Kui nüüd veel saaks…

Jälle on käes see päev aastas, mil kõik inimesed mõtlevad ühele inimesele – inimesele, kes andis meile elu. Jälle on kõikide emade päev. Päev, milles võiks olla palju ilusaid sõnu, ühiseid ettevõtmisi, õnnelikke ärkamisi lillede ja kingiga, armsaid embamisi, tunnustussõnu ja tundeväljendusi. Nii kaua, kui see on reaalselt võimalik – pange käed ümber selle inimese kaela, vaadake talle sügavalt silma ja kui sõnu sinna vahele ei mahugi, siis lihtsalt hoidke teineteist. Emad ootavad seda alati…

Olen juba kord selline, et armastan iseendale kingitusi teha. Parim on emotsionaalne elamus, mida hinges olen kandnud ja südamest soovinud. Sel aastal viisin ühe neist jälle täide, võtsin ette sõidu oma lapsepõlveradadele. Sinna päris algusesse, kuhu mind minu armsa memme sõnul olla viidud kohe haiglast ja kus veetsin oma esimesed kasvuaastad. Ma olen ikka püüdnud meenutada, mida sellest on mulle rääkinud need väekad naised, kes mind sel ajal ümbritsesid – ema, vanaema, tädid. Kahjuks on inimese, st minu mälu na üürike, et kui õigel ajal ei esita õigeid küsimusi, võib sellest kõigest ilma jääda.

Mõned armsad ei ole enam minu jaoks kuulda, näha, emmata – on vaid vaikne kohakene, kuhu saan minna meenutama. Mõtteis ikka räägin seal pingil istudes teiega – memm ja kallis ristiema Elvi. Küllap kannavad need nähtamatud õrnad olevused mu mõtted teieni. Võib-olla olete te sel hetkel sealsamas minu juures, tahan uskuda, et nii see ongi.

Sealt edasi keerasime autorattad sinna minu päris lapsepõlvekodu poole. Maantee oli sama käänuline, künka tagant oodatav bussipeatus ikka samasugune, omal ajal sihiks seatud vana kasepuu tervitas ikka samamoodi, praegu uhkes helerohelises kostüümis. Aga midagi oli siiski üllatavat, mida minu silmad ei olnud varem näinud. Mis on muutunud nende aastatega, mil mina viimati seal käisin. Suurelt teelt paistis varem minu esimene kodumaja – nüüd võib seda vaid kõrguvate puude tagant aimata, sest ta peaks ju ometi seal olema. Suurelt teelt paistis ka meie memme-taadi kodutalu, nüüd on see kauni kasesalu varjus. Need vahepealsed aastad tõestavad, kuidas loodus elab oma elu edasi, väikesest puust saab suur, suurtest puudest saab mets.

Mida lähemale jõuan, seda suuremaks läheb tunne minu sees, täpselt ei suudagi öelda, kus. Kõhus on kummaline ootusärevus, südamel hakkab korraga kiire ja hingamine muutub samuti. Ma olen jälle sel tuttaval teel. Ühel pool vana kooguga kaev, millest alles vaid pehkinud laudadega ümbris. Aga mälestus, et sinna lapsena ligi ka ei tohtinud minna, on tänaseni meeles. Teisel pool teed kartulimaa, mis ootab et sinna mõnusasse pehmesse mulda saaks taas mugulad kasvama pandud.

On väikese kallakuga tuttav aiatee, millel kasvasid tuhanded teelehed, millest iga pisimgi kriips-kraaps sai lohutust. On minu jaoks memme-taadi talu kõige tähtsam koht – vana tammepuu maja kõrval aias. Kui palju laule on see puu kuulnud, kui palju pillimängu ja elagu! hõiskeid, kui palju lõbusaid tantsuringe on tema alla keerutatud, kui palju laste naerukilkeid on tema lehtede vahele pillutatud. Ning mõned kurvad lahkumisedki – taat, ristiema Elvi, memm…

Sellesama vanakese alla istusime lapsena puhkama, kui üle nurme vanatädi poolt koju jõudsime, kui heinad said lakka aetud, kui kartulid said maha pandud või üles võetud, ikka sinna kattis memm alati suure külalislahkusega laua kõigile omadele ja külalistele. Just selle puuga seoses, laulsime alati memmele: “Seal väikses aias mind ootab mu ema, ta istub pingil seal kastani all.” Kui nüüd veel saaks…

DSC07851

Istun su alla, vana armas tammepuu

Maja välisuks on ikka kutsuvalt lahti nagu alati.  Selle ukse taga on tõeline kodutunne. Astun sisse, tõmban teadlikult juba pea õlgadele, ehkki ma vist mahuks sealt ka sirge seljaga sisse minema. Aga tunne on selline, et peab. Köögis võtab vastu mind see armas vana pliit, millega köeti kuumaks suures tagapajas vesi. Kunagi loomade söötmiseks ja õhtuseks jalapesuks. Just nende põrandalaudade jooned olid meile parimad keksumänguks, kui memmel pesukumm otsa sai. Kui nüüd veel saaks…

Selle ümmarguse laua taga on joodud kõige paremat viljakohvi hommikuti, magusaisu leevenduseks sai toodud sahvrist pool klaasi kaerahelbeid ja segatud suhkruga ning oligi valmis magustoit. Selle laua juures on mul enda tehtud viimane pilt meie memmega koos aastal 2008, kui käisin tema õpetuste järgi pliidikaraskeid tegemas. Oi, see maitse ei unune. Meenutangi nüüd, mida ja kui palju sinna pandi, et omas kodus järele teha, et ikka ei ununeks… Praegu on selle laua ümber askeldamas uued käed ja nooremad jalad, aga mina mäletan neid hommikuid, mil memm pani laua külge koorelahutaja ja ma võisin seal istuda ja lihtsalt vaadata, mida see imemasin suudab. Kui nüüd veel saaks…

Memme selja taga olev uks on olnud meile väga lõbusaks mänguvahendiks. Mäletate, Tea ja Tiina, kuidas just sinna lubas memm meil “kleepida” esimesed vesipildid, milleks olid pudelite pealt lahti leotatud sildid , nt “limonaad”? Sealt uksest saab tuppa, kus on minu esimesed mälestused endast. On õhtujutud ja mõistatuste lahendamised memme suurel voodil; on ahjutagune, kuhu lapsena äikese ajal või lihtsalt põnevaks hämaras olemiseks pugesime; on esimene ilusalong – sukkpükstest või hiljem ka pundinöörist pähepunutud uhked patsid, mis ulatusid ikka peaaegu maani; on tagatoa väike aknake, mida suvel tohtis lahti hoida, et toast “Soovikontserti” aeda kuulda oleks; on memme kirjutuslaud, mille taga on valmistatud kõige soojemate soovidega kaardid naistepäevaks ja tehtud kõige ilusamad tikkimispisted papile ettejoonistatud pildile; on põrandale laotud raamatutest tee, mida mööda kõndisid nukud; on memme nööbikarbist niidile lükitud nööbikeed ja lõngakerade kerimine, millele alguseks ikka väike paberitükk sai sisse käkerdatud; on suvistepühaks tuppa toodud kaskede lõhn ja jõululaupäevaks kaunilt ehitud kuusepuu ning sellest samast ahjust väljavõetud maailma parima ahjuliha lõhn, maitsest rääkimata. Kui nüüd veel saaks…

Üle selle õuemuru on joostud küll vihmas, küll päikeses,  Üle selle õuemuru astusime hommikul aidast ärgates tuppa. Sellel õuemurul on tantsitud kõik ühiste pidude tantsud, on mängitud pallimänge ja keerukuju, on heinakõrrega puhutud imelisi seebimulle ja korjatud võilillepärja sisse lilli, on mängitud “Trihvaad” ja “Heeringas, heeringas, 1,2,3”. Sellele õuemurule pandi soojal suvepäeval kaks pesuvannitäit vett, milles meie tohtisime aidata pesu loputada – ikka sokid ja taskurätikud. Üle selle õuemuru on mindud omal jalal kõige mõnusamasse suitsusauna ja tuppa toodud süles teki sees. Kui siledaks ja siidiseks tegi juuksed sauna tagant turbalombist toodud vesi! Kui nüüd veel saaks…

Seda lugu saadab kõrvus Ardo Juhkovi lauldud “Kui nüüd veel saaks, kord olla lapsepõlve mängudemaal…” Üks-ühele seda võtta ei saa, sest pole ma kunagi poisihtu olnud, ikka plikatirts, aga sõnum on see, mis mind kannab. Sõnum on see, mis täidab igatsusega iga minu keharakukest. Teeb olemise melanhoolseks ja mina, kes ma oma ema moodi olen alati tahtnud olla (või vähemalt välja näidata) tugev, ise kõigega hakkamasaaja, leian miskit põsel pärlendamas, ega ometi pisar?

 

Advertisements

Oma kodu külalisteraamat

Mõni inimene kohe oskab õigel ajal ja õiges kohas õiget küsimust küsida. Täna oli selleks meie oma väikese küla raamatukogu perenaise esitatud küsimus:

“Kas sul oma kodu külalisteraamat on juba sisse seatud?” 

1524566668987

Suur tänu osavatele näppudele, kes selle raamatu meisterdasid. Isetehtud asjal on hing sees.

Küsimus sai inspiratsiooni sellest õrnades toonides raamatukesest, millega ma just uksest sisse astusin. Käesolevast nädalast alates on raamatukogus kõigile huvilistele välja pandud minu debüüt fotonäitus. Esimesed külastajad on käinud ja on avaldanud soovi oma head mõtted ja tänu kuhugi kirja panna. Seetõttu vedasid minu autorattad mind täna 30km kaugusele kingipoodi, kust selle kena raamatu endale soetasin.

Kuulasin küsimuse ära, jõudsin hetkeks isegi üllatuda selle üle ning peale väikest mõttepausi tuli mulle meelde minu kunagine soov just seoses kodu ja külalistega. Ja samas tundsin heameelt, et minu mõte polegi siis ju väga imelik.

Kolisime praegusesse elukohta 2015. aasta kevadel, mees ühest Eesti maakonnast, mina teisest. Selle paigaga ei sidunud meid kumbagi miski. Lihtsalt maja oli just selline, mida meie suur kärgpere ühiseks eluks vajas. Igal lapsel on oma kambrike ja kõik muud eluruumid olemas. Põhiline aga see linna lähedal maal asukoht ning tohutul hulgal vaba mänguruumi ümber maja.

Tänu töökohale kohalikus lasteaias, hakkasin suhtlema ka kohalike elanikega, kes jagasid minuga meie maja lugu – kes seal kunagi elasid, mis oli talu nimi vanasti, milline oli maja enne renoveerimist jne. Nimed, aastaarvud, sündmused, seigad… Kuulasin põnevusega, aga nii nagu inimese mälu ikka – kui teemat isiklikult ei tunne, siis ei salvestu ka, sest seoseid ei teki. Tookord ma kirja midagi ei pannud, ainult peas hakkas kerima idee  seda teha.

Kujutluspilt minu peas – meie kodu esikus akna all on väike ümmargune laud, laual foto meie majast ning kõrval raamatuke kohalike inimeste mälestusest selle majaga seoses ning minu enda otsitud materjal arhiivivaramutest.

Mul on arvutis pildikaust, mille pealkiri on “Meie kodu lugu”. Selles on minu jaoks kõige olulisemad hetked alates “MÜÜA MAJA!” kuulutuse mahavõtmisest kuni esimeste viljapuude ning kodusisustuselementideni. Iga kruvi ja aeda rajatud lillepeenar ei ole loomulikult pildil, aga enamus suurematest toimingutest majaga seoses küll.

Kujutluspilt jätkub – Raamatus on fotod sellest kaustast, mida aja möödudes juurde lisame. Ja seal on kirjas inimesed, kes on meie kodu külastanud, kuupäev ja  mis eesmärgil. 

See olekski ju minu oma kodu külalisteraamat. Kõik inimesed, kellega me elus kohtume, jagavad meiega oma aega ja ruumi. Igaüks annab või võtab midagi. See maja on näinud ja kuulnud palju, millest mina ei tea midagi, aga sellest hetkest alates, mil meie siia kolisime, on siin meie elu, meie tänane päev, mis homme muutub mälestusteks. Ja neid mälestusi on aeg-ajalt hea meenutada. Selline pildimaterjal ning külas käinud inimeste mõtted (oleks ju võimalus, kui nad soovivad endast midagi kirjalikult maha jätta) oleksid põnev lugemismaterjal aastate ja aastakümnete pärast.

Iga maja ei ole kodu. Öeldakse et, mees ehitab maja ja naine loob sellest kodu. Mina ei ole kaugeltki selline naine, kes armastaks ise otsustada, ise teha, ise valida – ikka koos ja kokkurääkimiste tulemusena võiks sündida otsused ja kujuneda valikud. Siiani meil see toimib. Aga enne, kui füüsiline ruum saab muutuda hingele omaseks ja südamelähedaseks koduks, tuleb ennast seal tunda ja tunnetada.

Kas ma olen nüüd kodus? Mul on võrdlus eelmise elukohaga: 4-toaline korter väikelinna üsna läbikäidaval tänaval, viiekordses majas, kus ma veetsin oma elust 16 aastat. See ei olnud minu kodu. Iga päev sealt hommikul tööle minnes ja õhtul tulles, sebis peas ringi just see mõte. Seal oma lapsi kasvatades, sinna oma ilusaid päevi ja õnnelikke õhtuid jättes, ei olnud see minu kodu. See oli minu jaoks peatuspaik, mida oli mulle sel eluetapil vaja – peavari ja kindlustunne. Aga mitte soojus, hingerahu, õdusus, tahtmine seal olla.

Täna võin kolmele viimasele aastale tagasi vaadates öelda, et ma olen jõudnud koju. Siin on nii palju neid väikeseid märke, mida ma kunagi oma unistuste kodust nimekirja tehes üles märkisin. Paar asja on küll veel täitumata, aga eks mul ju vähemalt pool elu veel ees ka! 😀

Kujutluspilt jätkubKui sa tuled meie koduuksest sisse juba teist ja kolmandat korda, siis kindlasti on sul endal põnev lehitseda seda raamatukest seal esiku laual. Istu palun! Tugitool pakub sulle mugavust ja mina tassikese teed. Vaatame koos, meenutame koos, imestame koos, heldime koos, oleme õnnelikud koos, sest just seda pakuvad meie ühised mälestused. 

Kas minu mõte võiks kuuluda kategooriasse “hullud ideed” või pigem “tänulik ettevõtmine”? On teil oma kodu külalisteraamat juba avatud?

 

Millal, miks, kuidas muutus viisakus ebaoluliseks?

See teema on mind ärevana hoidnud juba päris pikka aega. Täna sain taas kogeda, et meie kultuur ja kasvatus ja väärtused on ajaga kõvasti muutunud. Oma küla meesinimesed, kõnnivad vastu, käed taskus või käsi telefoni hoidmas ning suu nii kõvasti kinni, et sealt jumala eest ühtegi sõna välja ei lipsaks, eriti veel “Tere!”

Viisakus – on see tänapäeval ka veel väärtus?

1523615009917

Kolm kaunist sõna

Leidsin ka definitsiooni – Väärtused on sinu sisemised tõekspidamised, mis näitavad, mida sa hindad ja tähtsaks pead ning kujunevad välja ja võivad muutuda terve eluea jooksul.

Mina väidan, et väärtused ja just igapäevaviisakus, kujunevad suuremas osas meie kogemuste põhjal ja saavad alguse lastetoast ning vanemate eeskujust.

Kui väike inimene hakkab enda ümber olevat maailma ja inimesi teadlikult tajuma ja mõistma, hakkab ta ka talletama kõike, mida näeb, kuuleb, tunneb ja kogeb. Miks öeldakse, et kõne arenguks on vaja imikul olla kõnelejatega ühes keskkonnas? Et tema kõne areneks! Aga millise kõne? Milliseid sõnu, väljendeid me oma lastele matkimiseks eksponeerime? Millal sa, vanem, viimati oma öeldule tähelepanu pöörasid, seda analüüsisid?

Kodud on erinevad, kodudes elavad täiskasvanud inimesed, kes on ühise pere loonud, on omakorda erinevatest kodudest pärit. Mõistan! Ja nii kujunebki lastel meie oma väljakäidud sõnade baasil viisakas suhtlemine.

Me ei saa mitte kedagi sundida viisakaks ja mida vanemaks laps saab, seda vähem saame me mõjutada tema käitumist, mis on juba imikueast kinnistunud. Sest me vanematena ei märka oma sõnu kontrollida.

Millega ma alustan vestlust? Kas tuppa astuv nooruk saab kõigepealt “Tere!” või “Noh, kuidas koolis läks?” Kas me õpetame lastele, et kui sa soovid, et sinu heaks midagi tehtaks, siis tuleb oma soov esitada palvena ja kui soov täidetud, tuleb selle täitjat tänada. Või messengeris kle sa mulle trenni jrgi saad tulla? ongi ok suhtlemisviis tänapäeval? Ja kui siis lapsuke, nina telefonis, koduukse ees autost välja astub ning oma tuppa kaob, kas me märkame juhtida tähelepanu sellele, et osutatud teene eest oleks viisakas tänada. On see siis nii loomulik, et me ise ega meie järeltulijad ei oska väärtustada teise inimese aega. Antud näite puhul mina vanemana ju panustasin oma aega, et laps trennist koju tuua, mille asemel ma oleksin võinud teha ükskõik mida muud, kas siis endale või perele kasulikku.

Jah, pered ja kodud on erinevad ning inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kahjuks see, mis toimub meie kõrvalkorteri koduukse taga, ei ole meie jaoks enam sekkumist lubav. Ehkki ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minu ema kõik ümbruskaudsed lapsed teretama ja tänama-paluma õpetas. Oma järjepidevusega… Tuli naabripoiss ukse taha meid õue kutsuma, siis kuulsin, kuidas ema õpetas, et kõigepealt “Tere!” ja siis kutsun sulle …. Ei läinudki mitut korda vaja, “Tere!” hakkas külge ka kõige kõvemal pullivennal külas. Ja ehk meenutab ta seda veel tänaselgi päeval, kui oma lastele teretamist õpetab.

Jah, kodusid me muuta ei saa. Naabri uksest me sisse ei astu ja viisakast käitumisest loengut pidama ei hakka, aga mida siis teha, kui probleem süveneb, sest nina kasvab ja kasvab sinna telefoni poole, nii et pilgu tõstmiseks ja vestluspartneri märkamiseks tuleb end ikka suuresti sundida?

Järgmine etapp on enamusel lastest lasteaed. Olen üle 10 aasta olnud lasteaiaõpetaja ja oma kogemusest võin öelda, et parim, mida õpetaja teha saab, ongi oma eeskuju kaudu lastele viisaka käitumise algeid edasi anda. Igal hommikul uksel lapsi vastu võttes, saab iga laps isiklikult pöördumise: “Tere hommikust, Juku või Malle või Kalle!”

Kui laps vajab päeva jooksul abi ja seda ta vajab kindlasti, siis õpetaja märkab enne abistama asumist, kas laps sirutab lihtsalt oma jala koos kingaga ja ootab paeltesidumist või saadab tema tegevust ka sõnaline palve “Palun aita!” Vajadusel tuletab seda lapsele sõbralikult meelde. Kui abi osutatud, kas laps tänab õpetaja lausutud “Palun, ole lahke!” peale või lippab lihtsalt kilgates teistega mängima.

Lapse “tööpäeva” lõppedes saadab õpetaja taas iga lapse isiklikult “Head aega….Malle!” -ga õnnelikult koduteele. Ei ole ju raske? Või on? Väide, et 20 lapsega ei ole õpetajal aega viisakas olla ja ebaviisakat käitumist korrigeerida, ei pea paika ning on kinni õpetaja enda väärtushinnangutes. Sügisel alustatud viisakustreeningud kannavad juba enne jõule vilja ning siis saab kuni suvepuhkuseni pühenduda lihtsalt särasilmsete lastega mängimisele.

Edasi tuleb kool. Väidan taaskord, et esimesse klassi minnes on sügisel veel kõik juntsud varmad oma õpetajat teretama ja päeva lõpus hüvasti jätma, aga mingil hetkel kaob see teatud lastel lihtsalt sinna kiire kasvu, uute huvide ja sõprade eeskuju vahele kuhugi ära, kui õpetajad taas sellele tähelepanu ei pööra. Mina sain kõige karmimad viisakuse õppetunnid, lisaks oma ema õpetustele, just koolipäevilt.

Selleks oli suurepärane klassijuhataja ning iganädalane klassijuhatajatund. Jah, kolmel korral kuus me arutasime klassiekskursiooniga, näiteringi tegevusega, rivivõistluste või pioneeritoas tähekeste koonduse organiseerimisega seonduvat, aga üks kord kuus oli alati klassijuhatajatund üldhariv. Just sealt on mul meeles läbimängitud situatsioonide käigus surmani selgeks saanud viisaka käitumise põhitõed –

Ruumi sisenedes teeb “Tere!” sind suuremaks, tugevamaks ja säravamaks!

Teretamisel võta käed taskust välja ja vaata teisele inimesele silma – see tõstab sind kuninga/kuninganna staatusesse, sest sa austad oma kaaslast nagu õige valitseja oma rahvast!

Noormees, öeldes esimesena neiule “Tere!”, saab ka suurema võimaluse näha neiu silmis õnnelikku sädet!

“Tere!” ootab vastu alati teist “Tere!”, mitte “Mhmh! või “Tsau!”

Meie klassi poisid lasid klassi- või söökla uksest alati esimesena sisse tüdrukud, julgesid tüdrukutele ust avada, lubasid nad istuma, kui istekohti kõigile ei jätkunud, sest iga kuu valiti klassi kõige viisakam tüdruk ja poiss ning see oli väärt tunnustus, mille poole kõik püüdlesid. Me harjutasime viisakalt möödumist istujatest teatri-, kontserdi- või kinosaalis ja alles siis viis klassijuhataja meid vabariiklikele peotantsuvõistlusetele publikuks või siis “Vanemuisesse” “Pähklipurejat” vaatama.

Tol ajal saadeti tihti õpilasi õpetajatetoast klassipäevikut tooma või kooli kantseleist kriiti küsima. Alati tuletas õpetaja minejale meelde, et sul on kaasas 3 võlusõna, kasuta neid ja sa oled kuningas/kuninganna teiste silmis. Vahel, kui õpetaja märkas ka meie omavahelistes vestlustes, et unustasime tänada või “palun” öelda,  piisas vaid tema lahkest pilgust, kui me oskasime oma viga parandada. Ja me armastasime oma klassijuhatajat, sest ta oli palju rohkem kui klassijuhataja… Palju rohkem kui parim matemaatikaõpetaja koolis…  Ta oli meie koolipäeva jooksul parim “asendusema”, kes alati hoolis, aitas ja toetas.

Mida täna klassijuhataja tundides tehakse, ma väga kursis ei ole. Arutatakse ehk jooksvaid küsimusi, mis on kooli ja/või kooliväliste üritustega seotud. Õpetatakse olema aktiivsed igapäevaelus, aga missugustena? Kas keegi tänapäeva koolis sellele ka tähelepanu pöörab? Või pole see enam oluline?

Sest lauses “Õu kle mtea mis teeb sau sis” on ju kõik vajalik kirjas?! ja mina näen tonte seal, kus hõljub vaid õrn inglike? 

 

 

 

 

Pühad ja üks püha inimene

DSC02689

Värvimist ootav pühademuna

Pühadest olen kunagi pikemalt kirjutanud ja sellest, mida nad minu jaoks tähendavad. Jõulud on ja jäävad aasta suurimaks pühaks ning need on minu jaoks lihtsalt iseendaga olemise aeg ning andmise aeg – kinke teha on kordades suurem rõõm kui saada.

Jaanid on minu jaoks sünnipäevapüha – oskasin valida sündimiseks õige aja. 😉 Kinke ei tee teistele, küll aga saan ise. Kõige kallim neist on see, kui minu õuele tulevad kokku parimad sõbrad ja sugulased, et olla koos, vestelda olnust ja tulevast, istuda ühiselt laua taga või murul grillilõhnalises aias ning jaanitule praksudes võtta üles ühine laul ja miks mitte ka tants.

No ja siis jäävadki veel need praegused – ülestõusmis-munadepühad.

Ülestõusmis-lihavõtte-munadepühadest ei ole ma kahjuks kunagi sügavamõtteliselt lugu pidanud. Sest mitte keegi ei ole mulle lapsena selgitanud, miks neid mune värvitakse, miks reede on leinapäev, mil lind ei lenda ja muru ei kasva ning laupäev on väga vaikselt olemise päev, hingamisepäev. Miks pühapäeval värvitakse mune ja ristirahvas võib rõõmustada, nii et päikenegi taevas lööb tantsu? Väga raske on tähistada midagi, mille põhjust sa ei tea, millest sa üldse arugi ei saa.

Täna lugesin üht teksti, milles autor kasutas poeet Rumi väga tarka ütlust: “Tõsta oma sõnumit, mitte oma häält. Vihm kasvatab lilli, mitte äike.” Lugesin seda teist korda veel ning hakkasin otsima oma elus inimesi, kes seda tõde teab ja kasutab. Esimesena meenusid mulle sina, Silvi!

Aastal 2001-2002 sain ma natuke rohkem aimu nende pühade tähendusest, mil minu vanim laps käis Pühapäevakoolis. Seda juhtis suurepärane proua, kes on oma olemusega ja olemisega mind õpetanud ja jätnud minusse sügava jälje. Aastaid oli tal siis ehk 60 ringis, kui ta alati naeratusega igal pühapäeval võttis kiriku pastoraadi hoones vastu iga lapse ja lapse saatja. Kellel oli nii mahe hääl, et tema kuulamiseks pidid sa iseenda mõtted peas vaigistama ja parim, kui suudaks seda teha ka südamelöökidega.

Enne, kui ta üldse rääkis, ta kuulas. Ja see oli tõeline kuulamine – kohalolemine vestluskaaslase jaoks. Ta kuulas sind silmadega ja südamega, et siis kõrvusse kandunud sõnadest võtta kõige olulisem ja vormida valmis oma vastus. Ta rääkis aeglaselt, selgelt, nagu sooviks, et kuulaja iga tema öeldud sõna hindaks sama kõrgelt nagu tema ise neid ritta seades teeb. Ta oli nii tähelepanelik, et kui sa ise jõudsid oma jutu alguse ehk juba unustada, siis temal oli see alati meeles.

Kogu tema ehedas olemises säras elukool, haritus ja austus teiste vastu. Aastaid töötas ta meie lasteaias metoodikuna ja hiljem raamatukoguhoidjana. Ja see oli suurim õnn, kui said temaga koos veeta mõned minutid, et paluda rühma laste jaoks mõnd metoodilist mänguvahendit või õppematerjali. Küsid ja vastuse saad alati korrektselt korras katalogiseeritud perfokaartidelt, millele on kas trükimasinal trükitud või siis imeliselt ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud viide. Tal on nii kindel süsteem, et ainult tema ise leiab vajaliku vaid hetkega üles.  Ja oma professionaalsuses suudab ta sulle vajaliku mitteleidmisel pakkuda kolme erinevat sarnast mängu, mis paneb ka su enda loovuse tööle. Otsides sinule vajalikku, ei jäta ta sind kunagi tähelepanuta, vaid austab iga hetke ja iga inimest, kes temaga ühes ruumis viibib – sa saad loa istumiseks, sa saad siiralt naeratava silmapaari ja malbe häälega lausutud: “Tule küsi alati, kui midagi on veel vaja!”

Ma ei tea tema elukäiku, ehkki olime lasteaias kolleegid ju rohkem kui 10 aastat.  Mina noor 20-ne, kui alustasin ja tema jõudis vahepeal ka suuremaid juubeleid meie kollektiivis tähistada. Paljudel pikema ajalooga asutustel on üks või mitu väga kauaaegset töötajat – oma hingehoidja, koduhaldjas või raudvara, kelle silmad on näinud erinevaid aegu selle asutuse käekäigus. See proua, kes tõesti on väärt prouaks kutsumist, oli just selle maja kauneim hing. Seda nii seest kui väljast, sest tema maneerid ja käitumine olid kooskõlas tema alati suurepärase välimusega – enese eest hoolitsetud, kaunilt ja maitsekalt riides.

Kui vajasin hingetõmbehetke, mis mõne eriliselt hoogsa tööpäeva lõpus ära kulus, siis seadsin ikka sammud lasteaia raamatukokku.  Sest ma teadsin, et seal on see maagiline miski, mis aitab kiirelt päevatöö endast maha raputada. Seal on see imetlusväärne keegi, kelle rahulik ja vaikne hääl lubab sul olla koos oma tunnetega sina ise ja siis annab jõudu minna jälle kas edasi või tagasi. Sina, Silvi, austasid iga külastajat ja ka kõige väiksem laps, kes sinu igal tähtpäeval imeliselt kaunistatud ruumi astus, austas sind!

Just sealt Pühapäevakooli igale lapsele käsitsi kirjutatud vihikust, milles tekstid, laulusõnad ja värvipildid sees, sain minagi teada nende pühade tähenduse. Tänu sinu enda loodud väikestele näitemängudele lastega, mida saatsid sinu klaverimäng ja lummav lauluhääl ning mille publikuks olid alati oodatud kõik vanemad. Ma ei tea, mida ja kui palju neist Pühapäevakooli kohtumistest minu tütar mäletab või meenutab (võiksin järgmine kord kohtudes küsida), aga minule olid need silmiavavaks ja pisikesi elutarkuse teri noppisin sealt minagi üles. Täna on parim päev neid jagada.

Kuula! Vaikuses on rahu… 

Austa ennast ja teisi ning sind austatakse!

Iga inimene on tähtis, ka see väike laps!

Mõtle ja ütle siis, kui seda sinult oodatakse!

Aita vaid siis, kui sinu abi palutakse!

 

 

 

 

 

 

Ootuses

2018-03-20-13-43-53

Lumikellukeste helinal tuleb ta taas

Iga päevaga sammuke lähemale päriskevadele. Oi, kuidas tahaks kõik karvasaapad ja karupüksid saata pikale suvepuhkusele! Otsida riidekapist välja õnnelikud erksad värvid ning kanda neid lustiga. Lasta neil laiadel seelikutel ja suurepärastel pitsidel luua kergust ja kirge. Otsida üles oma salajasimad soovunelmad ja anda neile lennuks tiivad. Kes teab, kuhu nad jõuavad või kus nad peatuvad, aga oluline on lasta nad lendu! Nii igal kevadel, saab alguse midagi uut, midagi suurt, midagi põnevat, midagi ilusat. Hingeabiks, rõõmutoojaks, õnnehetkede loojaks oled sina, kevade!

Päikesesäras lumikellukese helinas saabub õrnus ja ehedus südameisse. Tuleb vaid uks sellele avada  ning olla valmis vastu võtma. Aeg on hakata liigutama – talveunest tärkavat keha, magusmõnusasti puhanud mõtteid. Lubada neid kevadvärskel tuuleiilil puhastada ja kanda asemele hoogu, indu ja lendu kõigile võimalustele. Jätta see ahvatlev “ah, täna ei viitsi” sinna karukoopasse sulavetesse hulpima ja võtta oma elu iseenda kätele. Kanda hoolega, hoida hellasti ning lubada end tiivustada tegudele igast inspiratsioonikillust.

Ainult nii saabki astuda välja kiirustavast maailmarongist  ning liikuda iseenda tallatakso tempos mööda uusi väljakutsete radu, piki väärtpakkumiste kallast. Hoida oma südames seatud siht selge igas päevas ning usaldada eneseusku igas sammus. Vastutulevatest kividest ning kändudest hüpata üle kindlameelselt, kasutades oma jõudu ja väge.

Olles teel osata märgata märkamatut, tunda tundmatut ning  luua midagi ei millestki. Säilitada rahulik meel ka siis, kui päikesesära on kadumas vihmapilvede taha. Kui jalg komistab raskustes. Kui kaotused on suured ja võidud on väikesed. Olla tänulik iga õpetaja eest, kes on tulnud saatjaks. Sest üksainus naeratus võib päästa päeva. Üksainus lahke pilk võib olla õnnelik suunanäitaja. Üks hea sõna võib olla parim möödakarvapai, mida sel hetkel väga vajad.

Tähtis on meeles pidada, et mõnikord on parim lahendus vaikus.

Vaikuses on rahu.

Hommikukiirus on kaugel veel.

Istun vaikuses diivanil,

rüüpan teed.

Mida sina täna teed?

Koleilus kevad kolistab akna taga.

Tuul on tige, ei väsi, ei maga.

Päikesest unistan.

Olen päikeselaps, tunnistan.

Märtsilumi end minekule seab.

Talv ükskord ikka alluma peab

soojusele, ilule,

mis kevade toob õuele.

 

 

Ühte päeva mahub nii palju head

Kui tahad saavutada edu, ole valmis rohkem andma, kui saama! Just sellise lausega mõtteis ärkasin pühapäeval, 4. märtsil. See oli minu eluloos taaskord üks märkimisväärne ja väga suure tähendusega päev. Minu esimese raamatu esitluse päev.

Ma ei teagi, miks just see mind äratas. Ma pole iialgi tahtnud olla esireas väljapaistvate tegijatega. Ma armastan küll luua head olustikku, täita aega ja ruumi imelise väe ja rõõmuga, pakkuda minuga koosviibivatele inimestele ehedaid ja südamest tulevaid emotsioone, olla kuulaja kõrv ja hoidja käsi. Aga kas ma just edu ihkan? Täna veel mitte. Selleks peab olema mul midagi veel enamat pakkuda, kui üks väike armas lastest inspireeritud ja  lastele pühendatud luuleraamat.

Aga võib-olla on see piisav? Võib-olla olen mina piisav? Piisavalt andekas looja, kellele kätteantud vahenditest (minu armsa tütre lapsekäega joonistatud piltidest vanuses 3-6 eluaastat) sünnib kergelt ja kiiresti luule, mis puudutab eelkõige mu enda hingekeeli ja need sillerdama paneb. Võib-olla on kusagil veel keegi, kes soovib lihtsate ja lapsepäraste riimidega aidata lastel astuda esimesi sammukesi luulemaailmas. Omast kogemusest võin väita, et põnevust seal jagub.

Aga tagasi pühapäeva… Olen siin väikeses külas üsna uus.  Minu sõpruskond ja sugulased on kõik enamasti Lõuna-Eestis, kus ma enne seda kogu oma elu elasin. Siin ei ole ma endale loonud seda võrgustikku, kellega tihedalt suhtleks või kes ootaks minult  sama. Seda suurem oli minu siiras üllatus, kui kohaliku raamatukogu perenaine mind “oma õuele” kutsus oma raamatuesitlust läbi viima. Lisaks sellele aitas ta luua minu ärevale meelele kodusemat õhkkonda, kui palus mul kaasa võtta mõne killukese endast, mis aitaks kuulajatel mulle lähemal olla, avada ust minu hobide ja huvide maailma. Seinale riputatud üks minu paljudest fotodest kinkis sooja ja oodatud tunde, mis aitas vägagi palju minu rambipalavikku vähendada.

Xwt9pBC

Minu foto seinal lõi tunde nagu oleksin oma elutoas ja kohtuksin vanade heade sõpradega

Võtsin endale hetke ja mõtlesin läbi, mida ma tänastele kohalolijatele tahaksin endast anda. Millised sõnad võiksid jääda minu jutust kõlama, millised näitaksid mind minu endana. Ma ei ole kuulus kirjanik, kellel riiulis juba mitmeid endanimelisi väljaandeid. Ma olen üks paljude seast, kellele meeldib mängida – mängida sõnadega. Meie kauni eesti keele sõnadega. See on tohutu rikkus, mida pakub meie emakeele külluslik valik.

Kui juba sõnad on saanud riimideks ja riimidest on saanud salmid, salmidest on saanud luuletus, siis seda on mõnus kuulata. Seekord olid kuulajad teised ja mina lugesin. Nende hulgast, mis raamatusse said, valisin paar näidet ja põimisin oma jutu sekka. Üks, mida sellest raamatust ei leia, aga mis mind ennast on kõige õnnelikumaks teinud, tahtis samuti kuulajateni jõuda. Peaaegu õnnestuski…

Kust vikerkaar need värvib saab?

Jõudis lapse küsimus minuni.
Tean, et kui vihm ja päike mängivad koos….
Kuid vastasin talle hoopis nii…
Kuldne kuu kinkis KOLLASE,
ROHELISE tärkav rohi.
ORANŽ tuli pihlamarjadest,
mida süüa veel ei tohi.
Sai LILLA lapse laululoost,
sügav SININE särasilmadest.
PõsePUNA verev toon
kuumadest suveilmadest.
Laps luges värvid üle,
sai kokku kuus neid vaid.
See seitsmes – HELESININE –
on ema pehme pai.

DSC02110

Fotograafile järelikult mõjus minu mälulünk samuti, et seda hetke jäädvustas.

Oli algus ja oli lõpp. Vahepealt tegid kaks rida niimoodi mu mälust vehkat, et isegi teistkordsel proovimisel ei tulnud nad meelde. Ning sel hetkel ma kogesin, et kui ka kõik muu võib mind alt vedada, siis alati jääb alles inimlikkus… Ehk siiras vabandus ja soov, et inimesed mõistaksid. Mõistsid ja andsid mulle hiljem suurima tunnustuse, mida olen kuulnud – Selle mittemäletamisega näitasid sa parimal moel, kuidas tugevad inimesed saavad hakkama olukorras, kus tahaks maa alla vajuda. Mitte see, et sa pole piisavalt hästi ettevalmistunud või sul pole piisavalt esinemisjulgust, vaid inimlik eksimine. See toetav tunnustus andis julgust edasi minna, mitte jääda oma veast tingitud häbitunde alla halama.

 

 

Olen kõik südamest tulnud tänusõnad juba kõigile kohalviibijatele edastanud. Need inimesed aitasid oma siira silmavaate, sõbraliku käepigistuse, õnneliku heldimuspisara ja lahke naeratusega täita seda ilusat hetke minu elus.  Minu kõige soojem tänu kuulub aga minu kõige kallimatele – minu lastele, minu elukaaslasele ning tema lähedastele, kellest on saanud nüüd meie suur ühine pere. Ja see on varandus, mida ei suuda üle lüüa ükski rahanumber või ihaldatud ese. Need “minu inimesed” kinkisid oma kohaloluga ülima heaolutunde – ükskõik, mida sa elus ette võtad, meie oleme olemas, sul on meie toetus, meie jagame sinu tööd ja sinu rõõmu.

DSC02093

Oli lilli, oli siiraid kallistusi, oli julgustavaid sõnu, et teen midagi head

 

Selle üritusega, mis õnnestus suurepäraselt, kirjutasin oma ilusa elu raamatusse ühe uue peatüki. Olen andnud inimestele võimaluse lugeda minu loomingut, pakkunud huvilistele ette- ja iselugemiserõõmu. See minu esimene raamatuke on tõestuseks, et unistused täituvad ja järgmised on saanud päris suurt hoogu. 😉 Ja mina olen kindlasti rohkem saanud, kui andnud.

 

Täitunud unistus – minu esimene raamat!

Teekond suure õnneni algab ikka esimesest sammust ja siis teisest, kolmandast, kuni oledki lõpuks pärale jõudnud. See, mis sinna vahele mahub – tõusud ja langused, ülesupitamised ja äraütlemised, säravad hommikud ja unetud ööd on kõik boonuseks. Kes teeb, sel juhtub. Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see saab. Tähtis on lõpptulemusele keskenduda, hoida oma eesmärk fookuses ning iga kukkumist võtta kui proovikivi, mille ületamisel hing vaid rõõmustab.

Ja nüüd asjast. Kohe-kohe näeb ilmavalgust minu esimene raamat. Minu suur unistus on täitunud! Siit saab lugeda sellest, kuidas ma selleni jõudsin.

Kirjalik mõtete väljendamine on minuga kaasas käinud juba sellest ajast peale, kui ma end mäletama hakkan, ehk siis umbes 10. eluaastast. Enne seda on mälus tallel vaid üksikud pildid, aga tähtis on see, et juba siis “koostasin ma raamatuid”. Selleks oli mul kõik olemas – aeg omaette tegevuse leidmiseks,  suurte vendade käest nurutud valge koolivihik, käärid, liim, pildimaterjal, mida tohtis lõigata ning vana plaadimängija, millelt kostusid “Pille-Riini lood” või “Entel-Tenteli laulud”. Oodates varajastel hommikutundidel ema karjalaudast koju, pakkus see parimat ajaviidet. Kahjuks pole neid “raamatuid” alles ja seega ma ei tea, kas need olid vaid pildiraamatud või käis sinna ka mingi tekst juurde. Aga mäletan lõikamist-kleepimist ja vahepeal ikka vilksti aknast tee poole vaatamist, kas tuleb juba…?

Edasi tulid juba esimesed teadlikud katsetused sõnu ritta ja riimi seada, näiteks 8. märtsi kaardile, kooli almanahhi või ainukese lastele mõeldud ajalehe “Säde” veergudele. Viimasesse jõudsid minu jutud-luuletused suuresti tänu eesti keele õpetaja soovitusele, kes minu kirjutatut ikka tolle aja kombe kohaselt ka tervele klassile ette luges. Nii mõnigi kodu-, klassi- ja lõpukirjanditest jõudsid kohaliku Fr. Tuglase omaloomingukonkursile, taaskord emakeeleõpetaja utsitamisel.

Võib-olla ma eksin, aga olen üsna kindel, et suuremal osal neidudest-noormeestest on esimest armumist kogedes tahtmine see ülisuur tunne ka kirja panna. Isegi mõttetera ütleb, et “head mõtted raiu kivisse, halvad kirjuta liivale”. Ei olnud erand minagi. Vaatasin öösiti tähistaevas siravaid tähti ja unistasin end kõige õnnelikumaks tüdrukuks maailmas. Oma salajasimad südamesoovid põimisin luuleridadesse ning leidsin endas julgust pakkuda neid ajakirjale “Noorus”. Kirjavahetuses tollase toimetaja Rudolf Rimmeliga kahtles ta, kas need kirjaread kuuluvad ikka mulle, 16-aastasele piigale ning avaldamata nad jäidki. Õnneks on nad mul kenasti alles ning praegu neid lugedes märkan isegi neist õhkuvat naiivset ootust, usku ilusasse armastusse ning lootust seda kõike kogeda.

Aga esimesest armumisest ja kooselust armsa inimesega sündis minu esimene tütar. Paari aastaga said nii armastus kui meie kooselu otsa, aga usk paremasse homsesse ja lootus seda ainukest ja õiget kohata jäid ju alles. Nii hakkasin oma südamepõhjas tunglevaid tundeid järjest enam kirja panema. Kirjutasin öösiti pisipiiga und valvates taaskord oma unistused igikestvast armastusest ja ülimast õnnest sahtlisse ja nii nad seal on siiani.

Aastad möödusid ja minu ellu saabuski taas oodatud hingehoidja ja südamesoojendaja. Temaga koos ka meie ühised tütar ja poeg. Nende väikeste inimestega kooskasvamine oligi suurimaks tõukeks hakata kirjutama lapsemeelselt ja lastele. Mul on kaustade kaupa kokkukogutud nende esimesed kriipsud ja kraapsud kuni süžeega joonistusteni, mis inspireerisid mind kirjutama. Luuletama, oleks õigem öelda.

Kui 2013. aastal kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja lasteraamatute konkursi Põlvepikuraamat, võtsin esimest korda üle pika aja taas kokku kogu oma julguse ning sidusin oma salmid kimpu. Ma arvasin, et minu lihtsad lapsepärased salmid ja laste enda käega tehtud “illustratsioonid” neid ilmestamas, võiks leida küll lugejaskonda, aga Keskuse inimesed seda ei arvanud ja laitsid minu mõtte maha. Soovitasid mul leida kunstniku, kes luuletustele ikka “pildid joonistab”. Tegin nii. Leidsin suurepärase kunstiandega kolleegi lasteaiast, kes kiirelt ja kergelt vahvad joonistused minu luuletustele lisas ning saatsin oma käsikirja teele. Vastust ootan tänaseni… 😃

2017. aasta sügisel, olles oma pisikese pesamunaga kodune, võtsin sellesama käsikirja koopia sahtlipõhjast välja. Lugesin salme, vaatasin pilte ja minu unistus pakkuda neid ka teistele huvilistele lugemiseks, hakkas looma juba reaalsemat kuju. Kuni võtsin ühendust kirjastusega Hea Tegu. Saatsin käsikirja tutvumiseks ja nõusolek see raamatuks köita tõi õnnepisarad mu põsele. Olin õnnelik ja tänulik ühekorraga. 😇

Ja siin ta siis on, minu esimene lasteraamat. Minu täitunud unistus! Raamatus on 24 luuletust. Nagu kaanele sai kirja, siis tõesti sobilik igas vanuses lastele, sest oma aasta ja kahekuuse preiliga olen mängides sealt juba nii mõndagi kasutanud – salmidele omaloominguline viis juurde ja sobivad hästi meie igapäevategevusi lõbustama.

Lasteaiaõpetajana tean, kuidas vahel on vaja kiirelt mõnd lihtsat salmikest mõne tegevuse sissejuhatamiseks või mängu alustamiseks. Selliseid leiab siit. Samuti on mõnele armsale marakratile abiks salmike, mis näitab, et kõik mänguasjad elavad oma elu ning neid võiksid lapsed kohelda hoolivuse ja austusega. Siin on selle kohta abistavad salmid. Täiskasvanute jaoks naljakas “lapsesuu” ja põnevad “miksid” on samuti luuletusteks saanud. Samuti leiab sealt omajagu õpetlikke salmikesi, miks tervislik toit on kasulik ja maiustused mitte ning kui tähtis on hoida meie ümber olevat loodust.

Minu soov on kinkida lastele ja lapsemeelsetele täiskasvanutele üks väike kogus vahvaid salmikesi, mida üheskoos lugeda. Kui need luuletused mõnegi lugeja silma särama panevad ja hinge rõõmustavad, siis on minu suurim soov täitunud. Sest andmisrõõm on suurim ja tänulikkus muudkui kasvab…. ❤

28170047_1993714973977164_1186997416_o

Kaanepilti kaunistab minu suurima inspireerija tütrekese joonistus 🙂

 

 

 

 

Kas ö või ä?

Mida ütleb sulle minu postituse pealkiri? Võrdleks tähekujusid või häälikute kõla omavahel? Miks mitte, aga minul on naaaatuke teistmoodi mõte. 😉

Sellist “kas see või too” küsimuste mängu tegime kunagi ühel toredal sünnipäeval ja vastuste põhjal saime üksteisega lähemalt tuttavaks ning avastasime enda arust tuttava inimese kohta nii mõndagi uut. Sealt on pärit ka tänase postituse idee.

Olen esimene – ise küsin, ise vastan! Kes soovib, löögu kampa! Tore oleks, kui ka omaltpoolt mõned põnevad paarid välja pakute! 😉

1. Kas hommik või õhtu?

Hommik! Ükskõik, mis kell ärkan, olen praktiliselt kohe tegus ja toimekas. Seepärast jätan ka enamuse tegemistvajavaid töid ja kohustusi hommikuks, sest peale kella 19 olen valmis juba magama end sättima.

2. Kas suvesoe või talvekülm?

Kindlasti suvi ja soojus. Olen lapsest saadik suur külmavares. Seal, kus teistel on täiesti mõnus olla, haaran mina kampsuni järele…😃

3. Kas praad või magustoit?

Olen nõus oma boršist loobuma ja sööma enda oma ning ka sinu tarretise vahukoorega ära. 😋

1517426361655

Mmmaasikad 

4. Kas vaba aeg metsas või mere ääres? 

Talvel metsas, suvel kindlasti mere ääres. Ehkki ranniku lähedal elavad põliselanikud väidavad, et mererannas on väga suur võimalus madusid kohata, sest just nende loomade tõttu ei käi ma suvel metsas.

5. Kas laulmine või tantsimine?

See on ainuke küsimus, mille puhul ma valida ei oska ega tahagi, sest armastan mõlemaid südamest. Seega üks enne ja siis teine või vajadusel ka mõlemad korraga, nagu tavaliselt pidudel toimubki. 😉

6. Kas joonistamine või kirjutamine?

Kirjutamine on mulle sama tähtis ja südamelähedane nagu joomine ja söömine. Seda ma armastan, tahan ja vajan. Joonistada meeldib mulle ka, aga minumoodi, mis võib enamuse jaoks olla abstraktne ja arusaamatu. Saladuskatet kergitades on mul kodus ootamas nii mõnigi lõuend, millele tahan kindlasti esimesel vabal hetkel midagi maalida. 😉

7. Raamatu lugemine või filmi vaatamine?

Mõlema tegevuse jaoks vajan aega ja iseendaga olemise võimalust. Filmi vaatamisel on minu jaoks oluline veel see, et ma alustan vaatamist ainult siis, kui on kindel, et saan filmi ka lõpuni vaadata. Raamatu võin vajadusel kinni panna ja hiljem jätkata lugemist. Aga kui valima peab, siis valin raamatu.

8. Kingituste tegemine või kingituste saamine?

Kindlasti tegemine ja seda juba viimased 10 aastat vähemalt. Ükskõik millisel tähtpäeval kellegi peale mõtlemine, tema rõõmustamiseks kingituse otsimine, ostmine või isetegemine on üllatavalt vastuolulise mõjuga – ühtaegu hingerahustav ja samas elevusttekitav.

9. Kas sisu või vorm? 

Küsimus, millele tahaks vastata küsimusega – kas väline või sisemine ilu? Hindan kõrgelt ja väärtustan inimesi, kes lihtsalt oma heaks inimeseks olemisega panevad teiste juuresolijate päeva särama. Neid ei ole palju, aga seda tänulikum olen kõigile  neile, kes on mõnel ajahetkel oma kohaloluga minu elu rikastanud ja õnnistanud.

10. Kas ilus vale või valus tõde?

Kõige rohkem teeb haiget, kui inimesed ei julge rääkida tõtt, sest see võib haiget teha. Minu jaoks on valetamine aga topeltvalus. Kõigepealt teeb haiget see, et valetades sa ei austa mind ning siis muidugi tegu ise ka. Kui ikka mu lemmikvaasi ära lõhkusid ja ajad süü kassi kaela, aga tõde peagi päevavalgele tuleb, siis oled sa minu silmis kaotanud suure osa oma väärtusest. Ma talun tõde päris hästi, nii et iga kell pooldan ausat ülestunnistust. 😏

Ma ei ole kunagi…

Sain Marise blogist inspiratsiooni, et hetkeks mõtiskleda, mis on need asjad, mida mina pole veel kunagi teinud. Kõige kiiremini meeldetulevad panin kirja.

1. Minu puhul oleks eriti pikk nimekiri toitudest-jookidest, sest mul on ikka suur hulk  elus proovimata maitseid. Aga ehk on kõige üllatuslikumad need: ma pole kunagi söönud hamburgerit, pizzat ega ühtegi kartulikrõpsu. Jookidest on paljude teiste kõrval proovimata kali, õlu ja valge viin. 🍔🍕🍺🍾

2. Ma pole päevagi käinud lasteaias……lapsena, küll aga palju aastaid olen töötanud lasteaias. 👩‍🏫👩‍👧‍👦

3. Ma pole kunagi sõitnud liftiga………üksinda, sest minu puhul see liigitub vist mingi foobia alla.

4. Ma olen elus käinud 2 korda veekeskuses, aga ma pole kummalgi korral käinud vees, järelikult ei ole ma kunagi ühestki torust alla lasknud. 😃🏊‍♀️

DSC_2189

22.01.2018 Veekeskuses kuiva jalaga

5. Ma ei ole ise pannud tööle ühtegi äsjasoetatud uut tehnikavidinat – ei telefoni, arvutit, televiisorit jne. Ja mul pole ka mingit huvi selle vastu, puudub igasugune pinge ja põnevus. 📱📻💻📺

6. Ma ei ole kunagi käinud doonorina verd andmas. 👩‍⚕️

7. Ma ei ole kasutanud kunagi hambaniiti ega koolutanud oma ripsmeid. Ma ei ole käinud solaariumis ega pediküüris. Ma pole lasknud endale panna kunstküüsi või juuksepikendusi. Minu kehas ei ole ühtegi “iluauku” ja minu kehal ei ole ühtegi tätoveeringut. 💅

8. Ma ei ole kunagi helistanud telefoninumbril, millele vastab malbe naishääl, et “küsida võid kõike”. 😃

9. Ma ei ole kunagi kandnud päikeseprille. 😎

10. Ma ei ole kunagi hobusega ratsutanud. 🏇

10. Ma ei ole kunagi puudutanud/hoidnud käes konna, vihmaussi ega tigu. 🐸🐛🐌

Ja viimane, luuleline….

11. Ma ei ole kunagi lõpetanud unistamist…millest, seda ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu ei pidavat unistused täituma. 😇🤗

Kas on sinulgi elus veel tegemata tegusid või maitsmata toitusid, mida ehk keskmine eestlane on teinud/söönud? 😉

Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149