Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)

 

 

Advertisements

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Kui mänguasju osta ei taha

DSC04740

Ja üks õnnekastan kindlasti taskupõhja

Käes on ilus üleminekukuu päikeselisest suvesoojast uduhalli sügisvaikusesse. Minu jaoks võrdub suvi melu, möllu ja rõõmuhõisetega ning mida rohkem väljas külmemaks läheb, seda vaiksemaks jääb minu sees. Ehk tuleb see alateadlikust enesealalhoiust talvekülmadele vastu astudes. Igatahes muutuvad päev-päevalt mõtted ja  teod tubasemaks. Seepärast kuivab meie mõnusal puudega köetaval pliidil kaks suurt pesukausitäit kastaneid. Miks nii palju, võib ju küsida? Sest enamus läheb suurde põrandavaasi esikut ehtima ja head energiat kodus hoidma, aga tegelikult olen mõtetes juba uues aastas.

Olen oma kolm vanemat last üles kasvatanud mänguasjakasti kõrval, milles päris suur hulk poest ostetud mänguasju. Tunnistan oma isiklikku vaimustumist lelupoe riiulite vahel käies ja ikka märkasin end sinna kasti midagi jälle juurde ostmas, sel hetkel “oi-kui-ilus-ja-vajalik” ning hiljem kasutult seisma jäänud vidin. Tänaseks on meie peres kasvamas 9-kuune pesamuna Täpike ja minus on kasvamas soov seda poestostetavate mänguasjade hulka hoida nii väikesena kui võimalik. Seetõttu on minu soov rahulikus keskkonnas kasvada ning tema tegutsemisvalmidus need, mis mind juba kaugemale vaatama panevad. Kevadeks-suveks on ta valmis katsuma, kallama, veeretama, täitma, viskama ja ehk juba ka sorteerima. Järgmised kastanid valmivad aga alles aasta pärast. Seega on meil igavate vihmailmade lõbustamiseks vahendid olemas.

Samal eesmärgil kogun juba värvilisi  pudelikorke ja pesulõkse, wc-paberi ja köögirätikurulle, millega on võimalik mängida, mängida, mängida.

Pudelikorgid sobivad suurepäraselt sorteerimiseks, kujundite ladumiseks, templitrükiks, kui vanust rohkem. Esmalt lihtsalt ühte nõusse panemise ja sealt teise kallamise harjutamiseks. See, et üks pappkast võib lapsele suurel hulgal rõõmu valmistada, pole enam tänapäeval üldse harv nähtus. Kui sinna kinnisesse karpi aga augud sisse lõigata, saab neisse toppida peale pudelikorkide ka neidsamu kastaneid, lõngajuppe, joogikõrsi, karvatraaditükke, riidetükke jms.

Pesulõksud on ühed maagilised mänguasjad. See, et nende avamine ja kuhugi külge panemine on peenmotoorika koha pealt tarvilik oskus, on oluline täiskasvanu jaoks. Lapsel on lihtsalt lõbus “leida” neid oma riiete või kardinate küljest, laudlina või voodikatte küljest, et näpuosavust arendada.

See tohutu mängumaa, mida pakuvad wc-paberirullid, ei hakka ma siia kirja panema. Ütlen vaid, et hea tahtmise juures on see lõputute mängude ja mänguvahendite meisterdamise võimalus, kui interneti otsing vaid avada. Kuna aga praegu on meie Täpikesel veel see kõige keelega katsumise etapp käsil, siis kastanimunad veerevad meil mööda pikka toru nt diivani pealt vaibale asetatud purki. Üheskoos paneme kastani pikaks ühendatud köögirätikurullidesse veerema, kuulame veeremise heli ja purgist võtavad pruuni muna välja väikesed osavad sõrmekesed. Ja milliseid põnevaid käike ja kurve, tõuse ja laskumisi saab neist rullidest teha, kui piiga kasvab ja ise mängu valmistamisel saab abiks olla.

Juba praegu on sellele 9-kuusele tüdrukule huvitav ja üks kiirelt omandatud oskus kusagilt seest asju välja tõsta või tõmmata. Arvan, et meie piiga pole ainuke, kes niiskete salvrätikute paki on kätte saanud ja taibanud, et sealt saab neid vahvaid lapikesi ükshaaval välja tõmmata. Esimesel korral läks suurem tähelepanu muidugi nende tekstuuri ja niiskuse kompimisele, prooviks jõudsid esimesed isegi suhu, aga järgmistel kordadel on põhieesmärk siiski võimalikult suur kogus salvrätte pakist kätte saada. Et laps saaks seda huvipakkuvat tegevust teha ja kuhjaga mängulusti ka, tegin talle tühjaks saanud pakki analoogse erivärvilistest ja erineva tekstuuriga kangalappidest “tema oma paki”. Tänu millele jääb üks “ei tohi” jälle ütlemata.

Värvid purgis. Meie pere suurte laste lemmik soe jook on kuum kakao. Seepärast ostan seda pulbrit just läbipaistvas plastpurgis. Purgid seisavad praegu puhtana riiulil reas ja hakkavad järjest täituma värvidega. Ehk siis igal purgil on oma värv ja omad pisi-asjad, mis sinna sisse mahuvad: korgid, paelad, paberi- või papitükid, nööbid, patsikummid, lilleõied… Kõikvõimalik, mis ühel tegevuse otsimise hetkel pakub avastamisrõõmu ja mängulusti ning samal ajal saab ka värvid selgeks. Ootan juba seda kollase värvi hommikut või sinist õhtupoolikul, mil käsi purki pista ja uurida, mis seal leidub! 😉

Olen kindel, et mänguasju ostame (ja oleme juba ostnud 🙂 ) ka sellele lapsele poest, aga need ostud on tõesti läbimõeldud ja -arutatud ning püüan vältida hetkeemotsioonide ajel tehtud oste. Olgu selleks siis lihtsalt lapsele rõõmu valmistamine või vastupidi paha tuju lohutuseks.

Huvitav, kui palju on minuga sarnaseid kaasamõtlejaid-tegutsejaid? Kuidas toimid sina?

Kas õpitud oskus või õpitud lollus?

Olen inimene, kelle jaoks sõna on tähtis, on väe ja võimuga. Olen kindel, et sõnal on jõud. Seega valin enda omi ja tahes tahtmata panen tähele, mida kasutavad teised, nii vestlustes kui ka kirjapildis.

Kuulun õnneliku jälle-emana sotsiaalmeedias paari beebigruppi ning näen seal toimuvat, harva osalen vestlustes. Olen aru saanud, et see on värskele emale hea võimalus oma pisikese imega toimuva  jagamiseks. Mida ka hoolega kasutatakse, sest mis eesmärk sellel grupil muidu oleks? Vahva ikka üles lugeda oma lapsukese “ilunumbreid” ning jälgida teiste omavanuste kasvamist. Aga iga kord sellele lisatud lause “Kuhu sel ajal küll kiire on?”, on pannud mind arutlema. Mida sa, ema, siis soovid? Et su kaheksakuune oleks jätkuvalt nagu kahekuune? See ongi ju aja möödumisega kaasnev rõõm kasvamisest, arenemine vaid lebavast vastsündinust iseliikuva-isetegutseva imikuni. Kas mitte seda te, emad, oma lapselt ei oota?

Lapsesaamine on elumuutev otsus. Arvan, et vastuväited puuduvad. Miks siis ema, kes näeb iga päev oma lapsega toimuvaid arengulisi muutusi, nimetab neid pahandusteks? Lollusteks? Just nende sõnadega kirjeldavad emad oma väikese inimese igapäevast tegutsemist. Äsja selgeksõpitud toe najal enda püsti ajamine on pahandus? Lapse käeulatuses olevalt riiulilt esemete mahalükkamine on pahandus? Haaramine, sealhulgas lemmiklooma karvadest või enda arust hästi kaugele lükatud püreekausist, on pahandus? Kõikvõimalike asjade põrandalt üleskorjamine ja suhu panemine, on pahandus?

Mida tegelikult see pisike arenev inimene tahab meile öelda? “Emme, vaata, mida ma juba oskan…!” Oskan ise seista ja harjutan seda igal võimalusel, sest ma vajan seda järgmiseks arenguetapiks – kõndimiseks. Oskan kasutada tasakaalu selleks, et hoida ühe käega riiulist, aga teisega liigutan asju, mis on riiuli peal. Sinu jaoks, emme, on see asjade maha lükkamine, minu jaoks oskus teha oma kehaga koostööd – jalad, käed, silmad. Loomulikult on vaja jälgida, mida laps suhu paneb, aga see on ju oskus – arenenud koordinatsioon – võtta näpitsvõttega ese ja viia see suu juurde. Meil on üsna populaarne näputoitumine ning on emasid, kes kurdavad, et laps ei oska pakutavat toitu suhu panna. Laske tal siis harjutada, turvaliselt muidugi!

DSC_0130

Meenutage enda esimest korda printeriga töötamas või arvutis koos manusega meili saatmas. Läks vahel kiri valel aadressil või tuli postkasti tagasi? Kas printerist kortsuläinud paberi väljaõngitsemine õnnestus kohe? Tegi nende kasutamise selgeks õppimine teie elu lihtsamaks ja te kordasite seda järjest rohkem? Olite õnnelik ja uhke oma kogemuse üle? Kas keegi ütles teile selle peale, et saite hakkama lollusega?

Teine mõtlemapanev teema on seotud lausega: “Mismoodi te, emad, pesete nõusid, teete süüa, kui laps tuleb jalgade juurde, end püsti ajab ja siis nutuga sülle nõuab?” Praegu olen kodus meie 8-kuuse pesamunaga ja toe najal seismine ning seal ka kõndimine on suurim saavutus, pisipreili enda jaoks aga “hurraa-ma-näen-rohkem-ma-saan-katsuda-rohkem-mul-on-julgust-rohkem”. Kui ma pliidi või kraanikausi juures toimetan, siis ta demonstreerib seda kõrvaloleva tooli või diivani najal ning enamasti ei tule ta minu jalgadelt tuge otsima? Sest tema lähedus- ja tähelepanuvajadus on piisavalt rahuldatud üheskoos mängunurgas mängides.

Seal on ta saanud temaga ühes ruumis ja ajas 100% kohalolemist vanemaga – ihu vastu ihu kontakti, füüsilist hoidmist-silitamist-paitamist laulumängude saatel, silmast silma vaatamist, emotsioonide väljanäitamist (naermine, kilkamine, üllatus jne), täiskasvanu kõnega tegude kinnitamist. Sel ajal ei mängi meil taustaks televiisor, mida tahaks ühe silmaga piiluda, ei ole käeulatuses arvutit ega nutitelefoni, mis võtaks ära osa sellest väärtuslikust ajast kahekesi. Kas olete märganud, kui tihti vaatab laps mängides teile silma sisse? Vaatab ja naeratab teile? Kas pole kahju neist särasilmadest ja naeratustest ilma jääda?

See ei ole kellegi poole näpuganäitamine, need ei ole etteheited või kuri kriitika. Need on minu mõtted, minu tähelepanekud, minu märkamised. Ei ole mina teistest parem ema, vaid lihtsalt ema oma neljale lapsele ning olnud pea 15 aastat “asendusemaks” lastele, kes on kasvanud, mänginud ja õppinud koos minuga. Need lapsed ja nende aastate kogemus on mind hästi kasvatanud. Aitäh!

IMG_20170818_103559_970

 

 

Ja algab taas!

Sa tulidki! Tere, sügis! Viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui Eestimaal on 4 aastaaega asendunud kahega – kevad ja lõputu sügis. Mis on saanud korralikust talvekülmast ja suvesoojast?

Kes otsib põhjuseid virisemiseks, sel on lihtsamast lihtsam ju – ärkad ja alustad… Küll on jube ilm.. Mis asja need linnud röögivad?.. Kus mu hommikumantel on?… Mida ma tänase päevaga peale hakkan?.. Oh ja ah igasl sammul. Kuulud sa nende hulka, kes niimoodi oma päeva alustavad? Või enne, kui silmad avad, lased kujutlusel endale maalida imelise päeva alguse. Päike on tõusnud enne mind ja juba valgustab maad… Kuulatan, kas täna ka mind linnulaul tervitab?… Lippan õue kleidiväel ja lasen hommikukargusel keha üles äratada, kastemärg rohi jalgu silitamas… Kui palju võimalusi pakub mulle uus päev!

Olen jaaniööl sündinud, armastan suve ja päikesevalgust. Armastan ja vajan seda motiveerijaks, ärgitajaks, taganttõukajaks, suunajaks, tunnustajaks ja toetajaks. Iga mõte saab ilusama ilme, kui mõelda seda päikesepaistel. Iga tegu saab tõhusamalt tehtud, kui teha seda koos päikesega. Iga väljaöeldud sõna on kantud rõõmust ja rahulolust, kui neisse lisada päikesesoojust. Olen päikeselaps ja saan tema valgusest jõudu ja väge.

Samamoodi innustab mind tulevikku vaatama, sihte seadma ja nende nimel tegutsema kevade värskus, rohelus ja esimesed õitsvad lilled. Neid ootan praegu samasuguse õhinaga nagu lapsena jõule või sünnipäeva. Mõnele on sügis ja koolialgus lävepakuks, millelt astuda uusi samme enda elu muutmiseks. Mina teen seda koos järjest pikeneva päevavalgusega kevadel, koos esimeste laululindude ilmumisega koduaeda, koos sulava lume alt piiluvate lumikellukeste roheliste tippudega, koos talvevammuse vahetamisega õhemate riiete vastu. Minu “õitsemine” käib koos sirelite ja kirsipuudega, õhetan ühes õunapuuroosade õitega ning laen end täis tegutsemistahet sinililledesinast.

Talv tuleb ikka ootamatult, veel siis, kui viimsed lilled alles õites või lastele talvevarustuse ostmine alles plaanides. Äratab meid ühel hommikul üllatava valge jumega ning ehmatava karge õhuga. Ja siis mõnel aastal tõmbub tagasi, mõnikord jääbki maad katma ning tuleb lisagi. Talvevalgus on hoopis teise mõjuga kui suvel. Talvine lumevalgus on kristalselt puhas ja õrn, mida oma sammudega ei tahaks kuidagi kriipida, aga liikuma peab. Need lumised loojangud, need tormavad tuisutuuled, need rinnuni sadanud lumehanged ning sulailma lumememmed. Need on talve ilusaimad hetked. Oled sa lähedalt vaadanud lumehelvest? Oled sa jälginud nende hääletut liuglemist oma kindale? Võta selleks aega ja naudi… vaikust, õrnust, puhtust.

Ongi ring täis ning jälle käes aeg, mil suvi asub lehvitama ning lubab sügisel valitsemise üle võtta. Mulle meeldib me sügis. Meeldib see värvide kirkus ja vähehaaval vaibuv tormamine. Hakkan koos loodusega endasse koguma küpsust, valmisolekut, rahunemist ning tasakaalu. Viljad on meid tervistavalt rõõmustanud, lilleaed on pakkunud silmailu, linnulaul asendunud vaikse lehesahinaga ning hing on valla vaikusele, meelerahule.

Kes kuidas näeb, tunneb ja tajub. Nii me päevad mööduvadki. Nii me elu elatud saabki. Kurtes ja kirudes või hoopis rõõmustades ja särades. Valik on meie endi teha…

4 päeva ja 4 ööd

4 päeva ja 4 ööd oled meist kaugel, oled teel. Oled tegemas tähtsat tööd, mina magan ja naudin ööd.

Mina magan, me pisike kaisus. Hoian hellasti, silitan tasa. Ootan helinat, sõnumit… vaikus… Ju ka sina siis kusagil magad.

Sina kaugusse suundud, mõõdad teid. Vahel peatud, puhkad, ma loodan. Mina teen lihtsaid, koduseid töid, sulle päevisse rahu saadan.

Õunamoosiga mestis läks purki täna suvesoojus ja loojangukuld. Päike päeva täna ehtis, hilisõhtuni hoidis tuld.

Vaatan öösse, teele vaatan. Ma tean, seal pole sind. Ka täna sind väga ootan, ka täna ma igatsen sind.

DSC_0677

Täna köitsin sügist kimpu

6 ööd ja 6 päeva

Täna sulgesin varakult ukse. Päris lukku keerasin. Olen omaette, olen üksi. Sind kaugele teekond viib.

Võtsin vaadata vanu pilte. Tegin tassi kuuma teed. Selga passisin vanu kleite, juba unustet olin need.

Selga kleite, hinge soojust. Tahtsin näha, kuis sobivad need. Akna taga vettinud loodus, kõle tuul ja vihmaveed.

Jätan aknale põlema tule. Tea, juba ma igatsen sind. Väike käsi peos, silmad sulen. Küllap rahuneb süda ja hing.

Homme jälle on uus hommik. Homme jälle ma igatsen sind. Homme päeva kui valgustab koidik. Homme jälle ma ootan sind.

IMG_20170917_093356_615

Päikesesüda 

 

Ei ole puu, aga lehed on; ei ole inimene, aga jutustab.

21469636_1483057518445083_992131784_nSiin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Laialt levinud ning paljukasutatud rebase tsitaat “Väikesest printsist”. Raamat, mis on nii sügavamõtteline ja samas kingib elule loomingulisuse. Minu laste raamaturiiulis on see olemas ning päris mitu korda üheskoos loetud-arutletud. Selle raamatu imelisele tekstile on boonuseks autori illustratsioonid, mida vaadates võib hakata nägema sõnade taha, pildi sisse ja kaugemale. Need kutsuvad last küsimusi esitama, mis on suurepärane mõtlemise arendamise seisukohalt.

Millal ilmusid minu laste mängumaale raamatud? Nähtaval ja käeulatuses on nad kogu aeg olnud, huvi nende vastu tekib igal lapsel erineval ajal. Praegu näen meie pesamuna oma papiraamatuid haaramas, hoidmas, avamas, sulgemas.  Minu jaoks oluline on esimese kokkupuute ajal õpetada lapsele raamatu hoidmist. Raamat saab kõigepealt pai, sest ta on seda väärt. Raamatut vaatame puhaste kätega ning kui oleme sealt pildirõõmu ja jutupõnevuse kätte saanud, paneme raamatu alati tagasi riiulisse. Sest seda õpetab lastele ju ka Sipsikust tuttav lugu, kuidas Ilseni kassi pilk võis reeta vassimise ja millele järgnes vahelejäämine.

Ma ei ütle, et meie oma autorite raamatud on ainult head ja tõlkeraamatuid väldin. Riiulis on seda ja teist. Küll aga olen seda meelt, et esimene raamaturõõm oleks täiuslik. Mida pisem vaataja, seda suurem ja selgem pilt ning pildile osutav sõna on piisav. Edasi tulid lapse huvist lähtuvalt, kas printsesside ja ükssarvikute lühikesed lood või karupoeg Puhhi ja tema sõprade vahvad jutud. Muinasjutte pole ma kunagi lastele ette lugenud, neid me mängisime läbi päeva ajal ning unele minnes jutustasin nii, et sain näha lapse kohest reaktsiooni, sest minu silmad ei olnud kinni raamatu tekstis. Ja see oli igati vajalik, sest kurja hundi põrsapüüdmise ajal tuli alguses julgustavalt käest kinni hoida ning Lumivalgekese ja Pöialpoiste lõbusat laulu ja vilekoori kuuldes naeruturtsatusi vaigistada.

“Hei, Nöpsik! Mis sa teed seal?” küsin oma umbes 5-aastaselt tütrelt, kui märkan tal õlgadel erkkollast diivanikatet, peas printsessikrooni ning  issi hiiglaslikke säärikuid jalga panemas. “Lähen Kullakest* päästma!” kuulen vastuseks. “Kus su Kullake on?” “Kuri Draakon viis ta oma lossi ning hoiab kinni.” “Aga miks sul issi jalanõud jalas peavad olema?” “Kuidas ma siis seitsme maa ja mere taha saan? ” Jalgu järele lohistades suundus vapper Printsess-Rüütel lastetoa nari poole, mille ülemisel asemel lebas Kullake ja ootas all Väikend-Draakoni käest päästmist. Jäin vagusi pealtvaatajaks ning tõdesin, et kuuldud lood elavad rõõmsasti oma elu laste mängudes edasi. *Selle nime pani tütar oma esimesele beebinukule.

Ehk tänu raamatutele ja varajasele lugemisoskuse omandamisele on tütar (täna juba 15) siiani väga elava kujutlusvõimega, suurepärase mälu ning põneva arutlusoskusega. Huvi lugemise vastu pole kadunud ka arvuti ning nutiseadmete pealetungiga meie igapäevaellu. Kohustuslik kirjandus loetakse kiirelt läbi kõigi oma lemmikutele lisaks. Pojale (12) seevastu on raamatutekstist enam mõju avaldanud illustratsioonid. Tal on omanäoline joonistamiskäekiri, millega ta oma juttude juurde pilte maalib. “Raamatuid” on siiani valminud kaks, suuresti tänu koolis korraldatud “oma raamatu nädalale”. Viimase juures tooksin välja, et juttu jätkus kahte 12-leheküljelisse vihikusse.

Olen nende kahe lapse (väga kahju, et vanima tütre (24) kasvamise ajal ei osanud ma nende tähtsust märgata) esimesed kritseldused ning edaspidi juba äratuntavad joonistused kenasti kokku köitnud ja neist sain inspiratsiooni oma lastele mõeldud luuleraamatu koostamiseks. Soovisin just neid kasutada illustratsioonidena, aga targad tegijad arvasid, et selline raamat ei leia lugejaskonda ning nii see käsikiri sahtlisse jäigi…

Enda lapsepõlvest mäletan suviseid koolivaheajakuude õhtuid vanaema juures, kui memm kogus kõik oma lapselapsed suurde voodisse ja läks muinasjutu vestmiseks ning mõistatuste küsimiseks. Ootasin neid õhtuid erilise huviga, sest nii nagu meie memm oma mahedal häälel jutustas, ei olegi ma peale Piret Pääri kedagi kuulnud. Mõnikord muutus see kaks-ühes mänguks, sest samal ajal tegid käed tööd – memme magus jutuvada sai keritud lõngakeradesse ning sealt edasi sokkideks-kinnasteks. Vanaema raamaturiiul oli meie parim kaaslane ka vihmailma korral, mil haarasime virna “Tähekesi” kaenlasse ja algas suur etlemispidu – kordamööda lugesime üksteisele luuletusi ette, kes julges, pani sõnadele omaloodud viisi ka juurde ja sellest kujunes üks oodatud kontsert.

Head emad teevad lisaks majale õhtuti korda ka laste mõtted. See tarkus on pärit raamatust “Peeter Paan”. Lugesin seda kohe mitu korda ja taipasin, kui suur väärtus sellel on. Minu jaoks. Jah, ma saadan meie pere suuremad lapsed ning pisikese pesamuna Unemaailma alati heade mõtetega. Ma pole usklik, selle religioosses tähenduses, aga usun siiralt, et meie ümber on teatud nähtamatu maailm, mille olevused meid toetavad, aitavad, hoiatavad, kui meie vaid märkaks neid märke. Seega saadan igal õhtul oma kaitseingliga teele soovi, et meie pere ja meie kodu oleks kaitstud ja tänan selle eest!

 

 

Lahke olemine lihtne on

Ma ei veeda aega televiisori ees, ehk on mul 1-2 saadet, mida üldse vaatan. Viimasel ajal on aga teler minu väike abimees. Esiteks saab kiirelt Täpikese küüned korda, kui ta tähelepanu on samal ajal suunatud reklaamidele, mille korduv muusika ja liikumised on kaasahaaravad ja panevad pilgu peatuma. Pisikeste inimeste vanematel on kindlasti selle toimingu sooritamiseks veel häid variante välja pakkuda. 😉 Teiseks leidsin tänasele postitusele pealkirja tänu multikakanalile. Mis multifilmi tunnuslaulust see on? 🙂  Tänapäeva noorte tüdrukute vaieldamatu lemmik – My Little Pony. 

Kirjutada tahtsin aga sellest, et mõnikord tasub oma soove kohe kõva häälega mõelda ja kui need on saanud tiivad ja loa lennata, siis võib juhtuda, et nad maanduvad täpselt õiges kohas. Jutt käib õuntest.

Meie aia õunapuud on veel nii noored, et suurt saaki sealt oodata on liiga vara. Sel aastal kannab vaid valge klaar. Suve alguses lugesin pisikesed pabulad kokku – 22.  Kiire suvetuul  jõudis vahepeal paar tükki maha raputada. Ja eelmine nädal avastasin, et meie niigi väikesel ja vapral puukesel on kallal trobikond näljaseid, kes enne meid juba maiustamas käivad. Pooltel õuntel augud sees ja julgemad isendid sealsamas minu silme all tegutsemas. Kurb muidugi, sest vähemalt söömiseks oleks ju mõnegi saanud. 😦

DSC03068

Sel aastal pole ka vanemate õunaaias mingit tähelepanuväärset saaki loota, sest eelmine aasta kandsid seal puud kohe nii korralikult, et jätkus jagamiseks omadele ja võõrastelegi. Sain minagi oma õunamoosid keedetud, sest saiavormi sööjaid on meil rohkem kui üks. Sinna see moos kõige paremini vahele sobibki. Sobib ka pannkoogile või lihtsalt vahel magusaisu rahuldamiseks saiale määrida. Poole talve peal aga oli moos otsas.

Keedaksin ka sel aastal ja kohe rohkem, aga millest? Üle tee naabri aias, kus keegi ei ela ja käiakse vaid paar korda suve jooksul muru niitmas,  on õunapuud uhkelt vilju täis. Arutasime kodus, kas oleks sobilik küsida, kas nad ise oma õunad ka ära tarbivad. Olime ühel meelel, et küsida ikka võiks, sest ilma võtma minu käsi küll kuidagi ei tõuse. Pühapäeval Täpikesega jalutama minnes, märkasingi naabrit õunu korjamas. Tegime oma tiiru ära ja otsustasin, et tagasi tulles käin siis puu alt läbi. Siis aga polnud seal enam kedagi näha. Kui ei, siis ei, jõudsin koduväravast sisse astudes mõelda, kui kuulsin selja taga vaikset autohäält.

Ma ütlen, et soovid täituvad, kui neid kohe päris-päris tugevalt ja kogu südamest soovida. Peatuski naabrinaine meie juures ja teine lause, peale teretamist oli, kas teil omal õunapuid on? Kui soovite, võite meie aiast korjata nii palju, kui kulub. No hetkeks meenus mulle kohe stseen filmist “Suvi”, kus Teele tuleb Ülesoo omadele “noori õunapuid” pakkuma  – “Sügisel võib sealt võtta, nii palju, kui kulub!”. 😀 Tõin enda tähelepanu kohe meie vestlusele tagasi ja lootsin, et proua ei märganud seda väikest muiet, mis selle mõtte peale minu suunurka kergitas.

Igatahes olin õnnelik, tänulik ja meeldivalt üllatunud! Meie esimeses lühikeses kohtumises ja vestlemises oli nii palju headust, lahkust, hoolivust! Ma küll kordan ennast ja Sõpruse puiesteed, aga inimesed on ilusad ja head! Ja lahke olemine lihtne on!

DSC_0425

Eile said lahkelt lubatud õunad kisselliks

Nüüd jääb vaid üle mõelda välja, kuidas oma tänu avaldada… 🙂

Kõrboja naised siis ja täna

Tänane kirjatükk liigitub täieõigusega rubriigi “hingeabi” alla. Lisaks veel “õnnehetked” ning pisut “muremõtteid” ikka ka. Sest 2 ja pool tundi oma kõige pisemast eemal olla, on minu esmane kogemus, kuigi ma usaldan teda oma isaga seda aega veetma sajaprotsendiliselt, tegi ema süda ikka vahepeal paar kiiret käiku nende juurde. Nii mõtetes, kui ka vaheajal reaalselt tissituska lohutama.

Minu sõbrannaskond pole teab mis suur, praktiliselt olematu, seega need, kes sinna kuuluvad on kõik kuldaväärt inimesed. Nii ma selle pileti suvelavastusele “Kõrboja perenaine” saingi, sest kui ühel inimesel on süda megasuur ja õige koha peal, siis on see vaieldamatult  minu ammune tuttav-sõber-ülikoolikaaslane H. Tema pakkuski, et paar piletit üle ning mees oli lahkelt nõus Täpikesega ootama, sel ajal, kui meie etendust naudime.

Nautisin, kogu südamest ja täie raha eest! See miljöö seal Tammsaare muuseumi õuel, kust ma ju äsja mööda sõitsin ning poleks kuidagi osanud arvata, et nii kiirelt sinna jälle satun. Parim lavakujundus, mis lihtsalt olemas ja millele tänapäevast midagi lisada oleks väga väär. Need vanad taluhooned, see Kivimägi, see uhke kaev keset õue, etenduse alguses silmipimestav ja samas looduslik lavavalgustus, mis esimese pooltunni jooksul vaikides puude taha vajus.

Polnud palju erilisi detaile, sest mida seal taluõuel siis sel ajal ikka tahta, aga meelde jäid akna all kaunisti õitsevad leeklilled, mis kuulusid ilmeksimatult igasse taluaeda. Lõpuni välja köitis minu pilku Vargamäe õuel pisuke pesunöör, millelt Madli lumivalge piimakurnamislapi haaras, selle ämbrile pesunäppidega kinnitas ning karrast värskeltlüpstud piima sinna kurnas. See tehtud, loputas kiirelt lapi suupesukausis puhtaks ja nöörile taas kuivama riputas. Need pisikesed kodused toimingud, mis viisid mind etenduse ajal lapsepõlveradadele ja tõid silme ette meie memme taluõe, kus tema samasuguseid toimetusi toimetas.

Ma pole raamatut lugenud, tunnistan. Ehkki praegu on see mul kodus täitsa olemas ning huvi Tammsaare enda kirjutatut lugeda küll. Loeks juba seetõttu, et mind köitsid need kaunid eesti keele väljendid, mida talurahvas oma kõnes pruukis. Kuidas ikka Jaan selle Liina “lukud lahti laulis” ning mida kõike on eluaeg Vargamäel elanud Madli “näinud oma südamega”. Terve etenduse vältel nautisin seda imelist keelekasutust, millele andis boonusena ilu veel näitlejate suurepärane diktsioon. Samuti suurepäraselt mängitud noorperenaise Anna roll, milles oli nii palju emotsionaalsust, tundepuhanguid ning pisikese osatäitja (Kadri Lepp) jõulist karakterit. Eks etteantud tekst nõudis ka vastavat reageeringut, aga äramängitud oli see lõpuni usutavalt.

Igas kirjatükis, lavastuses, filmis otsin ikka iseennastki, kellega samastuda, keda eeskujuks võtta, kumba leeri kuuluda – head või halvad, sest tavaliselt on need võitlevad vastaspooled olemas, mille najale süžee üles ehitada.

Ilma jalgu trampimata oma sõna kehtestav kange Eesti naine Anna ma kindlasti pole ning ei pürgi ka selles suunas.

Oma arvamust omav, seda tasapisi õiges kohas jagav, ääretult elutark Madli jääb samuti minu käeulatusest välja – elu on elatud küll, aga tarkust võiks rohkem olla.

Üle jääb siis pisi-Villuga Eevi, kes üsna etenduse alguses ülekohtuselt Kõrbojalt minema aetakse ning ta ise oma tunnete ja eluraskustega peab hakkama saama. Just Eevis ja tema allaheitlikkuses ma enda ära tundsingi. Kui südames on koht ühele, siis nii lõpuni. Kui vaja oodata, siis ootan. Kui armastatu nimel on vaja ohverdada, loobuda, lahti lasta, siis olen sellekski valmis. Sunni ja käsuga armastust ei püüa ega hoia. Kui see on tõeline ja loodud kaht inimest köitma, siis see juhtub niikuinii.

Keset näitemängu, küll vaid talus tüdrukuna töötava Eevi lausutud “mina saan alati hakkama”, on suur ja tugev lause. Selles on nii palju usku ja eneseusaldust. Sest tema südames on poolpimeda Katku Villu armastus. Tänapäeval tehakse kalleid koolitusi elus ja endas kahtlevatele inimestele, kus õpitakse lausuma samasuguseid lauseid, ainult nüüd on neil uhke nimetus “positiivsed afirmatsioonid”. Eevi teadis juba ammu, et eneseusk ja armastus juhatavad inimese õnneradadele. Seda enam, et selles loos päädis see ka veel ootamatult süllekukkunud õnnega, mil Anna väikese-Villu Kõrbojale uueks peremeheks kutsus. Juhtub ikka, et need, kes eluraskustes kord madalale surutud, ühel päeval õiglaselt kõrgustesse tõstetakse. Ja siis tuleb see koht lihtsalt hetkegi kahtlemata vastu võtta, nagu Eevi seda tegi.

Olen südamest õnnelik, et sain seda suurepäraselt mängitud lavastust näha. Ja minuga koos kõik see rahvas, kes  austusest imelise etenduse ja meisterliku näitlejatöö vastu püsti seistes, kolm korda tagasi plaksutasid. Suur tänu, Ugala! 🙂

1502951843685

Vaheajal tehtud telefoniklõps Kõrboja talu õuelt