtted..
Ma ju teadsin, et “Kahe rännumehe tee…” on just täpselt nii ilus laul, et seda vaid Viiding oskas sõnusse seada. Aga see, et seadmiseaeg na üürikeseks jäi, seda ma enam ei mäletanudki.
Mari Tarandi mälestustel põhinevat elu kulgu koos Juhaniga on ääretult mõnus lugeda. Nii selge, nii soe, nii kaunilt kaunistet kirjadega elust ja loomingunäidetega.
Astudes ise samades saabastes, annab tema määratlus luuletajast hea selge pildi, mis äratundmisrõõmu pakub: “*Kuid tema liikuvus, suhtlemisvajadus, meeleolude kiire vaheldus näivad nüüd tagantjärele tõestavat, et ta oli loomult just luuletajaks sündinud”. *
Lisaks tollasele ajastule omaste eluolude ning suhete kirjeldustele sain teada ka asjaolu, et ringimängulaul “Kes aias” ei olegi nii lühike, nagu ma lapsest saadik olen laulnud-mänginud.
Loojana olen vägagi nõus Mari Tarandi öelduga: “… et kord paberile pandu on nagu sinust eraldunud tükk, mida ei saa lasta ükskõik kelle silma alla.” Tunnen minagi, et suur hulk minust endast jääb peaaegu igasse minu luuletusse, jagan lugejaga oma hapramaid hetki ja valguse eest varjatud külgi. Ja esineb minulgi olukordi, kus “Mõtteid ja soove oli, aga tiivad justkui puudusid.” Igast ideepojukesest siiski poeemi ei saa.
Kummardus õele, kes ühe väikevenna elutee nii uhkelt kaante vahele on köitnud! Hommikul alustatud raamat sai õhtuks loetud, hingele head tundeelamust jagatud.
Raamatuid loen ikka nii, et paber ja pliiats kõrval. Sest igast raamatust leiab midagi, mida tahaks meeles pidada. Midagi, mis inspireerib mind ennastki kirjutama.
Siin ja edaspidi kirjutan asjadest, mida oli või ei olnud, asjadest, mis omavahel kokku ei sobinud, sest nad olid ajalootormide tulemus, rebitud tükikesed, mingi taust rebitud eludele ja kavatsustele. lk 66
Teema, mille kallale pean asuma, on nagu uks ilma võtmeta, nagu sassis lõngaviht, mis kuskilt hargnema ei hakka, nagu painav unenägu, mida seletada ei oska. lk 84
Muidugi ei tuhninud meie majas keegi teise iniemse paberites. Oma vaimne ruum pidi igaühel olema. lk 244
Sofikene 