Kas ö või ä?

Mida ütleb sulle minu postituse pealkiri? Võrdleks tähekujusid või häälikute kõla omavahel? Miks mitte, aga minul on naaaatuke teistmoodi mõte. 😉

Sellist “kas see või too” küsimuste mängu tegime kunagi ühel toredal sünnipäeval ja vastuste põhjal saime üksteisega lähemalt tuttavaks ning avastasime enda arust tuttava inimese kohta nii mõndagi uut. Sealt on pärit ka tänase postituse idee.

Olen esimene – ise küsin, ise vastan! Kes soovib, löögu kampa! Tore oleks, kui ka omaltpoolt mõned põnevad paarid välja pakute! 😉

1. Kas hommik või õhtu?

Hommik! Ükskõik, mis kell ärkan, olen praktiliselt kohe tegus ja toimekas. Seepärast jätan ka enamuse tegemistvajavaid töid ja kohustusi hommikuks, sest peale kella 19 olen valmis juba magama end sättima.

2. Kas suvesoe või talvekülm?

Kindlasti suvi ja soojus. Olen lapsest saadik suur külmavares. Seal, kus teistel on täiesti mõnus olla, haaran mina kampsuni järele…😃

3. Kas praad või magustoit?

Olen nõus oma boršist loobuma ja sööma enda oma ning ka sinu tarretise vahukoorega ära. 😋

1517426361655

Mmmaasikad 

4. Kas vaba aeg metsas või mere ääres? 

Talvel metsas, suvel kindlasti mere ääres. Ehkki ranniku lähedal elavad põliselanikud väidavad, et mererannas on väga suur võimalus madusid kohata, sest just nende loomade tõttu ei käi ma suvel metsas.

5. Kas laulmine või tantsimine?

See on ainuke küsimus, mille puhul ma valida ei oska ega tahagi, sest armastan mõlemaid südamest. Seega üks enne ja siis teine või vajadusel ka mõlemad korraga, nagu tavaliselt pidudel toimubki. 😉

6. Kas joonistamine või kirjutamine?

Kirjutamine on mulle sama tähtis ja südamelähedane nagu joomine ja söömine. Seda ma armastan, tahan ja vajan. Joonistada meeldib mulle ka, aga minumoodi, mis võib enamuse jaoks olla abstraktne ja arusaamatu. Saladuskatet kergitades on mul kodus ootamas nii mõnigi lõuend, millele tahan kindlasti esimesel vabal hetkel midagi maalida. 😉

7. Raamatu lugemine või filmi vaatamine?

Mõlema tegevuse jaoks vajan aega ja iseendaga olemise võimalust. Filmi vaatamisel on minu jaoks oluline veel see, et ma alustan vaatamist ainult siis, kui on kindel, et saan filmi ka lõpuni vaadata. Raamatu võin vajadusel kinni panna ja hiljem jätkata lugemist. Aga kui valima peab, siis valin raamatu.

8. Kingituste tegemine või kingituste saamine?

Kindlasti tegemine ja seda juba viimased 10 aastat vähemalt. Ükskõik millisel tähtpäeval kellegi peale mõtlemine, tema rõõmustamiseks kingituse otsimine, ostmine või isetegemine on üllatavalt vastuolulise mõjuga – ühtaegu hingerahustav ja samas elevusttekitav.

9. Kas sisu või vorm? 

Küsimus, millele tahaks vastata küsimusega – kas väline või sisemine ilu? Hindan kõrgelt ja väärtustan inimesi, kes lihtsalt oma heaks inimeseks olemisega panevad teiste juuresolijate päeva särama. Neid ei ole palju, aga seda tänulikum olen kõigile  neile, kes on mõnel ajahetkel oma kohaloluga minu elu rikastanud ja õnnistanud.

10. Kas ilus vale või valus tõde?

Kõige rohkem teeb haiget, kui inimesed ei julge rääkida tõtt, sest see võib haiget teha. Minu jaoks on valetamine aga topeltvalus. Kõigepealt teeb haiget see, et valetades sa ei austa mind ning siis muidugi tegu ise ka. Kui ikka mu lemmikvaasi ära lõhkusid ja ajad süü kassi kaela, aga tõde peagi päevavalgele tuleb, siis oled sa minu silmis kaotanud suure osa oma väärtusest. Ma talun tõde päris hästi, nii et iga kell pooldan ausat ülestunnistust. 😏

Advertisements

Ma ei ole kunagi…

Sain Marise blogist inspiratsiooni, et hetkeks mõtiskleda, mis on need asjad, mida mina pole veel kunagi teinud. Kõige kiiremini meeldetulevad panin kirja.

1. Minu puhul oleks eriti pikk nimekiri toitudest-jookidest, sest mul on ikka suur hulk  elus proovimata maitseid. Aga ehk on kõige üllatuslikumad need: ma pole kunagi söönud hamburgerit, pizzat ega ühtegi kartulikrõpsu. Jookidest on paljude teiste kõrval proovimata kali, õlu ja valge viin. 🍔🍕🍺🍾

2. Ma pole päevagi käinud lasteaias……lapsena, küll aga palju aastaid olen töötanud lasteaias. 👩‍🏫👩‍👧‍👦

3. Ma pole kunagi sõitnud liftiga………üksinda, sest minu puhul see liigitub vist mingi foobia alla.

4. Ma olen elus käinud 2 korda veekeskuses, aga ma pole kummalgi korral käinud vees, järelikult ei ole ma kunagi ühestki torust alla lasknud. 😃🏊‍♀️

DSC_2189

22.01.2018 Veekeskuses kuiva jalaga

5. Ma ei ole ise pannud tööle ühtegi äsjasoetatud uut tehnikavidinat – ei telefoni, arvutit, televiisorit jne. Ja mul pole ka mingit huvi selle vastu, puudub igasugune pinge ja põnevus. 📱📻💻📺

6. Ma ei ole kunagi käinud doonorina verd andmas. 👩‍⚕️

7. Ma ei ole kasutanud kunagi hambaniiti ega koolutanud oma ripsmeid. Ma ei ole käinud solaariumis ega pediküüris. Ma pole lasknud endale panna kunstküüsi või juuksepikendusi. Minu kehas ei ole ühtegi “iluauku” ja minu kehal ei ole ühtegi tätoveeringut. 💅

8. Ma ei ole kunagi helistanud telefoninumbril, millele vastab malbe naishääl, et “küsida võid kõike”. 😃

9. Ma ei ole kunagi kandnud päikeseprille. 😎

10. Ma ei ole kunagi hobusega ratsutanud. 🏇

10. Ma ei ole kunagi puudutanud/hoidnud käes konna, vihmaussi ega tigu. 🐸🐛🐌

Ja viimane, luuleline….

11. Ma ei ole kunagi lõpetanud unistamist…millest, seda ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu ei pidavat unistused täituma. 😇🤗

Kas on sinulgi elus veel tegemata tegusid või maitsmata toitusid, mida ehk keskmine eestlane on teinud/söönud? 😉

Surnud maailm

Ei, ma ei hakka siin morbiidseid mõtteid välja käima ja ritta laduma, lihtsalt selline sõnapaar käis läbi paar päeva tagasi vestluses minu 13-aastase pojaga. Ütlen siinkohal selgituseks, et seesama armas poiss on mõne spetsialisti arvates pisut erilisem kui teised lapsed, sest me kõik oleme omamoodi erilised, kuid kellel on oma üllatusipakkuv nägemus maailma asjadest täiesti olemas. Minu silmis avaldub tema erilisus just tema väljaütlemistes, mida harva kuuleb ja seda väärtuslikumad tema sõnad on.

Sõitsime perega pühapäeval Saaremaale pisikesele puhkusele, millest huvi korral saab lugeda siit. Ilm oli keset Eestimaad ehk meie kodukandis mõnus nullilähedane, aga ei mingit ilu ega võlu. Mida rohkem sõitsime sadama poole, seda ilusamaks meie ümber kõik läks – päikegi rõõmustas meid oma kohaloluga. Praamiga üle ja Kuivastust Kuressaarde olin ma aga lausa võlutult naelutatud aknast välja vaatama. Sattusime imelisse talvevalgusesse, puud olid kenasti härmaehteis ning üheskoos moodustasid nad võrratuid pilte. Loomulikult võtsin aga kaamera kotist välja ja klõpsisin ahhetades ja ohhetades autoaknast pilte.

Vahel juhtisin ka teiste tähelepanu sellele imelisele talveilmale ja lootsin saada heakskiitvat peanoogutust või vähemalt pisutki elevust kaasreisijate silmis seda vaadates. Meesterahvas autoroolis ütles, et kui mulle see nii väga meeldib, siis miks ma seda lihtsalt autoaknast ei imetle, vaid vaatan läbi imepisikese kaamersilma? Omajagu oli tal õigus. Kuid ma tahtsin ju jäädvustada ka seda enda jaoks, sest tegelikult on ju piltide tegemise mõte selles, et kunagi kusagil kellegagi koos meenutades oleks võimalik taasluua sel hetkel kogetud emotsiooni. Mina olin küll täiesti võlutud neist hõbedastest puudest ja härmas metsast, kuhu viis meid valge talvetee. Olin kogu hingest ja südamest õnnelik! Ja loomulikult tahaks seda tunnet ju tihedamalt kogeda. Selleks need pildid ju ongi.

Küsisin siis poja käest, kes ka aeg-ajalt minu hasardi peale ehk aknast välja vaatas, kas pole ilus? Vastus oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut: Mina selles küll mingit ilu ei näe, see on nagu surnud maailm, need on nagu surnud puud… Esimese hooga olin täiesti sõnatu. Plaks!  – minu värviline seebimull purunes vastu neid sõnu. Mitte seetõttu, et ta ei jaganud minu vaimustust imelisest talveilmast, vaid ootamatust ninanipsust, mille andis märk, et me kõik tajume maailma enda ümber isemoodi. Minu järgmiste küsimuste peale, miks sa nii arvad? ning mis siis sinu jaoks on ilus? ei osanud või ei tahtnud ta midagi rohkemat öelda. Jätsin ta oma olemisse ja hakkasin vaikides enda sees tema öeldut seedima.

Polegi oluline leida põhjendust, millest tal selline arvamus on tekkinud, vaid arutlesin endamisi, miks mulle see vaatepilt niimoodi üliemotsionaalselt mõjub? Jah, ma pean ennast hingelt romantikuks – ma joovastun samamoodi suvel lillelõhnast ja vaimustun kevadel kirsiõite ilust. Ma ahhetan samamoodi iga punakuldse päikesetõusu ja -loojangu peale. Ma võin liikumatult terve tunni istuda kaminatule paistel ja jälgida tulekeele tantsu ümber halgude. Ma jumaldan õrnroosasid romantiliste roosiõitega sisustuselemente, dekoratiivpatju või portselani. Aga ma olen ju naine!? Kas see võib olla üheks põhjuseks?

Kas võib olla tema arvamuse mõjutajaks asjaolu, et talv maalib imelisi kujutluspilte vaid ühe värviga – valgega? Kui silmad haaravad nägemisulatusest vaid must-valget maailma, on see siis midagi lõplikku, nagu on seda surm fotodel, mida kasutatakse lahkunud inimesest rääkides? Sinisinisel ookeanil seilates ei pruugi ka kaua aega maad näha – ometi on see sinine otsatus ju ilus nagu piiramatu vabadus?

Ma armastan ka värve – sisekujunduses, moes, looduses ja oma kirjalikes sõnavõttudes kasutan päris palju värvikaid võrdlusi ja metafoore. Aga valge on ju ka värv ja veel milline – puhas, kerge, õrn, külm ja karge. Päikesevalgus külmal talvepäeval annab sellele veel erilise hõbedase läike ning see muutub minu jaoks i-me-li-selt-i-lu-saks!

Milline maailm meeldib teile – külluslikult värviline või puutumatult puhas valge?

CollageMaker_20180126_125245149

Vesine minipuhkus

Kunagi on ikka esimene kord! Nii me keset kena talvekuud oma vahva kärgpere tegemistesse ühe ühise veekeskuse külastuse kavandasimegi. Võtsime plaani mandrilt jalga lasta ja maandusime Kuressaares Rüütlis. Kuna minul on see elus esimene!!! selline koht, siis pole siit postitusest oodata mingit võrdlusmomenti teiste samasugustega. Pigem saavad kirja ikka meie enda emotsioonid ja et jääksid pildid mälestuste loomiseks.

Kes mind vähegi tunneb, see teab, et ma armastan väga suurt vett ehk siis merd, aga ainult kuivalt maalt ja sama on ka igasuguste veemõnude nautimisega. No ei kutsu kuidagi mind ennast vabatahtlikult ülepea märjaks kastma kusagil üldkasutatavas vees. Õnneks on lapsed hoopis teisest puust ning sulistavad-mulistavad vees küll, ujuvad ka. Emana olen aga õnnelik, et see käik pakkus päris mitu pilti, kus kõik minu neli last korraga peal. Ei juhtu seda tihti! 😍

DSC_2074

Asutasime end pühapäeval sel ajal teele, kui Täpikesel hakkas lõunaune aeg tulema, sest tema jaoks on jälle autos oma turvalises pesas istumine täiesti ebameeldiv. Kes magas, kes mängisid äraarvamismänge sõidu ajal ja  nii me üle jäise vee päris rahulikult kohale jõudsimegi. Pool teed saatis meid päike ja saarel ka imelised härmas puud.

Vastu võttis meid väga meeldiv administraator, kes kannatas naeratus suul ära kõik minu küsimused ja lubas mul iga uue küsimuse korral ikka tema poole pöörduda. 😀 Toad käes, hommikumantlid ja sussid samuti, tegime tutvumisringi majale peale ja suured lapsed tegid enne õhtusööki ka esimese supluse. Täpike vaatas sel korral minuga koos pealt, aga näha oli, et ta on valmis suure õe sülle vette lustima minema küll. See-eest sai ta temasugustele mõeldud mängutoas lõbusalt aega veeta. Ja tegevust jätkus seal nii talle, kui ka teistele lapsemeelsetele! 😉

Õhtusöök oli nii nagu lubatud rikkalik. Kõik, kes vähegi midagi sealt valikust sõid, said kõhud korralikult ka täis. Täpike oli esimene, kes ikka omal ajal ööunne uinus ning meie saime veel ühe Uno-lahingu maha pidada. Öö möödus täiesti meie moodi – kõik teised magasid, mina ärkasin mõned korrad koos Täpikesega, kui tissitusk peale tuli ja magasime ka edasi. Äratus oli samuti nii nagu kodus – kell 7.

Varajased ärkajad said ka varakult kohe keha kinnitada (ja seda taaskord rikkalikult) ning siis vette minna. Täpike sai ka omale ujumismähkmed jalga ja võiski õega koos vees hullata. Nagu arvata võis, oli algus selline rahulik – “hoia mind süles”, “uih, vesi on ju märg ja mu käed on ka märjad nüüd”, “appi, nägu sai märjaks” jne. 😀 Aga silmis oli sära ja rõõm, mis ongi ju kõige tähtsam! Minul oli kuivana võimalus hulgaliselt ägedaid emotsioone pildile püüda ning seda ma ka tegin. Hiljem vahva neid videolõike koos Täpikesega vaadata, kui vanust veidi rohkem.

Kui Täpike end oma unerežiimi järgi lõunauinakusse sättis, käisime meie korraks ilma ka õues nautimas. Hommikul sadanud lumi ehtis puid ja maju ja üldse oli väga ilus -3-kraadine talveilm.

Lõunasöögi ajaks suutsime üles raputada ka meie pere unimütsid ning peale kerget suppi siirdusime taas vette vedelema ja palli mängima ja vettehüppeid tegema ja mullivannis mõnulema ja torudest alla laskma, millele kulus kohe kenake aeg. Lastebasseini vesi oli meelitavalt soe ning suurtele mõeldud basseinist käisid noored end vahel ka seal soojendamas.

 

Peale õhtusööki sai Täpike taas oma mängutoas mängida, kus oli seekord ka teine tore eakaaslane tegutsemas ning hiljem selgus, et tüdrukud lausa ühe kuul sündinud. 🙂 Meie noored veetsid aega neile jõukohaseid mänge mängides. Täpike nautis seda liikumisvabadust ühest ruumist teise ning käis suurte õdede-vendade mängudes kohtunikurolli täitmas. Õhtu edenedes ei andnud ta enam mulle kättki, vaid ikka ise igale poole. Trepist ülesminek oli küll tema jaoks katsumus, aga nii-nii huviga tahtis ta just mööda astmeid astuda.

Loomulikult tuli uni jälle õigel ajal ja nii see kõige pisem mõnusas suures voodis uinus. Kuna õhtusöök oli väga maitsev ja täitis suurepäraselt kõhtu, siis kulus endalegi ära see magus leiva luusse laskmise aeg. Nii me vaikselt vooditel lebasime, muljetasime möödunud päevast ja tundsime end lihtsalt hästi – puhanuna, eemal argipäevaga kaasnevatest kohustustest ning seega sai meie minipuhkuse eesmärk täidetud!

Viimasel hommikul sõime jälle mõnuga hommikusööki ja lasime Täpikese veel kord vette. Mis oli muutunud võrreldes eilsega? Käed võisid märjad olla ja palli kättesaamiseks tegid jalad vees tõsist tööd. Preili kõndis kohe nii mõnuga, et ei märganud peatuda isegi siis, kui vesi tõusis juba lõuani. Õnneks kõndis suur õde ju temaga koos kogu aeg ja oli valmis vajadusel püüdma. Jee! Meie laps on veega sõber, mitte nagu emme! 😀 Küll on hea, kui on abiline alati omast käest võtta, kes selle teadasaamiseks vees käimist võimaldas! ❤

DSC_2201

Lõunasöök kõhtu ja oligi aeg koduteed alustada. Väsinud pisiinimene uinus kohe ja magas kenasti praamini, mida pidime sadamas terve tunni ootama. Möödaminnes võtsime kohalikust Konsumist juba nagu traditsiooniliselt kaasa Muhu leiba, mis maitseb võrratult! Ülejäänud kodutee kulges tihedas lumesajus ning üsna vaikselt – eks need reisisellid olid oma mõtetes või telefonides või lausa unes, aga rahule jäid kõik ja olid nõus järgmine kordki minema. 🙂

Ajal alati on aega

Kui ma siiani arvasin ja tundsin, et pisiinimese kõrvalt on superlahe endale miski töö leida ja seda kodus tegema hakata, siis vaadates minu sissekannete tihedust siin, tuleb tõdeda ja tunnistada, et see ikka väga mõistlik mõte vist pole. Mida suuremaks neiu iga päevaga sirgub, seda rohkem tahan temaga koos kõhutada põrandal ja avastada aina uusi võimalusi oma aja sisustamiseks.

Nii palju on mul siiski aega olnud, et kalendris uus lehekülg keerata, mis ilmselgelt näitab, et kiire-kiire on alles tulemas või siis samamoodi kohe-kohe käes. No sõna “detsember” ütleb kõik! Meie peres siis väikevenna sünnipäeva tähistamine, 1. advent, millega kaasneb  (õnneks sisemine tahtmine mitte sund) koristada ja kaunistada kodu ning siis juba tulevadki need tuttavad repliigid – mul on vaja loosipakid teha sellele ja sellele, tol päeval on see pidu ja sel päeval on see kokkusaamine jne.

Loodus on oma esimesed kingitused juba teinud. Võta aga aega nautimiseks. Kaamerasilm on kinni püüdnud mõned kaunid hetked.

Väikevenna sünnipäeva võib lugeda täitsa õnnestunuks, kui meenutada tõsiasja, et kaks korda oma elus on ta juba ilma peo ja külalisteta jäänud. Pidu oli küll meie poolt kenasti ette valmistatud, aga külalised ei jõudnud kohale. Seekord nad tulid ja tundus, et kõik olid õnnelikud ka – nii kingitoojad kui kingisaaja.

DSC08684

Ja peale neid pidustusi oligi käes pühapäev – esimese advendi pühapäev. Tuba sai võluväel mõnusat küünlalõhna ning mahedat jõuluootusvalgust täis. Sel aastal sündis täiesti iseenesest ja ilma kokkuleppimata meie mõlema peas (ja ju ka siis südames) soov, et advendiõhtusöögid toimuvad ühiselt kenasti kaetud laua taga. Kui me muidu just tihti kõik koos lauda ei istu, siis see on suurepärane ja vägagi rõõmustav ettevõtmine.

DSC08774

Samal ajal kui ahjupraad mõnusasti vaikselt valmimas oli, said tubadesse sätitud mõned jõulutuled ja neljast küünlast esimene põles meie õhtusöögilaual. Tugevat jõulutunnet küll veel hinges pole, aga rahu on juba olemas. Sel aastal olen jõulukinkidega juba varakult alustanud ning loodan päris pühadeni säilitada seda teadmist, et pole mõtet end ribadeks rabeleda ja kuhjas kinginänni kokku osta. Kui osta midagi, siis arukalt, aga enamus kinke on sel aastal isetegemisevormis. Eks millalgi panen siia ka kirja, mis ja kuidas, aga mitte veel.

Rahulikku advendiaega kõigile!

Sel päeval aastas

Olen kasvanud peres, kus on ema, isa ja kolm last – kaks poissi ja pesamuna tütreke – mina. Ma ei tea, mis tunne on kasvada ilma ühe või teise vanemata, sest kõikide suuremate ja väiksemate tülide kiuste, on minu vanemad tänaseni elus ühe katuse all. See, kui palju ja millist suhtlemist selle maja seinad on kuulnud, jäägugi vaid nende seinte teada. Mina olen olnud õnnelik, sest ma pole pidanud valima ema ega isa poolt või vastu.

Taas on käes see päev aastas, mil on põhjust mõelda isale. Kuna vahemaa on meie vahel umbes 150km, ei satu ma just tihti neid külastama, aga nädalavahetusel käisin. Käisin meeles pidamas meest, kes on andnud mulle elu.

1510654034933

Kõige noorem lapselaps vanaisal külas

Ma ei mäleta oma varajast lapsepõlve nagu enamus inimesi. Ma pole päevagi käinud lasteaias. Vanaema sõnul toodi mind pambuna Tartu haiglast otse Kanepi kanti vanaema-vanaisa kodutalu tagatuppa voodi peale ja seal majas olevat ma kasvanud kuni kooliminekuni. Meie oma kodu oli sealt ehk poole kilomeetri kaugusel. Miks ma siis kodus ei elanud? Arvatavasti seetõttu, et ema töötas mul sel ajal kolhoosilaudas lüpsjana ning isa oli “kaugel tööl”. Andis mulle elu ja ise läks oma valede valikute ja tegude tagajärgi pealinna kinnistesse ruumidesse lunastama.

Esimene mälupilt minust endast ja meie perest on mul juba uues elukohas minu 10. sünnipäeva hommikust, mil ärgates leidsin oma voodi kõrvalt ihaldatud jalgratta – punane naistekas. Täpset emotsiooni ma ei mäleta, aga arvan, et olin uhke ja õnnelik, sest vendadel olid sel ajal juba võrrid ning nüüd sain minagi päris oma liikumisvahendi. Võin kohe ära öelda, et seda rõõmu jagus umbes kaheks aastaks, sest siis varastati see minu punane ära. Lausa kaks korda. Teisel korral enam tagasi ei saanudki…

Kui keegi kunagi küsib, missugune on minu isa, siis esimesena hakkab kõlama sõna “range”. Mitte kuri, vaid ülimalt nõudlik. Nõudlik täpsuse ja kokkulepetest kinnipidamise suhtes. Olgu suvi või kooliaeg, tuppa tuleku kellaaeg oli kindel ja seda võisid unustada vaid ühe korra, sest järgmisel korral meenutas seda selline pilk, mida enam enda peal näha ei tahtnud. Samuti kehtis kodus kord, et kui meil paluti midagi teha, siis tuli reageerida kohe või veel parem kui otsekohe. “Lapsele ei pea asju ütlema kaks korda!” kõlas ikka selle peale.

Kuni 9. klassini tuli igal õhtul mul kõik õpitu isale või vanemale vennale ette kanda. Viimases klassis ma ei teagi, kas leebus isa või tekkis väsimus või luges see, et mu õppimine oli alati enam-vähem “neljadele-viitele” ning ega ma ju kontrollimisehirmus kunagi midagi tegemata jätnud. Ja kui tuligi vahel tahtmine luisata, et õpitud ja siis saaks õue vendade ja suuremate naabrilaste sabas sörkima minna, jäin alati valega vahele. Kui mind üldse  kilomeeter kaugemale kinno lubati, siis pidin minema ja tulema alati ja ainult koos vendadega.

Kõigi nende piiride seadmiste ja range kontrollimise vahele mahtusid aga alati väga oodatud ühised kaardimänguõhtud, millest ema tavaliselt loobus ja kõrval tugitoolis oma näputööd tegi. Isa viskas ikka nalja, et “tema hasartmänge ei mängi”, aga ometi õpetas meile selgeks tikkude peale “Atškood ehk 21″ ja ” Tuhandet” mängima. Samuti olid meil lõbusad kabeturniirid ja doominovõistlused. Isaga koos tegime endale koogel-moogelit, aga mitte niisama, vaid ikka võidu peale, kes suudab enda munakollase eriti heledaks vahuks kloppida. Teine roog, mida vaid isaga söömas end mäletan, oli lihapraadimisest järelejäänud hangunud searasvaleib mugulsibula ja soolaga. Olete söönud? 😀

Meil ei olnud tol ajal autot. Isa sõitis minimopeediga, maja kõrval peatus kord nädalas autokauplus ning esimese asulani oli 5 km. Bussiliiklus oli täiesti rahuldav ja kui söögikraami läksime ostma, siis võeti ikka kahekordsed kilekotid ja lapsed kaasa, ning saigi leib, sai, vorst, või ja koor nädalaks ostetud. Sest piima saime kolhoosilaudast, kus ema lüpsis ja isa söötis lehmi, liha oma sigadest, kes laudas kasvasid ning munad armsa naabritädi käest.

Küll aga mäletan ma ühiseid bussisõite Põlvast Tartusse, kus elasid isa vanemad. Võib-olla mäletan sellepärast, et ma ei talunud absoluutselt bussisõitu ning iga kord oli mul oma kilekott kaasas, kui väga halb hakkas. Enamasti magasingi pea ema süles kuni Tartuni ja siis üsna bussijaama lähedal see 5-kordne maja oligi. Kõndida tuli kõige kõrgemale korrusele ja alati tuli juba poole tee peal vastu koorega keedetud kartulite lõhn ja pisut vänget alkoholi tarbimise lõhnasid ka… Lapsena need mind ei häirinud, sest ma sain ju ometi suures linnas viienda korruse akna pealt alla vaadata. Seal ma terve selle külasoleku aja veetsingi, sest lapsed ju täiskasvanute jutte kuulata nagunii ei tohtinud. Vot see oli elamus omaette! 🙂

Tahan veel ära märkida, et isa on just see inimene, kes on suurel määral minu siiani elatud elukäiku mõjutanud. Peale 9. klassi lõppu, oli mul selge, et keskkooli ma minna ei taha. Tahtsin õppida ametit. Mulle meeldis juba tol ajal kirjutada, ristsõnu koostada ja lahendada. Armastasin siis ja praegugi koostada tabeleid, kuhu igasuguseid andmeid kirjutada. Raamatute jaoks oli mul oma kataloog. Ajakirjad ja ajalehed sorteerisin alati kuupäevade järgi ära, samuti olid mu tiheda kirjavahetuse kirjad Eesti ja välismaa kirjasõpradega kuupäevade järgi karpides. Kogu selle taustal, polnud ma ise sugugi kindel, mida täpselt õppida tahan. Korraks mõtlesin raamatupidaja ameti peale.

Kuid otsuse tegi minu eest just isa ühel juunikuu alguse päeval, lõpueksamite vahel taaskord Tartus käies. Sõitsime mööda Kalevi tänavat, kust vasakule vaadates paistis treppidest üles minnes Tartu Pedagoogiline Kool ja paremale keerates jõudsime vanaema-vanaisa poole, seesama 5-korruseline maja Nõukogude tänaval. Sealsamas näitaski isa kooli poole ja ütles otsustava lause:” Sulle ju meeldib lastega koos olla, mine õpi õpetajaks!” Nii lihtsalt see käiski. Õppisin seal kokku 8 aastat ja olengi õpetaja.

Igatahes olen ma isale tänulik, et ta tol ajal minu otsustamist kergendas. Õpetajana olen saanud teha maailma ilusaimat tööd – näha kasvamas meie elu õisi. Olen ikka mõelnud, et milline oleks olnud minu elu, kui ma oleksin mõnes muus linnas õppinud mõnda teist ametit. Mul oleksid siis hoopis teised tuttavad ja ehk poleks mul ka 18-aastaselt tekkinud põletavat soovi saada ise lapsevanemaks. Tänaseks olen ma ema oma neljale kullaterale, kes igaüks on omamoodi olnud ja on minu õpetajad, suunanäitajad, kaasteelised, manitsejad, tõekõnelejad…

KUNA VÄIKESES LAPSES PEITUB MAAILMA TULEVIK –

SIIS PEAB EMA TEDA HOIDMA ENESE LÄHEDUSES.

NII TUNNEB TA, ET MAAILM KUULUB TALLE.

NII PEAB ISA VIIMA TA KÕRGEIMA MÄE OTSA.

NII VÕIB TA NÄHA, MILLINE SEE MAAILM VÄLJA NÄEB. (maia indiaanlaste värsid)

 

 

Milliseid mälestusi me loome?

DSC05230

Õnnelikke sügismälestusi loomas – Täpike ja Thaila

Kuldkollane oktoober on oma keskpaigast juba sammukese edasi astunud ning iga minutiga liigub lähemale värvitule novembrile. Kui kogu see kaunis lehesadu kord maapinnal maandub ja rohelised põllud asenduvad pruunide kõrtega, siis ega seda värvi sealt väga märgata pole. Mis aga annab lootust, et peale novembrihallust sajab maha esimene valge lumi ja teine ning kolmaski, et jääda ja rõõmustada. Esmajärjekorras lapsi ja lapsemeelseid. Kuulun kindlalt nende viimaste hulka, kes suurima rõõmuga haarab kaasa oma kubujussid ja kelgud ning müttab viimse jõuraasuni mäest üles ja alla, üles ja alla ja siis alla… toaukseni tagasi. No need märjaksmängitud rõivad tuleb ju kuhugi kuivama riputada, sest kui “ühe öö ära magame, siis saame jälle õue minna”. Just nii pidin oma lastele alati teada andma, et uue lustimise hetk ei olegi mägede taga nagu sünnipäeva või jõuluvana ootamine.

Täna tuletasid mulle need imelised koosveedetud hetked end meelde, kui istusin  meie pesamunaga nina vastu aknaklaasi ja jälgisime, kuidas vihmapiisad üksteise järel alla voolavad ning nende vahelt võis märgata kollaste vahtralehtede teekonda puu otsast murule. Võis märgata, mitte kuulda, sest nii nagu lumi sajab vaikides, nii langevad ka sügisel lehed ra-hu-li-kult kiirustamata. Sest nende saatus on ju teada – kollasest saab peagi pruun ning kui lapsed just neist suurt hunnikut kokku ei lükka, et seal rõõmuga hullata, siis jäävadki nad murule. Küllap mõni tigu või muud putukad on õnnelikud, et saavad nende alla talvekorterisse pugeda. Vaatasin langevaid lehti, vihmapiiskade maratoni ja oma armsat Täpikest ning mõtlesin: milliseid mälestusi me endale ja oma lastele loome?

Kuidas see, mida meie, täiskasvanud, peame oluliseks, mõjutab meie lapsi? Kuidas meie harjumused, tegemised, hobid ja mittemeeldimised kujundavad meie laste hoiakuid, soove, tähelepanekuid? Kas sõrmega aknaklaasil vihmapiisa tabamine on lõbus mäng või “Oh, ma alles pesin ju aknaid”? Kas pisikeste saapakestega valgele lumele jälgedest mustri tegemine on vahva avastus või “Tule juba edasi, kaua sa tatsad seal ühe koha peal”? Kas suvel selili võilillede vahel pilvepiltide uurimine on rahustav ajaviide (eriti vajalik tänapäeva kiires elutempos kõigile) või “Teen parem midagi kasulikku, selle taevasse vahtimise asemel”?

Milliseid mälestusi on meil enda lapsepõlvest seljakotiga kaasa võetud? Kas seal on ema-isa õnnelikud naeratused, kui me mängime üheskoos, käime looduses üheskoos, teeme tööd üheskoos, hoolitseme haige vanaema või koduloomade eest üheskoos, õpime viisakust, arvestamist, tänulikkust üheskoos poes, tänaval, koolis, külas käies? Või on seal “Võta oma kannid ja mine mängi oma toas!”; “Kuhu sa enda arust istud-astud?”; “Marss tuppa, kui täiskasvanud räägivad!”; Ja kõik need vaikivad õhtud, kui tead, et midagi on õhus, aga keegi ei räägi, keegi ei selgita.

Vihmapiisad on jooksu lõpetanud, lehed langevad ikka edasi, vaikides… Võtan oma pisipiiga sülle ja teeme teed. Eilsed ahjusoojad saiakesed on tänaseks veidi tahkemaks muutunud, aga maitse on sama hea – kaneeliõunane. Tee kõrvale sobivad hästi. Pisike piiga saab kõhutäiteks banaaniampsud. Istume kahekesi diivanile ja hetke pärast on meid kolm. Kiisu Pätu poeb meie kõrvale diivaninurka, et oma igapäevast tegevust alustada – kõigepealt pisike pesu ja siis silmad kinni, umbes paariks tunniks. Täpikesele kiisu meeldib, aga kiisule ei meeldi lapse kiired käed, mis tema näo ees hoogsalt liiguvad. Teeme üheskoos kiisule pai, harjutame seda tegevust ilma karvu kaasa tõmbamata. Täna veel ei õnnestu, homme jälle. Iga päev rääkides, üheskoos paitades saame ka selle oskuse selgeks. Ja veel palju muudki – et kiisule ei meeldi, kui teda sabast tõmmata või talle sõrm silma pista, et kiisu tahab magada ja meie ei sega, et kiisul on valus, kui sa teda karvadest tõmbad jne. Aga ma olen siin sinu jaoks olemas ja selgitan sulle, mida tohib ja mida mitte, kui suuremaks kasvad, siis ka pikemalt, et miks midagi tohib või ei tohi.

Joon teed ja vaatan sind, õnnelik laps! Kuidas ma saaksin teha nii, et see rõõm sinu naeratuses ja sära sinu silmades jääks alatiseks. Victor Hugo on öelnud, et ema käed on tehtud hellusest. Jätkuks mul vaid oskust ja aega seda oma lastele jagada. Suudaks ma märgata ja tabada seda hetke, mil nad vajad pelgupaika minu käte vahel. Et meie ühised mälestused oleksid õnnest ja armastusest kantud. Et mälestused, mis toovad esile emotsioone, oleksid siirad, puhtad, toetavad. Kus iganes, millal iganes on minu lapsed, seal on ka meie õnnelikud mälestused.

Minu vanemad elasid ajal, mil armastus oli midagi sellist, millest ilmaski ei räägitud. Sellist sõna ei kasutatud. Olid teod. Isa aitas emale mantli selga ja avas talle uksi. Ema kattis iga päev laua ja kinkis perele maitsvaid toite. Oli see siis viisakus või hoolimine, aga ühine nimetaja sellisel käitumisel oli siiski armastus. Ja seda märkasid minu lapsesilmad. Need on minu mälestused, mida endaga lapsepõlvest kaasas kannan. Nende mälestuste kõrvale ilmuvad aeg-ajalt ka valusad, hirmutavad, hingekriipivad, südanttorkivad mälestused, aga õnneks on inimesele antud võime ja oskus andestada. Ja seda ma ka kasutan. Et minu mälestustepagasis oleks ülekaalus õnnehetked ning vahel väljailmuvad kurvakstegevad mälupildid saaks kiirelt unustatud ja andestatud.

Mäleta head!

Otsi elus head!

Tee ise head!

Jaga elus head!

DSC05061

Kiisu Pätuga ühiseid mälestusi loomas

 

 

Kui mänguasju osta ei taha

DSC04740

Ja üks õnnekastan kindlasti taskupõhja

Käes on ilus üleminekukuu päikeselisest suvesoojast uduhalli sügisvaikusesse. Minu jaoks võrdub suvi melu, möllu ja rõõmuhõisetega ning mida rohkem väljas külmemaks läheb, seda vaiksemaks jääb minu sees. Ehk tuleb see alateadlikust enesealalhoiust talvekülmadele vastu astudes. Igatahes muutuvad päev-päevalt mõtted ja  teod tubasemaks. Seepärast kuivab meie mõnusal puudega köetaval pliidil kaks suurt pesukausitäit kastaneid. Miks nii palju, võib ju küsida? Sest enamus läheb suurde põrandavaasi esikut ehtima ja head energiat kodus hoidma, aga tegelikult olen mõtetes juba uues aastas.

Olen oma kolm vanemat last üles kasvatanud mänguasjakasti kõrval, milles päris suur hulk poest ostetud mänguasju. Tunnistan oma isiklikku vaimustumist lelupoe riiulite vahel käies ja ikka märkasin end sinna kasti midagi jälle juurde ostmas, sel hetkel “oi-kui-ilus-ja-vajalik” ning hiljem kasutult seisma jäänud vidin. Tänaseks on meie peres kasvamas 9-kuune pesamuna Täpike ja minus on kasvamas soov seda poestostetavate mänguasjade hulka hoida nii väikesena kui võimalik. Seetõttu on minu soov rahulikus keskkonnas kasvada ning tema tegutsemisvalmidus need, mis mind juba kaugemale vaatama panevad. Kevadeks-suveks on ta valmis katsuma, kallama, veeretama, täitma, viskama ja ehk juba ka sorteerima. Järgmised kastanid valmivad aga alles aasta pärast. Seega on meil igavate vihmailmade lõbustamiseks vahendid olemas.

Samal eesmärgil kogun juba värvilisi  pudelikorke ja pesulõkse, wc-paberi ja köögirätikurulle, millega on võimalik mängida, mängida, mängida.

Pudelikorgid sobivad suurepäraselt sorteerimiseks, kujundite ladumiseks, templitrükiks, kui vanust rohkem. Esmalt lihtsalt ühte nõusse panemise ja sealt teise kallamise harjutamiseks. See, et üks pappkast võib lapsele suurel hulgal rõõmu valmistada, pole enam tänapäeval üldse harv nähtus. Kui sinna kinnisesse karpi aga augud sisse lõigata, saab neisse toppida peale pudelikorkide ka neidsamu kastaneid, lõngajuppe, joogikõrsi, karvatraaditükke, riidetükke jms.

Pesulõksud on ühed maagilised mänguasjad. See, et nende avamine ja kuhugi külge panemine on peenmotoorika koha pealt tarvilik oskus, on oluline täiskasvanu jaoks. Lapsel on lihtsalt lõbus “leida” neid oma riiete või kardinate küljest, laudlina või voodikatte küljest, et näpuosavust arendada.

See tohutu mängumaa, mida pakuvad wc-paberirullid, ei hakka ma siia kirja panema. Ütlen vaid, et hea tahtmise juures on see lõputute mängude ja mänguvahendite meisterdamise võimalus, kui interneti otsing vaid avada. Kuna aga praegu on meie Täpikesel veel see kõige keelega katsumise etapp käsil, siis kastanimunad veerevad meil mööda pikka toru nt diivani pealt vaibale asetatud purki. Üheskoos paneme kastani pikaks ühendatud köögirätikurullidesse veerema, kuulame veeremise heli ja purgist võtavad pruuni muna välja väikesed osavad sõrmekesed. Ja milliseid põnevaid käike ja kurve, tõuse ja laskumisi saab neist rullidest teha, kui piiga kasvab ja ise mängu valmistamisel saab abiks olla.

Juba praegu on sellele 9-kuusele tüdrukule huvitav ja üks kiirelt omandatud oskus kusagilt seest asju välja tõsta või tõmmata. Arvan, et meie piiga pole ainuke, kes niiskete salvrätikute paki on kätte saanud ja taibanud, et sealt saab neid vahvaid lapikesi ükshaaval välja tõmmata. Esimesel korral läks suurem tähelepanu muidugi nende tekstuuri ja niiskuse kompimisele, prooviks jõudsid esimesed isegi suhu, aga järgmistel kordadel on põhieesmärk siiski võimalikult suur kogus salvrätte pakist kätte saada. Et laps saaks seda huvipakkuvat tegevust teha ja kuhjaga mängulusti ka, tegin talle tühjaks saanud pakki analoogse erivärvilistest ja erineva tekstuuriga kangalappidest “tema oma paki”. Tänu millele jääb üks “ei tohi” jälle ütlemata.

Värvid purgis. Meie pere suurte laste lemmik soe jook on kuum kakao. Seepärast ostan seda pulbrit just läbipaistvas plastpurgis. Purgid seisavad praegu puhtana riiulil reas ja hakkavad järjest täituma värvidega. Ehk siis igal purgil on oma värv ja omad pisi-asjad, mis sinna sisse mahuvad: korgid, paelad, paberi- või papitükid, nööbid, patsikummid, lilleõied… Kõikvõimalik, mis ühel tegevuse otsimise hetkel pakub avastamisrõõmu ja mängulusti ning samal ajal saab ka värvid selgeks. Ootan juba seda kollase värvi hommikut või sinist õhtupoolikul, mil käsi purki pista ja uurida, mis seal leidub! 😉

Olen kindel, et mänguasju ostame (ja oleme juba ostnud 🙂 ) ka sellele lapsele poest, aga need ostud on tõesti läbimõeldud ja -arutatud ning püüan vältida hetkeemotsioonide ajel tehtud oste. Olgu selleks siis lihtsalt lapsele rõõmu valmistamine või vastupidi paha tuju lohutuseks.

Huvitav, kui palju on minuga sarnaseid kaasamõtlejaid-tegutsejaid? Kuidas toimid sina?

Kas õpitud oskus või õpitud lollus?

Olen inimene, kelle jaoks sõna on tähtis, on väe ja võimuga. Olen kindel, et sõnal on jõud. Seega valin enda omi ja tahes tahtmata panen tähele, mida kasutavad teised, nii vestlustes kui ka kirjapildis.

Kuulun õnneliku jälle-emana sotsiaalmeedias paari beebigruppi ning näen seal toimuvat, harva osalen vestlustes. Olen aru saanud, et see on värskele emale hea võimalus oma pisikese imega toimuva  jagamiseks. Mida ka hoolega kasutatakse, sest mis eesmärk sellel grupil muidu oleks? Vahva ikka üles lugeda oma lapsukese “ilunumbreid” ning jälgida teiste omavanuste kasvamist. Aga iga kord sellele lisatud lause “Kuhu sel ajal küll kiire on?”, on pannud mind arutlema. Mida sa, ema, siis soovid? Et su kaheksakuune oleks jätkuvalt nagu kahekuune? See ongi ju aja möödumisega kaasnev rõõm kasvamisest, arenemine vaid lebavast vastsündinust iseliikuva-isetegutseva imikuni. Kas mitte seda te, emad, oma lapselt ei oota?

Lapsesaamine on elumuutev otsus. Arvan, et vastuväited puuduvad. Miks siis ema, kes näeb iga päev oma lapsega toimuvaid arengulisi muutusi, nimetab neid pahandusteks? Lollusteks? Just nende sõnadega kirjeldavad emad oma väikese inimese igapäevast tegutsemist. Äsja selgeksõpitud toe najal enda püsti ajamine on pahandus? Lapse käeulatuses olevalt riiulilt esemete mahalükkamine on pahandus? Haaramine, sealhulgas lemmiklooma karvadest või enda arust hästi kaugele lükatud püreekausist, on pahandus? Kõikvõimalike asjade põrandalt üleskorjamine ja suhu panemine, on pahandus?

Mida tegelikult see pisike arenev inimene tahab meile öelda? “Emme, vaata, mida ma juba oskan…!” Oskan ise seista ja harjutan seda igal võimalusel, sest ma vajan seda järgmiseks arenguetapiks – kõndimiseks. Oskan kasutada tasakaalu selleks, et hoida ühe käega riiulist, aga teisega liigutan asju, mis on riiuli peal. Sinu jaoks, emme, on see asjade maha lükkamine, minu jaoks oskus teha oma kehaga koostööd – jalad, käed, silmad. Loomulikult on vaja jälgida, mida laps suhu paneb, aga see on ju oskus – arenenud koordinatsioon – võtta näpitsvõttega ese ja viia see suu juurde. Meil on üsna populaarne näputoitumine ning on emasid, kes kurdavad, et laps ei oska pakutavat toitu suhu panna. Laske tal siis harjutada, turvaliselt muidugi!

DSC_0130

Meenutage enda esimest korda printeriga töötamas või arvutis koos manusega meili saatmas. Läks vahel kiri valel aadressil või tuli postkasti tagasi? Kas printerist kortsuläinud paberi väljaõngitsemine õnnestus kohe? Tegi nende kasutamise selgeks õppimine teie elu lihtsamaks ja te kordasite seda järjest rohkem? Olite õnnelik ja uhke oma kogemuse üle? Kas keegi ütles teile selle peale, et saite hakkama lollusega?

Teine mõtlemapanev teema on seotud lausega: “Mismoodi te, emad, pesete nõusid, teete süüa, kui laps tuleb jalgade juurde, end püsti ajab ja siis nutuga sülle nõuab?” Praegu olen kodus meie 8-kuuse pesamunaga ja toe najal seismine ning seal ka kõndimine on suurim saavutus, pisipreili enda jaoks aga “hurraa-ma-näen-rohkem-ma-saan-katsuda-rohkem-mul-on-julgust-rohkem”. Kui ma pliidi või kraanikausi juures toimetan, siis ta demonstreerib seda kõrvaloleva tooli või diivani najal ning enamasti ei tule ta minu jalgadelt tuge otsima? Sest tema lähedus- ja tähelepanuvajadus on piisavalt rahuldatud üheskoos mängunurgas mängides.

Seal on ta saanud temaga ühes ruumis ja ajas 100% kohalolemist vanemaga – ihu vastu ihu kontakti, füüsilist hoidmist-silitamist-paitamist laulumängude saatel, silmast silma vaatamist, emotsioonide väljanäitamist (naermine, kilkamine, üllatus jne), täiskasvanu kõnega tegude kinnitamist. Sel ajal ei mängi meil taustaks televiisor, mida tahaks ühe silmaga piiluda, ei ole käeulatuses arvutit ega nutitelefoni, mis võtaks ära osa sellest väärtuslikust ajast kahekesi. Kas olete märganud, kui tihti vaatab laps mängides teile silma sisse? Vaatab ja naeratab teile? Kas pole kahju neist särasilmadest ja naeratustest ilma jääda?

See ei ole kellegi poole näpuganäitamine, need ei ole etteheited või kuri kriitika. Need on minu mõtted, minu tähelepanekud, minu märkamised. Ei ole mina teistest parem ema, vaid lihtsalt ema oma neljale lapsele ning olnud pea 15 aastat “asendusemaks” lastele, kes on kasvanud, mänginud ja õppinud koos minuga. Need lapsed ja nende aastate kogemus on mind hästi kasvatanud. Aitäh!

IMG_20170818_103559_970

 

 

Ja algab taas!

Sa tulidki! Tere, sügis! Viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui Eestimaal on 4 aastaaega asendunud kahega – kevad ja lõputu sügis. Mis on saanud korralikust talvekülmast ja suvesoojast?

Kes otsib põhjuseid virisemiseks, sel on lihtsamast lihtsam ju – ärkad ja alustad… Küll on jube ilm.. Mis asja need linnud röögivad?.. Kus mu hommikumantel on?… Mida ma tänase päevaga peale hakkan?.. Oh ja ah igasl sammul. Kuulud sa nende hulka, kes niimoodi oma päeva alustavad? Või enne, kui silmad avad, lased kujutlusel endale maalida imelise päeva alguse. Päike on tõusnud enne mind ja juba valgustab maad… Kuulatan, kas täna ka mind linnulaul tervitab?… Lippan õue kleidiväel ja lasen hommikukargusel keha üles äratada, kastemärg rohi jalgu silitamas… Kui palju võimalusi pakub mulle uus päev!

Olen jaaniööl sündinud, armastan suve ja päikesevalgust. Armastan ja vajan seda motiveerijaks, ärgitajaks, taganttõukajaks, suunajaks, tunnustajaks ja toetajaks. Iga mõte saab ilusama ilme, kui mõelda seda päikesepaistel. Iga tegu saab tõhusamalt tehtud, kui teha seda koos päikesega. Iga väljaöeldud sõna on kantud rõõmust ja rahulolust, kui neisse lisada päikesesoojust. Olen päikeselaps ja saan tema valgusest jõudu ja väge.

Samamoodi innustab mind tulevikku vaatama, sihte seadma ja nende nimel tegutsema kevade värskus, rohelus ja esimesed õitsvad lilled. Neid ootan praegu samasuguse õhinaga nagu lapsena jõule või sünnipäeva. Mõnele on sügis ja koolialgus lävepakuks, millelt astuda uusi samme enda elu muutmiseks. Mina teen seda koos järjest pikeneva päevavalgusega kevadel, koos esimeste laululindude ilmumisega koduaeda, koos sulava lume alt piiluvate lumikellukeste roheliste tippudega, koos talvevammuse vahetamisega õhemate riiete vastu. Minu “õitsemine” käib koos sirelite ja kirsipuudega, õhetan ühes õunapuuroosade õitega ning laen end täis tegutsemistahet sinililledesinast.

Talv tuleb ikka ootamatult, veel siis, kui viimsed lilled alles õites või lastele talvevarustuse ostmine alles plaanides. Äratab meid ühel hommikul üllatava valge jumega ning ehmatava karge õhuga. Ja siis mõnel aastal tõmbub tagasi, mõnikord jääbki maad katma ning tuleb lisagi. Talvevalgus on hoopis teise mõjuga kui suvel. Talvine lumevalgus on kristalselt puhas ja õrn, mida oma sammudega ei tahaks kuidagi kriipida, aga liikuma peab. Need lumised loojangud, need tormavad tuisutuuled, need rinnuni sadanud lumehanged ning sulailma lumememmed. Need on talve ilusaimad hetked. Oled sa lähedalt vaadanud lumehelvest? Oled sa jälginud nende hääletut liuglemist oma kindale? Võta selleks aega ja naudi… vaikust, õrnust, puhtust.

Ongi ring täis ning jälle käes aeg, mil suvi asub lehvitama ning lubab sügisel valitsemise üle võtta. Mulle meeldib me sügis. Meeldib see värvide kirkus ja vähehaaval vaibuv tormamine. Hakkan koos loodusega endasse koguma küpsust, valmisolekut, rahunemist ning tasakaalu. Viljad on meid tervistavalt rõõmustanud, lilleaed on pakkunud silmailu, linnulaul asendunud vaikse lehesahinaga ning hing on valla vaikusele, meelerahule.

Kes kuidas näeb, tunneb ja tajub. Nii me päevad mööduvadki. Nii me elu elatud saabki. Kurtes ja kirudes või hoopis rõõmustades ja särades. Valik on meie endi teha…