Tunnen rõõmu liikumisest

Mingi imeline vägi on minu sees, mis igal suvel silmapiirini ulatuval heinamaal, sügisel uduhallil rannaliival, talvel lõputuna tunduvatel valgetel väljadel ning kevadel ülastest valendavatel metsaalustel liikuma kutsub. No ei kutsu tegelikult, ergutab, lausa sunnib!

Kõndimisepisik on mul lapsest saadik nii kõvasti veres, et kui tahtmine kuhugi jõuda, siis tallataksoga saab alati. Siinkohal ei räägi ma vahemaadest, mille läbimiseks on kindlam valida mõni mootoriga abivahend, vaid need mõned kilomeetrid. Polnud ju minu lapsepõlves armsal memmel-taadil oma kodukülas mingit muud abilist kui hobune, kes vedas meid nii südasuvel kui külmadel talvedel. Olen see õnnelik laps, kes mäletab naabritädi juurde sõitu ikka reele visatud heintel paksu saaniteki all istudes või siis vankris lõbusalt laulukesi lauldes. Minu ja memmega koos laulsid vaid linnud ja vankrirattad, mis kivisel kruusateel olid sunnitud leidma võimalikult väheraputava raja. Ja meie armas hobune Hõpo vist armastas meie laule, sest meie laulud ja tema kiire traav sobisid omavahel kenasti kokkukõlama.

Samuti läksin ma meeleldi memmega kaasa, kui ta võttis jala ette teekonna teise külla haiget vanatädi vaatama. Need kilomeetrid mööda karjateed, siis mäest alla mööda karjakoplit orus oleva jõeni, mille ületamiseks oli vaid nigel purre, aga seda põnevam oli sealt alati, käsi memme käes, üle astuda. Siis veel pikalt heinamaad mõõtes väikese metsatukani ning sealt läbi jõudes tädi armas helesinine majake künka otsas paistiski. Tee oli sinna siiski niipalju pikk, et kohale jõudes sai alati tädi pakutud koogist ka teine tükk söödud ja kommikausist paar magusat lutsukat mahtus veel pealegi. Peale paaritunnist jutuajamist ja hädavajalike tööde abistamist, võtsime ette tagasitee. Ikka künkast alla metsatukani ja nii edasi või siis tagasi. 😉 Tee oli pikk ja väsitav, aga memmega koosveedetud aeg seda kallim. Sest ega alati lapsi ju täiskasvanute seltskonda kutsutud või kui, siis polnud ju luba jutte pealt kuulata, ikka pidime omaette mõne tegevuse leidma.

Kõndimine mulle meeldib. Teen seda igapäevaselt kui ilm ja tervis vähegi lubavad. See on meeletult magus teraapia hingele, kosutab, ergutab, laeb akusid.

Praegu, kui suured heinamaad on äsja niidetud, tõmbab mind sinna rohelisele rohule miski. Meelitab, mitte kõndima, vaid jooksma. Jooksma nii kaugele, kui jõudu on. Jooksma nii südamest vabana, kui vähegi soovi on. Seal päikesepaistes, rohulibled jalgu kõditamas, lihtsalt jookseks. Pole sundi, pole suunda, pole miskit takistavat. Pole vajadust olla ette- ega tahavaatlik, võib unustada kogu muu maailma enda ümber ja joosta, joosta. Lasta soojal suvetuulel lennutada juukseid ja paitada põski. Sirutaks käed kõrgele taeva poole, et tunda vabadust, tunda rõõmu liikumisest, tunda iseennast, oma jõudu ning vastupidavust. Selles kulgemises on nii kiirust kui ka rahu. Selles on priiusetunne, selles on õnnetunne, selles on tänulikkus elu eest, mis mulle on antud! Jalad on kerged ja kannavad mind iseenesest. Samuti iseenesest tahab välja saada hääl minu seest. Laske mul siis hõisata õnnest! Liikumine on puhas rõõm ja nauding!

DSC08029

Südasuve kollased-rohelised väljad 

Varsti on käes sügis ning mõnikord pikendab suvesooja kuldne vananaistesuvi. Samas tuleb ette ka vihmamärgi päevi, mil kogu ümbrus on peitunud halli uduloori sisse. Siis tõmbab mind enda juurde meri. Mere seltskonnas võin viibida nüüd ja kohe ja alati, aga just selline sombune sügisilm, kui veel soojakraade jagub, aga päikesevõim hakkab kaduma, tahaks mööda märga rannaliiva või peenikest kiviklibu tõsta jalad kõrgele ja alustada kiiremat liikumist. Joosta järgmise kõrgema kivini, joosta järgmise suurema oksani, joosta võidu randauhutud laintega, joosta! Saatjaks mõnus merekohin ja  kajakate ergutuskoor. Lasta tuulel sasida juukseid ja tunda end taaskord vabana. Siiski mererannal ei saa kaotada valvsust, vaid tuleb ikka pilk hoida maa lähedal, et märgata, mis jalge ees on ootamas enne järgmist sammu. Aga mere ääres on lisaks jooksule veel teinegi võimalus nautida liikumist – kivid! Astuda, hüpata, libistada end kivilt kivile. Las vesi pritsib vastu kive ja teeb märjaks jalad või püksisääred, see on mere ääres olemise õnn ja võlu.

dsc06639

Uduhallil mererannal

Saab otsa iga sügis ja algab karm talveaeg, mil liikumine on mõnikord lausa ellujäämiseks hädavajalik. Ei saa talvekülmas seista ja oodata, et päike soojendab. Veidi küll, aga seesmine soojus saabub ikka siis, kui end ise liigutada. Ma võin joosta ka talvel. Joosta mööda lõputuna näivaid valgeid välju, sest nii kaugele, kui silm ulatub, ei paista muud kui lumi. Kohati nii paks ja sügav, et edasisaamiseks tuleb jalgu reiest saadik samm sammu haaval edasi tõsta. Aga ma liigun siiski. Enne, kui tõsine talveilm kohal ja tuisutuuled tohutu lume kohale kannavad, saab nautida õhemal lumekihil vaba liikumist. Talvel ümbritseb meid valge vaikus. Selles vaikuses on nii palju head, et selle sees olemiseks peab aega võtma. Ja siis võib selles ka joosta, aga vaikselt, et mitte seda vaikust lõhkuda. Boonusena saab talvel oma liikumisega joonistada lumele jäljemustreid. Ja kui peale sellist lumevaikuses veedetud aega jõuad tuppa, sooja ahju ette riideid kuivatama ja ennast kuuma teega seestpoolt soojendama, siis on taas süda õnnelik ja hing rahul.

DSC07113

Lumevalge lumevaikus

Meil on veel üks imeline aeg aastas, mil vabadus on eriti armas kooliskäijatele, aga miks mitte ka igale teisele inimesele. Kevad, oma järjest soojemate ilmade ja järjest enama valgusega, meelitab linnud laulma, lilled õitsema, pungad puhkema ja rohu tärkama. Samuti alustavad oma intensiivsemat liikumist ka inimesed, kes peavad seda oluliseks oma tervise huvides. Järjest pikemad kevadõhtud kutsuvad meid jalgrattaid talveunest äratama või jooksujalanõusid pimedast kapinurgast välja otsima. Nüüd on aeg liikuda! Inimesed otsivad üles kõikvõimalikud metsateed ja jalgrajad, kus liikudes hingata suurte sõõmudega värskendavat kevadist õhku ja esimeste saabuvate linnukeste kontsertide saatel lasta oma kehal nautida liikumist. Jalgrattaga ma pole nii suur sõber, aga jalutuskäigust jooksuni päikestriibulisel metsateel on sedavõrd nauditav ja hingepaitav, et see kuulub igal võimalusel minu liikumisvajaduse rahuldamise juurde.

dsc05472

Kui ülastest valendab metsatee

Jah, jooks! Ma ei mõtle siin ennastpiitsutavat, viimsele võhmale võtvat, elu eest jooksmist, vaid just sellist vaba ja lapselikku. Tunned, et kõnnilt üleminek jooksule on nii sundimatu ja loomulik, jalad nagu iseenesest alustaksid kiiremat ja hoogsamat liikumist. Kerget ja lendlevat, et samal ajal jõuaks ka ümbritsevat ilu märgata või lihtsalt olla mitte midagi mõtlemata. Ega muidu nimetata kooli kehalise kasvatuse tunnist tuttavat hüpaksammu “õnneliku lapse sündroomiks”. Tunnistan, et põen seda krooniliselt. 😀

Kuidas on sinuga lood? Tunned rõõmu liikumisest? 

Armastan – ei armasta

 

DSC_3775

Härjasilmad õhtupäikeses

Just need imelised õied ongi “süüdi” selles, miks ma praegu Täpikese und valvamas istun voodiserval ja kirjutan, selle asemel, et endalgi silmad kinni lasta ja und hakata vaatama. Olgem ausad, tegelikult on mul siin valvata lausa 2 tegelast. Üht on vaja sügavama uneni valvata, et ennast maha ei keeraks, enne oma voodisse tõstmist; teist on vaja valvata, et sel vanuril ootamatult mänguisu peale ei tuleks ja ta teki all liikuvaid Täpikese jalgu püüdma ei hakkaks. 😉

DSC_3788

Samal ajal panengi kirja selle, mis täna hinge liigutas, kosutas, rõõmustas. Ja kui leian midagi, mis kuulub “ei armasta” alla, siis saab seegi üles tähendatud.

1. Ma armastan iseennast, oma “kullakoormat” ehk oma lapsi ja oma “teist poolt” ehk elukaaslast. Huvitav, et kooselus üldse kasutatakse seda väljendit. Kas üksi elavad inimesed on siis poolikud? Kas minu “teine pool” on minu parem või vasak pool, esi- või tagumine pool? Olgu, milline tahes, armastan ikkagi. ❤

2. Armastan oma kodu ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ka neid rohimist ootavaid peenraid ja triikimist ootavat pesu, neid äraõitsenud lilli ja imekiirusel kasvavat muru, seda võimalust äratada oma keha hommikujaheduses õuemurul astudes või püüda õhtul viimaseid päikesekiiri oma teetassi kodutrepil istudes.

3. Ma armastan seda aega, milles täna elan. Seda kesksuve lõhna, mis koosneb naadi ja heinputke, pargirooside ja jasmiini, pojengi ja päevaliililiate õitsemisest. Armastan neid härjasilmi ja erivärvilisi ristikuid, mille peal peatuvad kibekiiresti lenneldes liblikad ning mul on võimalus neid fotona jäädvustada.

 

4. Ma armastan suvetaeva vaatemänge – selgest sinitaevast ähvardava äikesemustani. Ma armastan päikest, mis iga päev kasvõi korraks end näitab ja endale tähelepanu tõmbab. Seda eriti siis, kui terve päev on olnud hall ja vihmane, aga hilisõhtul silmapiirile vaadates on taevas siiski helekollane triip. Ta näitab end kasvõi hetkeks ning seda märgates on hinges lootus, et homme tuleb parem päev.

DSC06573

Taevavärvid hetk enne sadu

5. Suvel, mil Emake Maa annab meile külluses värsket toitu, armastan ma isegi söögitegemist. Kui enamasti on see minu jaoks üks paratamatu kohustus, siis oma põllulapikeselt võetud ja keedetud värske kartul ning sinna juurde mahlane pikkpoiss koos värske kurgi või sibulasalatiga, on lihtne ja mõnus kokkamisrõõm. Magustoiduks praegu maasikad, aga varsti vaarikad ja siis sõstrad ja õunad ning kõik see hea,  mis neist võimalik teha on.

DSC_3778

Värske toormoos mannapudruga mestis

DSC06797

Suvine gurmee – värske kartul, värske kurgi salat ja tükike liha

6. Ma armastan neid suvehelisid enda ümber. Veel mõne linnu laulu, mis hommikuti äratab. Juba on õhtuti kuulda heinamaa ääres kõndides ritsikate siristamist. Milline nostalgia poeb sügavalt hingesopist esile, kui istuda soojal suvepäeval toas, kui samal ajal väljas läheb järjest pimedamaks ja kuulata, kuidas ümber minu käib hullutav vihmatants. Mälestustest tekivad pildid vanast madalast memme-taadi talumajast, mille laastukatusel kõpsutasid vihmapiisad oma sädelevaid hõbekingakesi. Hoovihma ajal lubati meid õue trallitama, aga pikne oli nii kõva jõuga, et meie sügavalt usklikud vanavanemad käskisid meil sel ajal vagusi toas istuda, aknast võimalikult kaugele ja lubati vaid vaikse häälega omavahel rääkida – Vanajumal ju pahandas inimestega sel ajal. Või teine pilt, kui magasime suvel aidas ja ärkasime ennelõunal vihmapiiskade kloppimise peale vastu katust. Vesi kogunes räästasse ja jooksis sealt suurte ojadena alla. Läbi selle vihmakardina lippasime üleõue tuppa memme tehtud viljakohvi jooma ja magusaid praesaiakesi sööma. Suvetuule mühin viljapõllul keereldes on ka teistmoodi kui sügisene rajutuul või talvise tuisutuule võimas hääl. Ja tegelikult armastan ma ka põllumeest, kel praegu kibekiire ja kelle masinad vuravad koduümbruses. See on kinnitus sellest, et elu tahab elamist, Eestimaa viljakas muld ja sellel kasvanud rikkalik saak täidab meie kõigi kõhtu. Otseloomulikult kuulub suve juurde ka muruniiduki lõputu laul, mis ühes küla otsas lõpetab ja kaanonina teises servas hakkab otsast peale.

Otsisin küll seda, mis käib vastukarva või ei ole sugugi armastust väärt, aga ei leidnud. No ma võiksin ju siia kirja panna need värske kartuli kraapimisest saadud pruuniksparkinud sõrmed, aga see oleks vaid näpuvibutus minu laiskusele, et kindaid ei kasutanud. Ja pole siin kodusel inimesel ju vajagi glamuuritibina särada, see on pigem märk sellest, et mul on tööd ja leiba. 😀 Igas halvas on midagi head, kui vaadata hoolega, kuulata teraselt, tunda südamega. Armastusega täidetud suvepäevi kõigile! ❤

Käes on jälle hällipäev

Mismoodi seda tunnet seletada, kui kella vaatamata tead suvehommikul, et veel on aega. On aega mõnuleda õhulise teki all, armsasti unemaaal seikleva tütrekese kõrval, tunda põsel kerget tuulevinet, mis avatud aknast end sisse libistab ja lihtsalt olla. Sel hetkel näitab aega südamerõõm ja hingerahu. Kas see ongi õnn? Jah! 🙂

Just nii algas sel aastal minu päev. Jälgisin hommikupäikese varje kapiustel mänglemas ja siis jälle magava pisipiiga tõusvat ja laskuvat rinda hingamisrütmis ning kuulatasin. Kiisu Pätu on aknalaual end sisse seadnud ja annab sellest oma norskamisega märku, Thaila on tublisti valvel meie voodi ees ning köögist kostuv veekeetja susin reedab kallikese tegutsemist. No muidugi võiksin ju ka teeselda magamist ja oodata “üleslaulmist”, aga meie peres on see enamasti laste rõõm. Minu silmad lõid särama, kui paari hetkega oli minu öökapil kohvi, turgutav amps ning kingitus ja põsel kõige magusamad musid. Tänuga ilusad sõnad ja head soovid vastu võetud, haarasin kiirelt paar suutäit ja lonksu kuuma kohvi ning asusin hoolega pakitud kingitust avama… Sellest, mis sealt välja tuli, tuleb pikem jutt edaspidi, aga väike vihje siiski. 😛

DSC04604

Kui väike on korraga suur!? 😛

Edasi tulid riburadapidi unised lapsed, soojad kallistused ja õnnesoovid ning päev läks edasi üsna tegusalt toimetades. Kuna õigel päeval ehk jaanilaupäeval kedagi külla oodata polnud, saime oma perega seda tähistada. Käisime suuremal poetiirul ja täiustasime oma õueala mõningate istumis- ja lebotamiskohtadega, mina valisin endale ka sel aastal aeda ühe puu või põõsa, mis on juba traditsiooniks saanud. 😉 Sel aastal paneme kasvama minu suureks rõõmuks tömbilehise viirpuu, mille õisi olen aastaid teiste õue peal imetlemas käinud. Nüüd on mul oma. 🙂

Päev kulges päikesepaistes üheskoos askeldades ja see tegi hingele väga palju head. Kui muidu päevadel on veidi raske leida seda ühist aega, siis sel päeval panid kõik oma käed tööle ja peale maja ning majaümbruse korrastamise, sai valmis veetud ka kenakene hunnik jaanilõkkeks sobivaid vanu pehkinud palke aianurgast.

DSC_3620

Uus ja vana

DSC_3626

Kaks lemmikut – härjasilmad ja Eva! 😉 

DSC_3632

Minu Manhattan

Jaanipäeval tegime üheskoos mõned kiired snäkid ja salatid ning Manhattani valmis ja peagi veeresid kohale kauaoodatud vendade pered ning teised sugulased. Harva kohtumise juures on rõõm sedavõrra suurem! Juttu jätkus, väikest nipet-näpet abistamist (nt vikatiga niitmisel jäin ise veidi hätta) ning palju nalja ja lusti ühise söögilaua ümber. Lapsed leidsid ise endale tegevust, nagu tavaliselt ning õhtu alguses süütasime ka oma traditsioone hoidva jaanitulekese. Polnud ka see aasta mingi erand  ning kõige suurematele külmetajatele sai järjest soojemaid riideid juurde toodud, ikkagi jaanid Eestimaal ju. 😀 Kiirelt möödus ilus aeg kõige kallimate seltsis, aga mälestused sellest on taas pildil. 🙂

 

Sel ööl saab jälle täis üks aastaring

DSC_3377

Istun suure vesihalli pleedi sees maja välistrepil ja vaatan päikesele järele. Nagu igal õhtul,  nii ka täna puudutasid tema viimased kiired naabrimaja katust ja õunapuid enne, kui ta lõplikult lahkub. Päeval möllanud tuul on raugenud ning vaid veidi sahistab puude vahel lehtedele unejuttu vestes.

Taevas minu selja taga muutub tumedamaks ja raskemaks. Õhk on siiski jahe ning pika istumise vahepeal oleks vaja end liigutada, et luud-liikmed soojad oleks ja külm naha vahele pugedes liiga ei teeks. Seisan korraks. Üksikud ööliblikad lendlevad muru kohal, lehvitades oma õrnade tiibadega lahkuvale päevale.

On üllatavalt vaikne, külast kostub vaid harv koera haugatus. Täna pole isegi meie õue toonekurge näha, kes muidu ühtegi õhtut vahele ei jäta. On teine kuidagi üksi, aga samas väga julge. Kõnnib otse trepi ees, kartmata meie sakslast, kes alati valju haukumisega õue tormab.

DSC_3561

Kesköö on käes. Kalendris muutus kuupäev ja minu eluraamatus pöördus uus lehekülg. Nüüd võin öelda, et olen viimased 365 õnnelikku päeva elamist nautinud. Võtan enda jaoks  möödunud aasta kokku ja astun lootusrikkalt ning rõõmsalt uude. Elu on jätkuvalt elamist väärt.

Möödunud aasta oli värvikirev, sündmusterohke, teguderohke. Minu-meie suurim unistus täitus sel aastal – meie ellu tuli südamest soovitud väike armas printsess. See hõlmaski suurema osa aastast – kaks triipu, arsti kinnitus, süda paha – iiveldus – hea – süda paha…, väsimus, sügelus, väsimus, sügelus ja sealt ta tulebki… Õnn, rõõm, tänu! 🙂

Arvan, et möödunud eluaasta muutis minus nii mõndagi. Kõige rohkem õppisin tundma iseend oma kõige kallima kaudu. Tänu temale olen hakanud julgemalt pead tõstma, end väärtustama, ennast pildile seadma esiritta, mitte viimasesse pinki halli hiirekese kombel pea õlgade vahel. Olen leidnud endas palju avastamata omadusi, mis vajavad igapäevaselt tööd ja tähelepanu. Olen näinud armastuse jõudu ja väge, kuidas selle tunde sees olles ja ühiselt pingutades on kõik võimalik. Sain tunda, mida tähendab otsida end teise inimese silmist ja südamest. Ja tunda leidmisrõõmu.

Kõige hirmutavamalt sain tunda seda, mida teeb meiega aeg, kui me laseme tal enda üle võimust võtta. Kui me allume ajale ning oleme tema nupud mängulaual. Tänu sellele õppisin paremini oma vajadusi märkama ja tegevusi planeerima. Ausalt endale otsa vaadates, elimineerisin nii mõnegi mittevajaliku ettevõtmise oma päevist ja nii jäi aega tegeleda südamelähedaste asjadega.

Taamal kuldab metsa loojuva päikese puna. Mind on avastanud üksikud sääsed ja teised tundmatud siti-satikad. Tõmban pleedi tihedamalt endale ümber ja kuulan veel veidi öö vaikust. Nii hea on olla. Nii ilus on olla. Lasta sel vaikusel end kanda imelistesse unedesse. Selle tundega soovin maailmale rahulikku ööd ja astun tuppa, kus ootab mind magusasti nohisev Täpike. Kallimalt musid ja kallid kaasa ning poen ka teki alla. Selline on minu sünniöö, ärgates algab minu sünnipäev. 🙂

 

Jätkub…

 

Unista julgelt – see on tasuta ja igal pool võimalik!

18893173_1388337707917065_3701597315363726003_n

Pildike minu unistusest on saanud reaalsuseks

 

Mõned väikesed salasoovid täituvad juba siis, kui neile aeg-ajalt mõelda ja neid endale argipäevarutus meelde tuletada. Mõni suurem unistus hakkab liikuma täitumise poole siis, kui ise mõne sammu talle vastu astuda. Ma ei ütleks, et ma elangi pea pilvedes ja roosad prillid ninal unistuste elu endale luues, aga luban endal tihti sinna unelmate maale seiklema minna küll. Vahel ma jään sinna päris kauaks ning mõnikord haaran oma unistusest nii tugevalt kinni, et panen aga jälle kirja, mida näen omal olemas, millisena näen ennast olemas ja kuhu ma jõuda soovin.

Tegelikult mulle ootamatused ja üllatused väga ei meeldi, aga kui laupäeva pealelõunal need mõlemad sisaldasid sõna “meri”, siis ma küll kaks korda ei mõelnud ega hakanud ka mehega pragama, et nii äketse nüüd 100 km maha sõita ja seda koos 5-kuusega. Võtsin hoopis õhkuvisatud lausest ” Lähme mere äärde!” kärmelt kinni ja sama kähku oli mul ka pisipiiga jaoks vajalikud asjad pakitud, suurematele rannarätikud ja lebotekk kotis ning sõit Pärnu poole algaski.

Enamuse ajast sõites, oli ilm pilves ning korraks viskas auto esiklaasile isegi paar vihmapiiska. Mõtlesin juba hirmuga, kuidas me need pubekad vette saame, kui päikest ja tüüpilist rannailma ju pole. Aga nagu “havi käsul, minu tahtel” hakkas mõni kilomeeter enne Pärnusse jõudmist päike kenasti paistma ning minu hing leidis kohe rahu.

Kõigepealt sai jalad märjaks Täpike, sest noored ju vajavad ikka veidi tagant utsitamast, et läheksid aga vett katsuma ning julgeksid sealt madalast rannaäärsest lombist kaugemale ka minna. Nii kaua, kui meie oma väikseid varbakesi mereveega harjutasime, olidki õde-venda juba kaugele kadunud, ainult peanupud paistsid veel. Tundus, et Täpikesele meeldis, ega süles olles ju erilist fiilingut kätte saa, aga kuna silmad särasid ja tuju oli hea, siis eeldasime, et läks asja ette. Vahepeal kõhutasid nad issiga tekil ja mina sain merest mõned pildid teha.

See on ikka seletamatu heaolu tunne, mis mind valdab, kui ma seda lainete rullumist randa saan nii lähedalt vaadata, seda mahedat kohinat nii selgelt kuulata ja seda suure sinivee jahedust oma käega katsuda. Päike mängis lõbusalt lainetel ja jättis sinna oma tuhanded valguspallid värelema.

Pühapäev oli järjekordne tuulepäev. Sellele eelnenud +27 oli hommikuks asendunud +16-ga ja ega ta päeva jooksul palju muutunudki. See, mis muutus, oli tuul. Kui meie esimene vankrisõit enne lõunat oli selline vaikne kulgemine ning sain isegi möödalendavad liblikad pildile, siis edasi enam nii hästi ei läinud. Vahepeal müttasin mööda aiamaad ja lillepeenraid ning õhtusele jalutuskäigule minnes, tuli vankrit lausa jõuga tee peal hoida, sest muidu oleks tugev küljetuul ta omasoodu vedanud. Õnneks on vankris sees sellise ilmaga päris mõnus magada, sest Täpikese uned olid ikka jätkuvalt kahetunnised.

Hommikune leebe tuuleke ja Täpikese magus uni lubasid mul veidikeseks aega maha võtta ja seda ma kasutasin kohe kibekiiresti ära ka. Unistama siis… või õigemini meenutama oma unistusi. Lappasin oma vana päevaraamatut ja leidsin sealt aastal 2012 kirja pandud read…

Unistan minagi. Mul on oma kodumaja, mille ümber palju ruumi. Koduõu on ümbritsetud valge aiaga (seda veel pole ). Mul on aias õunapuu all (hetkel veel kastani all, sest õunapuud pisikesed ) valge linaga kaetud laud. Lauale toon igal hommikul värsked lõhnavad lilled vaasi. Selle laua taga on mul aega istuda, mõelda, unistada, ja kirjutada. Kirjutada endale ja teistele. Selle laua ümber on alati oodatud kõik minu kõige kallimad, lähedased ja sõbrad, kellega koos olen hoitud ja õnnelik. Aias on palju mänguruumi ja õu on täis laste naerukilkeid ja rõõmu.

Jah, võin kindlalt väita, et unistused täituvad, kui neile see võimalus anda. Või see ongi see reaalsus, mida me ise oma mõtete ja tunnete ja tegudega loome? See unistuste elu, mida kõik inimesed soovivad, aga vähesed proovivad. Mina olen südamepõhjani ja hinge sügavuseni õnnelik, et olen elus astunud välja piiravatest raamidest ja järgnenud oma südamesoovidele. Need on mind toonud siia, kus ma tänasel hetkel olen. Mul on see kõik olemas. Kirjutamisepisik on ennast taas minu külge pookinud ja nüüd juba konkreetse eesmärgiga, mitte enam sahtlisse tulevastele põlvedele avastamiseks, vaid ikka siin ja praegu enda ja teiste rõõmuks. Mis ja kuna ja kuidas, sellest saan kirjutada siis, kui töö on tehtud ja tulemus käes.

Igatahes on minu päevikus tänase seisuga sellised read:

Ma kogen maailma ja elamise ilu kogu oma keha ja vaimuga ning teen sellest enda jaoks parima. Olen loov ja loominguline ning minu sõnad ja laused saavad kergelt paberile pandud. Neist koosneb minu esimene lasteraamat ja esimene luulekogu. Naudin kirjutamist ja see valmistab mulle suurt rõõmu ning täidab mind meelerahuga. Mul on kuhjaga häid mõtteid ja inspiratsiooni ning aega sellega tegeleda. Olen tänulik! 🙂

DSC03916

Olen jah vanamoodne – kõige paremini õnnestub kirjutamine, kui on paber ja pliiats

 

DSC03978

Tuulest viidud – niimoodi lendasid laualt minu paberilehed mööda õuemuru

Pildikesi kevadest

Juuni on juba peaaegu poole peal ja ega väga kurta saa. Ilmake on olnud selline eestimaiselt suvine, ehkki suvi ise ju alles algamas. Olen saanud koduaias toimetades kerge jume ka, vähemalt kätele, näole ja rinnaesisele. Seda viimast siis enamasti vankriga kilomeetreid maha astudes.

Nendest kilomeetritest võiks kohe veidi pikemaltki rääkida. Ei ole ma enda jaoks ühtegi eesmärki seadnud, ei distantsi ega kaalunumbri muutumise osas, aga liitusin detsembribeebide grupi emmedega mestis väikese Endomondo ettevõtmisega. OK võib-olla veidi ikka jälgin, palju liigun ja kuidas teistega võrreldes asetsen. Aga kasu on kindlasti kahepoolne – mina saan endale kilomeetrid kirja ja hetkel veel 3. koha üldarvestuseski ning Täpike naudib und veerevas vankris, mis teatud unefaasis on talle väga oluline. Kui esimene tund on kõnnitud, siis edasi võib juba vanker mõnusasti kusagil vilus ka seista ja uni on hää. Eks panen enda jaoks siia ka kuu lõpus kirja, palju me kahekesi neid sammukesi kodukülas astusime.

Kirjutada tahtsin täna tegelikult vähe ja rohkem rõhuda piltidele. Tänu sellele liikuvale eluviisile olen ka taas looduses ninapidi maas või puus, jalgupidi märjas rohus või silmili samblas. Kui ikka loodus pakub imelisi hetki, siis tuleb need ka jäädvustada. Ilma kaamerata enam kõndima ei lähegi, sest olen endale leidnud võimalikult palju erinevaid marsruute, juba käidud ja veel käimata külavaheteed viivad päris mõnusatesse paikadesse.

Koduaias on hetkel seis selline, et midagi on õitsenud ja midagi alustavad ning kuldnokapaar koolitab poegi iseseisva elu tarbeks süüa otsima. Läbi kaamerasilma olen näinud seda:

 

Jalutuskäikudelt olen kaamera vahendusel kaasa toonud selliseid pilte:

 

Nagu näha olen teel nii varahommikuse kastepärlite ajal kui ka hilisõhtuse loojangu saatel. Ning selle kevade suurim rõõm on sirelitest. Kui veel lõhna saaks ka siia juurde monteerida, oleks hetk täiuslik. 🙂

Lisa1 😀 Sirel ootab talve. Eks vaatame, kuidas talle see külm mõjub. 😉

Vinks-vonks viieline!

Maikuu on juba mitu päeva tagasi oma kodinad kokku korjanud ja juunile värava valla lükanud, aga jõuan alles nüüd sinu viienda elukuu kirja panna. Nii nagu päevadki kiirelt mööduvad, nii on ka sinu arenemine täiskiirusel kulgemas. Imestan isegi, juba 5!? Aga nii see on ja pole midagi paremat, kui näha sinu uusi oskusi ja katsetusi. Meie jaoks oled sa ikka veel imeliselt armas väike beebi. Öösel magad ikka meie kaisus, ärkad paar korda vaid ja uinud taas, kui lutt! või tiss suus. Rõõmustad meid igal hommikul oma pisut unise olemisega ja samas haarad kohe päeval sarvist, et ühtki minutit kaotsi ei läheks. Kuu alguses harjutasid sa hoolega seljalt külili keeramist ja kuu lõpuks said sa selgeks, kuidas sealt edasi ka kõhuli keerata. Nüüd ärkame tihti selle peale, et sinu väikesed varbad on minu või issi nina kõditamas, sest kõhuli olles oskad sa ka end koha peal keerutada. Põnev ju midagi muud ka näha, kui vaid ühevärvilist toaseina. 😀

Hommikumusid-kallid jagatud, algab puhastus-puuderdus. Käime üle kõik sinu vahvad voldikesed, mis vajavad mõnikord puhastamist ja et haudumist vältida, siis puuderdame ka. Kaenla alla jõudes kuulen sind häälega naermas, sest kõdi on kindlalt kodus ja katsudes annab endast naeruna märku. Kui keha puhas ja mähkmed kuivad, siis hakkab peale hommikune ihu ja hinge harimise programm. Käed ja jalad saavad silitamisi, painutusi, sirutusi, selg ja kõht massaaži ja ikka tuttavate laulukeste saatel.

Ja siis ongi sul varsti jälle kõhus nii palju vaba ruumi, et teha üks tissiring ja peagi vajud sa oma esimesse päevaunne. Oleneb ilmast, kas toas või õues. Viimasel ajal enamasti õues. Maikuu algus pakkus meile põnevat lumesadugi ja siis me nii vara õue ei kippunud. Aga kui juba õues olemise peale jutt läks, siis igal võimalusel võtsin su endaga aeda kaasa, sest no minu sõrmed sügelesid mulda katsuma. Sina olid sel ajal nt batuudil või siis vennaga jalutasid vankris.

Maikuusse jäi ka päris mitu toredat ettevõtmist. Nii kui termomeetrinäit pisutki üle 10 plusskraadi näitas, käisime õe ja vennaga Pärnus mere ääres. Loodan, et sinulegi hakkab meri samamoodi meeldima nagu meile Raikoga. Ühel kolmapäevasel päeval said Türil kokku need vähesed Järvamaa detsembribeebid, kes endast FB grupis märku on andnud. Rääkisime igaüks oma pisikeste kasvamisest ja sellega seotud rõõmudest-muredest, sõime ülihead kooki ja vaatasime, kuidas ühe kuu lapsed on oma oskustelt ikka väga erinevad. Sina olid rahulikult emme sules ja jälgisid, kuidas teised ennast mati peal viuhti! kõhuli keeravad. Siis me veel ei teadnud, et mõne päeva pärast on see ka sinul selge.

Ja siis see päev saabuski, kui sa täiesti ise ennast kõhuli upitasid, 20.mai. Esimesel päeval ikka proovisid veel ja veel, nutuga ja nututa ning järgmisel päeval oligi juba selge pilt, et enam sind üksi voodile jätta ei saa. Pluss aga selle keeramise juures on see, et nüüd oled sa kohe pikemalt ka kõhuli, tõstad enda rindkere käte abil üles ja siis jälle paned nina maha ja lükkad jalgadega end edasi. Sinult nõuab pingutamist ja vahel ajab sind tigedakski, aga meil nalja kui palju! 😀 Loomulikult käisin nüüd mina telefon käes kogu aeg sind valvamas, et see suur asi ajaloo jaoks jäädvustada. Õnnestus!

DSC_3037

Teine suur asi, mis ka üles võetud sai, oli arsti soovitusel hakata sulle tutvustama lisatoitu ehk juurikaid. Alustasime kõrvitsa-õuna püreest, mis oli vist väga hea valik. Igatahes tegid sa oma suukese lahti nagu linnupoeg ja olid valmis kohe enamatki sööma, kui lubatud pool teelusikatäit. Peale seda tekkisid su käele ja seljale roosad karedad laigud, aga ega ma päris kindel pole, kas just sellest esimesest lisatoidu ampsust. Teisena tegin sulle ise lillkapsapüreed. No jah, polnud suurem asi maitse, aga sa sõid.

 

Kolm on kohtu seadus ja nii on mul maikuusse kirjutada ka kolmas tore ettevõtmine. Epiim kuulutas välja võilillestaari konkursi. Kuna sel ajal olid ilmad juba päris suviselt soojad ja võililli kasvas meie murus rohkem, kui tahaks, otsustasin ka elus esimest korda sellisest asjast osa võtta. Loomulikult valisime aja, mil sul oli hea tuju ja kõht täis ning siis need peaaegu 100 võtet tehtud saigi, mille seast valisime välja issiga selle kõige-kõige. Tänaseks pole veel tulemusi teada, aga homme vist lõppebki see konkurss ja siis panen kirja sinu lõpptulemuse. Praegu on sul kogutud 106 häält, meie kaunis võilillehaldjas.

DSC01085

Mitte kõige soojamal päeval, aga kõige suuremal lihaisuga päeval, panime grilli sooja ja avasime ühtlasi oma grillihooaja.

Maikuusse mahtus ka 2 lasteaia lõpupidu. Neist viimasel osalemiseks sõitsime kohe kaheks päevaks Põlvamaale. Öömaja jäime vanaema-vanaisa poole. Sealt ka mõni vahva pildimeenutus. See suur mõmmi on oma 25 aasta kohta ikka väga nägus veel. 😉

Ja siis saabuski juba kuu lõpp, mis tähendab ju ainult üht – PIDUUU! Ja peol on alati külalised! Suurel õel algas puhkus ja nii veetsimegi kõik koos lõbusalt aega. Teised koolilapsed lõpetavad ka kohe oma kooliaasta ja siis võime üheskoos suve nautida. Enne aga mõned pidupildid meie armsast viielisest! Palju õnne meile!